Saska vaarus. Ent siis tuli teadvus tagasi, ta sööstis sakslase juurde, haaras selle rinnust ja karjus. Räägi ometi, raisk, räägi, muidu tapetakse sind maha. Kas sa saad aru, vasta, kui kapten küsib. Vasta, hull. Sakslane. Lõtv ja liikumatu, raputas ainult pead ja näris huuli. Kas sa ei saa aru või sinuga tehakse, sissen, räägi. Jäta. Ärge tehke teatrit. Käratas kapten ning kergelt värisevate kätega pabeross mudides lisas juba rahulikumalt. Täitke käsk. Toolik, lähed nendega kaasa, kontrollid? Just nii, kontrollin, tõmbus doosirgu. Seltsimees kapten, hakkas Saska kogelema. Seltsimees kapten, ma ju lubasin talle, et. Ma näitasin talle meie lendlehte, kus on kirjutatud, et kus sul see lendleht on. Kargas teele sakslase juurde, kus sul on see papiir, mida ma sulle andsin, näita kaptenile. Sakslane saigi võib-olla aru, mida talt taheti, kuid ei teinud ainsatki liigutust, et lendlehte lagedale tuua. Siis kiskus soskada mundrikuue tasku lahti kahma, sealt korralikult kokku pandud paberi- ja sööstis pataljoni komandöri juurde. Siinse on seltsimees kapten, seal on öeldud, et teie loete ometi saksa keelt, siinse on pataljoni komandör, ei võtnud lendlehte, vaid lükkas selle põlglikult endast eemale. Ja julguse kaotanud pärast Saska pistis selle tagasi sakslase taskusse. Kui palju teil ruudus mehi oli, küsis kapten, puurides Saskat raske pilguga. 150, seltsimees kapten. Kui palju alles on? 16 ja sina haledased, seda madu raksatas kapten, minnes üle sina peale. Ma, ma ei haletse. Sascali ei suu kinni, huuled surid ära ja ta pigistas suurivaevu sõnu välja. Ta valetas. Tal oli sakslasest kahju. Võib-olla ta ei haletsenudki niivõrd sakslast, kuivõrd ei kujutanud ette, mismoodi ta sakslast kuhugi viib. Tuleb vist seina äärde viia. Ta oli kodusõjajuttudest lugenud, et alati viidi mahalaskmisele seina äärde ja relvitu kaitsetu inimese pihta tuleb lasta. Palju väga palju oli Saska selle aja jooksul surmasid näinud. Elagu mõni teine või 100 aastaseks, nii palju ikka ei näe, ent inimelu väärtus polnud tema silmis vähenenud ja ta halises. Ma ei suuda, seltsimees kapten, ma ei suuda. Ma andsin talle sõna. Aga ta mõistis juba, et see jutt ei vii kuhugi, et kapten sunnib teda nagunii käsku täitma, sest nad on sõjas eesliinil. Ja ülemuse käsk on seadus. Mis õigus sul oli midagi lubada ja kellele fašistile? Ta ei ole fašist tulissažkal üle huulte. Seltsimees kapten, ta peaks enne seda napsi võtma. Sekkus toolik ettevaatlikult juhtusse, ise väheta, kahvatu ja Osama ülbusest kaotanud. Kapten ei teinud Saska vahele hüüetest ega tooliku ettepanekust välja. Saskale üksisilmi otsa vahtides raiusta. Korrake käsku. Saska pühkis käisega kleepuvad higi otsa eest. Ta nägi, et asi on läinud põhimõtteliseks ja kapten ei anna järele. Tuleb alistuda. Ma ootan, käratas kapten ja pani biooteedee pära peale. Just nii. Sakslane maha lasta ei kuule, katkestas teda kapten. Just nii, sakslane maha lasta, kordas Saska valjemalt täitmisest ette kanda täitmisest et kanda. Kui Saska ümber pööras, läks sakslane, kes oli kõigest aru saanud ilmast, Saska käsuta välja, kompsides trepil raskelt jalgadega. Nende kannul läks välja katoolik. Mis asja saab? Puiklesid, kargas ta soskale kallale, tahtsid selle raipe pärast teise ilma kobida või sa ju nägid, et kapten oli endast väljas, sellisest peast võib ta kõike teha. Hea küll, ära seleta. Saska hakkas väriseva käega, Tultaksime pani oma konile tule otsa. Ma lubasin sakslasele, et ta jääb ellu. Saad aru, kas sa oled ogar või tema lubas õige mul ülemjuhataja väljas, kes me oleme, reamehed, meie asi ei ole arutada, käsk käes, täidad, aga sina? Ütlesin. Saska tõmbas suitsu sügavalt kopsudesse, hakkas koguni köhima ja lausa sakslasele. Suitsetasin aga. Ja siis kohtas soskadenud pilku. Tal oli eesliinil tulnud näha palju haavadesse surevaid mehi. Ja alati olid Saskat vapustanud nende silmad kuidagi valgeks tõmbunud, loobunud elust justkui teises ilmas juba. Silmad surid varem, kuid keha süda tuksus veel, rind tõusis ja vajus. Aga silmad, silmad olid juba surnud. Ja sakslasel olid praegu samasugused silmad. Saska pööras pea kõrvale, lõi pilgu maha. Ent kapteni virgats märganud sakslase käel kella, kui too taskust sigarette võttis, sihtis sellele omad silmad ja muudkui vahtis. Kas sa kardad? Küsistaja kergitas oma automaati. Las ma ise teen ära. Ära jända, lõi soska käega vastu BBS-i rauda. Siin olete mehed küll, eks võtnud enne kinni, siis. Kuule. Aga kuhu sa trofeed paned? Küsis tuulik, pööramata silmi sakslase kellalt, mis trofeed. Ei taibanud Saska fritsu kella. Toolik maigutas mõne aja suud, siis aga ütles, nagu oleks tal ükstapuha. Ma annaks sulle pätsi leiba. Saska kuulas poole kõrvaga, ise kaaludes, mida õieti peaks ette võtma. Ehkki ta oli pataljoni komandöri käsku korranud, ei suutnud seniajani ette kujutada, kuidas ta selle täidab. Ja Saska otsustas. Kõigepealt tuleb lahti saada tuulikust, et too ei segaks. Ta ütles. Võib-olla ma annan selle kella sulle muidu muidu või imestes tuulik. Muidu jah, kordas Saska. Ainult ära sega. Oleme rääkinud, mismoodi mina segan, minul on käsk kontrollida pärast kontrollid. Mina tahan selle asja ilma sinuta täide saata. Mõistad, no kuidas soovid, ega minul pole mingit lõbu seda pealt vaadata. Sakslane võttis taskust lendlehe ja hakkas seda väikesteks tükkideks rebima, ise midagi pomisedes ja üksnes mitmel korral öeldud, sõnast propaganda sai Saska aru, ta tahtis hüüda. Ei tohi lendlehte puruks kiskuda ei tohi. Kuid ei hüüdnud, ainult südamest torkas, polnud ta elu sees kedagi petnud, aga nüüd petis ja milles? Kõige tähtsamas, mida enam ei saanud parandada. Lähme sõnaste sakslasele Aegamisi jalgu järele vedades liikusid nad poolenisti puruks lastud küüni poole Saska ees, sakslane, tema kannul toolik, nende järel. Saska mäletas seda küüni öösel pärast nende kõige esimest pealetungi olid sakslased tagalat tulistanud. Ja selle küüni rusude all olid jäänud 12 Saska ühe polgu meest. Kaug-Idast ei jõudnud keegi eesliinile. Kõik puha noored Saskaga ühevanused, poisid. Küüni juurest tuli seniajani laibalehka. Nad jäid seisma. Kas siin teed ära? Küsis tuulik. Saska, mõtlesin omi mõtteid. Ei, staabile on liiga lähedal. Näed sinna viin, osutas Saska tuhaväljale, mis mustendas mõlemal pool suurt teed. CD olitsernavast poole versta kaugusel. Sina oota mind siin. Mis sa keerutad, kangelane, seires, toolik, Saskad kahtlevalt. Loodad, et kapten ümber mõtleb. Ei, kulla mees, tema pole selline, mis ütleb. Kas ootad siin? Katkestas teda Saska. Ootan vastast toolik ja uuris Saskad kuidagi imelikult. Mida teha ja kuidas asi lahendada, seda polnud Saska veel otsustanud. Pea pagises mõtetest. Kuid ühtegi õiget nende seas ei olnud. Ehk tuleb vastu keegi ülemustest ja tühistab pataljoni komandöri. Käsumäärustiku järgi täidetakse viimane käsk. Ehk tulevad tagasi komissar ja staabiülem. Siis on kõik korras. Komissar tühistab selle käsu ilmtingimata. Seni polnud Saska veel midagi otsustanud. Kuid ühtida teadis juba siis, kui tablindaažis käsku kordas. Et hinges on mingid tõkke või takistus, millest ta üle ei saa. Ja natukeseks sakslase juurde, ma tulen silmapilk. Paluste käskjalga. Kuhu sa lähed? Ära ainult sakslast puutu. Muidu sa seda kella ei näe. Ähvardas Saska rohkem niisama, ilma suurema vajaduseta. Ta nägi, et tuulik on küll edev, aga kaunis pehme vend. Hulku peale mine ei puutu. Ära karda. Saska Sõrkis pataljoni staabi juurde. Ehk on keegi tulnud, võib-olla on korrapidaja kohal. Ja nii oligi. Trepi käsipuul istus keegi võõras leitnant, nähtavasti täienduses tulnud. Saska läks tema juurde, lõi kulpi ja põrutas otsejoones. Asi on nii, seltsimees leitnant, ma võtsin ühe sakslase vangi, tõin pataljoni komandöri juurde, aga see kuidas pataljoni komandör on veidi endast väljas ja käskis sakslase seina äärde panna. Ja mida teie tahate? Sakslaste tarvis, tühistage tema käsk. Leitnant mõtles, silitas käega lõuga. Ja mina ei tohi pataljoni komandöri käsku tühistada, kui ta ise kohal on. Mõistad. Ei tohi. Soscali masendatult käega ja pani jooksu. Läks peagi kõnnile ja jäi lõpuks seisma. Kas ei peaks lippama sanitaarüksusesse, seal on sõjaväearst hea mees ja auastme poolest samuti kapten. Paluks õiget Eda sakslasest kosta. Aga ei, vaevalt see mees aitab. Pataljoni komandör on vali, kõik kardavad teda, käsib teha ümber pöörd ja jutul lõpp. Noh, kuidas on, ütles toolik. Vaata ainult ette, sa ei tunne kaptenit, tan kärme käega. Pea seda silmas sinu pärast riskinga, mina. Ära ja hirmu peale. Mina olen eesliinilt. Läki. Viipas Saska sakslasele. Saska käis sakslase kannul, kuid selja tagant külje näha, mismoodi frits piinleb, kuigi ei taha seda välja näidata. Astub ühtlase sammuga üksnes õlgu, vudistab vahetevahel otsekui külmast. Kui aga Saskada kõrvale jõudis ja talle pilgu heitis, ei tundnud ta sakslast ära. Sedavõrd oli selle nägu teravaks karmiks ja halliks tõmbunud. Kokku pigistatud huuled olid üksainus kriips silma. Aga oli parem mitte vaadatagi. Kui Saska varem oli suhtunud oma sakslasesse heatahtlikult Tügava kaastundega siis nüüd vaatas ta teda teisiti tõsisemalt ja koguni mõningase austusega. Fritz täidab oma sõdurivannet. Midagi pole öelda. Kahju vaid, et see kõik on mõttetu, ta sõdib vale asja eest. Saskal tuli tahtmine öelda, su pea on segi aetud, kelle eest sa surma lähed Hitleri mao eest või? Oh sind küll. Kuid ei öelnud, mõistis, et sõnade tegemiseks ja jutuajamiseks pole õige aeg, kui selline hirmus asi ees seisab. Sakslase Sammy heid tantsiks. Ent Saska ei hakanud teda tagant sundima. Nõnda nad läksid vaevaliselt. Ja kuhu neil kiiret oligi? Sakslane neelas terve tee sülge, ta kõrisõlm jonksles. Kas Askar oli klomp kurgus, takistas hingamist. Ta mõistis, mida sakslane praegu tundis, millist koormat talus. Ja Saska alustas temaga mõttes juttu. Kas mõistad? Mis ülesande sa mulle oled andnud? Sinu sita pärast jääb mul käsk täitmata. Võib-olla lähen tribunali alla. Võib-olla saadab pataljoni komandör mu vihaga teise ilma, tal on see õigus. Sõjaaja värk. Sina kisud siin lendlehti puruks, pobised ise, propaganda propaganda, aga mis tunne minul oli seda pealt vaadata. Ja mis ma pidin ütlema, kui kapteni käsu tõttu tuli välja, et see lendleht on paljasmulin. Aga nii see ei ole. See on tõsi. Selle lendlehe tegid kõrgemad mehed kui. Mis ma pean nüüd tegema? Mida? Juba olid nad jõudnud esimese põlenud majani. Korsten kerkis tuhahunnikust nagu haua sammas. Oli näha, et sakslaste töö panid taganedes tule otsa. Lurjused. Neid küla süütajaid oleks Saska küll haletsuseta maha lasknud, kui need kätt oleks jäänud. Aga mismoodi sa relvitud inimest lased? Mismoodi? Esimest korda kogu sõjaväeteenistuse kõigi rinde kuude jooksul põrkasid Saska hinges hulluks tegema vastuoluna kokku harjumus vastuvaidlematult alluda ja kohutav kahtlus selle õigsuses, mida tal teha oli kästud. Ja oli veel kolmaski asi, mis ülejäänutega liitus. Tahi suutnud tappa kaitsetud inimest ei suutnud ja kõik. Saska peatus. Ka sakslane jäi seisma. Nad seisid teineteise vastas. Sakslane tõstis pea, vaatas Saska tühjade elutute silmadega ja surmaaine ängistus, mis neist välja paistis, sähvas valuliselt läbi Saska hinge. Tuhmid, silmad olid täis piina. Mis sa venitad. Mis sa vaevad, mu hinge. Käsk on käsk, midagi pole parata, tee kiiremini ots peale. Kuidas k Saska tema pilku ei mõistnud, aga teda valdas selline äng, et tal tuli ühel momendil tahtmine eneselegi kuul pähe lasta. Ta vaatas lootusrikkalt väljale, ehk tuleb keegi? Ei, kedagi polnud näha. Äkki kostis Tšernova poolt mingi hüüatus. Saska pööras ümber ja tardus. Taamal kõikus pataljoni komandöri pikk kuju. Ta tuli ühtlase rahuliku sammuga otsejoones nende poole kõrval. Virgats toolikes jooksis kord kaptenile tee realist ette, kord käis tema kõrval. Saska läks näost kaameks, tõmbus kühmu, külm higi lõi üle keha, süda jäi seisma. Pataljoni komandöri tuli muidugi kontrollima, kas käsk on täidetud. Mis küll saab? Uuesti heitis ta väljale nukra pilgu, aga äkki. Kuid väli oli tühi. Sakslane Saska selja taga hingas kiirelt kähinal otsekui oleks tal õhust puudu olnud. Nüüd on kõik läbi. Nüüd ei nuputa enam midagi välja, välgatas Saska peas lootusetult. Nüüd on sakslasel lõpp käes ja temal, Saskal ei ole ka midagi head oodata. Pataljoni komandör oli sinelitaja vormimütsita, pluusikaelus oli lahti, ka puur venitas lõtva rihma, ent kõnnak oli kindel, jalg ei vääratanud kordagi. Soskale tuli meelde, kuidas pataljoni komandör oli astunud ühetasase sammuga nende esimesel rännakul oksjannikuva peale, kui roodukad ega abi ei suutnud lõplikult ära väsinud vaevatud mehi maast tõsta. Ilus oli. Tookord vaadati teda vaimustusega ja tõusti nagu üks mees, trotsides jõuetust ja väsimust. Ja nüüd ta rõhub nagu tank, võrdles Saska. Sest tundmused olid sarnased. Ta oli siis teadnud, et kuhugi pole pääsu ja praegu teadis ta samamoodi. Hetkeks välgatas peas. Aga kui sakslane praegu kohe vagaseks teha, ise jooksuga kapteni juurde, teie käsk on täidetud. Ning Saska pööras ilma, et oleks automaati puudutanud vähekese sakslase poole. Ja nägi, et too oli selle mõtte ära taibanud. Silmad kattusid surma kelmega. Kurk oli krampis. Saska naljatas põlenud seina vastu, kohutav väsimus võttis võimust, ent hinges kasvas veendumus. Ma ei tee seda. Ei tee. Laskub pataljoni, komandör ta ise maha. Või käski komatoolikut. Ei tee. Ja kui ta nõnda kindlalt otsustanud oli oleks nagu rahulikum Ki hakanud, ainult see oli nagu koolnu rahu. Peaks pataljoni komandör vaid rutem pärale jõudma. Peaks see kõik vaid kiiremini lõppema. Seda piina oli üle liiani sakslasele, kui Saskale. Kapten ja virgats jõudsid aina lähemale. Mida pataljoni komandör ette võtab? Sunnib vägisi sakslase mättasse lööma. Selline punkt on määrustikus olemas. Komandör peab oma käsutäitmist nõudma iga hinna eest ja kui tarvis, relva kasutama. Või laseb ta Saska käsu täitmata jätmise eest siinsamas maha? Juba olid nad 40 sammu kaugusel. Oli näha, kuidas suunurka litsutud paberis suitsu pahvis ja tuul kapteni laubale sugemate juuksetukka SAS'is oodata ei jäänud enam kaua. Et millegi peale ei peaks mõtlema, hakkas Saska lugema teni samme. Üks, kaks, seitse, kaheksa, 12 20 21. Pataljoni komandör oli juba siinsamas. Mis ometi saab? Saska Lütvus, kuid leidis eneses siiski jõududele vastu minna, valvelli seisangi võtta, jäädes kaptenile otsa vahtima. Pataljonikomandöri samuti seisma, jalad harkis, heitis Saskale kõõrdpilgu, ent kaua ei vaadanud, ehkki Saska pilku kõrval ei pööranud, vaatas siis sakslased samuti viivuks. Ja jäi nagu mõttesse ise jalgete vahtides. Üksnes rännakueelsed minutid olid Saska loonud, niisama piinavad. Niisama muserdavad. Pataljoni komandör tõmbas suitsu lõpuni, jäi teda liikumatu, raske pilguga põrnitsema. Nüüd on lõpp, mõtles Saska. Nüüd kohe kukub lõugama ja jalgadega trampima. Tirib püstoli välja. Mis saab siis? Ent Saska ei vajunud longu ega langetanud silmi, vaid tajus äkki, kuidas tugevnes kõvenes temast tunne, et tal on õigus. Ta vaatas kaptenile otsa julgelt täis meeleheitlikku otsustavust mitte järele anda. No mis sa ikka teed? Lased mu maha? Eks lase siis, kui võid ikka on minul õigus, mitte sinul. Lase. Saska tundised, pataljoni komandör läheb tema tõrksast silmavaates tigedaks, kuid kassascal oli juba hing täis. Ta ei kartnud midagi, tulgu mis tuleb. Tõesti, kapteni veidi viltuse kongninasõõrmed läksid puhevile. Aga ta ei hakanud karjuma, jalgu trampima ega sirutanud kätt kabuuri poole vaid vaatas Saskad küll karmilt, kuid vihata väga tõsiselt ja nagu näis, kaalutledes. Võib-olla andis viha tsipake järele. Kapten mõtles ümber. See äratas soskas lootust. Ta kustutas oma silmis väljakutse ja vaatas pataljoni komandöri nüüd juba taltunult, kuid siiski kindlalt, ehkki süda tagus hullupööra need löögid meelekohtades vastu komasid. Kapten pööras pilgu ära. Lähme sõnaste jahmunud virgatsile. Saska seisis tardunult valvelseisakus edasi pööramata ikka veel silmi pataljoni komandörilt ikka veel teadmata, kas rõõmustada või mitte. Juba käigult keeras pataljoni komandör hetkeks Saska poole ja ütles. Sakslane, vii brigaadi staapi, Mannulleerin oma käsu. Saskal jäi hääl kurku kinni, et vastata just nii. Kõik hakkas keerlema ja äärepealt oleks ta põlenud palkide kõrvale maha istunud. Tundis, kuidas rahud vits, mis kogu see aeg tema pead oli pigistanud, hakkas tasapisi lõdvenema ja andis lõpuks päris järele. Saska hingas sügavalt, täie rinnaga, võttis kiivri peast, pühkis otsa eest higi, tõmbas käega üle siili harjastamis, viimastel kuudel oli kasvanud ja vaatas enda ümber kaugenevad pataljoni komandöri, purustatud kirikut maantee ääres, mida ta varem polnud märganud. Ja Väljataga sinetavat metsa. Ning mitte just väga sinist taevast, mida ta sel päeval oleks nagu esimest korda näinud. Ja sakslast, kelle pärast kogu see segadus olite kinud. Ta mõtles. Kui peaks ellu jääma on tänane päev kõige harukordsem kõige läbielatu seas. Tänane päev jääb meelde igaveseks. Ei unune iial.