Tere siin klassikaraadio stuudios, näe jälle Jaan-Eik Tulve ja alustame kolmandat saadet sarjast kuulamiskool. Esimeses kahes saates rääkisime gregooriuse laulu ajaloost. Möödunud saates ka natukene noodikirjast esimestest naudi keresüsteemidest. Ja täna siis hakkaksime otsapidi jõudma kaasaega gregooriuse laulu ellu tänapäeval tema jõudmisse tänapäeva. Ja kuidas ta meie kaasaegses ühiskonnas. Ja millest me tänapäeval elab? Saate alguses kõlas Prantsusmaa, saime andrii kloostri munkade koorilaul kutsung palvusele, mis sobib ka saate algusesse imehästi. Kuigi see aeg palvuse aeg kloostris on teine, see on just nimelt ööpalvuse algus, kui mungad tulevad, kui hakkavad laulma, tulge kummaldagem jumalat. Ja see püha, millest see lugu pärit oli, oli Neitsi Maarja püha, kus lauldakse. Et Me pühitseme täna Neitsi Maarja emadust emalikust ja kummardage Kristust, tema poega. Me oleme nüüd läbi möödunud saadete kuulnud mitmeid erinevaid kloostrikooride laule. Ja ma arvan, Gregoriuse laul on tänapäevani jõudnud just tänu eelkõige kloostritele, kes on kandnud seda traditsiooni sajandite traditsioone on elanud üle selliseid päris mitmeid dekadentsi perioode. Aga selge on see, et just tänu kloostri igapäevasele praktikale on see muusika siiamaani jõudnud. Loomulikult on ta olnud ka selline aluspind kõikide ajastute kõikide sajandite uus loomingule heliloojatele teda on kasutanud päris esimesed polüfooniameistreid Notre Dame'i koolkonnast peratiinus siis hiljem edasi minnes Mashoo difay renessanss muusikas barokkmuusikat, kas väga palju? Ja eelmise saate lõpus. Me kuulasime ka küll flee ühte teost. Nii et tõepoolest kuni tänapäevani välja, heliloojad on gregooriuse laulu kasutanud kas siis otseselt või kaudselt, et isegi näiteks prantsuse helilooja olid emissioon on öelnud, et Gregoriuse laul on tema jaoks kõige suurem inspiratsiooniallikas, et kuule missiooni muusikat kuulama, siis loomulikult otsest sellist gregooriuse laulu meloodia laenu või selliseid asju lihtsalt ei kosta. Aga mingi teatud üleüldine muusikaline tunnetus ja horisontaalseks fraasi liikumine, fraasi kujundamine, et see on nagu kõik gregooriuse laulule väga omane ja seda on siis paljud heliloojad oma muusikalises väljenduses otseselt kasutanud, aga seda mõeldes või seda tunnetades on nagu palju oma muusikat kirjutanud. Nüüd ütleme, et Gregoriuse laul on jõudnud tänapäevani tänu kloostritele siis tõepoolest, me oleme siin varem ka juba rääkinud, et kloostri päev hõlmab endas umbes Laulmist, ja kuigi keegi ei lähe kloostrisse, et lauljana ennast kuidagimoodi väljendada, siis praktiline elu on toonud endaga kaasa, siis selle kloostrielanikud laulavad võib-olla isegi rohkem kui sellised tavaliselt professionaalsed lauljad. Nii et see traditsioon, mida nad endas kannavad, on minu jaoks kindlasti väga usaldusväärne just nimelt tänu sellele, et nad selles igapäevaselt elavad, nad ei tee midagi kunstlikult, see tähendab seda, et nad ei, ei otsi lihtsalt muusikalist ilu vaid nende otsing on ikkagi alati seotud selle sõnumiga, mida see muusika väljendab selle tekstiga läbi, mille sõnum välja öeldakse. Nii et tänapäeval, kui gregooriuse laulu uurida, kui seda esitada või, või seda kuulata, siis just erinevate kloostrite laulus jõuab see regurjani mõtlevaid regoriani tunnetus nagu täiuslikult kohale täiuslikult esile. Ja nüüd kuidas seda gregooriuse laulu, mida sajandite jooksul kunagi rääkisime, et ühest küljest püha Gregoorisega sellel muusikal otseselt sidemeid ei ole, kui püha Gregorius paavstitroonile astub, siis Vana-Rooma laul on selleks ajaks juba väljakujunenud. Samas ei ole sellel ajal veel tekkinud seda uut hübriidlaulu, millest siis kujuneb üleüldine katoliku kiriku või lääneliturgia üleüldine laul. Aga püha Gregorius, kui suur noh, me võime öelda ka poliitik väga üldises mõistes, sellepärast et, et esimesel aastatuhandel kirikupoliitik ka oli väga tugevalt seotud kogu Euroopas Papa poliitilise juhtimise või poliitilise liikumisega. Need püha Gregorius, kes oma jälje väga sügava jälje NUT tervele esimesele aastatuhandele terve esimese aastatuhande Euroopa arengule. Et tema järgi on hakatud mitmeid sajandeid hiljem siis nimetama ka katoliku kiriku liturgiat. Ja veel mõnede sajandite möödudes on siis hakatud tale, omistame aga selle muusika autorlust niiet see laul, mida on siis hakatud ühel hetkel nimetama Gregoriuse lauluks on olnud liturgias väga tugevalt olemas ja just tänu sellele mütilisele Püha Gregoriuse osalusele, sest legendi järgi sai püha Gregorius need meloodiad otse pühalt vaimult ja tänu sellele siis aastasadade jooksul mitte keegi seda liturgiat puutuma ei hakanud, kuna need meloodiad, need tekstid, need laulud olid otse jumalikku päritolu. Nii et noh, ma arvan, et tänu sellele see muusika nii hästi säilinud on. Samas on see muusika elanud läbi väga suuri interpretatsiooni laineid, teda on lauldud ühtmoodi, teda laulud teistmoodi. Kui hakatakse uue aastatuhande teise aastatuhande alguses ehitama suuri katedraale leiutatakse uued konstruktsiooni nipid, arhitektuuriliselt lahendused, mis võimaldab ehitada palju kõrgemaid kirikuid siis loomulikult see toob kaasa akustika muutumise. Nendes suurtes ruumides on vaja palju suuremaid koore, kui algselt gregooriuse laulu sellised raskemad Orementaalsed lood on mõeldud solistidele või väikestele solistide gruppidele laulmiseks, siis uus akustika mitmeid kordi suuremates kirikutes. Katedraal ides nõuab ka mitmeid kordi suuremaid lauljate seltskond ja see tähendab seda koorid, mis ennem olid 40 kuueliikmelised paisusid seal kuskil 20 liikmeliseks. Nii et see peenoramentaalsus noh, ei ole mõeldav, et 20 inimest suudaksid seda laulda täpselt sama peenekoelised kui nüüd kaks või neli inimest. Nii et see juba toob mingisuguse muutuse kaasa. Noh, loomulikult need muutused ei ole sellised paariaastased, need võib ette kujutada, et need võtnud omamoodi aastakümneid või isegi sajandeid. Ja huvitav on see, et tegelikult selline ornamentaalsuse otsingud need kuskile ei kao. Sest kui me vaatame esimesi Polifooniaid Notre Dame'i koolkonnast, siis ornamentaalsus on seal endiselt olemas, sellega mängitakse, aga modaalne tunnetus on hoopis teistsugune. Kui nüüd gregooriuse laulu sellist puhast gregooriuse laulu kuulata siis selline modaalne rikk, kus või modaalne mitmekesisus annab selget tunnistust, et gregooriuse laul on loodud ühehäälse muusikana. Ja kui teisel aastatuhandel Agatakse sinna juurde komponeerima teisi hääli siis see modaalne tunnetus on mingil määral teistsugune, kuna see gregooriuse lauluhääl üks hääl annab meile väga pika noodina mingisuguse modaalse põhiheli, millele hakatakse siis ümber teisi hääli panema ja, ja neid omakorda ornamenteerima tähendab seda, et ornamentaalsus võrreldes gregooriuse laulu, kompositsiooni põhimõttega või kompositsiooni ideega teiseneb selliseks ornamentaalsuseks, mis ümbritseb mis, mis värvib ühte põhiheli ja see on nagu üks väga suur erinevus nüüd nende kahe mõtlemise vahel. Muutuks siis kuulaksin ühe näite Notre Dame'i koolkonna suurelt suurkujult magister perotiinuselt, kes on loonud, kes komponeerinud teose Gregoriuse gradualele videerunud Homnes, mis on jõulugraduaale, mida lauldakse jõulumissal. Nii et ta on võtnud aluseks Gregoriaani meloodia ja lisanud sinna juurde veel kolm häält, nii et siin me kuuleme, et see pikk häältemäng see kestab tegelikult ainult esimeste sõnade videerunud omlese ajal ja edasi, siis tuleb juba Gregoreani meloodia ja seda esitab meile hiljard, ansambel. Kuulsime magister peratiinuse teost videerunud Tomles ja ma pean tõesti vabandama, et kuna see lugu on ise nii pikk, siis kuulasime ainult esimest osa sellest, aga ma arvan, et enam-vähem aimu, mida siis tähendab see uus kompositsiooniline mõtlemine, kus gregooriuse laulust võetakse kasutusele ainult et üks väga pikk noot ja hakatakse siis selle noodi ümber mängima, seda värvima teiste häältega. Ja sealt aeg edasi hakatakse Gregoriuse laulu saatma me siin eelmises saates vist korra mainisin ka, et barokiajastul on heaks tooniks isegi harmoniseerida Gregoriuse laulu igat nooti, siis noh, võib ette kujutada, et kui aeglaselt see laul ise pidi kõlama ja nii, et need on sellised kaks punkti selle muusika arenguteel muidugi neid punkte on veel palju-palju rohkem. Kuidas mingisugusel ajastul seda muusikat on keegi kuulanud, mõni helilooja kasutanud või kuidas teda lauldud. Aga oluline on see, et ta on siiski kaasaega välja jõudnud. Ja üheks oluliseks punktiks Tänapäevase gregooriuse laulu arengus on 19. sajandi keskpaik, kui Prantsusmaal taasavatakse Solemmi benediktiin, klooster siia peab tegema sellise väikese vahelüli, et prantsuse revolutsiooni käigus või revolutsiooni järel keelatakse Prantsusmaal absoluutselt igasugune kloostri tegevus. Kirikut püütakse allutada vabariigile. Kõik kloostrid suletakse. Noh, ma ei hakka siin rääkima sellest väga raskest perioodist ja, ja isegi sellest suurest terrorist, mis sellega kaasneb, aga igal juhul tulemus on see 19. sajandi alguses Prantsusmaal ei eksisteerinud ühtegi tegutsevat kloostrit, mõned küll elavad põranda all, need püütakse ka leida ja kui leitakse, siis likvideeritakse, aga jah, sellist tegutsevaid kloostreid tol ajal ei ole enam. Ja siis kuskilt 1830 hakatakse uuesti kloostrid lubama sellist kloostrielu lubama ja ridamisi hakatakse siis uusi kloostreid avama. Meie siitpoolt, vaatame, et see on ju ainult mingi 30 40 aastat, aga tegelikult Periood inimpõlv või isegi rohkem kaks inimpõlve ja sellega tõepoolest see selline kloostri ilu nõuab ikka täiesti AB-st pihtahakkamist. Ja nüüd, kui 1800 kolmekümnendail aastatel taasasutatakse noorte prantsuse munkade või tollel ajal siis veel preestrite poolt Solemmi klooster siis nemad püüavad mitte ainult lihtsalt taasavada kloostrit, aga ka jõuda pühabelne Dictuse reeglite juurteni. Ja mäletate, me oleme sellest varem ka rääkinud, et nendeks juurteks on väga tugevalt laul liturgiline laul, kuna kõik Benedict tiini kloostriteenistused käivad alati lauldes. Nii et muude otsingute kõrval need noored mungad saavad aru kloostrielu täielikuks taastamiseks ja selle kloostri vaimse elu täielikuks taastamiseks on vaja hakata otsima ka gregooriuse laulu juuri, gregooriuse laulu olemust, gregooriuse laulu interpretatsiooni saladusi. Nii et kõige sellega hakatakse Sulemmis väga põhjalikult tööle ja üks selliseid esimesi ja kõige olulisemaid mõtteid, mis sellel teel nendel noortel munkadele tekib, on see. Gregoriuse laul toetub tekstile gregooriuse laul, psalmi laul. Me oleme sellest rääkinud, et kõik need neli-viis tundi kloostriteenistusi, need peaasjalikult toetuvad psalmi tekstidel retsiteerimisel. Ja see annab nagu alust arvata et see tekst, mis on primaarne, peab ka kõlama tekstilähedaselt, see tähendab seda, et kui seal baroki ajal ma siin just hetk tagasi rääkisin, lauldi hästi aeglaselt ja toodi välja kõik noodid eraldi ja tänapäeval ma olen ise proovinud neid asju lauldes järele teha, siis tõstis see, mis kõige rohkem kannatab, on, on just nimelt, sest et niiviisi aeglaselt noot noodi järel silpe vedades tekst võib ka olla mingisugune muu keel või mingi muu tekst, absoluutselt seal mingit vahet ei ole. Et sa lemmi algidee oli just leida üles tekst läbi selle muusika jaa, psalmi institutsioonis, siis keskenduti teksti edasiandmisele võimalikult loomulikul moel. Nii et see teksti loomulikkus muidugi algselt, mis puudutab kõige rohkem psalmi laulu, psalmi teerimisel tekst jookseks ja liiguks täpselt nõnda, nagu kõnes kasutame, see tähendab seda, et kõikide loomulik sõnal rõhkudega. Ja, aga seesama printsiip on tegelikult kasutusel ka kogu Gregor Jaani repertuaaris. Sellepärast et ka kõik ornamentaalsed ja rasked keerukamad lood toetuvad oma kompositsioonis sellele samale psalmi laulule, mida me siin mitme saate vältel oleme õige palju juba kuulanud. Nii et seesama tunnetus gregooriuse laulu puhul on nagu hästi oluline mõelda, et, et helilooja see suulise traditsiooni, helilooja ma nimetan siin praegu ühte, nii helilooja suure suure tähega, et tegelikult see on muidugi väga palju erinevaid laulikuid läbi mitmete sajandite, mitmetes erinevates piirkondades. Kes on siis selle repertuaari kunagi loonud. Nii et tähendab see helilooja, tema toetub salmi laulule, ta ise laulab seda rütmi. Ta toetub tekstile, ta toetub keelele. Nii et see aluspind on. Ülejäänud repertuaarile, nii et kui me laulame mingisugust keerulist Orementaalset lugu, kus sõna on väga pikaks venitatud, kus ühe silbi sees võib olla kümnetest nootidest koosnevaid ornamendid, siis mitte kunagi ei tohi seda sõna seda aluspinda ära unustada, vaid et me peame seda ikkagi teksti nagu tunnetama. Ja nüüd. Algatusel töö gregooriuse laulu kallal arenes edasi hakati otsima vanu käsikirju, neid uurima sellepärast, et 19. sajandi keskel, isegi kui käsikirjad kuskil raamatukogudes kloostri raamatukogudes alles olid, siis neid vanu noodikirjasüsteeme enam keegi tollel ajal ei kasutanud, kuna olid asemele tekkinud uued. Need olid vaheldunud teiste institutsioonide vastu ja mäletate me sellest ka eelmine kord rääkisime, et mida aeg edasi, seda rohkem uued lokatsioonid püüdsid meile edasi anda konkreetseid helikõrgusi, tähendab see suund oli sinnapoole, et, et üles kirjutada juba kindlalt meloodiat. Kui esimesed käsikirjad, esimesed noodikirjasüsteemid elasid veel suulises traditsioonis, kus meile oodet ei olnud vaja niivõrd täpselt kirjutada, vaid püüti joonistada rohkem fraasi ja muusikalist väljendust ja ja mingit muusikalist tekstiilist ekspressiivsust, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse tähelepanu pöörama konkreetsele meloodiale ja kogu see ülejäänud väljendus jääb tahaplaanile. Nii et kui nüüd siis, 19. sajandil võetakse uuesti need vanad 1000 aasta vanused käsikirjad ette siis loomulikult sellel ajal keegi neid lugeda ei oska. Ja 20. sajand ongi põhiliselt tegelenud vanade käsikirjade dešifreerimiseks ja siin jällegi on oluline osa munkade Igapäevasele traditsioonile, sellepärast et neid käsikirju uurides neid noodikirjasüsteeme lahti mõtestades või dešifreerida nad ise samal ajal ka iga päev elavad sellest traditsioonist iga päev laulavad seda et kindlasti see kokkupuude selle muusikaga on nagu väga tihe, samal ajal on ka väga palju muusikateadlasi, kes loodigi uurimisega tegeleb aga siiski just nimelt see praktiline pool, et kui inimene elab lihtsalt raamatukogus ja, ja püüab seda lahti mõtestada, aga teine sealsamas selle lahtimõtestamise juures ka laulab sedasama uuritavat teksti viis tundi päevast, siis see kooslus on nagu natukene tugevam minu arvates. Ja loomulikult ka kõik muusikateadlased 20 sajandi jooksul on teinud väga palju koostööd just nimelt kloostritega erinevate kloostrit, et ega ja eriti siis Solemmi kloostriga, kes seda tööd 19. sajandi keskel alustas ja kes on seda ka jätkanud, nendel on isegi palutud, nendele on antud selline ülesanne just kiriku poolt gregooriuse laulu uurimisega tegeleda ja, ja nõnda siis on need teadlaste põlvkonnad seal kloostris oma tööd teinud. Et et kui me siin räägime, nagu ma nimetasin, muusikateadlased, et tegelikult ka need mungad ise, paljud mungad, kes on siis kloostrites gregooriuse laulu uurimisega toimetanud, et nad ka ise sinna juurde on väga arvestatavad muusikateadlased, nad tihtipeale käivad loenguid pidamas üle maailma väga suurtes ülikoolides ja teadusasutustes. Nad avaldavad palju artikleid, raamatuid, et ma üldsegi nagu ei taha siin tõmmata mingisugust eraldusjoont või vahetegemist nagu professionaalsete muusikat ka teadlaste ja siis munkade vahel, kes selle tööga tegelevad. Aga selle väga suure pika töö tulemusel on siis tänapäeval ei jõudnud nii kaugele, et kõik esimesed noodikirjasüsteemid on suudetud lahti mõtestada, lahti dešifreerida ja lahti mõtestada, aga see ornamentaalsus ikka sellelt pinnalt, et tekst on primaarne ja ka kõik kõige suuremad kaunistused, keerutused selle muusika sees oleksid alati tekstiteenistuses. Ja siia kuuleksime ühtelugu, kui seedes super, keerub in graduaale. Siin on nüüd huvitav see, et sellised väga pikad ornamentaalsed lood on väljalõiked psalmist sellest samast psalmist, mida kloostrites retsiteeritakse päevade kaupa. Ja siis nüüd järsku selline solistlik lugu on üles ehitatud nõnda, et mingist psalmist võetakse kas üks või kaks rida ja siis lauldakse seda väga suurte ornamentidega väga pikkade kaunistustega, kus ühe silbi kohal võib olla kümneid noote, aga selleks toetuspunktiks jääb ikkagi tekst, tähendab, et ka nende ornamentide sees tekst peab jääma arusaadavaks. Siin on siis nüüd psalm number 79 ja tekst on selline, et issand, kes sa istud keerubite peal näitama oma vägevust ja tule Iisraeli karjale. Kuule sina, kes Joosepit, juhid nagu lambaid ja ma juhin veel tähelepanu sellele huvitavale asjale. Edgregoreani helilooja, kes laulab ladina keeles, hääldab heebreakeelseid sõnu ja nimesid heebrea keelepäraselt, siin on nüüd meil selles loos. L Joseph ladina keeles sõna rõhkkon, esimesel silbil Iisrael ja Joosep. Aga laulus kasutatakse Iisrael ja Jose. Samuti on oluline tähele panna gregooriuse laulus, et kõik ornamendid liiguvad edasi viimase noodi poole. Iga silp liigub viimase naudi poole ja just see annab sellise seotuse või horisontaalse sellesse muusikasse, ET ornamendid valmistavad ette toetatusega nooti ja see omakorda võimaldab väga selgelt aru saada ka tekstist. Kuulame seda lugu siis. Nõndaviisi me oleme siis jõudnud 20 esimesse sajandisse läbi pikkade otsingute levikkade uurimiste vanades käsikirjades ja kuigi meil on väga selge ettekujutus, mida need käsikirjad edasi annavad ja meil siiski ka väga palju vabadust gregooriuse laulu interpreteerimisel ja need käsikirjad tõepoolest, mille selle vabaduse Jädavad sellepärast et nad annavad meile edasi üldise muusikalise väljenduse üldise fraseerimise me näeme selle helilooja, selle laulja kompositsioonilisi kõrghetki, selle loo ülesehitust, aga näiteks mitte midagi ei ole nendes käsikirjades öeldud hääle tekitamise kohta. Ja, ja ka tempo kohta kuigi tempos on nii, et me oleme siin rääkinud tekstist ja tingimus on see, et see tekst peab olema arusaadav. Aga sellegipoolest on meil seal küllalt suur vabadus seda muusikat interpreteerida nii nagu Meile see tundub. Ja selles suhtes nagu minu jaoks gregooriuse laul on omamoodi musikaalsuse kool või musikaalsuse näit ja kuna meil on jäetud just nimelt niivõrd palju lahtisi otsi selle idee väljendamisel kui me nüüd räägime veel näiteks hääle tekitamisest, siis noh, tõesti, see on selline punkt nüüd, mida mitte kuidagi ei suuda jäljendada tänapäeval, et või, või ka ette kujutada, mismoodi see hääl tollel ajal tekkida võiks. Aga aga siin jällegi meil on mingisugused niidiotsad ikkagi käes kõigepealt sedasama kloostri traditsioon, inimene laulab keskeltläbi viis tundi päevas, tärstiteerib Psailme. See tähendab, et sedasama psalmi retsiteerimine, see hääl, millega ta loeb või laulab neid salme on seesama hääl, millega ta hiljem ka laulab argumenteeritud lugusid. See on seesama muusikaline tunnetus, millega ta esitab kogu repertuaari. Ja see annab juba iseenesest meile väga palju mõtlemisainet. Ja teisest küljest näiteks minule isiklikult kui selle muusika tänapäevasele esitajale ei olegi niivõrd oluline kopeerida mingisuguse ajastu hääletekitamist, mis minu jaoks tähtis on, on see, et me suudaksime tänapäeval selle muusika sõnumit edasi anda seda teksti edastada seda meloodiat, mis on tekstiga seoses või seotud. Aga millise häälega Me otseselt seda laulame. Minu arvates ei ole nagu selline primaarne küsimus meile. Sest muusika ise selle väljenduslikkust, selle fraseerimine suunab meid hääleliselt väga palju. Need ornamendid, mis on väga seotud. Ma rääkisin siin nendest noodi kri süsteemidest, mis annavad meile seotud kujundeid, mis annavad meile arvamise Kirjutanud on kuulnud midagi, mis on horisontaalne, mis on lega atos ja just nimelt need kriteeriumid, legaato tekst ja samuti ka meloodia liikumine väga suures amplituudi väga suurest esituuris. Kõik see annab meile väga palju juba. Suunda ja hääletekitamise suunda samuti et nendes etteantud punktides liikudes tegelikult me oleme küllalt hoitud ja, ja mida rohkem seda muusikat laulda, seda selgem ettekujutus ka meil tekib. Mismoodi me seda peaksime laulma? Nii et just see, et see muusika oleks ka tänapäeval ka meie kontekstis elav Et edasi anda, see on minu jaoks nagu esmane kriteerium. Tänapäeval muidugi me oleme siin kuulanud väga erinevaid esitajaid. Ja nagu ma ütlesin, on kogu see kaasaegne, gregooriuse laulu interpretatsioon ja gregooriuse laulu uuringud seotud Solemmi Benedict ini kloostriga Prantsusmaal, kes 19. sajandil hakkasid selle muusikaga tegelema, seda uurima. Aga kindlasti peab teadma seda, et praegusel ajal on ka sellest Solemmist Nende õpilastest välja kasvanud mitmeid erinevaid koolkondi kes siis püüavad oma mõtiskluste tulemusel seda laulu teistmoodi esitada. Teisi muusikuid, kes sõltumata uuringutest seda muusikat esitavad ja, ja see maailm on väga kirev ja väga lai. No kuna meil aega on vähe, siis põgusalt mainin ma siin ka selliseid esitajaid, kelle jaoks näiteks tekst ei ole üldse oluline, kes otsivad ainult seda muusikat ja see võib olla väga ilus kõrvale kuulata. Ja samuti on interpreet, kes huvituvad tänapäevaste traditsiooniliste ühiskondade muusikast sellest interpretatsioonis, püüavad seda siis ka gregooriuse lauluga kuidagi siduda. No siin on ka jällegi selline huvitav asi, et näiteks kui ma olen kuulanud erinevates maades käies kirikutes lauljaid või plaate, mis on salvestatud väga suletud traditsioonilises ringis oma rahvamuusikat lauldes ja siis siin esimeses saates. Me kuulasime maroneedi laulu väga huvitava liibanoni lauljatari Ferruusi esituses. Ja huvitav on tähele panna seda, et muusika võib olla sama, aga nüüd laulja, kelle elu ongi laulmine või kes laulab Ki igapäevaselt, kes annabki sellega kontserte. Ta esitab ka seda traditsioonilist muusikat oma häälega oma musikaalsusega. Ja kui me kuuleme munki, siis nemad jällegi laulavad seda muusikat oma häälega nad nii nagu on nende loomulik hääle tekitamise meetod. Sest nagu me siin ka saate alguses mainisin, et keegi lähe kloostrisse selleks, et lauljaks saada. See on hoopis teistsugune elu, teistsugused otsingud, millega kaasneb laulmine kloostris. Nii et need tõesti seda, seda hääletekitamist või väljendust. Me võime leida väga-väga-väga erinevaid. Ja mina olen alati soovitanud inimestele, kes gregooriuse laulu õpivad. Et mitte kuulata seda välist poolt. Et kuidas keegi laulab, vaid püüda minna kani sisuliselt läbi teksti läbi musikaalsuse, et avastada endale meie enda musikaalsus ja meie enda muusikaline väljendus, kuidas me seda laulu võiksime edasi anda. Ja tänase saate lõpetuseks kuuleksime hoopis Teist Gregoriuse laulu esitust ühelt väga huvitavalt prantsuse muusikult Marsil pressilt. Tema kohta veel peaks ütlema nii palju, et ta on ise pärit Alžeeriast, Alžeeria päritolu juut. Tähendab, ta on ise kasvanud üles hoopis teistsuguses muusikalises traditsioonis kui eurooplased. Tal on see pagas olemas, ta tunneb väga lähedalt teist muusikalist traditsiooni ja gregooriuse laulu esitades ja, ja seda uurides ta on käinud läbi ka väga mitmeid traditsioone, mida tänapäeval Euroopas või siis ka Lähis-Idas leida on ja püüdnud teha sellist omamoodi sünteesi nende kõikide traditsioonidega koos. Ja tema esituses kuuleme halleluuja veinist Sanchez, piiritus. Tule, püha vaim. Selline oli siis prantsuse laulja, Marselberessi interpretatsioon Gregoreani halleluuja-le veinis antes piiritus. Suur tänu kuulamast stuudios oli Jaan-Eik Tulve ning järgmisel nädalal gregooriuse laulu. Viimases saates kuulame erinevaid lugusid ja analüüsime nende interpretatsioonivõimalusi.