Tunded suured tunded ja kirg, armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest. Tere tulemast luule atlasesse. Mina olen Kivisildnik ja ma räägin teile sellel aastal ilmunud luule raamatutest. Ma hoiatan teid ajureostuse eest ning näitan teed eesti luule kuldajastu väärikate teoste juurde. Peeter Sauter, pannkoogid üksinduses on ligi 200 leheküljeline teos, mis jätkab märkmeid vaeste kirjanike majast ja koer otsib kassitoitu laadis. Vaese vana kirjaniku elu. Tervis suhtekriisid, head sõbrad, alkohol, tuimus ja inimlikkus. Sautori luule esindab meie poeesia kõige funktsionaalsemate osa. Seda võivad lugeda ka need, kes luulet ei loe. Sutteri luule on elu, aga seal läbikomponeeritud elu. See on kujundiks ülendatud elu. See tähendab rohkem kui elu ja keegi ei saa luuletajalt enamat nõuda. Väga hea on jälgida, kuidas autori luules on komponeeritud erinevad 11 välistavad alged. Ratsionaalne, irratsionaalne läbi komponeeritusiaga ootilisus selleks suure luule põhilisi tunnuseid. See autori luuletused on pikad, aga ma loen mõned oivalised tekstinäited. Maestro Peeter Sauter, pannkoogid üksinduses. Osundan. Ma olen jõudnud seisu, kus mul on ainult üks paar pükse. Muretse idee, ainult kui pessu panna, ei saa päev otsa õue minna. Aga milleks soetada teine paar, kui polegi tahtmist õue minna? Ja ma ei tea, kui kaua ma elan. Keskea kriis on siis, kui riided on lastega sama vanad. Ateljeesse minna ei taha kööki minna, ei taha sind segada, ei taha vett ja mahlajooksu veel, aga ei taha, et kõht jälle valjusti korisema hakkab. Aga kui sa äratuse helisedes avastaksid mu voodiservalt konutamast nagu haleda etteheite, oleks lugu hapu. Kus see minu koht siis on? Hea, et ei pea kirjutama kirjandit minu koht elus. Koosnen ravimitest ja alkoholist. Sina koosnevad lõhutud sisikonnast ja alkoholist. Alkohol on ühisosa, ühine meri sinus ja minus. Tsitaadi lõpp. Kristel Mägedi luulehuvilistele tuttav Slemmidelt muudet luule lugemistelt ning elavate surnute antoloogiast. Debüüdi toimetanud superstaar kaur, riismaa ning Anderaadilt Mägedi riis Maaga sarnane. Ta jutustab lugusid inimestest ja omaenda elust. Nagu Sautorilgi tähendavad need lood rohkem kui seal kirjas on hea algus meie parimate poeetide laadis. Midagi roostes autori ja riismaa kanti. Toona teksti näite. Kristel Mägedi debüüt mitte elamise kunst. Üks naine istus diivanil ja teine lammas, aga nad ei olnud kurvad, vaid kuidagi paratamatud. Ainus mõte, mis mind siiani hirmutab on see vanaema ohe. Kui ta pidi haiglast tulles ise kolmandale korrusele kõndima. Küsides, mis temaga on. Meile peale meenusid kiirabiarsti sõnad. Siin pole midagi erilist, lihtsalt vana inimene. Mirjam Proosi debüütkogu linn on mets on täielik vastand Sauter jäämägede realistlikule loomingule. Tegemist on abstraktse ja üldsõnalise sogasusega, mida struktureerib Ei kujundega. Kompositsioon. Autori kiituseks võib öelda seda, et on vähemalt üritanud toimetajat kasutada. Aga kuna toimetajaks on valitud poeet, kes iseenda teostega hakkama ei saa, siis pole temast ka teistele abi. Mirjam Proos, linn on mets. Olen naine. Mu soontes voolab kestvus, paindlik muutlikkus ja ikkagi püsimajäämine. Tsitaadi lõpp. Lauri Sommeri viies kogu kunagi ilmub peale seitsmeaastast pausi ja hulga proosaraamatute kirjutamist. Sommer alustas tüüpilise Tartu dekadendi hämaruse jõngrina aga seda heas mõttes. Tegu oli paljutõotav autoriga. Tänaseks on ta segase peksmise lõpetanud ning pöördunud pingevabasse minimalismi. Kumbki valik ei ole talle õnne toonud. Loodusobjektide nimetamine või põgus kirjeldamine ei ole piisav. Ma nimetan seda loodusBornaks. Lihtsalt tuim looduslik kandmine. Luule on midagi enamat, aga eks ta ole ikka natuke söödavam ka aru ja otsata huugamine. Vähemalt saab aru, millest inimene kirjutab. Ja see on tänapäeval juba suur asi. Lauri Sommer kunagi osundan. Mida õiget võiksin sulle öelda nii petlikud sõnad. Pea voolab neist tühjaks. Laud nagu lehed silmile liibunud, palun, su eest. Akna taga pudeneb aeglane lumi. Tsitaadi lõpp. Kaarel Väljamäe kolmas kogu kohvi kõrvale on kirjastuse Verep toode niux haruldastest raamatutest, millega võib tehniliselt täiesti rahule jääda. Raamatus ei ole ballasti, autor valdab nii kujundit, kompositsiooni tubli töö. Samas pole raamat kaugeltki täiuslik. On väsitavaid, Literatuurseid teemasid ja nüri olmet ning autori oimetu meelelaad, meenutab Kalju Kruusa halvemaid hetki. Nüüd oleme jõudnud siia, kus tuleb arutleda teemal, kas viis, kuidas autor tehnikat kasutab, on kõige tõhusam. Vastus on, kaugeltki mitte. Tuleb korrata Jaan Krossi kuldseid sõnu Tõnu Õnnepalu kohta. Tegu on keskealise inimesega, kes on tõestanud, et oskab silmapaistvalt kirjutada, aga pole veel midagi silmapaistvat kirjutanud. Igal juhul on see siin suurte lootuste koht. Tekstinäide Kaarel Väljamäe kohvi kõrvale. Loen lapsele ette. Ta ütleb, sa ei olegi mulle oma luuletusi lugenud, loen mõnest asjast, ma ei saa aru. Millest sa aru ei saanud. Tegelikult ei saanud millestki aru. Seletan, laps naerab. Miks ma kohe nii ei kirjutanud? Tsitaadi lõpp. Mart Kanguri kõrgusekartus sarnaneb mitmes mõttes väljamäe raamatule. Liternatuurseid teemasid on muidugi rohkem. Kirjutamise teemal kirjutatud asju on ligi kolmandik teksti mahust. Mõned neist muidugi on suurepärased, aga põhimass on tüütu. Keda peaks huvitama, mida luuletaja luuletamisest mõtleb? Oma luuletused välja? Lahku. Ta on mõned tekstinäited. Kaarel Väljamäe. Vaata, kuidas sõna särab. Vaata kuidas ta plärab. Kurb kurb näide, aga nüüd mõned hiilgavad. Sõnal on kaks külge, aga millegipärast tuleb alati kiri. Ja teine näide. Lühike luuletus, esimene rida ei saa, teine rida ei taha. Kanguri kujundiloome meisterlik kujundid on intensiivsemad kui väljamäel toodud parimat tehnoloogiat kasutades. Autor ühendab ühendamatuid esimesel pilgul täiesti kokkusobimatuid elemente, nii et pärast luuletuse lugemist näivad nad olevat laulatatud aegade lõpuni. Meenutame viimast tekstinäidet, kus kirjutamisraskused on ühendatud revolutsioonilise retoorikaga. Hiilgav. Kui väljame meisterlikku luule lugemist häirisid kõrvalised teemad, siis Kanguri kujundiloome on nii võimas, et teemat pole enam olulised. Lihtsalt rohkem toimetada, paremini valida ja täita luuletuste kvaliteeti jälgida ja siis ta tuleb. Igaviku hämarail eksiradadel kummitav Merike Õim avaldas esikkogu kaheksakümnendatel Noorte Autorite sarjas. Just suvel lugesin üle, et keegi ei saaks öelda, nagu poleks ma kõiki keskpäraseid teoseid korduvalt analüüsinud. Üks inimpõlv on mööda läinud, kuid verbikirjastatud ja Doris Kareva toimetatud kõiksuse jälg põle Meriti hõimi positsiooni eesti luules parandanud. Kui vallis on ruutjuur Karevast, siis hõimule omakorda ruutjuurvallisoost. Mingil seletamatul kombel pärsib kõrgvaimsus ja igavikuline temaatika meie poeetide loovust. Kõrgvaimsed poeedid ei saa kuidagi tehnikaga rea peale. Ma oletan, et siin on põhjuseks teemade ülipühadus. Kui teemaks on juba igavik ja purre ja see kõik selles raamatus purdeid, nii et võib rääkida juba purde luulest. Igal juhul autorid jäävad õilsate teemade lummusesse ja unustavad tõsiasja, et lugejat veenab eelkõige teksti kvaliteet. Mõned näited. Merike Õim. Kõiksuse jälg. Osundan võililleväli päikesekuld, kevade selgroo aeglane murd. Ja teine näide. Riste. Nelja tühja näoga. Seisin keset linna ega teadnud äkki kuhu, milleks minna. Ja kujundi raiskamise näide. Autor alustab kujundiga, aga ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata ning sumbub langevas tempos tont teab kuhu. Kompositsioon ja veel kord kompositsioon. Viljaka lautoril Heldur läänel on sel aastal ilmunud juba kaks luulekogu. Esimene nendest kannab pealkirja roosa maailm ja nii madala teksti kvaliteediga, et pole vähimatki põhjust teist avada. Jürgen Rooste on samuti lähimatel päevadel ilmumas kaks luulekogu. Kõrvaste valdab luuletehnikat, avaldab seda suurepäraselt. Lääne-tüüpi Vannabidia susherdajad häbistavad luulet ja luuletajaid, kui nende teosed asetatakse raamatulettidele kõrvuti kvaliteettoodetega. Sellised luulelaadsed tooted tuleb varustada hoiatusega. See pole luule, seal nurjumine, mida Jürgen Rooste meile halba on teinud, et teda nii julmalt alandada. Mina võtan iga närust luuleraamatut kui katset minu elu kallale kippuda. See on minu elu lühendamine. Selliste asjade lugemine on hullem kui surm. Närused luules, operdajad lühendavad meie elu täpselt sama julmalt kui mõrtsukad. Tekstinäide Eldur lään. Roosa maailm. Osundan. Lihtsad mehed rassivad lihtsameelset passivad kas alla või ülesmäge, liigume seda praegu veel ei tea, me. Tsitaadi lõpp. Käsi tuleb pesta pärast sellise asja puudutamist. Anti ahingu teine luulekogu ma tähtedeni ei ulatu, ilmud tosin aastat pärast debüüti ja see fakt paneb alati häirekellad helisema. Paus ei tee üldjuhul luuletajale head. Trenni on vaja teha, on vaja ennast vormis hoida. Ma ei näe kirjastuse nime. Ma ei näe märke rahastajastega toimetajast, raamatu kujundus on enam-vähem kena, aga formaalseid kvaliteeditunnuseid ei ole. Sisu on üldsõnaline, tammumine maises ringis ja igaviku radadel loovused Ta kujundita oma pärata. Täiesti kasutu raamat. Tüüpiline tekstinäide, anti ahing tähtedeni. Osundan suure kala lugu oli lihtne, sündis marjast, tegi sugu ja siis kukkus kalamehe suhu tsitaadile. Margus Oop kaup on õhtulehe lugejate hulgas populaarne depressiooni staar, keda televaatajad tunnevad filmist Nipernaadi pendioonatoni värvikas kõrvalosas hoob kauppi, teine kui iseendale sisaldab halvamaitselisi harrastuslike värsse 35-st aastast. Jon tüüpiline kirjastuse heategu, toode, mis teistest jõledustest erineb loetamatu fondi ja ühe rõhutan ainult ühe erandlikult ärksa teksti koha poolest. Ja siit ta tuleb, Margus Oop kaup ise endale. Õrn ööbik, kuhu tõttad sa kiirelt püksata, kas kallimale tuksub rind või vaeva pissihäda sind, tsitaadi lõpp. Kahjuks samalaadset jõulist groteskini raamatu enam kui 120-l leheküljel rohkem ei ole. Nii et raamatut ärge ostke. Eriti puudutab see jutt raamatukogusid. Autoril tuleb kaasa tunda, ta tervis pole kiita. Kindlasti on tema loomingule selline tulemus, aga seda ainult autorile endale arenenud luule maitsega lugejale mõjub nüristavalt ja vihastavalt. Tänaseks lõpulooks on üks väga eriline heliteos. See on Tõnu Tepandi lugu Karl Ristikivi sõnadele sisaliku tee. Reptiili värk peaks sobima hästi kõigile David Haiti fännidele. Pole ta mingi suurem asi, Tepandi ja risti Kivilgi on paremaid luuletusi, aga see sisaliku teema see toob paljudele inimestele sära silmile. Muusik tegi oma asja ära kuidagi luuletaja ka, nii keskeltläbi, aga muutunud vaimses õhkkonnas kuidagi eriti värskelt kõlab, võiks isegi öelda inspireerivalt just selle pilguga soovitangi kuulata. Mitte et mul oleks tõendeid sisalike poolt või vastu, aga see on hea näide sellest, kuidas suvaline toode võib ootamatult leida oma turuosa. Mina olen Kivisildnik ning soovin teile head Tepandit, palju Ristikivi ja rõõmuküllast Reptiili. Aga siis oli. Ja. Kui me seda ei näe Läbi akna ja mälu. On mõõt. Ja kuhugi tallele. Kui ta muidu meil kes vareaal Muidugi paigal. Ka võitiivima. Ta. Kuhugi Al ajutreeningu hõlbustamiseks koostasin luuleraamatute edetabelit. Seda edetabelit saate näha luuleatlase koduleheküljel aadressil. Luuleatlas punkt Viker raadio poee. Kordan, luuleatlas punkt, vikerraadio poee. Samas leiate muidki ajutreeningu abivahendeid. Kõige head tunded, suured tunded ja kirud armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest.