Mina lood. Isadepäeva puhul käis mina klass tema isa juhtimisel matkal kivisid uurimas. Kohe kuuled, mida huvitavat nad leidsid. Kus ta siis on? Ma ei leia. Sahhid, otsisin läbi laua alt ei ole, voodi all? Ei ole. Vaatasin juba isegi köögi külmkapist mitte kusagil, nõme. Tere ootama vaatan padja alla. Ei ole. Ma ei tea, mis ma teen. Ma vist ei jäänudki sulle, mida ma otsin ja nüüd pole enam mingit vahet, nagunii on ta kadunud. Olgu, ma ikkagi ütlen, äkki ma leian üles seal mu aarete, et ta nimi on päriselt tarkade laegas nagu Bullerby lasteraamatus, mäletad, ma kogun kõik asjad sinna pildid ja aardeid, mis ma leian, mis ei tohi kunagi ära kaduda, see nüüd on tarkadele, aga kas ise kadunud? Kõige kõige ilusamad kivid, mis ma eile leidsin, on temaga koos läinud? Appi, appi, mul olid seal sees veel igasugused targad asjad, mis ma teada olen saanud ka. Pildid lutsukivid ja klaaskuulid, mis ma vanaema käest Zayn. Tere tere. Kark. Natukene uurisin, minu tarkade laegas. Sina on andeks, sina, sa oled siin juba pool tundi, kartsin, et kõik mu aarded on kadunud. Unustasin ennast uurima. Mul on ju see taskulamp pea külge otsaette. Ja seda on väga hea kapis kasutada. Kapis on kottpime. Natuke mõjuvik, natuke tohtisin neid uuridekdoodisi küll, aga minuga koos hullulise karp siin kapis riiulil. Ma ei pidanud vastu, piilusin ja näita, kas kõik on alles. Nii see siis see kivi, see õnneks ainult uurisin, ega mõju sinu asju endale ei võta. Ma kartsin, et kõik on kadunud. Ei ole, ja tead, sa oled hiiglama ilusaid kivimeid leidnud. On ju ilusad, ma leidsin kõige ilusamad, vahetatud, aga millest need tehtud on? Eimillestki veel vaadata siis näiteks see, see on kirju. Ja see, see tähendab tule käes eri värvi kivi. Kuule, mis matkal tegime, pidime korjama kolm erinevat kivi, need siinne pidime neid vaatama ja katsuma, noh, et kas nad on krobelised või siledad ja ja mis värvina. Mulle meeldib kirju. Tee roosa seen, kõige ilusam. Et jääd, siis me tõmbasime ühe kiviga. Vaat see isa seletas meile, et see kivimis joonile jätab tsem pehmem. Kas kividel minek on? Muidugi on. Teeemmust servilk, viik liikvilt. Siis see kirju seen, graniit ja see, mis sans suhkru moodi see on see, see oli vist kvarts. Kommuneks kolm kassic siis ma poleks valgel nimeks kvarts mustale vilt. Täiesti kassi nimed. Aga tead, kui meil olid kotid kive täis, siis me hakkasime aardeid otsima, hull? Ei, me otsisime leida, et mis nagu merivälja toob irilisi kõik asjad hästi siledaks. Leidsin ühe sineli sileda klaasitüki, siis ühe puutüki. Vaata sellise. Hakkan neid oma tarkade laeka sees hoidma. Ikka võimas, lihvimismasin, Sa tead, siis meil hakkas matkal torm. Jube külm oli. Siis me läksime metsa vahele tonnist peitu ja õpetajatel olid termosed. Seal sees oli soe tee. Ja siis me teinegi oma võileivad ära ja kohukesed ja krõpsud. Ja. Mulle meeldivad kütlikul ikka praemuna saiaga. Tegelikult jäi päris nalja ka, näiteks Oliveriga vastudega merre, see peaks küll kaasnema poissi sügisega. Jalavann paneb vere käima. Talle kutsuti idametsa järele teada, kuidas tal jalad lirtsusid. Õudselt intsitasime muule, mina, mul tuli mõistatus meelde mõistetud. See haakub meie teemaga. Mõista mõista, mis see on. Suvel soe talvel külm iseendale, ükskõik. Suvel soe, talvel kyll, ise endale ükskõik. Sõlm. Ei, ei, see on üks asi. Ma ei tea. No kivi. Ei muidugi, kivid olid hästi, külmad, näpu tindi ära külmuma. Suvel on mul lemmik asi lamada jõe ääres soojal kivil mõtiskleda. Kuula järgmistel mõista, mõista, mis see on. Vesi limpsib jalgu. Kui ta alati mitu mõistate, asjaga ei mõelnud üldse. Ja ma mõtlesin küll natuke. Sul olid väga ilusad mõistatused, aitäh. Tahan, ma teen sulle. Mõista, mõista laeva kannab liivatera, mitte meri. Nii ruttu, see oleks võinud vähemalt natuke mõelda, mõtlesin sama ruttu kui sina. Nii pole üldse põnev. Kuule, mina, sul on ikka isaga vedanud, mis mõttes vahva isalt põnevat müüja on sõbralik, teised lapsed ütlesid ka, et neile nii lõbus kivimeid uurida. Et mu isaga on lahe matkata, puldi mina. Et mina tahaks hoopis iirise isa töö juurde minna, sest mõtle, tonni korstnapühkija võimas õpetaja ütles, et korstnapühkijad on täiesti erilised, mehed toovad õnne. Olen nende kohta märkmeid. Vaktsiin. Tänaseks päeva seisuga olen ma kohanud. Ütlen sulle kahtekümmend, seitset korstnapühkijad, ma ei tea, kus mina ja korstnapühkija leiab, ei ole mitte midagi lihtsamat. Õnneks mina hoian silmad-kõrvad lahti. Noh, ja siis ma kuulasin pealt, kuidas vanaisa telefoniga rääkis. Mis asi ta rääkis, ta kutsus homme õhtuks korstnapühkija meie juurde, teil on öösel ahjus mingi tõmme korrast ära või? Ma jään koju valitsema. Ja siis ma teen synni, korstnapühkija H'ta, täpselt nii nagu peabki tegema, mida sa temaga tellima hakkad? Varsti on teda ja siis ma teen, nii ta mulle ka õnne tooks. Võib mu, hoian kogu asjal silma peal igaks juhuks. Muidugi sa võid piiluda, ma ei usu, et korstnapühkijad nähtamatult sina näevad, nii vägevad mehed nad kindlasti ei ole. Sina aga nyyd lepime ühes asjas kokku, et minu aarete laegast, Me vahetame ainult koos, eks nõus. Muidu ma kaotan ta jälle ära. Ainult uurisin sinu kivimeid, sinu haruldasi lõid, palun, kui miski on väga põnev, siis mina unustan ära, et need ja, ja ma saan aru, kyll sa oledki sina. Homseni. Mina lood, kirjutab Eeva kohv esitavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Tiina Vilu. Helirežissöör Maristomba minale saad kirjutada aadressil mina c või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null 20.