Mul on valmis saanud pihutäis luuletusi lastele. Nii nagu igasugused jutud ja lood ei tule õhust või nii nagu kunagi, üks vana eesti luuletaja on öelnud, et luule, see ei tule tuulest. Nonii, Need väiksed lastelood ei ole tuulest tulnud, vaid need on kirjutatud päris lastest kellega midagi niisugust on juhtunud. Ma tundsin kunagi näiteks ühte väikest tüdrukut kes oli päris suur juba kuueaastane ja nägi esimest korda kuidagi juhuse kombel, et ema hakkas pann kooki tegema ja lõi pannkoogitaigna sisse muna katki. Tüdruk oli väga imestunud ja ütles, et oi, ema, kuidas Nonii viisi vedelaks tegid, kas sa keetsid teda, sest temal oli olnud juhus ainult kõva muna näha? Sellest siin on ka üks väike luuletus, munakeetja. Talbvalgel on lausa puna ei tea tema vaene mismoodi pliidil pehmeks keeta. Üldse saab muna. Oh, liidium keetnud ja keetnud ja keetnud. Nii kannatlikult ja pika. Ta terveid tunde on pliidi ees veetnud, kuid muna kõva nigga. Me oleme päikese varjutusest kõik kuulnud, see juhtub siis, kui kuu läheb päikesest mööda. Aga minul on siin väike luuletus, vihmavarjutus. See on siis, kui nii-öelda päike läheb vihmast mööda ja hakkab paistma. Kirjutasin harjutust. Nägin vihmavarjutust. Oh sa ime, harjumatus, sadu päikse varjumatus. Hiltsin valjult. Ilm on ilus, aed ei ole enam vilus. Ilm on nagu laulusalmis. Minul harjutus on valmis. Ma ei tea, kas tänapäeva lapsed teavad niisugust riistapuud nagu vokk, aga ma usun, et nad teavad, sest et Uku valmistab väikesi Voce. Vähemalt minu lapsed on tihtipeale luuninud, et ma neile niisugused ostaks. Nendega kedrati vanasti lõnga ja voki juurde käib veel üks väike riistapuu. Märten see on voki pool, mis tiirleb ja korjab lõnga enda peale. Sõber Märten ole Märten keerle tiirle tõtta. Püüa jooksu pealt, kui värten lõnga peale võtta. Lippab värten voki pool. Tal on hoog, kuid on ka hool. Märten oleks õige tobe värtel Paljud lapsed koguvad midagi, mõni kogub nööpe, mõni kogub kammi, piisid mõni kogub marke, mõni kogub märke. Ja tihti väikestel poistel on niisugune tahtmine kõike koguda. Ma tean paljusid lapsi, kes ükskõik mida sa tahad ära visata, ütlevad, ütlevad, sel puhul. Oi, ära viska seda ära. Ma kogun seda. On see siis tühi, hambapastatuub võimu. Väärtuslik asi. Koguja kui sa kogud marke, kui sa kogud märke ära kogu Harke või kes teab mis märke. Ära üles nopi, kirbu, kabjaraudu topsidesse topi, konnahüppelaudu konn neid vahel vajab. Tal on õudselt kahju, kui su ema ajab hüppelauad ahju. Ma ei tea, kas head lapsed on kõik lund söönud. Kui ma hiljuti ühes koolis küsisin lastelt, kas nad ka lund ja jääpurikad söövad siis nad vastasid kooris kõik 350 tükki, ei. Aga meie maja hoovi peal näen ma küll tihti lapsi, jää kurikaid söömas ja, ja lund ka. Ja ega see päris hea asi ei ole. Nii et on teinekord tahtmine, peaks kutsuma kedagi appi. Hädakisa laul. Kus seal pesukurikas poisil suus on, purikas? Näen ma ilmsi või näen und. Väike plika, torts sööb lund. Oi, oi, oi, oi, öelge, kus on karda või ei, ei, ei, mis ootab politsei. Miks vits? Pikk lits, tule appi, miilits. Näen ma ilmsi või näen und. Poiss sööb jääd ja plika lund. Karda või, või politsei. Kas laps neid teab? Oh ei, laps teab ainult miilitsaid ning et miilitsad on paid. Nii et miilits, tõsta kisa, kutsu siia ema, isa või siis iset Surka poisse plikanurka. Või vii tuppa süles. Sulata seal üles. Paljud lapsed elavad uutes linna osades, kus on suured kõrged majad ja aknad vaatavad ühest majast teise ja kuskil seal kõrgel, üheksandal või, või, või ka 11. korrusel on mõne lapse kodu. Ja seal on köökus, tehakse süüa ja seal on tuba, kus õpitakse Alt õue. Pealt selle aknast sisse vaatama ei ulata. Aga küll ulatab sinna sisse vaatama kõrge naabermaja, kus on samasugune köök ja, ja samasugune. Vahib aknast sisse kõrge naabermaja meie olemisse naaber vaja vahib 100., ilmselt meie uude kööki. Kus meie ema ilmselt teeb just õhtusööki. Vahib kookoskaelu, seal talle paistab. Kas ta nina tõesti koogi lõhnu haistab. Sünnist ema praebki juba köögis kooke. Eks on ammu aegki, see joogianalokke niigi juba suurde helepruuni riite. Lisab kooki juurde mõista, ainult liita. Pane pära panni. Purgist ploomimoosi tõstab tädi Anni raskest klaasist doosi. Kallab külma piimakannu kõhukasse, hakkab tuppa viima taldrikuid ja tasse. Nüüd on üles minna, nähtavasti vaja. Mis sa vahid sinna, kõrge naabermaja. Ema hüüab roale. Masid õuelt stardil tõmmet digituaale juba ette kardin. Väikesed poisid ja tüdrukud lasteaias juba õpivad tänapäeval väga varakult lugema ja teevad tutvust tähtedega ja häälikutega. Neile arenguks on kirjutatud lugu kadunud, s see on väikesest seepärast, kellel S täht kadus küljest ära. Kadunud ess. Ühel väikesel sõbral kadus otsast kord Es kui kes oi, kes seda Gebraat nüüd paiku tõks ja kadunud essi otsida aitaks. Ess võib kaduda sussi vaarikaussi kuid ka kapsarauda, kui raudsesse hauda oleks väikesele ebral kadunud ööd, oleks väikesele ebral vähem nüüd tööd. Ess võib kaduda tassi või kirjusse kassi või poisi pähe. Kel juuksed krossis. Ebra hüüdis uhkus, siis oh, kus on siis sees? Ei leia teda vist elades. Siis sipelgas, tuli ja ebrat palus ja ütles. Üks s oli sambla sees jalus. Mas sipelgapessa, viisin ta alul mu sõbrad, töösipelgad olid kõik jalul. Mu pakkusin, hüüdsin ja vaadata püüdsin. Kas pole neil Es mõnel kaduma läinud. Aga ühtegi sellist ma kahjuks ei näinud. Ei olnud seal ühtegi hipelgat. Kõik olid endiselt sipelgad. Ebra ütles. Oi, ennast need tänada, laske samblast Eeessesid leida tohutu raske. Kui teie ei hoid nukk seal silma peal, ei leidnud ma teda sealt ilma peal. Aga sipelgas ütles, uh, tühiasi. Hea ainult, et asi end ajada lasi. Klõps. Passiski ebrale etes. Nüüd oli ta, kes. Ma tean paljusid poisse tüdrukuid, kes koolist tulles armastavad sisse astuda kaubamajja ja selle tõttu vatttund ja kaks hiljem koju ja ütlevad sisemale maalin korrapidaja. Nendele poistele-tüdrukutele naljaks on kirjutatud lugu poelised. Aga selle loo lõpus on ka natukese tõsisemaid mõtteid isadele ja emadele. Poelised Pille ruttas pillipoodi lilli Rutes lillepoodi maali marssis maali poodi, kaalu kargas kaali poodi. Pillipood oli pill täis, lillepood oli lilli täis. Maali poes oli maalijõgi. Kaali poes olid kaalimegi. Kaali järve polnud, aga Kaali järv oli mere taga. Kirju lehm läks rohupoodi, vasikas läks jahu, poodi. Lehm sealt poest sai rohtu, mokavasikas sai jahu, rokka. Jahurokk oli hea ja üks vasikas sai mullikaks. Vana kass läks hiire poodi, päike aga kiire poodi, hiire poodnikul olis, häbi ütles, meil on hiired läbi. Kiire poodnikul oli kiire. Ütles sul on endal kiired. Äikele Ps läks koogipoodi, poisi vooster, joogipoodi. Laps sealt poest sai piparkooki poisi vooster suhkrujooki. Oi, piparkook oli hea ja sai otsa õige pea. Oi, see suhkrujook oli paha, murdis poisi jalust maha. Rahvas ütles, küll on häbi. Nüüd on poisi elu läbi. Miilits, kui sa korda luud, pane kinni joogipood. Kui mina laps olin, siis oli väga moes mäng, seebimulli puhumine, ma olen neid nii lõpmata palju lapsena puhunud küll aknast välja ja küll toas ja küll lihtsalt õues. Ja ma usun, et, et ka tänapäeval paljudele lastele on seebimulli puhumine meeldinud ja kes seda veel proovinud ei ole, see võib seda otsekohe proovida. Kui sa annaks seebimulle teeks ma sulle seebimulle kastaks seepi tilga veega lisaks õhinal ja seega oleks kõik ma kallaks supsti mulli, juuretise topsi. Siis ma võtaks kõrre suhu puhuks läbi kõrre, puhu päiksetõusu täiks luu ja vikerkaart ja vihma sooja. Läbi kõrg, kõrgkõrrekese tirtsu laulu, õrrekese puhaxeebist seitse, ilma seitse selget õhu silma. Paneks sisse tulder, tuled. Lennulusti, sabasuled. Lillad kulda talle puhuks hiiglahulga igaks juhuks argibioja muidu puhuks puhuks lendu kõrrest valla, dub paja õue taeva alla puhuks seebimulli nälja ühe hooga endast välja. Väga paljud lapsed armastavad toredaid telesaateid aga tihti juhtub nii, et kui lastesaade lõpeb ära lapsed istuvad ikka veel televiisori taga ja isadel-emadel on, on tegemist, et neid sealt voodisse koti peale saada. Teinekord aga ka laupäeval ja pühapäeval on tegemist lapsi õue saada. Kui televiisor hakkab juba õues olemist segama, siis on asi kurb. Ja sellepärast üks väike varblane rääkis mulle ühe loo mille ma olen kirja pannud. Tele-pele laul istub, värb antenni peal nagu tibu penni peal. Mis sa väikest suli teed? Segad värvilist diviid? Ära ole närviline. Kõik maailm on värviline. Klõpsa kinni, telekast. Vahid telekast telekast telekast. Tule. Puista Parin siva. Varblasele, mõni iva. Tule puhka parem silma. Vahi värvilist maailma.