Tere, tüdrukud ja poisid. Külma ja tuisusellid on jälle ametis. Näpistavad nina otsa, proovivad pugeda kindlasti krae vahele. Aga eks ei käi juba kord nende ameti juurde, mis külmapoisid nad muidu oleksid. Kuid teie ju teate, kuidas nende sellidega mitte pahuksisse minna, vaid hoopis sõprust pidada. Eks esimese lumepäeval hakkasid kiiresti-kiiresti kerkima lumekindlused, memmed-taadid ja lumesõda, kes siis poistest selle suutis pidamata jätta. Mu kodu lähedal on üks pisike küngas ja kaugelt vaadates oli see kui kirev laste kaleidoskoobi värvimäng keset lumist välja. Kuidas küll nõnda pisikesele kelgumäe nii palju lapsi mahub? Aga mahtus, pidi lihtsalt mahtuma, sest kes siis tahtis ilma jääda esimesest kelgusõidust? Lumeaeg on alles ees, selles algas nii, et need suured suusasõidu, kelgusõidu ja liulaskmise ajad on veel ka ees. Eks teile muidugi meeldiks, et talvepäevad oleksid pikemad pimedus, neid nii ruttu tuppa ajaks kui toas on jälle võimalik palju joonistada, saab voltida, kleepida, meisterdada ja mänguasjadki vajavad teid. Ootavad raamatudki. Sest mida rohkem tahad osata teada saada, seda vähem pääsevad tusatuju ja igavust kimbutama. Raamatuid on ju väga palju. Aga üks neist rõõmsa kaanekujunduse ja lustlike piltidega raamat on sära, päike. Selles raamatus on palju luuletusi ja jutte ja kõik need on kirjutanud päikesepaistelise usbekimaa, lastekirjanik Raim paraadi. Lugude tegelasteks on enamasti loomad, linnud, putukad, asjad ja nendega juhtub. Aga mis just juhtub? Kuulake ise, mis juhtub ja proovige mõelda, kas igapäevases elus ka midagi seesugust juhtunud on või võib juhtuda nii kui neis lugudes, mida täna pajatab teile näitleja Aarne Üksküla. Ma jutustan teile loo jõehobust, keda kutsuti, ei viitsiks. Juba lapsest saadik oli ta kohmakas ja aeglane. Üle kõige armastas ta suuvees magada. Sageli tuli mõni tema sõber soojärve kaldale ja kutsus teda jõehobujõehobu. Lähme mängima. Jõehobu oli tükk aega vait, testis siis pea ja vastas alati ei viitsi nagu. Ja ta langetas oma pea uuesti roheka muda ja langenud lehtedega kaetud seisvasse vette. Lähme ikka püüdsid eriti elevandipoeg, kaelkirjak, kes sebra talle auku pähe rääkida. Jooksime palmisallu kookospähkleid korjama, need on nii maitsvad. Pärast pikka veenmist ronis jõehobu vaevaliselt kaldale, jõudis raskelt vaarudes vaevu teistele loomapoegadele järele. Nood loopisid kookospähklid kõrge palmi otsast alla. Kui aga loopimise kord jõudis jõehobu kätte, kordas see alati üht ja sedasama ei viitsi. Tavaliselt ta tukkus lesides puude vilus. Jookse ja hüppa ometi kasvõi natukenegi värskes õhus ringi. Veendi teda. Oh sind, jõehobu ei viitsib küll. Aeg läks nüüd lammas, hobu ei viitsi aina kauem soovees, silmad kinni ja kuulates, kuidas kõhukad, konnad ümberringi kõigest väest krooksusid. Elevandipoeg, kaelkirjak ja sebra teda peaaegu ei kutsunudki enam oma seltskonda. Nad olid tüdinud kuulamast ikka üht ja sedasama ei viitsi. Seetõttu ronis öö hobu väga-väga harva veest välja. Vähehaaval katustega ise üleni mudaga ja kasvas rohtu. Ning selles paigas, kus ta harilikult puhkas, hakkas silma roheline küngas. See on ju jõehobu, arvas elevandipoeg. Kas tõesti, imestas kaelkirjak reas, kaela õieli. Ehis või olla, lausus sõbra son, soomätas mitega jõehobu ei viitsi. Ometi ei vastanud nende hüüetele mitte keegi, see ei ole jõehobusõnas sebra. Õige küll, jäi kaelkirjak nõusse. Jõehobud, tule meie juurde, hüüdis ja lõpuks päris pasundas elevandipoeg. Ja mis te mõtlete? Roheline Soometas liigutas vähekese ja vastas ei viitsi. See ongi kõik, mis laisast jõehobust järele on jäänud, ohkasid sõbrad ja lahkusid. Räägitakse, et praegu, kui minna suujärve äärde ja valju häälega hüüda jõehoburoni välja vastab muda ning lehtedega kaetud ja rohtu kasvanud soomätas vaevukuuldavalt. Ei viitsi. Te ei usu või, eks minge ise ja hüüdke valjusti jõehobu. Mis te arvate, miks küll jõehobu oma laiskusest lahti saanud aga töötenis nüüd kuuleme õigest laulu ühest usinasti nõiatüdrukust. Vai bänni täi ei vaidle, mitte ei olnud ja nõianäiti. Ja la paini jätuuli käpuli. On nappinud nyyd moona neid kuiv ja märg määral praad jõuda, heitmeid. Näete, rõõmsameelses aitab kõigega hästi toime tulla. Võib-olla oli seal jõehobud, kes kogu aeg ei viitsi, ütles lihtsalt paha tuju. Meie järgmine jutt on ka jõehobust, kuid teda hakkas vaevama hoopis teistsugune häda. Kas ta sellest ka jagu sai, see selgub õige pea. Ühel suurel jõe Hubul olid hiiglasuured hambad. Ja ükskord hommikusöögi ajal, kui ta oli ära söönud kaks kole suurt ananassi tundis jõehobu äkitselt hirmsat hambavalu. Päike paistis eredalt, aga jõehobu läks hambavalus silme ees mustaks ja suured suured pisarad tilkusid tal silmist. Ta oli küll selline kohmakas suur jõehobu, aga nüüd jooksis ta kiiremini kui jaanalind või antiluu ise valu pärast ulgudes. Punnsilmsed, konnad krooksusid talle järele, nad narrisid suurt jõehobujõehobujõehobu, ronis välja porist jõehobujõe, tobu, karjud täiest kõrist, nägu on tal hirmusale elu taitalu, söögiisu tal ei ole, on vaid hambavalu. Iseäranis valjusti laulsid konnad sellist salmi oma hambaid jõehobu kunagi ei Harr ja naerab teisi, ainult tobu pruugib hambarja. Jõehobujõehobu otsib hambaarsti kodu. Doktor toonekurg võttis haigeid vastu järjekord, jõudis jõehobu kätte. Suurt jõehobu oli hirmu täis nagu mõnitit. Ta seoti nööridega arsti tooli külge, tuul aga seoti kõrge palmi külge, et jõehobu ei saaks arsti juurest koos tooliga plehku pista. Doktor toonekurg, soovides ehmunud patsienti julgustada, laulis jõehobu. Öelge, laske suhu vaadata, Ta ise teate oma süüd, kannatage pisut selle haige hamba nüüd kohe välja. Kisun. Jõehobu sulges silmad ja tundis varsti, et hirmus valu hakkab järele jääma. Kui ta koju tagasi oli jõudnud, oli valu täiesti kadunud, nagu poleks olnudki. Jõehobu laulis, käitusin, kui tubli mees täna kannatlikult ei nüüd enam elusees vallutama. Olen kuulnud, et mõni hoidvat vett ja seepi ka kokku ja seepärast peseb end haruharva. Aga tegelikult, kas ikka tasub karta, et silmapesuvesi otsa saab? Meie järgmine jutt on sellest, kuidas 100 jalg arvasid, ta on kõige kiirem ja seega kõigist ette jõuab. 100 jälgistus künka otsas ja arutas kuuldavalt. Seal ta ronib, laiskloom vihmauss, mitu jalgadel on mit ainukestki. Emast jõuan ma küll üks kaks kolmete. 100 jalg pöördus teisele poole ja märkas maipõrnikat etskae kui tähtis, aga mitu käpa tal on kõigest neli, minul on neid 25 korda rohkem. Siuke teema mulle küll järele ei jõua. Sajajalgsed sibas möödas, sipelgas koorem seljas. Külloniga jooksumees sõnast 100 jalg pilkavad, sipelgad on kõigest kuus jalga, tema mind küll kätte ei saa. Kui ma jooksu pistan. Lähedusse, laskus sinidiivaline rohutirts 100 jälgi taha aga veel sugugi vait jääda, kus mul veel asi, diivakesed, ka temast mu naljaasi ette jõuda. Ja kes siis seal õhus ronib, suju ämblik, kes seal mööduma, võrktüdruk TOP kaheksajalga on tal kiire, on ta küll paljudest jõuab etega minuga ta küll järgu parem võistlema tulgu. Ega mul ilmaaegu 100 jalga ole. Pistan, kui jooksu sadajal pistis jooksu, olekski peaaegu vihmaussile järele jõudnud, see aga lipsti maa alla. Saa siis nüüd aru, kumb on ees, kas, kus või 100 jalg. Kassitikat pole enam näha, minema jooksis. Kas sipelga-le jõua 100 jalg kuidagi järele, too läheb tipa-tapa mööda sipelgarada ja ongi sipelgapesa juures. Rohutirtsu-le ja ämblikule ei jõua taga ammugi järele. 100 jalga on 100 jalal, aga kasu pole sellest midagi. Niipea kui jooksma hakkab, mõni jalg tal tingimata komistab, küll segab teda kivitee peal küll õlekõrs, küll liivatera tahab kõigist ette jõuda, 100 jalg ruttu, tab jalgadeta ei vaata. Ja kuidas sa vaatadki kõigi jalgadeta korraga, tal on neid ju tervenisti 100. Ma jõuan kõigist ette. Kinnitab 100 jalg endale, kui ma ainult ei komistaks. Ja samal hetkel komistabki üks 100-st jooksvast jalast. Kiitleb küll 100 jalg, aga kellelegi järele ikka ei jõua. See on kiitlejale paras. Niisugune oli siis lugu 100 jalast. Kas teie teate, millesse kiitlemine ja hooklemine tuleb? Nüüd aga kuulame jälle üht laulu. Jutt, mida nüüd kuulete, on väikesest okkarises Tšiilist. Metsalagendikul mängisid jänkut peitust. Nad lasksid kukerpalli juukseid Kareldes ringi, peitesendid sõstra vaarikapõõsaste alla ja hüppasid künka otsas suure kisa ja käraga uperkuuti alla. Siis tuli nende juurde siil ja ütles, jänkud. Jänkud, kas mina võin teiega mängida? Jänesepojad aga vast ei, ei, ei, ei, ei. Nad vehkisid käppadega ja hüüdsid. Me kardame sinuga mängida, sina, siil, oled okkaline, mängi kellelegi teisega. Noh, kui võtta, mängima pole vajagi. Siil solvus. Ajas oma teravad okkad turri, turtsus Puhkism nagu väike okkaline vedur ja läks mööda jalgrada edasi. Noorte kaskede all mängisid vilkad, rebasepojad, kulli, kär ratsesid ja vingusid 11 taga ajades. Siil märkas neid juba eemalt ja rõõmustas, jooksis neile lähemale. Rebasepojad, rebasepojad. Kas mina ei võiks teiega mängida, kasvõi natukenegi? Rebasepojad, aga vastu? Ei, ei, ei, ei, eiei, nad vehkisid, käppadega, hüüdsid sinuga me ei mängi. Me kardame sinuga mängida, sina siin oled liiga okkaline, mängi parem kellegi teisega. Kui ei taha mängida, Pole vajagi. Siil oli veelgi rohkem solvunud, jäi nukraks, lonkis mööda jalgrada edasinud kurus. Järsku märkas, et karupojad, bäntialad mängivad kahara tamme all, jalgpalli. Nemad võtavad ning kindlasti meeskonda arvassiil jooksuma lühikestel jalgadel, osavalt sibades nende juurde. Cru pojad, karupojad, kas mina ei võiks tsipake jalgpalli mängida? Küsis siin kiiresti juuksust hingeldades, kas tahate, ma hakkan väravavahiks, karupojad vastu? Ei, ei, ei, ei, eiei karupojad hakkasid seletama, mis sa veel ei taha väravavahiks, aga kuis oma okastega palli katki torkad, mis siis ei saa sinust väravavahti, sina, siil, oled liiga Kaline, mängi parem kellegi teisega. Siil hakkas solvumisest nutma, läks koju ja hakkas hiljemale kaebama. Et keegi ei taha minuga mängida. Miks ma ometi nõnda hirmus okkaline olen? Kõik ümberringi kardavad minu vokkaid. Ära nuta, siil, et sa oled okkaline, see on õige küll. Kuid sul on hea kaastundlik süda. Sa pead tegelikkuses näitama, et sa oled väga hea ja siis hakkavad kõik sinuga sõbrustama ja mängima. Siiliema hakkas tasakesi laulma. Äran, ära kurda okaskera siil, okkalise, sooja vihma, siia kannabiil. Sellega võid mängida siin nokalisi puid, mis on haljad pikki kuid nendega võib mängida. Rohul hüpleb päiksekiir nagu sinu okas, siil, sellega võid mängida, mängida. Hommikul ärgates oli siilile hea tuju. Ta pesi ennast kammis, sõi kiiresti hommikusöögi ära, jooksis tuttavale metsalagendikule, tibutas meeldivat, natuke kevadsuvist vihma. Kõik loomalapsed oli turgudesse varjule pugenud. Aga siilihüppaja mängis torkiva vihmaga peig. Järsku märkas ta kännu otsas märga külmast lõdisevat jänesepoega. Mis sul viga on, küsissil, ma hakkas jänesepoeg. Ta tihkuma vihma kätte ei, eksisin ära. Ma olen Pi märgiga diakuu vihma eest joosta. Siil murdis suure teelehe ja ulatas selle läbimärjale jängule. Jängu võttase vihmavari. Tule õige minuga kaasa. Näevad põõsa all kollast rebasepoega märg, värisevad nagu sügisene puule. Okkaline siil aitas ka tema hädast välja. Nad läksid veel natuke maad edasi. Näevad künka taga, pühib karupoeg käppadega pisaraid. Ta oli teel libisenud ja kukkunud. Okkaline siil aitas karupojale üles tõusta. Ta õngitses osavalt jalgpallilombist välja ja ütles. Tule meiega kaasa, karupoeg. Suvine vihm jäi peagi järele. Rovus sätendaside helkisid mahedalt, kristalsed vihmapiisad. Lilled puhkesid õitsele tundes päikesekiirte soojust, sinetasid kellukad, Valendas kummel ja naeratasid kuldsed võililled. Ja olgugi, et siil oli jäänud ikka niisama okkaliseks kui varem, ei kartnud loomalapsed enam üldse tema teravaid okkaid. Nüüd nad teadsid, et Kaline siil on hea ja osavõtlik sõber. Siin metsalagendikul võtsid siil, jänku, rebasepoeg ja karupoeg nõuks jalgpalli mängida. Peagi jooksid nende juurde ka teised loomalapsed, jalgpallurid ja jalgpallihaiged. Nad jooksid ja tormasid, lõid palli ja karjusid. Raav. Karupoeg mängis kaitses jänkupoolkaitses. Rebasepoeg oli kesktormaja okkaline, siil oli aga väravavaht. Küllap ta ikkagi säras rõõmsamalt, kui nägi seda toredat mänguseltskonda. Sõbralikkus aitab ikka, muudab kõik rõõmsamaks ja paremaks. Meil on veel üks jutt kuulata. Selle loo pealkiri on vihm, lumi. Pikal suveõhtul kõndis vihm pikki lagedaid, põlde ja aedu mööda magavatest majadest. Ta oli kuskilt kaugelt tulnud ja Lüdises külmast kõrgetelt kaljustelt mägedelt puhus külm läbilõikav tuul, millest vihmal hakkas veelgi külmem. Nii ta kõndis põõsaste ja puude vahelt läbi pugedes. Okstelt langes vaikselt viimaseid sügisesi õhukesi kullaläikega kaetud lehti. Nende hiline valgus ei soojendanud teda. Külm, pomises vihm vaevukuuldavalt külmuma härra suhu puhur. Vihm jäi juba peaaegu paigale kuid samal hetkel ta toibus ja tajus ebaharilikku kergust. Mis minuga juhtunud on, mõtles vihm. Talle tundus, et enam ei lähe, vaid lendab üha kiiremini keereldes lõputute põldude metsade kohal. Ta ei värisenud enam külmast. Mis oli juhtunud? Oli juhtunud, see vihmapeened piisad olid muutunud valgeteks kohevateks lumehelbekesteks. Öises pimeduses süttisid akendes tulukesed. Paljude majade aknad avanesid, sealt jooksid kisades kärades välja poisid ja tüdrukud, kasukad ja palitud, seljas saapad ja vildid, jalas käistesse või kinnastes peidetud käed tirisid kelke ja saane lumeräitsakaid, lumeraitsmed, lumereitsmed, lendavad määru, häitsmed, määru, häitsmed, määru, häitsmed lendavad, laulsid lapsed ja naersid. Nad hakkasid lumesõda pidama ja kelku tegema, kes esimest lund liugu laskma. Nõnda muutus vihm lumeks ja selles lõbusas talvises möllus näis talle, et koos lastega kepsleb ka tema ise naerab ja laseb küngastelt liugu talakas isegi palav, kerge pakane üksnes ergutas teda. Isu täis hullanud, lendas ta edasi niitude metsade taha magavaid puid, põõsaid, jõgesid, teid katuseid hoolikalt, valge vaibaga, kattes sujuvalt ja vabalt kodust avaruste kohal kirjeldades ta üha kordas. Tuleb välja, et ka lumi olla on väga tore. Ja ongi tänased laulude lood kuulatud Usbeki lastekirjaniku rõõmsailmelised raamatus sära, päike on veel palju toredaid lugusid ja neid tasub kohe kindlasti lugeda. Üldse on raamatuid head ja targad sõbrad. Oleks tore, kui kirjutaksite meile, missuguseid lugusid edaspidi kuulate, soovite ja mis teid üldse huvitab. Kui te ise kirja kirjutamisega hakkama ei saa, paluge kedagi appi. Et kirja kirjutamine lõbusam oleks, võite juubildiga juurde joonistada. Soovime teile rõõmsat tuju, sest kui on hea tuju, läheb kõik paremini. Meetritund ei toonud.