Me üldiselt hindame traditsioone ja väga palju on samamoodi kui kaheksa aastat olnud, aga meil on alati mardilaadal üks läbiv teema ja seekord on selleks teemaks pastlad. Sellepärast minulgi on jalas pastlad ja väga paljudel siin mardilaadal on jalas pastlad ja meil oli pasla raamatu presentatsioon just just lõppes mõni minut tagasi. Nimelt Reet Piiri andis välja siis pasla raamatu, nii et nüüd huviline, et teada saada, mida panna jalga, kui seljas on rahvarõivad. Ja saab selles raamatus siis kõike seda tarkust, kolmandal korrusel on meil siis pasta teema puhul ka vastlameistrikojad ja, ja seal on meie eesti parimat vastlameistrit, kes siis õpetavad, kuidas pastelt teha nii, et igaüks, kellel on soovi, tulgu aga lauluväljakule ja tehku ise endale pastlad jalga, nii et pasla teema on meil läbiv ja, ja täna on siis Ida-Virumaapäev. Just praegu on meil mardi telgis astuvad üles Ida-Virumaa taidlejad ja esimesel korrusel on suur väljapanek Ida-Virumaa käsitööd. Mis seal Ida-Virumaa käsitöö seri pärast on? Ida-Virumaa käsib, see on võib-olla siit välja panekustki, tuleb välja. Ta on ilus puutöö, see on tõesti traditsiooniline olnud ja, ja meil on hea meel, et siin on praegu väljas Avinurme tuntud laastukorvimeistrid. Nii et see on nüüd selline väga traditsiooniline. Ida-Virumaa käsitöö on väga mitmepalgeline, siin on väljas ka näiteks vene rahvusest väga tuntud pitsimeistrid Narvast ja, ja siin on väljas kõik traditsioon, kroonilised käsitööteemad ja traditsioonilised materjalid, eelkõige siis vilt. Ja siin on ka Mary Raadik, kes püsttelgedel vanaaegsel viisil kangast koob. Nii et see on tore väljapanek, väga mitmekesine ja väga paljud Ida-Virumaa käsitöömeistrid on siis ka kohal, kõik neli päeva, varasematel aastatel on mardilaata valitud välja kõige kvaliteetsem väljapanek või, või näituse ise jaga kõige kaunimat kujundatud väljapanek, kas ka tänavu ja, ja kõigil, kes mardilaadale tulevad, on võimalik kaasa lüüa infoboksi juures kohe sissetulekul võite võtta paberilehe ja teha oma märkmed sinna ja just nimelt nende paberilehtede ja märkmete alustel. Pühapäeva õhtul kell neli kuulutatakse siis välja nagu alati parim väljapanek, pari mese parim meister. Ja traditsiooniliselt on ka võimalik võit, nii et kui te tulete siia, teil on kaasas kutse või pilet ja te kirjutate oma telefoninumbri üles, siis loositakse välja pühapäeval kell neli see lapitekk, nii nagu igal aastal ja pühapäeval kuulutatakse välja ka järgmise mardilaada peateema ja seekord on see pits, nii et järgmisel mardilaadal on siis kolmandal korrusel pitsimeistrikojad ja, ja kõik võimalik, rahvuslik pits väga erinevad. Meistrite esitluses saab siis olema aasta pärast siin mardilaadal, aga praegu oleme pastla teema juures. Muidugi ei ole siin laadal ainult pastlad, kui siin natukenegi ringi käia, siis on siin kodus küpsetatud sinki ja lõhnab puidust käsitöö iial lusikat järele ja lõhnab mee järele ja merevaik neutifitsib silma ja nägi ühte prouat, kes kõndis hästi paks leivakäär, millel oli peale tõmmatud paksult võid ja siis umbes niisama paks pekiviil, kui oli see leib, et noh, niisugust mõnusat Eesti oma kraami on siin. Ja see paks pekiviil oli pärit setu köögist ja, ja alati on setu köök olnud väga populaarne, aga siin on ka muud sööki ja jooki. Ja väga palju on siin käsitöö kõrval ka kirjandust. Ja, ja ma arvan, et põhiline on ikkagi see, et siin saab suhelda otse meistriga ja, ja siin saab üksteiselt mõõtu võtta ja rõõmu tunda, kui ilus ikkagi see eesti rahvuslik käsitöö on. Läksimegi laululava kolmanda korruse meistritubadesse. Nii siin on silt, aita rõõmus mude teie juures inimene, õppida saab, inimeses on kõik oskused endas olemas, aga minu juures võivad nad väljendada oma oskusi, kuidas tuleb välja siidimaal. Kas selleks, et siidimaali teha, peab ikka midagi ennem visiidist värvidest ka teadma? Mina arvan, et ei pea mitte midagi, põhiline on tahtmine, tulevad inimesed ütlevad, ma ei oska joonistada meedia värvidestki midagi ja kui neil on piisavalt julgust ja nad on uudishimulikud, et välja selgitada, mida nad ise suudavad või ei suuda, siis tuleb väga hästi välja. No teil on siin laua peal raamidele tõmmatud siis niisugused neli korda neli siiditükid, siis on teil kunsti ja hobikunstivärvid ja siin on kohe lausa üks proua, kes on selle raami peal siidi endale ette võtnud ja niisugune tunne on, pilt hakkab juba valmis saama, et ta polegi elus muud teinud kui, kui siidimaali. Vot küsige ta käest, ta vastab teile kindlasti nii proua kui vilunud siidimaali ja teie olete, ma olen siin esimest korda ja lihtsalt asi pakub huvi ja hakkasin proovima, aga mingi pilt või kompositsioon PD lõika enne mõttes valmis olema? Ei olnud, aga kuna ma tuli seal lauluväljakul ja minu ees on see ilus meri siis tahtsin midagi nagu mereteemalist omale ette kujutada pildis ja te ütlete, te kunagi varem ei ole hoidnud pintslit peos selles mõttes, et siidimaali teha? Ei, mitte kunagi. Esimest korda ma näen, kuidas seda tööd tehakse ja esimest korda hakkasin proovima. Aga eks ole rõõm, sest et niimoodi tuleb välja, nagu on tavaliste kunstnikega maalitud siidisallid. Ma usun küll ja ma tahan ka tulevikus iseendale mal sallide ja rätikute ja sellepärast ma tulingi õppima. Soovin edu teile, aitäh teile, aitäh. No ma rääkisin õigust, kõik suudavad, kui tahavad ja see on selles mõttes lihtne ja ei vaja mingit kuumutamist, nagu on portselanimaal või, või klaasitööd nõuavad hästi kõrget kuumust. Siidivärve on kahte sorti mon hobivärvid ja on profivärvin oma tööd ma teen teiste värvidega. Need on algaja värvid, profivärvid vajavad aurutamis pesemist, leotamist, kinnitamist, mis käib selle juurde, nendel hobivärvidel piisab triikrauaga üle käimisest. Ja siin on siis teie enda tööd väljas mitmel stangel imekaunid, siidimaalingud, pikad lühemad sallid ja ma loidlikulteete ootate huvilisi veel. Tallin raekoja keldrisse detsembrikuus, mis seal toimub, seal toimub. Põhimõtteliselt on ta nii käsitöö, keldrina ja maiustuste keldrina ja lahti, aga sama teema, kes soovib, see proovib kätt proovida endale kingitust teha teisele, kes keelab endale inimesel kinki teha. Alati väga sobilik, nii et igal juhul on kõik sinna oodatud. Soovin teile edu. Järgmiseks peatusime suurepasla leti ees, kus kahele rahvarõivais prouale pakkus omatehtud pastlaid meistrimees Rein Leht Rakverest. Teil on siin imevahva niisugune põlatud kast, mis on juba pasla toorikuid täis, kas need on numbrile vastavalt või igaüks peab ikka passima jalga? No ma arvan, et targem oleks sihuke bossiga jalga. Ja siis on teil siin suur hulk ilusat pehmet nahka, ütlesite seal põdranahk, nippude, kui metskits ei õpetata inimestele ka, kuidas saab ise vastavalt teha, kui olemas on, kui soovi on, palun, mina pakun nahka. Kas see vastlategemine on üks keeruline töö ja võtab palju aega, eriti kui ei oska? Ta nüüd eriti keeruline ei ole, aga aga seda ma ütlen, et, et see on meeste tööd. See vajab jõudu, natukene on aeganõudev. Oma kolm-neli tundi läheb kindlasti ära. Kuidas pastlad lähevad täna? See mardilaat on ainult paar tundi kestnud, aga te olete ju varem ka laatadel käinud, et kuidas rahva hulgas debasla soov on? Tänan küsimast, minul on hästi läinud täna. No üks mudel on ära müüdud rohkem, mul ei ole siin Winaal stendi pealt näidata, missugused minu postada. Ma saan aru, et prouad, kes siin praegu neid vaatasid, ütleb, põlgasid nagu hinda kalliks või ilmselt küll inimesi on igasuguseid. Rahakotid kaameri kas ostetakse ikka rohkem nagu meeneks või kingituseks, sest ega inimene tänapäeval vaevalt pastlaga kusagile läheb või kuidas seal Rahorijate juurdliku ostetakse ja ostetakse ka muidugi kingituseks endal ka jalad, mis nahas teie vastu on, need on võimunahas. Et meestel nagu platsis rohkem ja paremini vastu ei noh, lihtsalt see aeg, ma ei leidnud veel põdranahka, aga minu meelis meelisnahk on nagu põder. Kui ta katsutad on väga pehme ja jala, sealt on väga mugav, eks on silmaga näha, et see on hästi pehme. Jõudu tööle teile jõudu tarvis. MINA OLEN Ando Reinol, Tallinna mees. Läbinisti väike. Õpitud punumine on kõik siinsamas Tallinnas kursuste Pealt. Kõigi ülejäänud on siis nii vigadest õppida ja kavate selle korvi punumise ta juba paarkümmend aastat kindlasti. Kunagi hakkas vene CB CD kõigile pihta. No ja, ja sealt see asi hargnes ärgne samamoodi ja nii plaani. Nüüd mõtled selle korja punumist ära lõpetada, pisitasa, siin punu põhilised mööblit ei saa, nendest üks on nagu teise teise jätk, tähendab, ei, kaks asja korraga ei taha teha see ime, uhke korvtool, milles teie istute ja kuhu mina istet võtsin, lauast rääkimata. See on küll noh, niivõrd korralikult tehtud ette uskumatu õppisite seda, see kõik on teiste väljamõeldis, mina olen, ainult hakkasin hakkasin lihtsalt õppima seda järgi tegema. Mina ise ise see mõtlesin kappi, on näiteks mu paarilise tehtud. Muidugi ilus, aga võtab kole palju aega, sellepärast et tahad korralikult teha, siis, siis, siis ei, ei lähe seal sinijooksuga midagi. Kust te selle materjali hangite, kui te ütlete, et te olete Tallinna mees, kas teil on keegi hea agent, kes maalt käib ja toob materjali? Asi käis ikka põhiliselt niimoodi kõik raudtee ääres ja kõik on juba mulle tuttavad jala läbi käidud, sinna kuni Riisipereni välja. Siis pisitasa, nüüd on juba enam-vähem kohad kõik selgelt, kus kohas käia, kust midagi võiks saada. Nüüd on juba rattad all, siis hakkad nagu kaugemaid kohti otsima ja tead kindlalt, et näe, ma sõidan sel aastal sinna ja järgmine aasta pean täpselt sama koha pealt korjama. Kõik on puhas pajuvits, mis osa on nagu kultuur, pajuaegse kultuur, paju olnud täpselt sama pajumis gravigi paju tähendab ainult on kindla koha peal kasvanud ja jäänud niukseks ilusamaks. Nii ise korjate, ise kuurite, selle pajuvitsad kätte, seda ju kuidagi ka, ma ei tea, kas kuivatama ja just nimel algul koorid, puhastad kõik ära, sorteerid ära, kuivatad hästi, kuivatad ära ja siis paned seismas, ta võib seista vist eluaeg. Siis ei juhtu nende vitsaga enam mitte midagi, kui vaja, siis kastad jälle vette ja hakkad jälle siis seotud läbi. Misasja kas huvilisi on tulemas siin laadal teie juurde, kui te näete, et teil on vist praegu kartulikarva pooleli bens õunakarv, nüüd enam keegi kartulikorvi ei kasuta, nüüd on traadist mingid moodustised või plekke ämbrisse augud sisse löödud ja niimoodi käib see asi. Võib-olla mõni, kui siin peremees veel enda põllu peal kasutab korvi? Beib masinatega see asine kartulikorvis, seda mitte, aga see on nagu etnograafiline korv. Rahvale meeldib selle kuju, seda pannakas käiakse metsas seene või läheduses is õunu korjama puu alt või mõne kasvõi lillepotid siis ükskõik milleski kasutab kriisis lõngakerasid naisterahvadt, siin kasutavase. Aga muidu laadaliste huvi õppida siin teie juures on ka või nii huvitav, kui ei ole. Täna on mul kahe kahed käinud kauplemas mind, et kas ma ei hakkaks ringi juhatama? Üks mingi kui ma ei eksi vist koplis, kuul on nüüd avatud seal meistrite kool või midagi nii. Seal kull midagi arutas ja veel siis ühed inimesed kuskil Keila rahvas, et tahavad kangesti õppida. Ma ei tea, see on omaette ime, sellepärast et vahepeal mul oli mitu aasta tuli, kuulutasime ajalehes. Muuseumis vabamuuseumis näiteks seina peal oli suur kuulutus ja mitte üks hingeline ei olnud huvitatud, tähendab ütleme, kolme aasta jooksul kuus inimest üldse tahtis minuga vestelda. No sellesgrupi kokku saada või grupiga midagi teha, siis peab vähemalt kuus kaheksa inimest olema. Rohkem ka ei ole vaja, jõuan nendega kõigiga tegeleda, aga alla kuue, siis läheb inimeste rahakott liiga tühjaks. Aga te kasvatate endale konkurente niiviisi, seal gruppides ei ole mingisugust, sellepärast et sa püüad kahekümneaastase staaži nüüd selle taastaga tähendab kätte saada. Ei, seda ei juhtu, midagi. Ei ole, mingit muret, ma seda ei karda, palun, las tuleb tagasi. Mitte nii nagu siin korrus allpool näiteks tuuakse ainult needus, vahendatakse korve eesti korvide nime all. No milleks mul see jama vaja, teeme siis ära, et need ausad eesti mehed, kes ise korve punuvad ja siin mardilaadal müüvad kolmandal korrusel trepi otsa juures, nii et tuleb natukene trepist üles ronida ja siis kohe jõuabki õigesse kohta aitäh intervjuu eest.