Klassikaraadios alustab uus saatesari kuulamiskool, mis avab uksi muusika kuulamise radadele et mõista paremini interpretatsiooni kunsti tagamaid. Sari püüab vastata küsimustele, mida kuulata muusikas, kuidas kuulata kuidas on interpretatsioon ajas muutunud, milline oli ajastutruu esitus ja millised on traditsioonid, milline on hea esitustavatänapäeval ja mida peetakse niinimetatud heaks maitseks. Samuti püütakse kuulamiskooli saates paigutada need küsimused ajaloolises muusikalise konteksti. Saade on eetris pühapäeva hommikuti kell üheksa ja kordub kolmapäeviti kell 21. Autoriteks on Eesti parimad muusikateadlased ja interpreedid näiteks Jaan-Eik, Tulve, Taavi-Mats, UT, Kristel Pappel, Toomas Siitan, Lembit Orgse ja teisedki. Esimesed neli saadet on pühendatud gregooriuse laulule ja selle ajaloole. Saadete autor on Jaan-Eik Tulve. Mina olen kuulamiskooli toimetaja. Nelevasteinfeld ja sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital. Kuulamiskool. Tere, minu nimi on Jaan-Eik Tulve. Algava sarja esimesed neli saadet pühendame gregooriuse laulule. Räägime selle ajaloost, arengust ning interpretatsioonis. Kui me üldse räägime euroga Papa üldisest muusikakultuurist või professionaalse muusikatraditsiooni algusest või alust alast siis me mitte mingil juhul ei saa mööda minna gregooriuse laulust. Mis on siis lühidalt defineerides katoliku kiriku liturgiline ladinakeelne laul. Gregooriuse laul on oma nime saanud paavst Gregorius Suure järgi kuid tegelikult on tema ajalugu palju kaugem. Tõesti, kuni viimase sajandini levis selline ilus müüt, et paavst Gregorius ongi ise selle muusika autor, Paavst Gregorius, siis elas kuuenda Seitsmenda sajandivahetusel. 590 tõusis ta paavstitroonile ja hiliskeskajast on säilinud isegi selliseid muusika käsikirju, kus tiitellehel on selline väga ilus joonistus kus väike tuvike valged huvikene ehk siis püha vaim istub paavst gregooriuse õla peal vidistab talle neid imelisi laulukesi kõrva ja paavsti jalgade ees istub eks munk, kes kõik selle muusika kirja paneb. Noh, siin on mitu sellist müütilist elementi, mis reaalsuses kindlasti tõele ei vasta juba ainuüksi seetõttu, et päris kindlasti tollel hetkel, kuuenda, seitsmenda sajandivahetusel tolleaegses kristlikus Euroopas ei eksisteeri mitte mingisugust muusikalist noodikirja tähendab seda, et keegi saanud neid laule kirja panna. Esimesed muusikalised käsikirjad, esimesed notatsioonid ilmuvad välja alles kuskil üheksandal 10. sajandil. Nii et mitusada aastat hiljem gregooriuse ajast ja teine asi on muidugi see, et liturgiline muusika ka hakkab arenema kristlusega koos või kristluse levimisega koos. Kristlik traditsioon tervikuna on pärit juudi kultuurist. Nendega muusika. Esimestel sajanditel levib kristlus mööda Vahemere äärseid maid ja liturgia kandub edasi psalmi lauluga, nõnda nagu see on ka juudi traditsioonis. Psalmi laulan siis juudi liturgias, samuti keskne element, psalmid vahemärkusena ütlen siis nii palju, et enamus Salme on pärit juba juudi kuningas Taaveti aegadest ja need on siis sellised meditatiivsed, tekstid väga erinevate sisudega tekstid mis mõtisklevad jumala seaduste ja elukorralduse üle. Nii nagu siis need tekstid nõnda kogu liturgiline traditsioon on pärit juudi kultuurist ja levib suulises pärimuses. Nagu ma ütlesin, esimestel sajanditel kuni kuni kaheksanda sajandini välja ei eksisteeri-Euroopas. Muusika, noodikirja. Kõik need psalmi laulud, erinevad traditsioonid, kuna muusikakultuure on ju ka Euroopas väga mitmeid, kõik see levib suulises pärimuses. Selle üle on oluline kogu aeg juurelda, sellepärast et suuline traditsioon on midagi täiesti kardinaalselt erinevat meie tänapäevasest olukorrast, kus kõike on võimalik üles kirjutada kogu muusikat, on võimalik üles kirjutada helilooja oma mõtted paneb paberile ja siis muusikud hakkavad sealt paberilt maha veerima, veel lugema ja otsima. Et kus see muusika siis on. Noodid iseenesest ei ole veel muusikaline väljendus, et kogu sellele noodikirjale või ikkagi sellele, mis on kirja pandud. Sellele tuleb ka veel mingisugune mõte või see mõte tuleb üles leida, helilooja mõte tuleb üles leida ja see on kõik paras teekond ja omamoodi vaev siis suulises traditsioonis. Helilooja on. Interpreet, kes esimest korda esitab oma pala ja tema palav ja tema laulu või tema instrumentaalteose ettekande veenvus, muusikaline väljendusmuusika, mõte, idee, kõigest sellest sõltub, kas see muusikapala jõuab kuulajatele kohale, kas nad saavad sellest aru, kas teised muusikud saavad sellest aru ja kas seda hakatakse edaspidi ka esitama kas kandub traditsioonis edasi või kui sellest aru ei saada, et siis ta ei kandes, ei tähenda seda, et muusika oleks ju väga lihtne, ta ei pea olema lihtne. Aga mingisugune arusaadavus kindlasti peab seal olema. Ja nüüd, et meie omakorda saaksime aru suulisest traditsioonist ja suulises traditsioonis õpetuse edasiandmisest, siis esimese näitena kuuleksime, kuidas üks juudi mees õpetab lapsele tähestikku, tähendab, ta laulab ette ühe tähe ja laps kordab seda ja nii terve tähestiku ja just nimelt rõhutan siin seda, et ta laulab, seda mitte ta ei loe, lihtsalt, vaid ta laulab seda ja laps ka laulab järgi. Ja siia kohe otsa kuuleksime järgmise näitena Mischa õpinguid Ida-Euroopas. Siin samuti res, tsiteerib õpetaja lause lauldes ette ja lapsed kordavad sedasama lauldes. Tõin need näited siia selleks, et kuulda, millised on gregooriuse laulu juured. Eriti aga selleks, et aru saada üldse, mida tähendab suuline traditsioon, kus muusikat õpitakse ja kus muusika kandub edasi ainult järelekordamise teel. Ja juudi teema lõpetuseks kuuleksime veel üht lühikest lõiku ülemlaulu retsiteerimisest Tuneesia juutide traditsioonis. Ja lisaks võib lihtsalt Öelda, et juudi traditsioone üldse jõudi muusikatraditsioon on nagu mosaiik. Kuna juudid meie ajaarvamise alguses on läinud elama väga paljudesse maadesse üle kogu Euroopa ja Lähis-Ida-Aafrika ja kõik need grupid on siis saanud väga palju mõjutusi kohalikest traditsioonidest. Nii et on väga erinevad, väga huvitavad kõlaliselt väga isegi kauged traditsioonid, näiteks Ida-Euroopas, Lääne-Euroopas, Hispaanias, Türgis, Iraanis, Iraagis, Marokos, Tuneesias, Etioopias kuni indiaani välja. Isegi praegu kuuleme siis Tuneesia juutide ülemlaulu pretsiteerimist. Me oleme nüüd kuulanud siin mõnda näidet juudi traditsioonist, mida tähendab suulise traditsiooni olemus, kuidas suulises traditsioonis õpetatakse lapsi. Juudi traditsioonis on muidugi hästi oluline mõelda sellele, et kõik poisid selleks, et, et üldse meheks saada, et neid tunnistataks täisealiseks, peavad koguduse ees oskama lugeda pühakirja. Ja nagu te siin kuulsite, siis õpetus algab juba päris varakult alguses tõesti tähestikku pimisega ja hiljem siis juba pühade tekstide õppimisega, mis kõik toimub lauldes, et kui see täisealiseks saamise riitus läbi viiakse, kui poiss saab umbes 13 aastaseks maar maitsva, ehk siis käsupoeg ta tunnistatakse, ta on täisealine, ta saab kõikidest jumala käskudest aru, võib mehena elama hakata ja, ja eluvastutust kandma hakata. Et kas see riitus, kui ta siis koguduses pühakirja loeb, et ka see muidugi toimub lauldes kõik. Nii et sellele traditsioonile toetub siis kogu kristlik kultuur. Kristlus levib algselt mööda Vahemerd erinevates Vahemere äärsetes maades, peamiselt muidugi juudi kogukondade seas, sest tolleaegses Rooma riigis juute elab juba väga palju Rooma linnas näiteks on meie ajaarvamise alguses juba rohkem juute kui Jeruusalemmas endas. Nii et neid kogukondi on tõesti igal pool Kreekast, Pauluse kirjadest me saame väga täpselt aru, et kus, kus need juudi kogukonda. Paulus adresseerib ju oma kirjad just nendele juudi kogukondadele, kes kristluse vastu võtavad. Nii et kristlik traditsioon levib ja selle vahega, et juutidele lisaks ka väga paljud kohalikud rahvad lähevad selle õpetusega kaasa ja loomulikult levib tollel ajal kogu õpetus läbi liturgia, ehk siis läbi laulu selliseid kõnekoosolekuid toimub. Aga kui juba minnakse koos jumalat tänama või siis jumala üle mõtisklema mediteerima, siis see kõik toimub lauldes. Ja nüüd ühest küljest, siis juudi traditsiooni juudi psalmi laul seguneb juba omamoodi piirkondlike muusika traditsioonidega piirkondlike lauludega. Ja väga kiirelt esimeste sajandite vältel, see on siis esimese aastatuhande esimestel sajanditel vältel, võib juba rääkida erinevatest piirkondlikest lauludest, traditsioonidest, Lähis-Idas väga palju erinevaid laule. Seal on muidugi eriline ka see, et need erinevad traditsioonid kasutavad ka erinevaid keeli. Juba tollel ajal. Juudi kultuur, juudi traditsioon, juudamaal kasutab mitut keelt. Ta lõunas Jeruusalemmas on kasutusel veel heebrea keel, aga väga palju põhjapoolsetes provintsides kasvatatakse juba aramea keelt. Ja kõik siis ülejäänud Lähis-Ida keeled mida tol ajal kasutatakse, ja põhja-aafrika keeled, mida tol ajal kasutatakse ja mis tegelikult tänapäevani välja on säilinud just nimelt tänu kristlikule traditsioonilisest hiljem islami pealetungiga keelatakse kõikide nende erinevate keelte rääkimine ja kõik need rahvad lähevad üle araabia keelele, kaovad ära näiteks vanaegiptuse keel, ehk siis kopti keel ja see on säilinud ainult kopti liturgias ja siis erinevad veel seal süüria liturgias ja nii edasi. Nüüd Euroopasse jõudes kristlus levib Euroopas juba Rooma impeeriumi Euroopa ühtse keelega, mis on siis kreeka keel tollel ajal ja alles mõne sajandi möödudes tasapisi läänepoolne osa kristlikust Euroopast läheb üle ladina keeleni, mitte hulgas. Samas väga rikas ja erinev laulude traditsioon säilib ja on teada Itaalias erinevatest laulukultuuridest Lõuna-Itaalias vene vendi, laul, vene vento piirkonnas siis Rooma laul rooma linnas, Rooma linna ümbruses Milanos Milano laul, siis erinevad kalja, laulutraditsioonid, Kaljas, Hispaania laul Hispaanias Pürenee ümbruses ja vahemärkusena peatuksin võib-olla siin paari sõnaga Milano laulul, mis on siis tänapäevani päris korralikult säilinud. Kuna kõik teised piirkondlikud traditsioonid on ajapilt kuu hävinud või unustatud, siis Milano laul tänu Milano patroonile pühale on proosaselle. Kes oli Milano prefekt, kes võttis vastu ristiusu ja tegelikult valiti juba piiskopiks, enne kui ta ristiti, tähendab, ta oli niivõrd populaarne rahvajuht, et nii poliitiline juhtu muidugi kui ka siis hiljem vaimne kristlik juht Milano piiskop ja on teada, et tema ise oli ka väga suur laululooja üldrahvalikult või üldkultuuriliselt on tuntud De Teumi, mis on siis piiskoppambroosiuse jumala ülistuslaul omamoodi kahekõne Andaluusias ja püha, kus tiinuse vahel Püha Augustinus oli siis pühambroosuse risti ja nii et see laulutraditsioon muidugi on suurem ja tänu sellele püham roosiliselt patronaažile liturgia sajanditel vastu pidanud ja päris aktiivselt kasutusel kuni tänapäevani. Aga nüüd, kuna ma rääkisin väga paljudest erinevatest piirkondlikest traditsioonidest, siis kuulaksime ühe näitena loo hispaania laulust. Ja seda esitab meile skola antiikuva Madridist. Praegu kõlanud muusika näide oli pärit Hispaania laulutraditsioonist esimese aastatuhande keskpaigast ja seda esitas skoola kantiikuva Madridist. Ajaloost veel natuke nii palju, et meie ajaarvamise esimestel aastasadadel kristlasi kiusatakse väga aktiivselt taga koos juutidega muidugi juudid ja üldse aastal 70 kukutatakse Jeruusalemma linnast välja, Jeruusalemma tehakse maatasa, juutidel keelatakse sinna tagasi pöörduda. Samamoodi on ka kristlaste olukordadega täbar, kristlikud kogunemised. Jumalateenistused toimuvad väga varjatult katakombides salaja. Ja nüüd, kui neljandal sajandil kristlus on niivõrd võimsalt levinud, et ka keiser võtab vastu ristiusu keiser, Constantinus ja kristlus saab Rooma impeeriumi ametlikuks religiooniks siis toob endaga kaasa ka liturgia tohutu mitu arengu, sest tegelikult mitte üheski traditsioonis. Sellised sakraalsed toimingud ei toimu ilma muusikata. Võime minna kuni Lõuna-Ameerika nii või Jaapanini välja kõik ikkagi tee lauldes, tantsides ja pilli mängides. Ja täpselt samamoodi on siis kristlik liturgia, mis uutes oludes tähendab seda, et uue tulud on siis need tullakse keldridest Kattagombidest välja, hakatakse ehitama suuri kirikuid. Mõõtmed on suuremad, iga liikumine võtab rohkem aega. Preestrisissetulek võtab aega väljaminek. Nii et kõik see aeg on vaja täita muusikaga ja ütleme, et kuskil neljandast sajandist hakkab siis selline kristlikku liturgia, Vi kristlikku liturgilise muusika väga suur areng. Sest ühest küljest on kogu liturgia vaja täita muusikaga ja teisest küljest on ju kõik jumalateenistused seotud mingisuguste tähtpäevadega. Pühapäeva tähistamine hakatuseks on Kristuse Sealt on siis pärit pühade jumalateenistuse traditsioon. Sellele lisaks aga tähistatakse ka kõiki muid tähtpäevi Jeesuse sündi. Ülestõusmispühal Sid sinna juurde ka muud tähtpäevad, Neitsi Maarja-ga seotud tähtpäevad-pühakujudega seotud tähtpäevad. Nii et neid kristlikke pühasid. Neid päevi, mida tuleb tähistada, on järjest rohkem ja rohkem. Kõik see vajab oma liturgiat. Ja muidugi ma rääkisin siin pühapäevast, aga, aga ega siis kloostrites ei istuta nädalat, sa käed rüpes kloostripäev on omakorda jagatud erinevateks tunni palvusteks, need siis on kõikidel nädalapäevadel kõik, see vajab jällegi omaette liturgiat, nii et noh, muidugi ei toimu kõik lühikese aja jooksul, see võtab aega sajandeid tegelikult kuni kaasajani välja, aeg-ajalt tulevad uued pühad, näiteks kuulutati pühakuks paavst Johannes Paulus, teine jällegi selleks pühaks on vaja uut repertuaari ja muidugi tänapäeval gregooriuse laulu enam juurde ei looda, aga siis otsitakse midagi vanemast repertuaarist, mis on sobilik kasutada selle püha puhul. Nii et nendel esimestel sajanditel esimese aastatuhande jooksul kõik need uued tähtpäevade pühad vajavad siis oma repertuaari ja selle repertuaari hulk on meeletu. Nüüd me juba rääkisime erinevatest muusikalistest traditsioonidest. Euroopas. Hispaanias kõik need muusikalised traditsioonid on siiski väga piirkondlikud tollel ajal inimestevaheline suhtlus ei ole nii aktiivne kui meil tänapäeval. Ja kui me paneme siia juurde veel suulise traditsiooni, sest tegelikult ühe traditsiooni üleminek teise on siiski väga raske. Ja teisest küljest nüüd need esimesed kristlikud sajandid, mis toovad endaga kaasa suure liturgia arengu, muusika arengu ja loomise siis selleks ajaks, kui paavst Gregorius Suur troonile tõuseb, see on siis aastal 590, selleks ajaks näiteks Rooma linnas Rooma laululine repertuaar on juba suures osas välja kujunenud. Nii et kui me siin ennem rääkisime sellest, et paavst Gregorius Suur ei ole selle muusika autor, siis ühest küljest tema ajal ei eksisteeri veel muusikalist noodikirja, et oleks saanud selle kirja panna. Ja teisest küljest on tema ajaks juba Rooma linna piirkondlik laulutraditsioon välja kujunenud. Nii me nüüd rääkisime ennem esimese aastatuhande esimesest poolest, kui kristlus jõuab Euroopasse ja ütleme vallutab Euroopa ja kogu tolleaegses kristlikus Euroopas kasutatakse liturgias juudi traditsioonist pärit psalmi tekste. Aga neid lauldakse oma piirkondlikus ja väga erinevas muusikalises traditsioonis. Rääkisime erinevatest laulutraditsioonidest, siis Itaalias, Lõuna-Itaalias, Põhja-Itaalias, Roomas, Kaljas, Hispaanias ja kogu see killustatus tegelikult on peale Rooma riigi lagunemist ka poliitilisel tasandil tuntav. Tekib väga palju väikeseid erinevaid riike kes kõik omavahel sõdivad vähem või rohkem. Üks valitseja asendub teisega ja esimese aastatuhande teisel poolel kaheksandal sajandil kerkib kaljas esile üks kuningas nimega Pippin Lühike kes on teistest natukene võimsam. Osavam, kes koondab enda alla suuremaid territooriume rohkem rahvaid ja tema üheks väga oluliseks tarkuseks on see. Ta ei püüa kõikide nende rahvaste hulgas, keda ta valitseb, kõikide nende traditsioonide üle, ta ei püüa omalt poolt midagi peale suruda vaid ta on heades suhetes paavstiga. Siis ta otsustab, et kogu tema riigis peab liturgia olema täpselt selline, nagu seda viib läbi paavst Roomas. Siin on nüüd päris mitu küsimärki juures tollel ajahetkel, sellepärast et kõik, mis puudutab teksti ja liturgilise toiminguid, siis neid saab raamatus seletada, neid saab kirja teel edasi anda. Aga ainuke probleem puudutab muusikat, sellepärast et ma tuletan veel kord meelde, et tollel ajal kaheksanda sajandi keskel paigas ei tunta Euroopas ühtegi muusikalise noodikirjasüsteemi. Ja siis toimubki selline sõna otseses mõttes suulise traditsiooni edasiandmine, nagu me saate alguses kuulsime, kuidas juudipoiss piss tähestiku või kus ühes juudi koolis õpetati, mis nad täpselt samamoodi on ajalooliselt teada. Paavst saadab Kaliasse kaks oma laulikut paavsti kuuria paavsti õukonnas. Tollel ajal juba eksisteeris selline seltskond nagu skoolagantoorum. See on siis lauljatar rühm, kelle ülesandeks oli liturgiat. No ma ei ütleks, et ainult kaunistada vaid ikkagi osaleda liturgias, kommenteerida liturgiat ja anda oma muusikaline panus liturgias. Sest noh, sellest me oleme varem ka juba rääkinud, et muusika, ma arvan tollel ajal ja üldse erinevates traditsioonilistes ühiskondades on palju olulisema tähendusega, kui meil tänapäeval tihtipeale öeldakse tänapäeval nagu noh, räägitakse meelelahutusest, aga et muusika oma olemuselt kindlasti ei ole meelelahutuslik muusika pärit olev kindlasti ei ole meelelahutuslik vaid kuidas ma ütlen, muusika väljendab seda, mida sõnades ei osata väljendada, see tähendab seda, et muusikal on ikkagi aegade algusest peale väga selgelt sakraalne roll olnud kõikide maailma rahvaste hulgas, nii et paavsti õukonnas Sis, Pavskini kaaskonnas tollel ajal juba töötasid professionaalsed muusikud, kes laulsid igapäevaselt paavstiga koos liturgias. Skoolagantoorium viitab ka sellele, et ja noh, üldse kuidas noori õpetatakse ikka koos praktikaga, tähendab, et noored poisid laulsid ja õppisid oma õpetajatega koos, arenesid nendega koos ja kandsid siis hiljem seda traditsiooni järgmistele põlvkondadele edasi. Nii et sellest skoolagantuurumist lähetatakse kaks laulikud Kaliasse kaheksanda sajandi keskpaigas ja on jällegi faktiliselt teada, et kaks aastat hiljem paavst kirjutab Pippin lühikesele ja ütleb. Palun saada mulle lauljat tagasi, kuna meil siin vanemad mehed on kas ära surnud või on hääl hakanud vanadusest värisema, krõbisema, et igal juhul neid laulikuid on vaja. Ja tänu sellele on meil teada, et see õppeprotsess see niinimetatud paavsti muusika levitamise protsess kaljas on toimunud kaks aastat. Paavsti lauljad lähevad minema, kalja laulikud peaksid siis nüüd hakkama seda uut rooma laula paavstil laulu oma piirkondades laulma. Ja see, mis toimub, on väga huvitav, sellepärast et rooma laulust võetakse üleüldine struktuur tekst muidugi mingil määral ka modaalne ülesehitus. Aga seda hakatakse laulma kaljapäraselt. Mis tähendab kaljapäraselt, see on väga palju rohkem korramenteeritult, kui oli seda rooma laul rooma laulu tänaseni jõudnud näidete põhjal on näha, et rooma laul oli nüüd kalja lauluga võrreldes palju palju monotoonse. See ei ole üldse nagu halvustav sõna väga lihtsalt näeme, ta on palju lihtsamakoelisem, palju vähem argumenteeritud ja kalja, laulsin kõrvale oli siis väga rohkete kaunistustega, kuigi Üheski traditsioonis ma siiski pean siin ütlema kohe, et mitte mingis traditsioonis. Teksti ühel noodil laulmist või retsiteerimisel, et kui me räägime rediteerimisest vist ikkagi alati on ka selline muusikaline alge ehk siis mingi meloodia, mingi kaunistus sealjuures olemas, noh kasvõi need juudi näited, mis siin alguses olid ka seal juba olid sellised väiksed kaunistuslikud elemendid juures, nii et seal nagu noh inimlikule muusikalisele väljendusele alata, tee olemas olnud nii kaugele kui me, kui me saame minna või nii, ka tänapäeval nii puutumatustesse, traditsioonidesse kui, kui tänapäeval õnnestub minna. Sellegipoolest kalja, laulja, rooma laul, selline vahe seal tol ajal juba oli mille pärast kaljalaul teistsugune oli, kas see oli siis juba kohalik varasem traditsioon? On üks võimalus, teine võimalus on see, et kristlus jõuab Kaliasse otse üle mere otse Lähis-Idast. Rooma tuleb kristlus mööda Vahemere äärseid maid ja läbides mitmeid erinevaid traditsioone, muusikalisi traditsioone. Siis võib oletada, et rooma laulu piirkondlik pärimus säilib võib-olla rohkem. Kaliasse tulevad esimesed piiskopid, esimesed preestrid, mungad, kes kristlikku liturgiat levitama hakkavad hoopis kaugest traditsioonist kaugest muusikalisest pärimusest ja nõnda võib arvata, et see kristlik laul kaljas on väga palju mõjutatud Lähis-Ida-laulutraditsioonist ja võib arvata, et just nimelt ornamentaalsus suurem ordamentaalsus on pärit nendest muusikalistest esivanematest. Vahepalana kõlas imelise liibanoni lauliku Fairuusi maroniidi kiriku liturgiline laul mis on pärit suure reede repertuaarist. Ja see oli nüüd ilmekas näide just sellisest Lähis-Ida-muusikakultuurist, mis jõudis siis esimeste kristlastega koos Kaliasse ja hakkas segunema kohaliku laulutraditsiooniga. Tulemuseks on siis selline omamoodi hübriid kalja ja rooma laulust, see siis hakkab levima mööda Euroopat. Huvitav on veel see, et Rooma linn ise ja rooma piirkond ise säilitab veel väga pikkadeks sajanditeks oma vana laulutraditsiooni sest paavstid noh, mitte mingisuguse seaduse põhjal, aga lihtsalt praktilistel kaalutlustel või, või ma ei tea, mille pärast on teada, et tolleaegsed paavstid valitakse kõik Rooma linna preestrite seast ja nõnda nagu see väljastpoolt tulev muusikaline traditsioon, liturgiline traditsioon nagu Rooma eriti ei jõuagi. Et Rooma säilitab oma laulu veel mitmeid sajandeid ja siis ülejäänud igal pool mujal Rooma impeeriumis see tähendab siis seda Pippin Lühike tema poeg Karl Suur, kes siis oluliselt veel oma kuningriigipiire laiendab, kes püüab taastada Rooma impeeriumi. Nii et kõikides nendes piirkondades siis levib juba uus laul ja alles mitmeid sajandeid hiljem hakatakse seda uut muusikat uut laulu kutsuma gregooriuse lauluks. Ja täpsustuseks veel nii palju, et kui esimestel aastasadadel Euroopas lauldakse kreeka keeles liturgia on kreeka keeles, siis mõne sajandi möödudes minnakse sujuvalt üle ladina keelele, tähendab siis lääne pool-Euroopast hakkab kasutama ladina keelt. Et ka nende psalmide sujuv üleminek toimub siis kõigepealt heebrea keelest kreeka keelde, kreeka keelest omakorda ladinakeelne. Ja nõnda kasutatakse siis liturgias ladinakeelseid tekste, millest, nagu juba öeldud, et suure osa moodustavad psalmid võib psalmi osad, kuid tarvitatakse piirkonniti väga erinevat muusikalist väljendust. Sellest ka ennem rääkisime ja muusikalise näitena siia juurde kuuleksime jällegi üht psalmi. Siin palju oleme salmidest täna rääkinud, aga psalmi laul on tõesti gregooriuse laulu. Eks selliseid põhilisi alussambaid. Tänase saate jooksul me siis väga põgusalt ja kiiresti. Gregooriuse laulu päritolu juudi traditsiooni esivanemate siis kleri keelelise arengu läbi üleminekute erinevatest keeltest kuni ladina keeleni välja. Rääkisime psalmi laulust, mis on gregooriuse laulu maas. Suur tänu kõiki kuulamast, minu nimi on Jaan-Eik Tulve ja loodame teiega kohtuda nädala pärast, kui räägime edasi gregooriuse laulu ajaloost, noodikirjast ja interpretatsioonis ning seda saadet ja täna lõpetama. Üks vana salvestus aastast 1954 kus laulab Solemmi munkade koor Prantsusmaalt ühte psalmi. Ja siin on huvitav, kuidas solistid laulavad siis seda psalmi ning koor vastab neile. Kuulamiskool sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.