Tere jälle symbol on eetris Jaan-Eik Tulve ja kõlab saade gregooriuse laulust, gregooriuse laulu ajaloost ja gregooriuse laulu interpretatsioonis. Nädal tagasi jäi meie saadet lõpetama seesama lugu, mida ka täna alustuseks kuulasime. See on näide ühest salmist, kus solist laulab, psalmikoor jääb sinna vahele. Halleluuja. Halleluuja. Salvestus on pärit 1950.-test aastatest. Solemmi kloostrist Prantsusmaal. Seetõttu ka võib-olla natukene harjumuspäratu kvaliteet. Aga ma loodan, et gregooriuse laulu olemust ja psalmi laulu olemust ja sellest arusaamist tehniline tolm nii väga palju ei mõjuta. Nagu me eelmises saates ka juba rääkisime, on psalmi laul, psalmi retsiteerimine, kogu gregooriuse laulu alustala. Ja nõnda nagu siin praegu see laul kostis, võis ta kõlada ka päris esimestel sajanditel, kus siis üks laulja, üks solist, laulis psalmi, et ja koor ehk rahvas laulis siis väga lihtsalt refrääni. Kuna rahvas tollel ajal valdavas osas lugeda ei osanud. See tähendab seda, et rahvas suuremahulisi lugusid suuremahulisi tekste laulda ei saanud ja nendega osaleda ei suutnud siis ja rahvale selline väike, kommenteerib või siis täiendav või siis hüüatav roll nagu siinsel halleluuja puhul. Ja nüüd, kui me räägime kloostrikultuurist, kus inimesed laulavad, need sammud psalme päevast päeva, kloostri traditsioonis lauldakse ühe nädala jooksul ära kõik 150 psalmi siis tegelikult. Ma arvan, et kõige puisem pea juba mõne aasta möödudes teab neid tekste kõiki peast, nii et kloostrid traditsioonis see, kas keegi oskab lugeda või keegi ei oska lugeda enam ei oma nii suurt tähtsust ja tegelikult kloostrielanikud siiski ka valdavalt ikkagi oskasid juba lugeda, õppisid lugema, või olid juba varem lugema kirjutama õppinud. Nii et tekstide laulmine enam ei valmistanud selles seltskonnas just raskust. Ja nüüd see refrään, mida siin ennem kuulda oli, seal elu ja tema tähtsus kahanes. Kuna nüüd terve kloostri seltskond, mungad või nunnad võisid koos seda psalmi laulda. Ja tekkiski teine uus traditsioon, kus vaheldumisi koor jagunes kaheks või siis koguse kloostri kogukond jagunes kaheks üheks ja teiseks kooriks. Kes siis vastastikku laulsid psalmi, no kes on käinud vanades kloostrites või, või ka vanades kirikutes katedraal ides teab, et kuskil seal kiriku otsa pool idas ongi selline spetsiaalne kooriosa, kus on siis võimalik kooril jaguneda kaheks ja laulda vastastikku neid salme. Ja sellest käest siis kui see refrääni olulisus teiseneb, tähendab, see ei ole ainult enam lauljate vahele hõikamine vaid ta jääb üldiselt psalmi seest välja ja hakka vääristama psalmi nagu omamoodi sellise raamina alguses ja lõpus. Ja tema funktsioon uueneb. Ta hakkab kommenteerima, kas siis seda püha, kus parasjagu ollakse või, või siis mingit mälestuspäeva või no igal juhul seda päeva, seda hetke, kus parasjagu viibitakse, hakkab seda kommenteerima. Kuulaksimegi ühte näidet, kus lauldakse salmi number 109 Tiksid toominestoominomeeoo ehk eesti keeli issand, ütles minu issandale. Istu mu paremale käele. Ja selle alguses ja lõpus kõlab Antifoon Jacob Auden geenuit Joosep. Ehk siis Jakobis sündis Joosep Maarja mees kellest sündis Jeesus, keda kutsutakse Kristuseks. Ja seda laulab meile Prantsusmaa Flavini Püha Joosepi kloostri munkade koor. Ja nagu tänapäeval väga tihti kasutatakse ka siin saateks. Selline muusika on siis kloostrites sajandite vältel kõlanud ja kuni tänapäevani välja, kuigi oma olemuselt tekivad ju kloostrid inimestest, kes on eraldunud maailmast esimestel sajanditel. Lähvad mungad kõrbesse, on kõrbe erakud, kes just nimelt üksinda elades mõtisklevad, mediteerivad jumala elukorralduse üle, kes ka õpetavad, kuna kõrbes käiakse nende juures väga palju tarkust omandamas. Aga väga kiiresti tekib selliste kõrbe erakute veeremiitide kõrvale ka uus traditsioon. Mis on siis alguseks mungakultuurile, kus ühe väga konkreetse persooni ümber koguneb tema sellist jüngrite või järgijate õpilaste kogukond, kes siis koos moodustavad juba sellise suurema üksuse, kes siis elavad ühiste reeglite järgi. Ja Lääne-Euroopa munga kultuurialusepanijaks on pühabennid kodus, kes ka ise alustas erakuna Monte kasiinos Lõuna-Itaalias, kuid kelle juurde väga kiiresti saabus hulgaliselt noori õpilasi, noori mehi, kes tahtsid temaga koos jumalat otsida ja kuna see tema populaarsus oli niivõrd suur, siis puht praktilisest vajadusest ta koostas mungaelu reeglid mis on tusel kloostrites kuni tänapäevani välja. Tänapäeval muidugi on selline erinevused. Lisaks sellistele eraldatud kloostritele, eraldunutele on ka Meie elu vajadustest sõltuvalt väga palju aktiivseid kloostreid, kus on siis mungad ja nunnad, kes tegelevad väga palju väljapoolega, siis õpetamisega või inimeste hooldamisega või ükstapuha millega. Aga siis selline klassikaline benediktiin, klooster on siis selline, kus mungad või nunnad elavad koos väga suures maailmast eraldumises. See tähendab, et sellele kloostri territooriumile, mida nimetatakse klausuuriks väljastpoolt ei pääse mitte keegi ja nemad ise ka üldjuhul väljas ei käi. Ja siis selle elu keskpunktiks on ühised palvused ja sellist tähelepanuväärne, et kui esimesed kõrbepühakud elavad üksinduses ja loomulikult ka nagu väljapoole maailma, aga eriti suhtle välja arvatud, kui nende juurde minnakse, siis kas siis õpetust saama või koos palvetama. Et Püha Benedictus seab oma reeglistikus väga konkreetselt esiplaanile ühise palve, mis toimub kõik lauldes. Ühine laulmine ühineb psalmi laulmine ja nõnda on siis kloostri elu või kloostrikord kuni tänapäevani välja, et mungad nunnakloostrites, nunnad saavad iga paari tunni tagant kokku ja laulavad parts film ja me olime siin salmidest ka palju rääkinud, aga see on tõesti kristliku liturgia alustala. Edaspidi me kuuleme ka väga palju aramentaalset muusikat mis on juba väga rikkalikult kaunistatud, väga palju arendatud, mis seal võib olla solistlikum. Aga alati tuleb mõelda selle juures, et ka selle kõige keerulisem, aga kõige kaunistuste rohkema laulu aluseks on tavaline lihtne psalmi laul, mida need heliloojad on kõik ise omal ajal igapäevaselt laulnud. Nüüd kui kloostriteenistustest kloostrid korraldustest veel rääkida, siis nagu ma ütlesin, iga paari tunni tagant saadakse kokku, et ühiselt palvetada tühiselt psalme laulda, lugeda, retsiteerida. Nõnda on siis hommikul laudes hommikuteenistus õhtul õhtuteenistusse Vesper ja sinna vahele veel väikeseid tunni palvusi. Priim ehk priima Mooram ladina keeles esimesel hommikutunnil Adzeczda Mooram, noname Oram kuuendal tunnile üheksandal tunnil ja selle aluseks on vana-rooma päeva jagunemine 12-ks päeva tunniks 12-ks öötunniks, nii et siis esimene päevatund on tänapäevases mõistes kell kuus hommikul priima Mooram, Atert, haaram, Tertz on siis kolmandal päeval tunni lehkel üheksa. Seksta Mooram kell 12 ja Athena Mooram kell kolm pärastlõunal. Siis Vesper, mida me juba mainisime, õhtuteenistus ja päris enne magamaminekut kompletoorium, kust algab öörahu. Aga öörahu kloostris muidugi selline, et vahepeal seal tõustakse uuesti üles ja lauldakse siis päris pikk Ö teenistus, matut, tiinum, mis võib suuremate pühade puhul venida kuni kahetunniseks. Jällegi kõik see möödub lauldes suures osas salme rediteerides sinna juurde on siis ka seda päeva või, või seda püha või seda pühakut mainides sellised praamid, kommentaarid, mis psalmide ümber lisatakse, mida nimetatakse, siis anti foonideks. Ja siia võiksime kuulata juurde, et kogu see muusikanäidete varal salv liigamaskoliinseks ei muutuks, kuuleksime ühte Prantsusmaa nunnade koori, kas siis samuti laulavad ühte psalmi ühte Antifooni koos orelisaatega? See oli siis üks psalm Kosandi foniga Prantsusmaal piskee kloostri nunnade koorilt. Ja jällegi tuletan uuesti meelde või tulen selle juurde tagasi, et see selline salmi laul on gregooriuse laulu põhielement kust areneb välja ka igasugune muu repertuaar. Nagu te olete juba kuulnud, siis psalmi laulmine, salmi retsiteerimine järgib väga selgelt teksti lihtsalt loetakse või lauldakse teksti sellise rütmiga, nagu ta keeles loomulikult kõlab. Ja see tähendab muidugi seda, et selles muusikas on oma väga peen rütmika. Aga ta jah, meie mõistes ei allu mingisugusele meetrikkale või vältustele, vältused. Selles psalmi lugemises on teksti vältused, silbi vältused. Ja nad võivad olla kiiremad, nad võivad olla aeglasemad. Sõltuvalt sellest, kuidas kohalik traditsioon on, kas lauldakse kiiremini, kas lauldakse aeglasemalt ja see kiirus, see võib ka aja jooksul muutuda, kas on rohkem rahvast, kas on kloostrid suuremat, Kasn kloostrid väiksemad kas on tegemist valdavalt noorte inimestega, kas on rohkem vanu inimesi, nii et mõjutab isegi see mõjutab, kas on tegemist kevadega või on talv, või sügis, kus on inimesed väsinud, kui on suured pühad näiteks siis on mungad ja nunnad väsinud, kuna liturgia on väga tihe, väga pikk. Mingi teine periood võib olla rohkem puhkust ja, ja inimesed on energiat on rohkem, laulavad kiiremini, kõik see mõjutab. Ja mingit sellist üldist reeglit, et ei ole. Kui nüüd siit edasi minna, siis juba arenenuma repertuaari juurde, noh, tegelikult on ka need andi foonid juba samm edasi psalmi institutsioonist. Siis ka kogu ülejäänud repertuaar toetub oma Prütmilise struktuuri poolest psalmi rütmile meloodias muidugi ka laadiliselt ka on ta seotud salmiga, aga siis, kui me praegu räägime rütmist, siis, siis on ta väga selgelt just selle sõna rütmiga seotud. Ja nüüd järgmisena kuuleksime ühte näidet, mis on väga huvitav mitmes mõttes, ta on nagu omamoodi gregooriuse laulu ABC tekst on nüüd mitte psalm, vaid hümn, glooria, missa tekst MISA ordinaarne tekste tähendab missa muutumatu tekst. Kui me rääkisime siin ennem, et kõik pühad ja tegelikult isegi igav päev aastas toob kaasa endaga uue repertuaari sest kommenteeritakse seda hetke, kus parasjagu oldakse või seda püha, mida tähistatakse, siis on alati ka koordinaarsed või muutumatud osad, mis sa sees need on siis mis korduvad päevast päevakiiri, glooria kreedo pühapäeviti Sanctus ainest ei, nad kõik on turgiasse tulnud erinevatel aegadel, aga tänapäeval siis on nad kõik seal koos olemas. Ja need on siis tekstid, mida lauldakse igal päeval. Muusika võib olla erinev. Kõikide nende tekstide puhul on olemas väga palju erinevat muusikalist materjali. Aga tekstid korduvad ja nüüdse glooria, mida me siis siin kohe kuulama hakkame, on pärit vanast allikast. Eelmises saates me tutvustasime erinevaid piirkondlikke traditsiooni, rääkisime, et esimese aastatuhande esimestel sajanditel oli paralleelselt kasutusel Itaalias erinevaid laulutraditsioone Lõuna-Itaalias vene vendi, laul, rooma laul, Milaano laul, Milano linna ümbruses kaljas erinevad traditsioonid, Hispaania laul ja nüüdse glooria, mida me kuulame, hakkame on siis pärit Milano traditsioonist Ambrose laul. Ja mille pärast ta nii eriline veel on? Sellepärast, et siin on nagu koos selline gregooriuse laulu arengu põhijooned retsiteeritakse teksti ja nii nagu me kõnes räägime, kus sõnarõhk tõuseb, nii ka siin, pange tähele teksti retsiteerimisel, teatud sõnade rõhud tõusevad ühe tooni võrra. Tee nii, nagu tekstis lause lõpus laskub liiga siin lauldes fraasi lõpp laskub lause lõpp laskub ühe tooni võrra. Pluss nagu me oleme sellest ka varem rääkinud gregooriuse laulu ornamentaalsus, mis tegelikult on selline üldmuusikaline mõiste või üldmuusikaline päritolu. Sest mina ausalt öeldes küll ei tea ühtegi muusikalist traditsiooni või traditsioonilist ühiskonda, kus muusika oleks lihtsalt selline retsiteerimine. Alati on ikkagi ka teksti edasiandmine seotud ornamentidega. Ja siin selle glooria puhul siis lauldakse aeg-ajalt selliseid päris pikki ornament lõpetumaks mingisugust lauset või mingit lõiku. Nüüd oleks paslik meenutada, et kogu see muusika areng läbi esimese aastatuhande kogu gregooriuse laulu areng toimub suulises traditsioonis kuna tollel ajal noodikirja ei tunta. Näiteks on meil kuuendast sajandist pärit üks Sevilla isi tooruse kirjutis, kes oli tolleaegne tuntud muusikateadlane ja erudiit ja kes ühes oma traktaadis kirjutab, et kui inimene ei suuda kuuldud helisid mällu talletada on nad kadunud, kuna ei ole mingit võimalust neid üles kirjutada. Noh, ma arvan, see on kindlaks tõestuseks, et tollel ajal kuuendal sajandil, siis ei ole mingit noodikirja veel välja mõeldud. Mille pärast aga kuskil kaheksanda sajandi lõpust aga eriti siis üheksandast sajandist, 10.-st sajandist on meile tänapäeval ni jõudnud esimesed muusikal lised Atatsioonid, esimest käsikirjad, kaheksandast sajandist võib-olla mingid esimesed katsetused, ühtegi käsikirja sealt veel pärit ei ole. Aga üheksandast sajandist on siis esimesed käsikirjad. Ja huvitav on see, et erinevates Euroopa piirkondades tekib noodikiri. Šveitsis tema mitmes tütar kloostris kus kirjutatakse muusikat siis Ida-Prantsusmaal metsi linna piirkonnas. Need mõlemad olid tolleaegse euroop, Papa, sellised kultuurisüdamed või tolleaegse Carolingide kuningriigikeskuse läheduses. Carolingede pealinn Karl Suure pealinn asus praeguses Saksa linnas Trieris. Nii et nende mõlema punkti nii metsi kui sant Galleni kloostri vahetus läheduses asus ka tolleaegne Carolingide impeeriumi pealinn. Prantsusmaal-Britannias tekkis jällegi üheksanda sajandi lõpus oma noodikiri ja, ja neid noodikiri on väga erinevatest piirkondadest pärit 10.-st sajandist 11.-st sajandist. Miks nad tekivad seda tänapäeval on väga raske öelda siiski selle gregooriuse laulu sünniga, uue repertuaari sünniga ja selle repertuaari arenguga. Ja ma arvan, et otseselt seotud ei ole, kuna nagu te mäletate Et keskpaik 750 60, kui kuningas Pippin Lühike hakkab Rooma laulu üle võtma, kui seda hakatakse levitama. Ja noh, selline esimene täiuslik muusikaline noodikiri jõuab meieni alles üheksandast sajandist, nii et et see on siiski küllalt pikk aeg. Aga noh, kindlasti mingisugune mõjutaja see võis olla. Ja teisest küljest oli Carolindide aeg just see periood, kui jagati üldse kirjale ja raamatutele rohkem tähelepanu pöörama. Kui kirjakultuur hakkas natukene levima ka väljapoole kloostreid, hakati kirjutama ajalooraamatuid. Kroonikaid. Selline talletamine hakkas nagu sellel ajal üldse rohkem pinda jalgade alla saama. Ja eks need esimesed noodikirjad on ka selleks, et muusikat kuidagi talletada, kuidagi mälu abistada. No kuidas siin raadio vahendusel neid selgitada? Igal juhul erinevad need noodikirjad kõik absoluutselt kardinaalselt meie tänapäevasest viie noodijoonega, noodikirja süsteemist. Need on rohkem muusika üles joonistamised. Kui keegi laulja tuleb mõttele hakata joonistama seda, mida ta laulab või mida ta kuuleb või mille sees ta elab siis selline nimetus võib-olla on nendele noodikirjadele kõige lähedasem kuna ta tekib suulises traditsioonis. Kuna selles traditsioonis ei ole vaja anda edasi konkreetseid helikõrgusi, konkreetseid intervalle, credit suhteid, siis seda ka üles ei märgita vaid märgitakse, ütleme väga laias laastus üleüldine meloodiajoonis. Aga väga konkreetselt Muusikaline väljendus, sest kui me mõtleme, mis üldse on muusika või mis teeb muusikast muusika, siis kindlasti ei ole see, kui me võtame ette näiteks mingi Mozarti, Bachi pala noodipaberi peale, siis selleks, et seda mängida või laulda. Me peame siiski tundma seda traditsiooni, seda kultuuri, kuidas Mozarti Bachi esitatakse. Ja gregooriuse laulu noodikiri. Tänapäevane noodikiri annab meile väga täpselt meloodia väga täpse rütmi. Aga sellele lisaks me peame seda muusikat tundma, me peame teadma, kes on Bach, kes on Mozart, kuidas seda muusikat esitatakse, kuidas esitatakse romantilist muusikat, kuidas esitletakse 20. sajandi muusikat, kuidas esitatakse barokkmuusikat, meil peab olema mingisugune kogemus nendes traditsioonides, me peame neid ja hea muusikakasvatus, ongi see kõiki neid traditsioone tundma õppida, nende sees orienteeruma, neid muusikalisi nüansse välja tooma, seda absoluutselt ei ole noodikirjas edasi antud ütelda vanad noodikirjasüsteemid, gregooriuse laulu noodikirjasüsteemid ei anna meile konkreetseid helikõrgusi. Aga nad püüavad just meile edasi anda seda, mida me võime nimetada muusikaliseks seemneks, muusikaliseks lähtepunktiks. Nad püüavad meile väga selgelt joonistusega edasi anda, kuidas. Järgmise näite puhul te võite ise kuulda, et see muusika ei pea olema sugugi lihtne või lihtsakoeline, et see muusika, esiteks, mis on sündinud ja mis on elanud ja mis on edasi arenenud ja mida on kantud suulises traditsioonis võib-olla ka tehniliselt üpris keerukas. Ainuke kriteerium on see, et sulis traditsioonis teised muusikud, kes hakkavad seda edasi kandma, nad peavad helilooja mõttest aru saama. See muusikaline väljendus peab olema arusaadav. Nagu kuulda, oli, oli see lugu küllaltki keeruka struktuuriga ja väga ornamentide rikas. Ja kõik see on sündinud ja arenenud ja levinud suulises traditsioonis. Nüüd Ma rääkisin, kuidas üheksandal 10. sajandil hakkab arenema ja levima noodikiri erinevates piirkondades ja mida see noodikiri meile edasi annab, on just see, selline muusikaline pool või muusikaline väljendusfraasi liikumine. Ja üks hästi oluline nüanss mis tingib meile või, või annab väga palju informatsiooni gregooriuse laulu interpreteerimis, eks see tähendab seda, et ühte silpi peenkogu muusikalist materjali ühe silbi kohal püütakse kirjutada kokku, see tähendab seda, et see noodikiri muidugi need esimesed noodikirjad ei ole absoluutselt mitte. No sellepärast võib-olla olekski mõistlik öelda noodikiri, võitlus, märgi kiri sellepärast et meie tänapäevases mõistes seal ühtegi nooti ei ole vaid kui näiteks ühe silbil on mitmeloodiline käik, siis püütakse see käik kõik kokku kirjutada, näiteks kui on kahe noodiline käik Kui ta liigub alt üles, siis see kaar joonistatakse alt üles, kui ta liigub ülevalt alla, siis see kaar tõmmatakse ülevalt alla kui on madalam, kõrgem, madalam, et näiteks selline selline käik kolmeloodiline käik silbis, siis ta jällegi tõmmatakse kokku ja nii edasi, nii palju, kui see kirjutaja saab, nii palju ta ühendab kõike, mida see visuaalne moment meile siis ütleb edasi või, või mis siis informatsiooni ta meile annab, on see kui kirjutaja, kes on ise olnud laulja, kes on ise selle muusika sees elanud ja kasvanud ja seda muusikat edasi kandnud. Kui tema kirjutab midagi, mis on hästi seotud, mis on katkematu, kus selle kujundi sees see joon ei katke siis järelikult Ta kuuleb laulu, mis on samuti hästi seotud legaatos, mis liigub edasi. Kui ma ütlesin, nüüd joon ei katke, siis me räägime ühest silbist selleks silbivahetusel talati, tõstab sule ja läheb järgmise silbiga edasi, see tähendab seda, et ta keskendub ühele silbile korraga ja ühte silpi püüab siis väljendada või üles märkida katkematu joonega katkematu joon. Me võime paberil seda proovida kasvõi ühe kriipsutõmbamisega, siis kriipsu tõmme liigub alati eriti lõpupoole ning ka Me saame Gregoriuse laulu kohta informatsiooni läbi selle noodikirja. Et ka tema oma graafilises väljenduses püüab märkida midagi, mille muusika liigub edasi viimase noodi poole, tähendab ma siin täpsustan, et me räägime silbist, silbi viimase noodi poole. Ehk siis lihtsustatult. Kui me võrdleme klassikalist meetrilist muusikat, kus rõhutatakse alati takti esimest nooti siis gregooriuse laulus on see mõtlemine vastupidine. Et ornament viib alati välja viimase noodipoole, et toetus on alati silbi viimasel noodil. Et see viimane noot on alati strukt, kultuurne noot, olulinenud modaalsus süsteemis ja nii edasi, tähendab see noodikiri, mille pärast ma seda noodikirja püüan raadio vahendusel teile ette maalida, on see, et noodikiri noodikirja tundmaõppimine tänapäeval on väga palju aidanud meil aru saada ka selle muusika interpretatsioonis. Sellepärast et väga kummalisel kombel on noodikiri ühest küljest aidanud meil seda muusikat tänapäevani säilitada. Teisest küljest, noodikirja areneb väga kiiresti edasi. Esimesed naudi kirjasüsteemid. Üheksanda 10. sajandi käsikirjadest arenevad kiiresti. Juba mõne sajandi möödudes hakatakse otsima teed selles, kuhu me tänapäeval oleme jõudnud. See tähendab siis et püütakse juba märkida üles konkreetseid helikõrgusi, konkreetseid intervalli, liisi suhteid, aga mis toimub, on see, et mida täpsemalt suudetakse ära märkida meloodiajoonis seda vähem pööratakse tähelepanu, fraasi peene koelisusele. Ja kõik need rütmi nüansid, mis esimestes käsikirjades esimestes noodikirjasüsteemides on üli täpsed. Kõik need taanduvalt lihtsalt sellisteks suurteks noodikartulit ei saa veel öelda, sest need esimesed noodid on kandilised, need sellisteks suurteks kandilisteks Codex ja sellega koos teiseneb ka gregooriuse laulu interpretatsioon. Ta muutub väga aeglaseks raskepäraseks. Teda hakatakse saatma oreliga ja on teada, et kuskil seitsmeteistkümnendal sajandil oli heaks traditsiooniks oreliga harmoniseerida igat nooti gregooriuse laulu, see tähendab seda, mis kuskil üheksandal sajandil, nagu te siin olete kuulnud, kõlas väga-väga kiirelt, kõik need ornamendid liikusid edasi väga sujuvalt, siis need seitsmeteistkümnendaks sajandiks, needsamad ornamendid olid teisenenud lihtsalt noot noodi järel laulmiseks. Teie kõrvus oli saate jooksul Jaan-Eik Tulve. Kohtume jällegi nädala pärast, kui räägime gregooriuse laulu integratsioonist ning näitena gregooriuse laulu arengust kuuleme tänase saate lõpuks nuristil flee prantsuse helilooja moristilis le kompositsiooni. Antifoonile uubigaarites. Kuulamiskool sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.