Küsime kord iseendilt, kellel meist on tõelist huvitust kunsti kohta kes on kunstikordki nii kirgliselt maitsnud nagu klaasi bordood ehk Docayerit kui janu hääli ja tundsid, kuidas mõjus nagu elektrivool keda on ta kordki nagu õlast kinni haaranud ja seisatama ja mõtlema pannud. Keda? Kellele meist on kordki iluduse ees vana igavene ja täht ja sõna inimene ei ela mitte üksi leivast meelde tulnud. Kellel. Kes on kordki mõne pildi ees vähemalt väikest hääd meelt tundnud ja hääd tuju leidnud, kes. Peab tunnistama, et suurem jagu meist koguni nii kaugel on. See on nii kaugel taga on, et kujulisi avaldusi üle pea kuidagiviisi ära veerida ei suuda. Et kujutused elust on võetud. Et kunst on elu puhastatud, tihendatud elu. Kuigi isiklikus värvis seda ei märgata. Ei tunta koguni meie omade kunstikatsete ees. Mis ometi veri meie verest on? Ma mõtlen meie endiste rahvakirjade pääle oldakse osa võtmata, külmad minevikuga mingit ühendust enam side katkenud nagu võõras maailm nagu muinaslugu. Tõsi küll, meie oleme uue aja inimesed, järjetame endid ajakohaselt. Aga oma endise ilu kohta peaks siiski veel vähegi arusaamist ja lugupidamist järelejäänud olema. Ilu ei vanane iialgi. Kõik põlved kummardavad tema ees. Niisiis, parandust on hädasti tarvis. Mis teha? Nagu öeldud, võeta kui sõna see kõigile mõistetav, elementaarabinõu esialgu tarvitusele. Aga mitte ainuüksi abstraktiline sõna kunstitöö ise seata, kui inimestele ikka ja ikka silma ette. Kõrv kuulaku ja silm vaadaku ühtlasi, kuni silm sõna toetusel vaatama õpib ja viimaks iseseisvalt otsustada jaksab. Läbi silma käib kunstitundmise tee. Iseenesest mõista peab seletaja täielik asjatundja olema, kes kunstides nõnda ütelda kodus on ja nende sügavusi ja salajasemaid saladusi tunneb. Väga hea oleks, kui ka Eesti kirjandus omalt poolt sellele hariduslikult tähtsale mõttele sõbralikult vastu tuleks oma veergudel tähendatud selgitust oli igatahes lahkel pruumi lubades. Teaduse idee üksi õndsaks. Ainult teadus ja kunst koos. Annavad ümmarguse hariduse. Need mõtted avaldas kolmveerand sajandit tagasi 1908. aastal ajakirjas Eesti kirjandus. Kristjan raud. Ta kirjutas need ajal, mil Eesti kunst oli alles noor, alles kujunemas kujundamist ja harimist vajas ka kunstipublik. Täna vaatame tänu meeli tagasi kõigele sellele, mida jõudis luua Kristjan raud. Ta elutee oli pikk. Töö kestis eelmise sajandi lõpust kuni meie sajandi 40.-te aastateni. Ta suri 1943. aastal. Kristjan Raua viimases kodus nõmmel on nüüd muuseum. Selle eest oleme tänu võlgu kunstniku perekonnale. Kunstniku abikaasa Elvira raud mäletab Võtsime kõige enne krundi teisele poole sinna soo poole. Aga siis vabaduspuiesteed veel ei olnud. Ja ühesõnaga me võtsime selle krundile, hakkas meeldima, oligi künka otsas, nii et nagu vähem testi poolt varjatud ja nii edasi ja võtsime selle krundi ära ja selle teise krundi andsime ära ja hakkasime sinna ehitama, seal oli alusmüür olemas. Aga meie jaoks natuke liiga pikk, mitte meie tasku järgi sai siis natuke lühemaks tehtud ja sai siis noh, isoni olnud või väike variant tehtud sellest põhiplaanis raudtegijal väliselt natuke need ülemised aknaid, kuidas tema jälle sooviks ja ühesõnaga see see poolik puder anti siis hälbe selle Johanssoni kätte. Ja tema siis tegi selle projekti, mis, ja siis sa jäida ehitatud algus oli nii, et üleval oli valmis. Nii et me kolisime Hest. Nüüd ma tõesti ei mäleta, ma ütlesin oktoober, aga võib-olla oli koguni september, kui me juba sinna ylesse sisse kolisime, all olime, käis siis tööl ja siis oli niisugune asi, et see krohv ei tahtnud kuivada, küll ai köetud tuba, toad nii kuumaks ja nii edasi ei saanud hakatud tapeedid panema, sellepärast etem. Krohv oli märg. Niikaua kui keegi ütles, et ega kütmine üksi ei aita. Et tuleb tõmme tuult ja olid väga niiske diilid mat udutas iga jumala päev ja nii kui ma siis hakkasime, kütsime, tuulutas Molidaa väga kiiresti kõik kuiv ja sai valmis siis aasta lõpuks assa vahetuseks 28 29. Vooderdamatada oli nii, meil võlad siis edasi. Üks võlausaldaja oli vend, rauavend Paul raud ja siis alles pärast sai siis maja vooderdatud praeguste ateljeed ega võrreldes ja nõnda edasi. On see kõik noh, nii väga tagasihoidlik väikene ja enne seda selles korteris, kust me sinna kolisime, seal meil oli kolmetoaline. Üks oli siis nii-öelda elutuba teine oli siis magasin mina lastega ja kõige väiksem oli tema käes seal hoida voodi, raamatukapi, kirjutuslaud ja veel siis mahtus kuidagi see molbest sinna. No muidugi väga väikene, mingi distantsi ega midagi. Ja nii, et talle tundus siis kõik väga-väga hea ja ja imetlesid nõmmel kõike, nii nagu oleks ta midagi unistada. Aga siis ühesõnaga oli ta väga-väga rahul sellega. Maja ümbrus ei ole, need, need männid olid olemas ja suured huvitavad männid olid maha võetud enne meid, need lamasid maas, need olid jändrikud nii väga huvitavad. Teiselt poolt muidugi väga kahju oli neist, aga teiselt poolt jälle oli nii, et olid just lõuna poolt ees, kus, nii et selles mõttes oli jälle päikest, oli enam need kased ja nii need me istutasime kohe esimesel kevadel. Metsik niisugune loodus oli lähedal, kas koos käisite seal kusagil vahel jalutamas, hulkumas? Mul oli väga vähe aega käia kusagil. Nii et pühapäeval siis mina ikka käisin lastega, siis ma siis olid naabrilapsed. Meil oli suur suur assamblee seal ikke Laslaste vooles, raual oli väga vähe aega, no näitustel ta käis linnas ja muidu ta Elaska enam kloostrielu. Niisiis, nõmme, kunagine piirmanni tänav nimetati Raua tänavaks. 1965. aastal. Astume majja. Nüüd on siin perenaiseks kunstimuuseumi filiaali juhatajaks Juta Kivimäe, kes on Tartu Ülikoolis lõpetanud kunstiajaloo alal ja nüüd on juba pikemat aega seotud selle majaga siin. Ma olen seotud tegelikult ainult ühe hetke pisut rohkem kui poolteist aastat seal kohutavalt lühike aeg. Õnneks olnud väga häid konsultante tehti viiroja näol ja Elvira Raua näol, kes on tõepoolest öelnud meile kõik viimseni, mis ta teab nii ekspositsiooni kui ka oma endise kodu kujundamise kohta. Maja sisekujunduse tegi sinuni autoriks Saima Veidenberg, kellel on väga häid kogemusi muuseumidega. Näiteks suur, väga esinduslik meremuuseum on samuti tema kujundatud ja kunagi nii-öelda lapsepõlve töönädal on kujundanud ka Vilde memoriaalmuuseumi. Selle maja muuseumiks kujundamise juures on ka niisugune põlvkondade side Kristjan Raua tütretütar. Arhitekt on ka oma jõu ja nõuga abiks olnud ja Krista pihelga on pidevalt väsimatult käinud tagant aitamas asja tõukamas. Ja Krista pihelga on oma tööd teinud ja teeb seda alati äärmise põhjalikkusega, meenutades nii oma vanaisa ning üldse raudade perekond, tütar helge pihelga ja Krista ise. Nad on väsima, tatult, töötanud selle maja heaks, olnud meile väga suurteks abilisteks ja ennast säästmata pakkunud nii koduseid materjale kui ka oma nuia. See majamuuseum kujuneb sisse hingeliseks täienduseks sellele inimesele, kes Kristjan rauast juba mõndagi teab, sest tema loomingust näete siin ikkagi ühte väikest osa loomingust on siin võimalik näha üht osa sellest väärtuslikust kingitusest üle 300 ulatavast visandite ja tüüdide kogust, mis perekond muuseumile kinkis, siis on tõepoolest väga hinnaline, väga ilus kingitus. Ja muidugi me oleme püüdnud kompenseerida siin seda ei tüüdide väljapanekut, vaid see on tehtud sellepärast, et maja on niivõrd intiimsete mõõtmetega oleks võimatu panna suuri kompositsioone välja. Oleme püüdnud üldmuljet kompenseerida väga põhjalikke liitriinidega, mis käsitlevad siis kunstniku elukäiku, avavad tema isiksust väga pika perioodi jooksul Eesti kultuuriajaloos ja olen teinud ka väikesed stendid eri perioodide reprodest, tähtsamad kultuuriajalukku läinud suurte kompositsioonidega just nendega, mille järgi me nagu tunneme ära tõelist Christian rauda, kuid need tüüdid näitavad teda tema tööprotsessis kunstnikku tema igapäevases töös väga tööka inimesena uuesti samade motiividega katsetas ja oma lõpetamatuse võlus. Nad pakuvad kindlasti vaatajale väga palju. Kõik need töötle käisid tal ikkagi nii, et mitmed nii-ütelda paralleelselt, siis nad jäid kõrvale, kuju seal midagi muud pinnale ja sageli sai siis nii see esimene, esimene mõte, sainid visatud kuskile nagu oldi harjutud väga väheste sissetulekutega ja väga kitsaste oludega, sageli neid kõige odavama paberi peal mingisugune lipakas sinna peale, et ainult seksi. Aga siis hakkas nagu arenemas, mõttepaberis jäi puudu, sai natuke lisavõetud ja siis sai veel lisavõitud ja siis tuligi nii sageli välja, et nii palju lapitud teed käid ja kõik oli, oli väga vilets paber, mis kohe hakkas talletama ja nende edasi. Siis tal ei olnud kannatust. Jälle oli see. See oli nähtavasti mingisugune valge guas siis kattis seal jälle selle guašiga, see asi on nüüd üks suur nuhtlus. Nüüd tervise pabera läheb tumedaks peaaegu et pruuniks ja kas on nüüd seal särab sinna vahele täiesti ebasündsalt kohtade peal nii-ütelda. Me seisame siin näite, et kahe toavahelisel lävel teie oskate öelda, mis nendes tubades siis oli kunagi Kristjan Raua ajal. Need olid elu tubadeks nimelt ühe toa ana korruse tuba, atest, endise elu- ja söögitoa. Me oleme püüdnud sisse seada nii, nagu see oli kunstniku eluajal. Siin on keskseks mööbliesemeks suur ümmargune laud, kuhu taha kogu pere kogunes õhtutundidel ühise lambi alla lugema, vestlema, oma koolitöid vaatama. Ning kaks ülejäänud alumise korruse tuba on siis sisustatud vitriinide ja taiestega. Ja siin olid ühes toas siis laste magamistuba ja teine tuba oli samuti Elvira Raua tuba ja ülakorrusel on meil endisel kujul taastatud kunstniku ateljeeruumid väga puritaanlikud, vähenõudlikud ruumid, kus tõepoolest tehti ainult tööd. Need on püütud ka säilitada sellisel kujul, nagu nad kunagi on olnud. Kuidas see tema tööpäev oli, kas ta vara tõusis ja hakkas tööle? Tema magas väga halvasti, menna katsusin teda ikka nii sugereerida, talle ta magab, siiski ma mõtlesin, et see võib olla noh, aitab kaasa unele. Aga faktiliselt oli nii, et ta tõmbas paar korda nii ja siis ta jälle üleval, nii et ma ei teagi, kuidas sa üldse nii ei, aga hommikul siis ta hammas küllamada veel voodis ja nõnda edasi ja aga siis ta öösiti mõnikord tõusis veel ülesse ja teisi väikseid mähkmeid seal kus jalg tõsta natuke, teiseks käsi pannad isale ja edasi. No nii, et ta oli nii-ütelda kogu aeg oma töö küljes kinni, kas ta teiega sageli arutas või nõu pidas või kodused on hetkel ma muidugi nagu esimesed, kes sellepärast see on nagu publik siis. Ja selles mõttes sai, sai muidugi räägitud ja no ja võib-olla noh, muidugi oli õieti mina ainus, sellepärast et ega ta vennaga oli kahe vahekord väga teineteist hoidsid. Ja mõned sõbrad kah, aga no ega nendest asjadest ei saanud räägitud. Siis ta andis oma kohad, koondas ära algust, oli ministeeriumis selle koha, ta andis ära, siis ta oli ühes koolis ja teises koolis ka neid tunnid koondas ta siis pikapeale ja just et et saada tööks aega abikaasa töödest, mõni, mis on teile kõige kallim kuidagi kõige tähenduslikum, võib-olla need kaks, mis seinas on just nii, mis mulle et temani imetles, imetles seda loodust. Noh, ja ühe peal on siis metsseal see inimene seal nagu imetleb jällegi seda metsa loodust teisi peale, siis tähtede vaatleja Mets seisab ümberringi taga ja ees. Need pole tüved, vaid palgid püstpalkidest, sein on see. See pole kassein, vaid kalligid, puu näod on need käed silme eest võtta ja hakka astuma, haka, mees. Mets silmu puude takka. Läbipääsmatute pole ees, ainult mets. Ja ta kohab, kui ikka 1000 häälselt ja tumedalt täis padrikuid põlendike. Ära küsi, ära küsi siis talt, kuhu lõppesid marjarajad ja latavadest muinasjutt. Metsa taga on kodumaja vastu valget loojangut. Inimene. Ja ö. Tähine laotus tantsib öös inimlaps, pingutab käsi ja kratsib kõiksuse pimedat seina jalge all pöörlev pall täis riste ja ristikheina. Need Debora Vaarandi luuletused tsüklist Kristjan rauaga on inspireeritud just tsüklist inimene, jää. Kunagi vaimustus nendest noor naine. Kõiki neid Noor-Eesti albumis temale oli tähtede kirjas määratud saada Kristjan Raua eluseltsiliseks, toetada teda tema mõtetes ja töös. Kui tema töötas selles oma uues kodus oma ateljees, kas tema lubas teistel juurde tulla või vaadata Ta või? Ei, seda ta küll ei tahtnud, nii et ega seal üleval seal oli nii ette, eks mina olin ainus, kes seal mõnikord, ega seal ei lubatud palju koristada, sageli koristada, aga aga ma ei tea, lapsed vist peaaegu ei käinud ja teistest inimestest rääkimata. Me elasime all, no siis oli nii, et kui keegi kas tuli ja küsis teda või üldse keegi tuli, keda tahtsin, et ka tema siis seda tervitad, siis meil oli telefon ja see telefon oli see põrandaharja mass, selle, kas ma siis koputasin vastu. Sööma tuleb ühesõnaga alla tulla kas sel või teisel põhjusel tuleb alla, siis ta tuli alla. Ta vist oli niisugune tagasihoidlik, vaikne või oli jutukas ka, kui vaja, oli tagasihoidlik ja vaikne, ainult väga kitsas ringis ta v jutukam. Paare, nii hääd tuttavat ja sõpra oli siis seal, ta oli küllalt küllalt jutukas Kuiaga, seal nendel veel külalisi oli, kes talle veerevad, olid siis praegu ja ma muidu Paul raud oli nii nagu Seltsivam ja seltskondliku ja nõnda edasi, aga ma vaatasin ka, tema oli niisugune, et kui juba võõramaid juures oli, siis ta oli päris aastrazug. Siin vitriinides on palju huvitavaid fotosid Kristjan rauast tema perekonnast, aga ühtlasi ka tema ajast tema kaasaegsetest. Jah, need on unikaalsed fotod. Kristjan Raua perekond andis muuseumi käsutusse suure hulga fotosid klaasnegatiivi isegi üksta Kerro tüüp ja juba fotograafiline haruldus vist meie päevil, Missis dubleeriti muuseumi jaoks ja millest me saime niivõrd suurepärased fotod, mis kajastavad kunstniku tema igapäevases miljöös perekonna keskel ja oma sõprade ringis. Ja siin me näeme mitte ainult Christian rauda, vaid ka tema venda, Pauli, Paul raud on ju samuti Eesti kunsti ajaloos nimekas maalikunstnik, porteretkist. Üks vitriin ongi pühendatud ainult talle ja samuti väga paljusid selle perioodi, kultuuri ja kunstitegelasi mitmesuguste seltskondadega, mis samuti meie päevil vaatajale võiks väga huvitav tunduda. Ühes vitriinis on Kristjan Raua käega kirjutatud rahvalaulu üles, kirjutas lauluriismed. Samas kõrval on naistel yldanu ja kirjatud öö. Need on jällegi Kristjan Raua enda kogutud. Arvukates kirjutistes on ta väsimatult selgitanud rahvale minevikku, vaimuväärtuste ja esemelise kultuuri hoidmise vajadust. Ehk jälle pime öö. Õudne igal sammul saladus line elu. Mõistatuslikud juhtumised ja nähtused, kes meid ähvardavad ehk meie eest seisavad. Vaimunud, liiguvad virastuslikud, varjukogud heidutavat kohutavad, kaebavad. Ilmuvat südapäeva ajal, üksikutes ehk rahvarikastes paikades, ootamata äkitselt sagedasti armsalt süütult juhivad talutava teksijaid toetavad Mõtrasid, julgustavad kahtlejaid. Kõik need esiajakujud, haldjad, Mardused, libahundid, metsa, vanad ja piigad veteneitsid, murumemmed, pisu hännad, majavaimud ja nii edasi. Mis on nad muudkui sümbolid kui rahvaotsimiste eksimiste, ihade kukkumiste, rõõmude lohutama, Duste aimdust, personifikatsiooninud meile õpetuseks, selgituseks, äratuseks. Kõige järsemalt ja otse kohesemalt mõjuvad küll meie vanad viisid, kuuled, mõistad, kohe ja kodune tundmus asub rinda. Häälest kujunevad mälestused, pildid, aated. Kui meie esivanemad tarbeasju valmistasivad viibisivad nad sooja südamega töö kallal. Asja enese pärast nähti vaeva. Tööl puudus sel põhjusel odav masinaline, vastik turumaik. Kaaluti, plaaniti, prooviti, kuni asi tarviduse nõuet täitis ja mõnutunnet rahustas. Tarviduse nõude sisse käis kasteetiline tunne. Tegija tundis seda instinktiivselt ja tuli sellele tundele meelega vastu. Nii oli see ikka olnud. Nii oli ja loomulik. Ka kõige vähemal asjal pidi tomat, kirjad olema. Tarbekohase meeldiva välimuse läbi sai asi vast olemise õiguse, siis vast oli ta valmis. Ta passis nüüd elu rütmilise käigu sisse, mitte kui paljas puu ehk riidetükk. Asi pidi nagu indiviidum olema, kellega kõnelda võis, keda ehtida ja kelle üle lauldamaksis. Teame tema suurt huvi ja kiindumust loomingusse kas tema kodus ka kuidagi koduses interjööris kuidagi peegeldus või kas tema üldse ütles oma sõna sellesse, et missugune meie maja meie kodunid seest hakkaks välja nägema, seda see suurt ei huvitanud suurt. No tal oli, ta just tähendab mõned vaibad, milledest ta väga lugu pidas rahvavaibad üks oli siis sealt Virumaalt pärit Viru-Jaagupis nähtavasti. Ja selle ma panin kirstus talle peale. Ja mõned teised on nii, aga need on kand, vanad niidjalt kõdunenud iidoli ikesi lootused. Restauraator Kansin. Et tema hakkab sealt selle kallal tööle ja teeb nad jällegi gril kordaja. Neid on ta läinud, aga muidu kodu sisustamise jättis ta teie hooleks, et jää lihtsalt see asi. Mööblit said muidugi koos ossetud ja nõnda edasi, aga aga üldiselt tema sellest endale probleemi ei teinud. Aga kas sellesse kodusse neid kunstniku kodus olid seintel kunstiteosed ka või missugust kunsti teil seal kodus tema tööd? Kombel lähen ikka vaadanud või mida need Jeesuse jüngrite tähendab, kalaalus oli? See peab kuskil olema veel siin asjade hulgas. Aga muidu ei, ega ta ise ka ateljees tal kah oma asju, mis pooleli olid, mis ta nii-ütelda töös olid ainult seal esimeses toas oli tal kaks, mis ta seal Münchenis olles oli teinud kaks väikest õli. Need on need ainsad ja siis seal ukse taha ka taga oli paar need reprodeks kiire niisugune noh, detailirikas niisugune. Ja teine, teine äärmus jälle. Vaimustatud lauljale väga lapitaarselt maalitud enam ütleva maali pleki üks kord Libret pos üks peal ja teinekord rikkus teine peal, aga see oli ka nii ukse taga, nii et noh, ta ei tahtnud ka seda, et et need tööd nagu oleks hakanud teda nagu segama Ma või mõjutama või ka omatüütal väljas ei olnud selles ateljees. Muuseumi suures toas elutoas on seinal Kristjan Raua portree tuntud teos Wiiralti tehtud. See on Wiiralti autogrammiga kunstniku abikaasa. Uues kodus on seinal üks proovitrükke. Sõda Läänes oli juba alanud ka ise hierarhia Grünberg, sealt tulid Soosaar, kirjutab kunstnik ja tema modell. Ja seal ta kirjutab, nii et raud käis veerandi juures poseerimas, kuigi Wiiralt juba oli valmis ja ei tahtnudki, aga tema käis ikka veel puhas fantaasia, ta pole üksik kord üldse veerandi juures käinudki. Pektiks kaevalt, iralt käis tema juures pärast seda, kui nad tulid, tähendab sealt Pariisist Wiiralt ja Grünberg käisid nad Rõudega meie poole ja ma nüüd ei mäleta, kas siis sai juba kindlaks tehtud, et ta hakkab, või oli see siiski issi. No ja siis hakkas käima, käis iga päev mõned tunnid raual, muidugi oli igav tukkus vahepeal sealjuures ja ja siis tema ei käinud enam veerand standab, oli küllalt käinud ja aga siis ta oli veel kodus töötanud, Rõude rääkis, oli ikka ennast, see on siis üks proovi trükissimisi seinas on praegu, kuidas Kristjan raud ise sellesse Wiiralti tehtud portrees Lähematel päevadel rändab üks pilt Eesti kodudesse kallist tuttavat kaasa tuues. See tuttav on eesti eepose looja ja arst, doktor Kreutzwald. Pilt on ülilihtne. Esimese pilguga näemeta, mitte paljas portree taha alla luuletaja olek, ta pilk ja ümbrust tunnistab sellest. Pildi põhjas peitub midagi sügavamat, midagi sümboolset. Kaitsvalt seisab kõrgel kohal mõttes katteta silmiga kaugele-kaugele seletades. Ilm ta ümberhämaruses ja maauduga kaetud varalles. Aga taeva serval helendab ju midagi nagu koit. Kõrge haridus ja kuulsus on luuletaja kõrgele üle oma maa ja rahva tõstnud. Aga kõrges kohas ei unustada oma rahvast. Rahva raske saatus, ta soovita ihad alati meeles. Veel katab harimatuse pimeduse orjuse udumaad. Aga eemal, kaugel helgib juba paremate aegade Koit pühalik aimdus. Luuletaja paljastab pea. Pilt on lipmanni värvilise originaali järgi väljamaale eeskujulikult järele tehtud ja nimetab ennast kaugel, näen kodu kasvamas. Hea meelega võin teda Eesti kodudele maal ja linnas ehteks soovitada. Nende kirjutab Kristjan raud. Väsimatu kunsti propageerija 1909. aastal. Muuseumi ülemisel korrusel, ateljee kõrval on seinal ja vitriinides muuhulgas mitmesuguseid dokumente, mis austusest ja tänust räägivad. Õpetatud Eesti seltsi ladinakeelne jah, aukiri tähendab põhiliselt need aukirjad, nende sisuks on Christian tunnistamine teaduslike seltside auliikmeks eluaegseks liikmeks. Talle oma lugupidamise avaldamine näiteks Tartu Ülikool tol ajal tunnistas Kristjan Raua oma filosoofia audoktoriks. Võttis siis selle austava sammuga kokku kogu selle pikaajalise töö, mida Kristjan raud oli meie kultuuri heaks ära teinud. Samuti on mitmesuguseid muid lugupidamisavaldusi, näiteks seltskondliku maja kui aadress väga paljude kahekümnendatel aastatel tegutsenud kunstnike allkirjadega. Omamoodi huvitav dokument näha kõiki neid allkirju enda ees. Samuti on Kristjan raud näiteks muuseumiühingu eluaegne auliige. Eluaegne liikmepilet on eksponeeritud ja muid selliseid dokumente. Ja siin on ka uurimused ja monograafiad. Üks nendest 1981. aastal ilmunud on Lehti viiroja koostatud. Tema on Kristjan Raua loomingu hea tundja ja omamoodi virgutajaks. Tema huvile tuleb välja on olnud ka Elvira raud. See oli varsti pärast sõda kusagil kas 45 44 45. aastal? Me alustasime tööd Kunstimuuseumis äsja loodavas kunstimuuseumis, mille polnud õieti ruumägi veel kolleegidena. Nii et Elvira raud asus siis ka kunstimuuseumi tööle ja pärast sõda üpris varsti tuli ta kunstimuuseumisse tööle. Aga teie, kas teie, Kristjan Raua huvi oli siis juba väljakujunenud või millest see alguse sai? Oi ei, mina alustasin 44 kunstimuuseumis tööd tehnilise töötajana, siis raamatupidajana, siis alles vastasin töö kõrvalt ülikooli ja alles ülikooliaastatel ehk õieti õige pisut varem huvist Elvira Raua jutustuste juttude vastu hakkas mulle hargnema konkreetne huvi, sest vahetult sõja järgi ju kunstiteosed ei olnudki nii-ütelda kohal, muuseumi tööd olid evakueeritud ja alles evaku Re evakueerimisprotsessis, nagu ma sain rauaga. Esimese tõsisema tutvuse aga 46, kui avati kunstimuuseum Kadrioru lossis, kui me saime ruumid juba Kadrioru lossi siis mul oli esmakordselt võimalus rauda nähe nii-ütelda suhteliselt tervikuna, siis ta mõjus juba vapustavalt ja sealt alates on suur sümpaatia ja huvikunstniku kogu loomingu ja tegevuse vastu. Missugune tema tööde saatus on olnud, tema Need on nagu kahest suuremas kogus olnud abikaasa käes perekonnakogus, nagu ütelda siis kunstikoguja Rõude kogus ja kahes kunstimuuseumis Tallinna ja Tartu kunstimuuseumis Tartus oli põhiliselt tööd seotud Kalevipojaga need tööd, mis olid illustratsioonidena kalevipoja juubeliväljaandes. Kuna Tartus neid trükiti, Tartu nad saadeti, siis nad automaatselt läksid hiljem üle Tartu kunstimuuseumile. Oli Tallinna pommitamine pärast pommitamist pärast muuseumi põlemist, siis oli direktor oli muuseumis, nojah, enne oli Tassa, tema läks ära ja siis oli kruus. Ja siis evakueeriti koos muuseumi asjadega maale ja muist asju viisin siis ka õe juurde, Järvamaale oli seal sees, aidas, muuseumile kaudu läksid vis peamiselt Paul Raua asjad. Nojah, ja need elasid kõik üle õdega, kolis vahepeal kolis neid kah siis teise kohta ja minu käes, mis oli, jäi alles muuseumi kaudu, kahjuks mõist läks kaduma. Kõige ennem olin vabrikus ja siis sain muuseumi. Seal ma siis olin öövalves ja nii edasi ja siis paketi just need evakueeritud asjad kõik välja ja nagu ahmisin neid asju kõiki endale, nii et mulle olid ka väga huvitav, muidugi ei anna, siis ma muidugi tulid raua asjad tagasi. Paljud olid ristimata nii-ütelda ja need, mis näitusel olid käinud need sihiga, kordan, kui näitusel läks mõnikord viimasel hommikul, et kuidas neid nimetada, sinna tuli kallale kataloogi panna veinietiketid jälle kuidas neil terve perekond, lapsed kaasa arvatud ristimisi, väike ära siis läksin teda. Ja aga paljud, mis näitas, oli, on olnud, need olid ristimata veel. Või olid siis nii, mis nii perekonnas või tema enda ütelus järgi teada oli? Aga veel ei olnud nii-ütelda fikseeritud ütelda. Algus oli pikal tänaval ühes korteris oli see muuseum, siis 46. aasta mais sai siis muuseum sinna tagasi jälle Kadriorgu. Direktor oli siis lavende. Avati muuseum Kristjan Raua mälestusnäit. Keskmajamuuseumi ülemisel korrusel on selle näituse plakat ja selle ees praegu seistes tahan endaja. Usun, et ka teie poolt kuulajad ütelda sooja tänu Elvira rauale huvitavate mälestuste eest. Eelkõige selle hingeavaruse eest, millega ta ligi 20 aastat seisis oma mehe kõrval kõigis rõõmudes raskustes ja leinaski. Ja selle eest, et me võime täna siin viibida ja vaimselt rikkamaks saada lõpetame kunstiteadlaste seltsis. Siit lahkudes paratamatult on võimatu mitte märgata Kristjan Raua sügavat inimese armastust seda hellust ja soojust, millega ta läheneb inimesele, ükskõik kas ta lahendab üheksakümnendatel aastatel žanrilisest laadis talupoja elu päevapildi või ta pöördub inimese valude ja murede poole, mida ta annab edasi üldinimlikus plaanis või ta pöördub meie muistendite ja ka talumaastiku poole hilisel perioodil ikka tajume selle taga sügavat inimese armastust ja armastust oma rahva vastu ja suurt missioonitunnet, mida võib-olla iga kord paljudel teistel sellises astmes lihtsalt ei ole jätkunud. Juta Kivimäe. Ma loodan küll väga. Et siit väljudes me tajume ehk enam oma kultuuri väga noore kultuuri järjepidevust, ühe inimese tööd, kes on olnud sillaks paljude põlvkondade vahel ning väga pikka perioodi tegelikult eelmise sajandi lõpust kuni 40.-te aastate alguseni on väsimatult töötanud selle nimel, et meil oleks pisut valgem, pisut ilusam elada ning ma loodan südamest, et kõik põlvkonnad leiavad siia muuseumi omal ajal. Tee tulevad üksinda ja ka suuremate ekskursioonidega oleks mõeldamatu väga suure grupiga korraga tulla, kuid siin Nõmme mändide all võivad siis oodata Need, kes järgmise korraga tulevad. Ja ma loodan, et väike latern meie ukse kohal valgustab pimedatel sügisõhtutel paljudele inimestele teed siia nõmme mändide alla, väikesesse majja. Jüri Kuuskemaa. Peab aga ütlema, et selle muuseumi avamine ei lahenda lõplikult Kristjan Raua loomingu eksponeerimisega seotud probleeme sest selles hoones ei ole võimalik eksponeerida neid suuri monumentaalseid Kristjan Raua põhitöid, mis moodustavad tema loomingu kullavara ja mis peaksid olema igale eestlasele igale kunstihuvilisele, kes Eestis külastavad suures osas kättesaadavad. Ma arvan, et võib-olla edaspidi õnnestub seda vajakajäämist lahendada sel kombel, et Tallinna vanalinnas mõnes hoones, mis omab mainet seoses meie kunstiajalooga Śaksa avatama spetsiaalne muuseumi või galerii kus oleks eksponeeritud nii hästi Kristjan Raua kui ka Eduard Wiiralti teosed minu isikliku suvalise arvamuse kohaselt selleks otstarbeks sobiks võib-olla kõige paremini hoone Rataskaevu tänav 22 kinnistu, kus sündis meie vana kunsti kõige kuulsam meister Michel Sittowi mees, kes omandas rahvusvahelise maine. Ja ma usun, et see maja võiks edaspidi restaureerida. Ning selles majas ei ole muidugi võimalik Michel Sittowi muuseumi korraldada, sest et ei ole lihtsalt küllalt materjali tema kohta. Kuid selles majas võiksid leida endale koha mõned teised meie kõige väljapaistvamatel kunstnikest. Kui seal oleks välja pandud näiteks Wiiralt ja Kristjan raud kahekesi ning oleksid välja pandud siis ka vahelduvate näitustena meie kaasaegse graafika suurmeistrid siis tekiks selline elav kultuurikeskus, mis ei oleks ainult muuseum, püsiekspositsiooniga, millel on see õnnetus teatavasti, et kui üks oma inimene käib ühes muuseumis siis ta käib seal võib-olla kaks-kolm korda ja siis tema huvi nagu tikub juba mõnevõrra raugema, kui seal ei ole mingisugust uut vahelduvat materjali. Aga ehk sellisel kombel oleksid kõik need nõuded rahuldatud. Aga öelge, mida teie jaoks isiklikult Kristjan raud tähendab, nii et kui te praegu siin tema majas seisate? Ma ütleksin niimoodi, et vaadake, eestlased on olnud sajandite vältel põhiliselt talupojarahvas ja vast Kristjan raud on see kunstnik Eesti kõigi kunstnike seast, kes on seda nisukest ürgset eestilikku talupoeglik vaimu kõige ehedamalt kajastanud. Ja kui me mõtleme sellele, et eestlased olid harjunud elama suitsinud tahmunud rehe taredes, kus oli palju sütt nõge siis Kristjan raud on kasutanud sütt sellise materjalina, mis on põhiline tema tema joonistuste juures ja vaat kooskõla nende Rehe toreda nõe ning Kristjan Raua joonistuste söö. Vahel on midagi niisugust, mis tõesti hinge puudutab ja kindlasti on Kristjan raud, niisugune kunstnik, keda võib-olla mõned muud rahvusest vaatajal ei olegi võimalik täiel määral mõista, aga eestlasele on ta kahtlemata ikkagi üks võib-olla kõige südamelähedasemaid. Ma arvan, maailmas puudus see värav. Ja nõnda mina ta lõi. Söö mustast särast nägemuste udust taimiseks, tõin. Ma lõin ka linnud. Ja nendel on kadunud hingede silmad ja puud kui hiiglase mõtted. Kui maa ja taeva vahel sillad. Mu värava taga, päike. Söe, musta mõtte säralt sai see tule. Mu värav on lahti. Superalt. Kui leiad tee, siis tule.