No meie hariduselu tänapäevalgi ja järelikult ka meie ise oleme üksjagu seda nägu, mille andis Ferdinand Eisen selle 20 aasta jooksul eesti haridusele kunagi öeldi vennasvabariikidest kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel hotell meie kooli meestega kohtudes ja öelnud, et mis teil viga, teil oli Eisen, mitmed asjad, mis tänapäeval ja eriti noortele inimestele on enesestmõistetav ei olnud tol ajal ja Moskva silmis sugugi enesestmõistetav onu üldsegi enesestmõistetav, et meil on eesti õppekeelega kool, oi hullu veel eesti õppekeelega kõrgkool. Ei, siin on oma mälestustes kirjutanud, kuidas talle Moskvas ette heideti, et miks te tahate eesti noorust isoleerida ühtsest perest eesti keele pinnal oli tal pahandusi teises kandis, et miks üldse eesti keelt tuleb. Nii palju õpetada meie koolis ja vaatled veel vanemas astmes Eiseni käest küüdi irooniliselt, kas eesti keel on tõesti siis ikka nii raske keel, et tuleb ka veel keskkooli klassides õpetada ja seoses eesti keele õpetamisega eesti õppekeelega tuletati veisenile pidevalt meelde aga vene keele õpetamisega on teil siin Eestis lood, lood halvad? Ajal kui just nagu vene keele õpetamiseks oli Eestis üks keskkooli klass, lisaks vene õppekeelega koolis oli 10 aastat kursus ja Eesti koolis 11, jälle pidi ta kuulma etteheiteid selle kohta, et ikka need eestlased, Eisen tahavad kuidagi teistmoodi olla olla ja miks te ei lepi sellega? Ei ole rahul sellega, millega teised on rahul, üks võitluse tander, mille mõju või noh, tänapäevanegi on püsiv, on emakeelsed õpikud, siis kui tuli nõukogude liidu haridusministeerium, see loodi alles 1966. aastal siis tsentraliseerimise unifitseerimine pumpakas ikka täie jõuga tööle. Kogu nõukogude rahvas oli ühtne vere ja mis tähendas seda, et pidigi olema ühtsed õpikud? No eesti keele peal jah, siis see oli talutav, et eestlased teevad oma õpikuid, aga Moskvas ei saadud aru, mispärast eestlased tahavad matemaatikaõpikut ise teha, aga Eiseni ajal 60.-te aastate keskpaigaks oli me oma õpikutega kaetud Eisen enda rehkenduste järgi kusagil 75 80 protsenti tekki olles oma õpiku tegemised, traditsioon. Ja nüüd, kui tulid need uued ajad, siis oli meel autorkond ja koolkond olemas, kelle kaudu saime neid õpikuid, mida me tänapäeval tarbime. Agu Eisen oleks järele andnud, selleks, see tähendab seda, et noh, oli võimalik ikka oma Abikute ära, aga see õpik pidi olema kinnitatud Moskva haridusministeeriumisse selleks, et seal teda saaks kontrollida, oleks pidanud pärast seda, kui õpik on eesti keeles valmis tõlkima vene keelde ei saatma, no Moskvasse ja ootama, kas keegi leiab selle ideoloogilise vea v. Aga Eisen kuidagimoodi suutis seda asja koos meie kirjastuskomiteega organiseerida niimoodi, et meil need oma õpikuid jäid. Ja meil oli traditsioon, mille nõukogude liit ei tundnud, töövihikute traditsioon. See, et me saime omi õpikuid teha, tähendab sellega, et, et see töövihikute traditsioon püsis. Minu kooliskäimise aeg langeb või langes siis kokku täpselt selle ajaga, mil haridusminister oli Ferdinand Eisen ja kõik see tuleb väga tuttav mulle ette, töövihikud. Hästi toredad õpikud, näiteks üks laulik on mul väga meeles, neljanda klassilaulik, järelikult sattusin ma koolis käima selles mõttes õnnelikul ajal, aga Ferdinand Eisen oli haridusminister 20 aastat on väga pikk aeg ja kuidas samas oli nii opositsiooniline tegelane, kuidas tal see õnnestus kõik need tahtmised läbi suruda ja ministriks jääda. No see, et üks inimene võis olla 20 aastat, et minister seemned iseloomustab teda ka üksjagu, iseloomustab aega demokraatlikkus. Rebarteilises riigis, kus toimuvad regulaarsed valimised, ei ole nii kaua ministritoolil püsimine võimalikki sõltumata sellest, kui hea mees. Aga see on omaette põnev küsimus, mida ei, see on nüüd väga lahti, pole ka rääkinud. Tal pidi olema Eestist tuge, mälestused viitavad sellele, et Johannes Käbiniga said asju ja klaussoniga ja leidis ka Moskvastuge intelligentne, vaikne inimene ja ministriga hallliidu haridusministriga ta ei saanud läbi seedida, kes alatihti süüdistas kodanlikus natsionalismi. Ministri asetäitjaga sai selles Moskvas ametnike kõrgametnikega karjastika, leidis neid õigeid inimesi, kelle, kelle läbi siis oma oma ja eesti rahva tahtmist nagu peale suruda. Aga see on? Jah, see on romaani romaani teema, midagi nagu Jaan, kui Jaan Kross, ilane inimene võtaks sellega ja siis midagi niisugust Eiseni või siis Jannsen omal ajal, kuidas neid asju aeti ja eesti mehe saatus olnud sajandeid niimoodi asju ajada võõra võimul. Igal juhul on tal täiesti väärikas koht meie haridusajaloos. No siin peab veel lisama, et see koht oleks kas just nii suur, aga koht oleks tal ka siis, kui ta ei oleks olnudki minister, siis kui ta ministriametist vabanes, siis ta pühendus uuesti haridusloole ja ta ta oli piss Võru Õpetajate seminaris küll lühikest aega kaks aastat, siis Võru Õpetajate seminar pandi kinni. Austus ja armastus selle seminari juhik Johannes Käisi vastu küsis tema kuni surmani. Nii et kui ta ministriametist vabanes, siis ta pühendus siis Käisi pärandi uurimisele. 285 ilmus tema koostatud raamat koolile pühendatud elu. Siis käisid, jäi pooleli üks üks mahukas tööõpetuse alused ja teed Eisen läks kirjandusmuuseumisse, kirjutas selle teksti ümber, toimetus laskis masinakirja panna seitse lüüa 700 lehekülge, lootes, et see saab veel saab välja anda. Ei saanud ja kui ajad läksid natukenegi vabamaks kaheksanda aastati lõppu, siis esilmanni kokku õpetuste tarbeks pisikese niukse case'i tekstide kogumikku. Ja see on üldse siis üle 50 aasta esimene Eesti vabariigis kirjutatud tekstide kogumik. Kas Ferdinand Eiseni jõudis ka oma mälestused ise kirja panna? Ja ta 80.-te aastate lõpul ja üheksakümnendad hotell ajakirjas noominguski ilmus 1991 artikkel 20 aastat Tõnismäel jah, need selgitavad üht ja teist ja tegid. Nad on ikka tema kui ministri tegevusest ega niuksed, väga isiklik külgi ta lahti lahti kirjutanud. Ta tema eesmärk on selgitada, et mida tema tundis ja mõtles vaid selgitada järeltulevale põlvkonnale, miks need asjad tol ajal Eesti NSV-s olid niimoodi. Aitäh nende selgituste eest omaaegse haridusministri Ferdinand Eiseni elu ja tegevuse kohta pedagoogika arhiivmuuseumi direktor Ilmar kopsunud. Eiseni eks kuldne ütlus.