Oi, seda tormi, oi seda rahet. Hallis kodukootud, kuues Läksin mööda küla vahet ümisedes. Laulud. Kuues. Laulukera poetus põuest kui sain üles kalda mõõnast. Laul sai toitu koduõuest, uudseviljast Mulla lõhnast. Viiendal oktoobril sängitasime maamulda Paul Haavaoksa mehe poeedi kes oma südame ja hingega oli oma kodumaa oma kodukandi metsadesse inimestesse rannaäärsesse kiindunud. Kasvõi kuidagi sümboolne seegi, et eelmistel päevadel möllanud vihmad olid maha jäänud. Päike tuli uuesti välja ja lehekulda olid kõik kohad, käis seesama lehesall, millest kunagi Paul kirjutas lastele. See hakkas teid katma tema kalmu. Pauli ei maetud metsakalmistule aga metsakalmistule küll. Uhked männid, iidsed liivase pinna, tugevate juurtega männid on nagu sambad tema kalmu juures värska külakalmistu kõige kaugemas metsaäärses tipus. Paul Haavaoks on poeetidest väheseid, kes sünnist surmani jäid oma kodupaika truuks. Ei ahvatlused suurlinna ahvatlused laiemale tegevusväljale ei viinud Paul Haavaoksa kodukülast kaugemale. Ta sündis viletsas kehvas perekonnas Värska külas heiti küla lähedal Värska üksikus talus metsa sees. Ja kooli põlgi möödus võitluses majandusliku kitsikuse raskustega. Võib-olla sai ta hea nakatuse või pärilikud eeldused oma emalt võib-olla, aga ka Lellelt, kes oli andekas, vajutu, vestja vaimukas kuid mitte nii lüürilise hingega, nagu Paul avaks ise. Võib-olla olid head eesti keele õpetajat tollal Värska koolis, kes oskasid näha noore poisi talenti. Aga esimesed luuletused ilmusid Paul Haavaoks seal juba siis, kui ta õppis viiendas klassis algkoolis kodanlikus lasteajakirjas, laste rõõm lastele trükite neid ära. Küllap siis olid juba silmapaistvad. Mäletan, et nägin esimest Paul Haavaoksa trükist viienda klassi poisikesena kui meid ühe suurema vallatuse pärast, millest kõik poisid osalesid viiendas-kuuendas klassides seisma pandi koridori seina äärde ja kui minu kõrval hästi suur ja pike tüse poiss, ma olin siis pisikene, kleenuke, higistasin hirmsasti, rebis taskust välja ühe laste rõõmu ja hakkas lugema seal olevat luuletust, mille all oli kirjutatud haavos haak. Tähtede kombinatsioon annabki sealt Peehaavaoks. Et ta oleks alustanud oma tööde avaldamise kirjutamist alles leevakul ka. Ei, see ei ole päris õige, sest elu paiskas niimoodi armutult teda. Ja üldsegi sõja-aastad. Eriti tegid Paul Havaksale haiget. Tema hell lüüriline hing ei olnud loodud sõjaks ja aastaid kestnud varjamine metsas, okupatsioonivõimude mobilisatsiooni eest neerusid tervist ja eks rikkusid hingelist tasa kaalugi. Pärast seda juhtus nii, et ma töötasin Värskas koolis õpetajana, Paul Haavaoks aga üritas meid, lõpetas tollal Värskas Manorite kooli seitsmenda klassi. Et jätkata oma haridusteed. Ja siis ta poetas ühel päeval mulle pihku kaks sinisekaanelised koolipoisi vihikut pealkirjadega peatatsükkel esimene peatatsükkel, teine. Nendesse oli kirjutatud puhtalt ümber kõik tema sõja aastatel kirjutatud luuletused. Ma ei olnud mine Teamis luuletuse hindaja, kuid lugedes neid luuletusi, tekkisid ka Mulle värinad hinge ja ma nagu lummuses olin kaua nende luuletuste võimu all. Midagi varjatud ülekohtutunnetus, midagi välja püüdmata vägivalda, pitsitust, taipamatult, frustratsiooni oli noore mehe hinges, kes need luuletused olid kirjutanud. Oli nagu kogu maailm, on esitatud küsimus, kuidas tohib, miks nii võib, kelle pärast seda kõike tehakse. Kahjuks Paul Haavaoks sellest tsüklist luuletusi ei ole avaldanud ja omaksed teavad rääkida, et see vihikut olla hävitatud. Kahju. Luuletaja tee ei olnud sugugi kerge, aga võib-olla kergem, sellepärast et rohkem kui keegi teine tundis tema oma kodukandi inimest. Sest tema oli üks nendest, kes pidid ilma jääma haridusest. Üks nendest, kellel ei jätkunud tööd oma kodutalus, kuna kodutalu oli väike üks nendest, kes oma nooruse kõige paremat aastat raiskas või kulutas juu tööd otsimisele Võrumaal, Tartumaal ja mujalgi. Üks nendest, keda kiusasid, pitsitasid okupatsiooniaastat väga tugevasti. Üks nendest, kes juba 40. aastal esimeste hulgast komsomoli astus ja üks nendest, kes lahtise rinna ja avali süli Nõukogude võimu uuesti tervitas seda kinnitab kas või tema aktiivne muidu tagasihoidliku poisina aktiivne hoogne kaasalöömine leevaku ehitamisel, töövallavalitsuses ja edasi siis juba luuletaja hingestatud tegevus. Täielikult ei suudagi hinnata kõike seda, mida Paul avaks oma kodukandi jaoks jättis tema kirstu juures auvalves seisid mitmed grupid, vahetused kooliõpilasi Värska keskkoolist, Põlva keskkoolist, Räpina keskkoolist seisid auvalves setu rahvarõivais naised. Kohalikud elatanud setu naised, keda avaksa sidus väga mitmesugused sidemed. Samasuguseid rõivaid kandis Paul avaoksa, ema aga Paul, Haavaoks ise oli ennast lülitanud nende naiste kaunisse tegevusse leelo kunsti viljelemisele leelopäevade ettevalmistamisel. Ja kuidagi sümboolne seegi, kui Värska kooli õuele istutati mälestuspuu. Oli see, et Paul Haavaoks kaitses nii nagu igat inimhinge püüdis kaitsta ka iga puud iga metsatuka enda kodukandi ümbruses teha midagi head oma kodukandile, kaitsta temal loodust, tema inimese heaks, midagi nõutada, paremaks teha. See tõi talle kaasa sekeldusi ja neid oli tal kahjuks sageli rohkem kui pälvitud tunnustust. Küür turjaline katus sambla räämas, nii alandlikult nagu vaene vend üks talumaja linna jalgu jäämas. Kui arglik loom maadligi surub, end. Ooelsin kuulet kiremas veel kuke ja tara taga käeksub kaevuvinn kuid õelalt talle tõstes küünarnukke palk ribidesse peksab kasvav linn. Naerata siiralt, kui saad võidetud raskuste peale. Rännates hiid pikka maad, naerata kõigele heale. Tereta päeva, mis selgena koidab? Kosutav sõõm rüüpasa elust, kus lootusi toidab olemisrõõm. Lõokesed tulge tagasi, laulan teiega koos, aga kallid lõokesed, vast ei ole midagi juhtunud kesaväljal kivide vahel Bakal heina sees, kui ma laulan teie nooti madalal häälel ja valesti. Kuid püüdlikult ja armastusega. Mõistmatu. Mõistetav. Näe, maa on jälle kalk ning lumepaljas ükskõik. Ja oli elu kuum ning tume, haljas. Üks hõik. Las kaome. Mõtte kestab ristikheinas või oksa Raos. Paul Haavaoks on olnud mulle hästi lähedane inimene. Silma ees seisab pikk natukene vinnas kogu. Tõsine. Mõtlik nägu. Kõrvas kajab veel. Kuidagi madal soe, vaikne hääl. Luuleta vist peab ikkagi iga päev. Taha istuma ja midagi midagi paberile panema. Mulle see käib hooti siis, kui, kui tuleb selline ja tahtmine siis või tähendab selline paratamatu, paratamatu vajadus, siis paned midagi kyll. Kui enam teisiti ei saa, siis ikka kirjutad ja teine pool on isegi metsas uidates on niimoodi juhtunud, et paberit ei ole kaasas, ei ole pliiatsit kaasas, ei ole mitte midagi, aga küll on raske mingisugused head mõtet, mis on juba salmiks formunud või luuleks kuigivõrd raske meeles pidada. Aga mingisugune nagu alus on olemas, siis kui kodus hakkad meelde tuletama, eks ta tuleb kuigivõrd siis meeldiva sellisena. Aga võib-olla kõige kõige paremad värsid sünnivadki niimoodi, et mitte laua taga, vaid kuskil kännu peal istudes teistki anda, siis kasutasime põlve kasutades siis kirjutuslauana ja ja siis niimoodi, et ise hoopis midagi muud. Ja siis ta hakkab peas nagu helisema ja sa ei saa teised, kui kas meeles pidada või siis kirja panna. Ise kahtlen, et tast nüüd väga suurt kasu oleks puuvärssidest, sest ta tavaliselt nendele inimestele ei satu ka muu värsid või teised parematke nende kätte. Kes ikka ei ole kirjandushuviline suur see ju ei lähe nim nimelt värsse otsima kuskilgi, eriti neid värsse, mis teda riivavad. Kui ta leiabki kuskilt sellised värsid või sellise siis ta jätab pigem lugemata, kui ta nüüd endale südameasjaks teeks. Võib-olla mõneti ja mõne inimese juures on isegi Jahast taolised loodust kaitsvad või loodust kaitsma, kutsuvad värsid kõlapinda leidnud ja mul on hea meel, kui, kui see ikka rohkem inimesi nagu paneks ütlema, et ikkagi oma loodust, oma elukeskkonda nagu ei tohi liialt koormata, liialt lavastada. Elamumas kiires ajas ja Meil ei jää lihtsalt alati aega süveneda argipäeva meil ei ole sageli aega elu üle Josofiliseks elemitmiseks. Me otsime taha mees kui niisugust. Ja, ja kiiresti haaratavat ja kuidagi pealiskaudsemalt ja võimalik, et et paljudele lugejatele võib Kaavox salule tunduda ehk liiga vaiksena ja liiga nii sissepoole ja, ja liiga suletuna. See lihtsalt näitab, et me elavad, ei ole veel Paul Haavaoksa paika oma kirjanduses. Õieti üles leidnud ja vahest ei olegi selle paiga tema paiga vastu meie kirjanduses üldse nii nii suurt ja palju huvi veel tulnud. Nüüd seisab Paul Haavaoksa avastamine meie kirjandusloo jaoks muidugi alles ees. Ja mulle tundub, et avastada. Teame, mis on aegumatud kindlad tõed. Suureks järveks ühinevad suured jõed. Aga väiksed, tähtsusetud, mõelge viiv kas need neelab kuristik või kõrbeliiv. Mis on elu armastuse alammäär kus on meie igatsust ots, jäär? Kuhu lõpeb lapsepõlvel hallitus? Kaugelt algab uppumine. Hallitus. Minu kohtumised Paul Haavaoksaga olid väga põgusad aga juba nendest mulje haavaoksast, et tegemist ei ole mitte sellise erakliku mehega, nagu ta ette kujutati kirjanduslikes ringkondades, vaid hoopis vastupidi mehega, kes meelsasti kontakteerub meelsasti räägib inimestega, ainult et ise võib-olla jah, ei ilmuta erilist aktiivsust selliste kontaktide otsimisel. Nii palju kui ma olen viimastel aegadel luulega tegelenud on tundunud, et Haavaoks kui üks meie luule eriliste võimaluste väljendeid, et tema looming hakkab kuidagi taas tõusma tähelepanu keskpunkti, muutub jällegi palju olulisemaks, kui see vahepealsetel aastatel oli. Sest tõepoolest, kui meil kuuekümnendatel aastatel oli suur luulepuhang ja seitsmekümnendatel veel selle järel lainetusi siis nendes väga mitmesuguste noolte jõuliste poeedi isiksuste tuleku tulvas jäise rahulik, tasakaalukas, haavaoksa isiksus ja haavaoksa looming kuidagi varju kuidagi tahaplaanile. Aga kui ma hakkasin arvustama tema viimast luuletuskogu ajalehele edasi siis ma vaatasin nii linnulennult üle kah kogu varajase loomingu ja püüdsin endale siis luua sellist ettekujutust ühest poeedist kaua aega luules olnud inimesest, tema elust ja tegevusest, tema aadetest, tõdemustest. Ja pilt siin on praegu, selles saates on raske kasutada selliseid suur epiteete. Aga tõesti pilt sai väga huvitav. Meie kirjanikud paneme sageli pahaks, kui meile heidetakse ette, et me ei tunne elu. Sest me räägime vastuseks, et meie ju ka elame. Meil on oma elu, mida me ju suurepäraselt tunneme algusest peale. Aga kui järele mõelda, sellel teisel poolel ette heita. Tal on ikkagi mingilgi määral õigus, ka elu tundmine ei seisne ikkagi ainult mingis sellises elu põhiväärtuste otsingus, vaid ka konkreetses taustas, mida tuleb tunda mitte ainult seda iseenda elu tausta, vaid siiski ka ümbruskonnas elavate inimeste teistlaadset elu elavate inimeste elu ja olu. Ja kirjandus ei saa ju läbi ilma juurde. Ta. Nii nagu on kirjandusele vaja seda kõrgel hellivad vaimsust. Sealjuures on vaja ka hädasti on vaja nähtamatuid juuri, et nad olemas oleksid ja et nad kuidagi seoksid meid lugeja juurtega, tema vaimu juurtega kusagil nähtamatult tasandil. Ja meie luule kõrgvaimsuse kirjandus kipub neid juuri aeg-ajalt unustama. Et meie kirjanikunud on enamasti koondunud suurtesse linnadesse, siis muidugi see linnaelaniku elu-olu on meile selge. Aga ikka ja ikka vähemaks on jäänud neid, kes tunnevad tõelist maa poeesiat, maahõngust ja suudavad seda ehtsalt ehedalt oma. Teostas Edasi anud Paul Haavaoks oli. Mis põhimõtteliselt küll ei tulnud linna elama, kes jäi oma traditsioonilisse harjunud elukeskkonda, kes oli ühtlasi alal hoidlane, aga ka edasi viia, sealjuures tema luules on ikkagi kaks väga olulist kontsentrit näiliseid, väärtusi, mida kellelgi teisel ei ole sinna kõrvale. Momendil üks on tema peipsi luule suhtlemine selle suure veekoguga, suure järvega, selle ümbruse loodusega, mida haavaks kõige peenemate nüansside, kõige haruldasemad varjunditeni on suutnud aeg-ajalt avada. Ja teine. On see mehine TÖÖ poeesia, kus ta Ta on näidanud talla külaelanike elutööd erilise meheliku kindlusega on ta järjest süveneva kindlusega on seda luulet harrastanud ja see eluhoiak, mis nende kahe kontsenti kaudu ilmsiks tuleb, on samuti elujaatav. Ta on eluusku sisendav, meie kestvuse usk tuleb sealt välja. Ja kui me nüüd oleme kaotanud sellise poeedi, siis kaotus on ikkagi äraütlemata raske. Kõigist on midagi meeles. Mälestame isa nagu mets, luike, pardipoega. Ja neid leidmata vendi õekesidessehmeina hõljuvad mägede ja taeva vahel. Aga mina olen. Lihtsalt? Meeles. Pealill. Kodukamaral känkrasel maal. Las lausumata sõnadest sosistavad haavad ja hala, puud pajud ja elupuud. Paljumis pakitseb põues paljut veel paitaksid pihud. Kõigist midagi meeles. Mõndagi oleks veel öelda. Kuid siin On vaikuse tund. Parem kui asjad ei kõnele. Las olla rahu ja und.