Hea kuulaja klassikaraadios, mina olen Tõnis kahu mõnevõrra ootamatult, kui on asjad liikunud, nõnda, et kaja masina saade, millele olin mõttes juba joone alla tõmmanud jätkab ometi ning teeb oma uue hooaja debüüdi just täna siin ja praegu. Meie mängureeglites pole midagi uut, aga olgu siiski meenutatud, et tavapäraselt teeme ringi ümber ühele populaarmuusika suurnimedest, leiame talle konteksti ja tähendusvälja ja loomulikult kuulame loomingut. Meie seekordseks kangelaseks on Ameerika mustanahaline laulja, pianist ja helilooja Ray Charles. Meile kõlasõitja Jacques Ray Charles'i ehk kõige tuntum lugu üldse ja üks tema tõepoolest suurtest hittidest algselt vähetuntud börsi Meiffildi kompositsioon murdis endale tee Ühendriikide singlitabeli tippu tõi esitajale Grammy auhinnarütmibluus kategoorias ning mis samuti märkimist väärt, käis ära ka Suurbritannia tabelis. Mitmeti oli see laulja tema edu ajastu märk professionaalselt täpselt korrastatud popmuusika, mis pani avalikkuse unustama, et vaid mõned aastad varem oli rock n Roll eks staatiliselt üritanud muusikatööstust segamini paisata. Ning vaid mõned aastad hiljem algas jällegi uus buum popmuusikas sedakorda päritust Britannias. Ray Charles oli selgelt midagi teistsugust ja on sümboolne, et tema suur hitt ajaliselt kahe olulise kultuurilise nihke vahele jäi. Tema tegeliku tähenduse mõistmiseks läks aega just nagu ka avastuseks, et ainult populaarsete laulude kaudu tema haaret ei seleta. Ja ehk alles aastate pärast sai ilmsiks, kuivõrd suur tema mõjujõud tegelikult oli ja mida ta tähendas. Käesolev saade ei ole juubelisaade, aga olgu öeldud, et üsna äsja võisime tähistada Ray Charles'i 80 viiendat sünniaastapäeva. Tema sünnidaatum on 1930. aasta 23. september. Saatus tahtis nii, et juba kuueaastaselt Ray Charles pimedaks kuid kõige kiuste alustas ta professionaalselt muusika tegemist märkimisväärset vara. 1940.-te aastate lõpus oma iidoli näkkinkowli eeskujul. Selleks ajaks oli ta juba proovinud mängida klassikalist klaverimuusikat, teinud tutvust pluusi ja Tšassiga ning jätkas suuresti praktilise tööga seotud vajadustest oma muusikalise haarde avardamist näiteks mängida seitsmeteistaastaselt ühes kantriansamblis. Kuid ülalmainitud nägin oli see ideaal, mille poole ta püüdles kõhul oli suurejooneline figuur afroameerika muusikas. Mees, kes oli liiga avara talendiga mahtuda ära tavapärasesse aru saama mustanahalist meile lahutajast. Asi polnud ainult selles, et nagu ka hiljem Charles jagas Gol ennast džässi ja popmuusika vahel pigem kaalusse, millise aristokraatlik ja hoolitsetud peene kõlaga stilistani laulja kui pianistina oli Ray Charles püüdles ehk midagi sama taolist. Aga siin tasub meenutada üht olulist faktorit. Ja nimelt afroameerika muusika oli hakanud puudutama üha enam valgeid kuulajaid. Sellel olid omad nii-öelda positiivsed ja ka negatiivsed aspektid. Loomulikult kõigepealt avardus, turg, suurenesid teenimisvõimalused ja muu sellega seonduv. Ent keerukam küsimus oli see, millisena valge publik mustanahalist muusikut näha tahtis. Ja siin oli tendents mõneti kentsakas. Ideaal tundus olevat primitiivse liialdatud. Tomanni kriitilised päritolu toonitab artisti kuju. Afroameerika popmuusika pidi olema oma valgetest analoogidest kehalisem, agressiivsem ja isegi ohtlikum. See oli täpselt see, mis Ray Charlesile ega enne teda ka näkkinkovlile ei sobinud. Aga ta kehtestas ennast ometi ja selles mõttes sai otsustavaks Charlesi liitumine plaadifirmaga Atlantic aastal 1952. Just selle perioodi algusest kõlavad kolm järgmist laulu. Esmalt 1954. aastal salvestatud ajukkade Vumen, tema esimene number üks hitt Ühendriikide rütmibluusmuusikatabelis seejärel 1956. aasta häbeni helilooja dokt homose kirjutatud ja Atlantic firma kahe juhtiva produtsendi Ahmet Hertega Tšergueksleri valmistatud laul, mis aga selle kõige juures võlgneb väga palju tänu Charlesi erakordselt elegantselt esitusele. Ning kolmandaks lugu NayPhimised Raithim pärit aastast 1958. Meile kõlasid niisiis kolm lugu, Ray Charles'i suhteliselt varasest perioodist tuleb öelda, et Atlantic oli kaalukate kommertshuvidega firma ning Ray Charles'i enda huvid langesid firma omadega kokku. Tal oli küll ka näiteks džässpianisti karjääriks eeldusi küllaga ja mõndagi ta selles vallas ka proovis kuid tema tõeline stiihia näis olevat rütmibluus. Või siis see, millele just tema muusikale viidates anti hiljem nimeks sõul. Juba eel kõlanud kolme laulu puhul saame aimu millestki, mida tohiksime ehkrey Charles'i varase muusika valemiks nimetada. Nimelt on nii temal laulmise kui klaverimängu keskseks vundamendiks vaimulik gospeli muusika. Kuid samas on laulude teemad väga sensuaalset ja Charlesi ekspressiivsus esindajana viitab samuti mitte kristlikule kultuurile, vaid millelegi hoopis maisemale. Siin on flirtivate erootilist kõneviisi tihti koostöös naishäältega ansamblist Let's ja ülimat mängulist hoogu, mis annab aimu sellest, kuhu Ray Charles siirdumas oli. Siirdumas siinkohal kahes tähenduses. Esiteks vahetas laulja aastal 1960 plaadifirmat ja sõlmis lepingu MPC maanteega. Tuleb kohe etteruttavalt öelda, et tegemist oli tolle aja kohta erakorralise kokkuleppega Reitsiaalsele jõudnud muusikuna sellises taotluseni, et plaadikompanii andis talle pretsedenditu kontrolli oma loomingu üle. Ja siia tulebki juurde lisada teine aspekt. Rei Charles defineeris ennast plaadifirma vahetusest alates suuresti pea voolulise poplauljana ja paljude kriitikute jaoks on tagasivaatavalt siin ilmne olemuslik konflikt. Ray Charles justkui hülgas oma juured pluusis džässis ning mõned leidsid isegi, et suuresti on tegemist talendi raiskamisega. Paljuski oli see just rokkmuusika esiletõusuga esile kerkinud küsimuse asetus. Seal otsiti autentset rikkumata väljendust afroameerika kultuuris ja tõepoolest bluus muusikute ilustamata kõneviisi kõrval tundus Ray Charles üha enam liiga pehme ja kompromistlik. Aga kuulame nüüd kaht laulu, mis mõlemad kuuluvad Reiczalsi tuntumate ja paremate hulka. Kõigepealt sei aastast 1959 sotsiaalse jänesekompositsioon talleni tüüpiline kombinatsioon gospelist ja rütmibluusi füüsilisest sirgjoonelisest. Teiseks, aga kuulame laul aastast 1960 nimega Choose maininud. See on helilooja haugi Kaarma EKLi looming juba 1930.-test aastatest. Ja kui ehk juba siis oli tollel laulul Reidiline kriitset vahimu realiseeris alles rei Charlesi esitus, siinsed võimalused täielikult. Olgu veel mainitud, et vihje just seda lugu esitada sai Rein Charles oma autojuhilt, kes oli kuulnud lauljat seda endamisenemisemas. Ja veel üks märkus, Jon mainud, kujunes Ray Charles'i lauludes esimeseks tabelijuhiks Ühendriikides. Me jäime Ray Charles'i kuulates ja temast rääkides pooleli hetkes, kus leidis aset mõnesugune murrang tema karjääris. Meenutame veel semissiaalse muusikat, Atlantic firmaga seotud aastatel määratles, oli gospeli traditsioonist välja kasvanud souli stilistika. Tema hääl mängis nende elementidega, mis iseenesest polnud midagi puhastega täiuslikku või kui teisiti öelda, siis oli keha Ray Charles'i muusikas alati kaasas. Tema popperiood, mis algas liitumisest plaadifirmaga IPC Paramount muutis tema helipildi voolujoonelisemaks sujuvamaks ja poleeritumaks. Just seetõttu jäi Charles oma uue loominguga sümboolselt teisele poole barrikaadi. Kontrastiks hästi sissetöötatud šõubisnis mudelitele käivitus just eeskätt Suurbritannias nii-öelda energia altpoolt. Suuresti oli biitlite, Rolling Stones-i ja teiste esile kutsutud puhang vana rock n roll'i jätk pärast muusikatööstuse konservatiivseid ja samas edukaid katseid staatus kood taastada. Muutuma hakkasid uue muusika surve all ka professionaalsuse normid popmuusikas reid šansi loomingu erijoon on siiski see, kui avatud ta populaarmuusika erinevatele hobustele oli. Näiteks esitas ta meeleldi ka nendesamade biitlite laule. Jestade ja Elinor tulevad kiiresti meelde. Kuid veel tuntumaid Charlesi omapärane liit kantrimuusikaga, mis kujunes ootamatult populaarseks. Asi ehk ei olnudki selles, et Ray Charles kantrimuusika esituslik nüanss enda tarbeks oleks kohandanud. Pigem käsitles ta kantrilaule ja nende üldist tundetooni nii-öelda klassikalise ameerika kunstina ja proovis seda laulda just talle omasel moel. Me alustasimegi järgmist muusikaplokki kahe näitega kantrimuusikamaterjali kasutamisest Ray Charles'i loomingus. Hank Williamsi lauluvaramust pärit Yortšhiting haard kõlab kõigepealt ja selle loo sünniaasta on 1962. Teiseks 1965. aasta kraing taim, Bacovenduse komponeeritud lugu nimilaul tuntumalt 60.-te aastate rei Charles'i plaadilt. Ja siis kolmas laul, mille autoriteks Nicolás, ähvard ja Simpson on suuremal määral Charlesile tavapärases bluusitraditsioonis kinni. Let's Get Stondan lugu, mis suurt tabeli edu ei saavutanud, kuid selle põhjus on mitte niivõrd muusikas, kuivõrd narkootilisest teemas, mida käsitleda. Ja ikkagi võib öelda, et tegemist oli Regiaalse esimese hitiga pärast toda kantriperioodi. Selle laulu aastanumber on 1966. Kaarel. Koostöös plaadifirmaga eelisse Paramount kestis Ray Charles'i pikalt ja oli ühtaegu kommertslik ja eksperimentaalne. Lisaks sellele oli üha ilmsem, et Charles polnud seadnud enesele sihiks reageerida neile suhteliselt äkiliste kaalukatele muutustele, mis popmuusikas seda aega aset leidsid. Mõneti võib öelda ka nii, et Ray Charles määratles end ise klassitsistlikus vaimus artistina, kes asub muusikaliste hoovuste kohal kes lihvib peensusteni stilistilise aktsenti ja vormistab argiseid väljenduslike formaate igavikuliste, eks. Samas olid tema esituse nüansid nii filigraanselt tema omad, et raske oleks näidata kedagi, keda tema otseseks muusikaliseks pärijaks võiks nimetada. Kuigi pakutud on mitmeid Stevie Wonderile ja paljud teised pigem jah, on tema roll, siis teerajaja roll, avardaja roll, gospelmuusika, traditsioon sai tema tõlgenduses uue suuna. Kujunenud soulmuusika alustas tema kaudu teed Ühendriikide muusika mainstream'i. Tema enesekarjääri kohta võib samas väita, et kõik olulise ütles ta kuuekümnendatel aastatel ehk ära ja hiljem lisandus sellele vähem. 1977. aastal siirdus Charles tagasi Atlantiku firma juurde ja nii mõnigi avaldas tunnustust tema populaatide stabiilsele materjalile. Samas. Ühtaegu avardus, soulmuusika, väljenduslik haaret, tema loodust tasapisi mööda lisandusid uued arusaamad produktsioonise väljenduslaadis, uued karakteri loomise viisid. 80.-teks oli soul, populaarmuusika vaata et kõige edukam žanr selline, mis rääkis sisemisest ja välisest rikkusest, kõneles paatuse dramatismi keelt. Ning sellest maailmast oli Ray Charles juba kõrval kui mineviku sümboli surematu klassik. Ray Charles suri juunis 2004. aastal. Veel kaks lugu tema kõige edukamast perioodist. Väga populaarne lopsaka orkestriseadega talt laki õudse on pärit aastast 1963 ning tantsulisemat gruuviga aidanud doktor kannab aastanumbrit 1966. Hea kuulaja, klassika, nende selle hooaja esimene kajama sinna saade valmistub tänaseks otsi kokku tõmbama. Meie seekordseks jututeemaks oli Ameerika populaarmuusika suur nimi, rei Charles. Vaatasime tema karjääri koos üle, kuulasime ehk ära, aga tema loominguga enim tuntud osaajaliselt jäi see kõik peaasjalikult 50.-tesse 60.-tesse aastatesse. Kuid vähemalt lõpulooks valisin midagi natuke uuemat. Kui produtsendi ja helilooja kunstnik Jones pani aastal 1990 kokku albumi plokk, kutsus ta ansambli Johnson vana hittlaulu halvikute jõudu etina esitama lauljatar Chaka Khani Justrei Charlesi ja nimelt see pala jääb ka täna meie saadet lõpetama. Mina stuudios olin Tõnis kahu. Kõike head kõigile. Kaja Masina.