Alles äsja sai lavaküpseks Kalevipoeg, Vanemuine on ju oma nimegi poolest seotud juba kalevipojaga, kalevipojad vale on andu näo Kreutzwald ja Kristjan raud, aga Kalevipoega võib kindlasti vaadata ka hoopis teiste külgede pealt, nagu on näiteks Enn Vetemaa oma Kalevipoja memuaarid kunagi teinud. Milline oli teie lähenemispunkt kalevipojale, kui te seda lavastama hakkasite? Siin jooksevadki kõik need asjad kokku, mida te nimetasite. Aga no mida siin praegu kõige tähtsamaks, Kristjan Raua loomingut? Eks ole ju nii et me kunagi ei tea, mis annab siis kunstnikule impulsi või mis tema käivitab, aga mina ütlen küll niimoodi, et Kristjan raudtee käivitas aga juukseid kukule, Need asjad, aga Kalevipoega ilma kalevipojad ei tee. Ja ainult tänu sellele, et meile ilmus niisugune tore noormees nagu Oleksandr kikkinuv siis juba kohe momentaalselt, kui ma teda nägin, oli mul selge, et Christian, see on Kalevipoeg, teine külg, Kreutzwald ei tahaks midagi pahasti öelda, aga nii ma ütlen, et ma eriti ei pea lugu mitte sellest tema teosest. Ja kui ta nüüd mingite vormide poolest muutub Kreutzwaldi sarnaseks, siis on minu viga. Ma tahaks, et ta mitte seda ei oleks nimelt ja kui ma mõtlen eelnevale loomingule kõik, mis kalevipojad on siin üles astunud neid on olnud juhulgi neljas lavastuses ja igalühel omad toredad väärtused olnud omas ajas. Siis ma mõtlen kohe, et miks oli vaja teha seda kalevipoega, võib-olla sellepärast, et lapse meelega ka mäletan neid asju ja ma mäletan, et laval oli alati kale, kuningas oli laval aga mina mõtlesin, et ei ole ju veel kuningad, kas eesti rahval teda üldse ongi olnud? Ei olnud. Ja sellepärast tahtsin nimelt, et laval oleks kalevipoeg sellel välja kujunevate isiksus, kõikide oma nooruse arenemata iseloomujoontega. Ja see etendus räägib hoopis sellest, et liig vara on kadunud, isa toetus ja noormees ei leia veel endale kohta elus, rääkimata sellest, et ta võiks olla rahvajuht ja võib-olla see räägib hoopis eesti rahvakultuurikihist, ega see ju nii hirmus paks ei ole, kui me mõtleme teiste suurrahvaste peale, ma tahaksin, et jutt oleks sellest ja see oligi teema ja see vajas lahendamist. Kui ma hakkasin teda tegema kevadel, siis ma olin päris ummik, kus oli hirmus teotahe, aga enda jooksma ei leidnud võtit ma leidsin, et kõik, mis ma olen teinud see oli liiga magus, liiga sarnane kõigele sellele mida ma ehitasin, tegelikult juuboleti omad vahendid, kuidagi võtsid meil Tõnge ja siin ei olegi mitte mingisugune püüd erineda, kuivõrd täpselt, püüda iseenda jaoks teema välja tuua. Ja kui ma sügisel kõik selle unustasin, mida ma kõvadele seadnud, siis ma olen õnnelik, et ma sain jälle nullpunktist alustada. Ja kui ma nüüd lõpetasin seade, eks ole ju väga palju seotud niisuguse intuitiivse loometööga rohkem kui kui igasuguste uurimustega, ma võin ka öelda, et ei ole etemad läbi lugenud. Kreutzwaldi ma siiski olen, see on kohustuslik. Aga mul on jäänud tegemata väga suur uurimistöö, mida ma tahtsin teha ja millegipärast kartsin teha. Ja nüüd samas, kui ma selle kõik ära lõpetasin siis mul on enda jaoks niisugune imelik tunne, et ma sain sellega hakkama, mida ma ise tahtsin, teine asi nüüd mida vaataja tahab. Aga no enda esmaülesande praegu täitsin. Kalevipoja lavastusi on olnud juba õige mitmeid ja see muidugi hakkab juba ühe teose puhul kujundama mingeid traditsioone, selle tõttu on võib-olla ehk omajagu riskantne mingi oma versioon luua sest tuleb võib-olla ka pea panna kriitikarulle ja hakata ennast ja oma versiooni kaitsma nende vastu. No tegelikult ma olen pea alati tulla pannud ja ma olen täiesti teadvustanud, mida ma teen. Ja see ei ole mingisugune võitlemine tuuleveskitega, vaid võitlemine reaalsusega, sellepärast et kõik selle kujundikeel, mida ma ennem oleme tajunud, näinud, seedab meisse jäljed. Ja muidugi kõik me mõõdame oma jälgede mallidega. Ja kui nüüd tekib uus nägemus ühe inimese läbi siis on täiesti loomulik, et seda ei pea mitte kõik vastu võtma. Kõige tähtsam on see, et ma sain ise endale asja selgeks ja ma arvan, et siiski mind ja vaata, et peabki lahutama mingisugune, ma, ma võrdleksin seda alati kujutav kunstiga, väga kole oleks, kui me paneksime mingi kogeni pildi välja ja ütleksime kõikidele võrdselt, et see on teile kõikidele väga vajalik, ma arvan, et üldse ei ole vajalik, teine asi, et on aja jooksul käinud läbi niisuguse tee, et kõik leiavad prestiižikas ütelda, et see on väga hea kunst, aga ma siiski väga kahtlen selles, kus iga inimene eraldi suudaks vaadata ausalt seda pilti tee või oma tundmusi kirjeldada. Siis mitte igale ühele, ta ei pea midagi andma, nii on ju alati. Ja ma kardan siiski, et enamusi tahaks näha laval kalevit, et täiesti niisugust eetilist lõpetatud kangelast, kellele saab toetuda, aga kahjuks. Ma näen praegu, et seda ei ole võimalik veel näha, teda ju ei ole, on ju Kalevipoeg Ma olen täiesti kindel, et 100 protsenti ma iseenda ees ka ei ole seda lavastust teostanud. Võib-olla ta nõuaks, kui hakata otsast peale juba hoopis erinevaid lähtepunkte lähtekohti, kõik me muutume, aeg muutub. Ja see on ju kõik paratamatu, et see on ainult üks eta ja ma võin ütelda, ma sain koledast koheselt lahti ja juba järgmisel päeval mind ootas juuste, nii et side teatud määral katkeb, see side katkeb kuidagi bioloogiliselt, isegi ma ütleksin, et ta on ju raske tulema ja väga kerge ära minema ja kui kontrolletendus on juba möödas, siis paratamatult on see etendus juba tantsijate käes ja nii hea või halb õige või vale, kui ta ka ei ole, nad kannavad seda endas ja minul ei ole see enam midagi tegemist. Ma võin olla niisugune hea isa, kes märkamatult mõnikord annab mõne väikese nõu anda, aga praktiliselt ma enam midagi teha ei saa. See on juba nende oma, minul ei ole tõesti sellel mingit sõnaõigus, ma olen täiesti lahustunud etenduses ja sellega kaasneb ka peale esietendust muidugi niisugune koera tunne, kui etendusest õnnestub, siis koeratunne on väiksem ja ebaõnnestub, koeratunne on suurem. Ütleksin, peksa saanud koera tulle. Aga noh, eks see nii raske protsess ja Kalevipoja sinetamine peaks olema eriti raske. Nii et kui ma läksin, siis Rakveresse ja peanäitejuht nägi mind juba ülejärgmisel päeval tegin vest saidiga järjekordset proovi, siis ta ütles, et kuule, sa oled vanaks jäänud, see on ju kõik õige. Paratamatult nii see peab olema. Väsimus tekkis. Aga see oli hea väsimus. Ennetasid mu küsimuse, ma tahtsingi küsida, et kas te sünnitate mõnikord ka mitmikuid korraga see tähendab, et mõte peab mitmelavastusega korraga tegelema. Ma leian, et see on paratamatu, paratamatu sellepärast et ma väga tahan olla vormis. Ma ei tea küll, kas ma olen Vornis, aga just nimelt niisuguste täiesti eriplaanide haaramine maailmast. Ta lubab teha mitut asja korraga ja praktiliselt ma ei ole kunagi võtnud niisugust tööd vastu, mida ma väga teha ei taha. Ma olen ikka neid töid väga teha tahtnud. Nüüd juhtus ainult niisugune asi, et nad sattusid õnnetult võib-olla kõik kokku. Kuna eelmine hooaeg Mul oli täiesti tühi, ma ei saanud ühtki lavastust teha siin teatrisisestel põhjustel. Siis see konsul ja Kalevipoeg ja vest said ja nüüd järgmine kohe, mis tuleb nodina küll korduslavastus, aga ikkagi nad sattusid kõik liiga ligistikku, aga no ma püüan füüsiliselt vastu pidada. Te teete Rakveres praegu USA investorid, kas need nähtud variandid kuidagimoodi ka aheldavateid või annavad need mõtteid juurde? Ma olen selles suhtes õnneseen, et ma ei ole filmi näinud. Ja üldse mul on niisugune reegel, et kui midagi samalaadset on toimunud teatri, siis ütleme, teises teatris lavastatud sama lavastus ja kui ta on repertuaaris mad tingimata luban endale selle nahaalsus ja et ma seda ära ei vaata. Just nimelt ahistab, mitte sellepärast, et sealt midagi võib-olla võtta oleks, kuivõrd ma tahan alati puhta lehena kõike ise näha. Aga kui see on kunagi ennem nähtud ja ma teda ikka veel tahan teha, siis on ikka selleks mingid põhjused, näiteks ma mõtlen tagasi oma pataljoni peale siis ma olen teda tõesti väga-väga paljudel kordadel näinud. Aga ju siis on midagi niisugust, mis on jäänud ikkagi välja ütlemata, et teda on võimalik veel lavastada. Kui ma olen näinud väga head varianti siis ma ei ole kunagi tahtnud seda teha nii, nagu ma nägin, vaata raevus tagasi Rakvere teatris ja see oli minu jaoks niivõrd hea etendus, tugev kõikides oma komponentidest. Et näiteks kui mul tehakse ettepanek seda lavastada, siis ma seda ei saa lavastada, rahuldas mind täielikult, lavastada saab ikkagi neid etendusi, mis jätavad küsimärke siia ja sinnapoole ja Durani urgitseda selle kallal. Te mainisite Kalevipoja puhul juba, et Kristjan raud mõjutas kalevipoja nägemust aga see ei ole esimene kord, kus mari kunstiga on seotud teie ballett. Kodalased on võib-olla veelgi otsesemas seoses ja, ja võib-olla veel tagasi mõelda, siis ütleme, maalid kandis pealkirja, siis seal on ka väga palju otseselt üle võetud kujutava kunsti kaemusi. Mis ma selle kohta ütlen nii palju, et mind on alati võlunud staatikas ekspressiivsus koondatud staatika, kas ta on siis skulptuuriga tan maali näol? Tähendab mulle luba alati fantaseerida nii siia ja sinnapoole piire mõelda, eellugusid ja järellugusid ja enda jaoks nagu tahan leida alati selle võtme lähenemisel, et miks ta siis nii staatikasse on surutud, jäsemeid hirmsasti võlub. Ja nüüd Korographeisse lahtimõtestamine on ka omaette põnev protsess. See ei tähenda mitte seda, et me illustereerimisele mõtte ära, kuivõrd püüame just nimelt need eel ja tagamaad anda, mis on siis võib-olla täiesti erinevalt kujutava kunstniku Soomest. Aga ma arvan, et mingisugune ühine laine olgugi erinevas vormis, see on siiski lubatud ja kui ma ütlen, et muusikavärv ja liikumine kõik on samastatavad, eks siis leiab ka niisuguse ühise tee nende juurde. Teine asi on, kuidas seda kõike välja imeda ja kuidas teda siis kokku sobitada, see loomeprotsess aga põhiliselt ma ei näe isegi erinevust kujutavas kunstis ja tantsukunstis. Ma ei oska seda erinevust isegi tajuda, need on need vormierinevused sisu on minu jaoks üks ja see sama. Ma olen ette kujutanud, et inimene, kes on nii palju balletiga tegelnud, kuuleb ja näeb muusikat läbi balleti läbi tantsu. Aga siin on huvitav just, et teie näete tõmbate rohkem maaliga isegi paralleele, kas see on ka muusikat kuulates niimodi käimapanev jõud on alati muusik, see on kõige tähtsam, mis mul alati on olnud ja muusika on siis see aabits, mis annab mulle väga kindlad raamid, ta ei luba eksida. Ja hoopis teine asi on, kuidas see vastu võetakse, kas on õigesti või valesti lahendatud, aga minu enda jaoks ta annab mulle niisuguse arreteile, mida mööda saab ronida. Nüüd missina pulkade vahele kõik jääb, eks ole, värv ja, ja kujutav kunst. Aga mis nüüd siis selle kõik välja toob, koreograafia, noh, see on lihtsalt juba see kehamälu ja professioon. Nii et ma ei tahaks seda kõike lahata, sellepärast et iga erineva lavastuse poolse lavastuse saamise valmimise käik on absoluutselt erinev. Siis ma isegi ei oska ütelda, millest ma peale hakkan, tagantjärele võib ainult tark olla. Nüüd viimasel ajal olen märkinud lavastused ka üles, et millest ma alustan, palju tunde sinna läheb. Kas midagi kauaks õnnestub, midagi ebaõnnestub, on mõni hea laps, mõni paha laps, keda sõim, keda kallistan. Aga on, see on ikka hele, tagantjärele tarkus, pean ütlema ikkagi, nii et. Intuitsioon on mul ikka kõige määravam. Jah, ja mingisugune lihtsalt niisugune saatuslik õnn on, et kui nad tagantjärele analüüsinud, siis ma leian, et ta on ka samal ajal õigesti tehtud. Aga nüüd ma ütlesin natukene palju. Võin kohe ütelda ka, et järgmine päev võin libastuda ja komistada ja ninale kukkuda, aga no ma tahaks ikka veel püsti tõusta, kui palju töötunde läheb ühe lavastuse väljatoomiseks, vaid on muidugi erinevad, aga võtame siis rekordi. No aga ka erinevad, ütleme nii, töötundidesse ma Kalevipoega pole veel arvestanud, seda ma tean kunagi pensionile, aga proovida niimoodi, Ove on toimunud täpselt 50 arvates kukku ka viimase kontrolletenduse, need esimesest seade proovist, kuni kontrolletendus läks mul 50 tööpäeva. On sul ei lavastusega, mulle meenub, et seade proovitakse, oli mul vaja, 13 proovi väljatöötlus muidugi rohkem. Kopilati Tšehhoslovakkias tegin 35 päevaga, aga see oli mul täiesti uus balletka. Nii et vanade lavastustega ülekandmisega peaks tööprotsess olema kiirem. Aga uute lavastustega räägin nendest magamata öödest ja üleval olekutest ja tassi sellest köögist ma ei taha rääkida, see on juba hoopis omaette teema ja las ta olla niisugune, nagu ta on, kui arvestada näiteks eksole, prooviaeg on kuskil vähemalt kolm tundi või. Kuni viis proovisin 150 tundi silmaga nähtavat tööd, aga seda silmaga nähtamatut tööd on vähemalt viis korda rohkem. Vist. Seda isegi ei oska ütelda, sellepärast eks me elame kogu aeg karakterite oma kujudes. Kuidas nad valivad, kes seda kõike teab, aga abikaasa ütleb niimoodi, et ma ei lase öösel magada, kuigi ma püüan väga vaikselt üleval olla. Aga see on kõik tore, see on paratamatu. Ega siis ei sünni midagi laua taga. Ja no ei sünniga midagi otseselt kohe proovisaalis, kui ei ole niisugust ettevalmistavat piina ja valu. Aga see on ilus valu ja piinlast olla. Te nimetasite konsuli lavastust olete oma žanreid avardanud, eks nüüd tuleb rääkida sellest, et kui ma ainult teeksin balleti, siis paratamatult kaotaksin midagi väga tähtsat. Ma ei tea, mis asi see küll on, ma ei oska seda formuleerida, seda teised näevad tagantjärele. Aga ma kuidagi tunnen, et see maailm vaatamata oma väga paljudele tagamaadele teise plaani võimalustele. Ta on ikkagi piiratud maailm ja teda toita saab ainult sellega, kui vaatate erinevaid elu aspekte, erinevaid väljendusvorme. Ja on üks žanri ooper, see mis sunnib jälle teisiti vaatama kõikidele kompositsioonivahenditele, seal ainult üks tulemus on muusika olemas. Et ole hea mees ja oska välja tuua sisu. Balletis ei ole mitte midagi olemas, mitte üht sõna ei olemas, need sõnad tuleb kõik luua. Ja Ma arvan, et siin ei olegi mitte soovides probleem. Iga žanr on ju omad, et täiuslik. Ma mõtlen teda puhta kunstina kuivõrd lavastajale ta pakub erinevaid pingeid ja need täiendavad 11, et ta on lihtsalt vajalik Mulleri vormisoleku. Ja muidugi võstvaid story on ka seotud veel sõnaga koguni. No sõna ma ei karda mitte eriti. Mitte sellepärast võib-olla sellepärast ei karda, et teda üldse ei tunne. Vist on selles asi, et ma lähen nii roheline sõnas, et ma julgen ütelda, et ma ei karda. Aga ma tõesti teda ei karda, sellepärast ta on ju olemas reaalne nüüd teine asi, suhe sõnasse ja teise plaani ilmingud ja nii edasi, seal on veel väga palju mul tööd ja mõtlemist. Ja ma arvan, et ega ta balletis midagi teistmoodi ei ole. Sellepärast et vaatamata balletispetsiifiliste vahenditele balleti või ei sünni ilma teise plaanita ja nii, et ma arvan, täiesti samastatavad, on siis lavastaja poolt läbimõeldud ja näitleja poolt hästi interpreteeritud. Teine plaan. Sõnakunstis täiesti samastatav balleti koreograafia tagamaadega. Kas ooper ei mõju teile staatilisemalt kui ballett enam mitte sellepärast, et mu balletis ohtu nüüd nii ülistaatiliseks need nad on ka samamoodi kontsentreeritud. Ja see ooperis tootikon ilus staatika, ta lubab muusikalisel mõttel avarduda rääkida. Muusik Kall samuti nagu koreograafia ess. Kui tegelane ikka seiskub, siis tal on mingisugune otse ülesanne mida ta väljendab. Kas ta siis lubab muusikal kõlada muusikas on omaette mõtte või on tõesti see mõte niivõrd tähtis, et siin igasugune keerutamine, liine Me teame elus ka, kui me hakkame kätega vehkima, maadest puudu, eks balletis Moody, mida kiiremini keerutama hakkas, seda rumalam mõttega tulema, mis oli esimene ooper? Esimene ooper oli partnjanski kotkas Moskva kammerteatris. Ja see oligi niisugune üllatus, et kutsuti sinna seda lavastama. Ja kui ma ta valmis sain, siis ma tean, et doktovski olevat öelnud selle kohta, et ei kõlba kuhugi ja tegi ise selle asja ümber kondama kammerteatri juht, aga mul ei õnnestunud teda näha. Ta oli puhkusele ja mina siis teise režissööri abina nagu tegin intervjuu, päris valmis. Aga ma arvan, et siin mingisugused niisugused isiksused pöörduvad üksteise vastu, ma ei pea seda sugugi väga halvaks, eks. Mis ma seal tegin, eks oli väga armas, stiilne toni suuna Mozarti laadne muusika väga puhas, selge ja tegelastevahelised suhted pastoraalset sirget selga, armsad võib-olla isegi natuke sümbolistlikult. Suhted. Siis oli siin pater laiba patras võiks väga palju rääkida, kasvõi sellest peale, kui no kolmeaastasena Elsa maasikule ei tahtnud mitte minna selleks tema pojaks, sinna lavale ja pärast ma seda nii kahetsesin ja kahetsen sinnamaani, et oleks ikkagi esimest korda lavale saanud, sest lavapisik oli ikka mul alati sees. Juba sellepärast, et tema töötas teatris ja Välja alamelamata. Tunnetus on minusse kuidagi üle kandunud ja ma püüan siis seda tasa teha. Tema pole lavalaudadele saanud. Mis jäi baklajja konsuli vahele, Nende vahe ja puu GPS, eks tal õige, ega eurooplane ei tohiks seda üldse teha. Saan ikka nii enne mõeldud, et seda teevad neegrid ja ma olen ka nüüd tagantjärele tark, aga ega see polnud paha õppetund mitte, ta on omamoodi hea kool lauljat-le, hea kool. Aru saamaks, kui võimatu on teha väga kindlate traditsioonidega rahvaste loomingut, kui võimatu on eurooplasel sellesse sisse elada, eks Vanemuisel pidid ka päris kõvad tahmavarud valmis olema, kui pool GPS laval oli. Kahjuks seda ei olnud, selles meid ongi süüdistatud, et värvi väheseks. Ja asi oligi niimoodi, et need tuli kohapeal segada ja alguses tegime isegi värvidest mis on täiesti keelatud, ta mürgine kehapinna peal ja seda alguses need tegijad ei teadnudki. Pärast, kui olin arstide poole pöörduda, siis saime juba targemaks. Ja siis tellisime välja hilinemisega kohe le jõudsid tõelised nahavärvid, aga töösega selle kallal oli väga põnev, väga palju põnevat, niisugust psühholoogilist tööd sai tehtud ja sulasime selle suure suure massiga väga ühtlaseks kollektiiviks. Ja hirmus põnev oli. Laskud. Mured. Keele või olgu, see hirm on alati kaasnenud eppadega nägu seebi. Ei, see mulle, taskud on tüüpi. Aga ega konsuli tegemine vist vähem põnev ei olnud? Muidugi mitte, on sul on minu jaoks kõige kaasaegsem asi ja ma arvan, et ta kaasalda peaks väga hästi kõlama. Ega me ei ole ju sellest paberiuputusest lahti saanud ja siin ongi teravik suunatud sinna, et kirjasõna ja paberisõnal loetakse tihti tähtsamaks, sellepärast et Raju, kes see inimene on. Ja võib-olla selle teemaga tahakski pöörata tähelepanu sellele, et usaldus inimese vastu peaks olema siiski tähtsam kui see paber moel. Arvestades seda, et kriitika kipub hoope ühe või teise asja pihta jagama, siis peab vist looval inimesel olema küllaltki paks nahk, kuidas Taylor, vastupidi, ma arvan, see on väga õhukene, peab olema väga õhukene. Aga no eks me võime mõnikord mängida, nagu meil oleks paks nahk, aga ei saa ju olla loomeinimene paksu nahaga, ta peab olema ülitundlik, isegi haiglaslikult ülitundlik oleks kõige õigem ütelda. Ei saa ju, muidu tunned sa need protsessid, mis on silmale nähtamatud. Viimasele mul on selline tunne, et meil üldse puudub kriitika tähendab selles mõttes, et. Ei ole ma kohanud peaaegu neid kriitikuid, kes oleksid lavastaja silmade läbi näinud sedasama lavastust ja samuti siis püüdnud seda analüüsida, et mis siis sellest kontseptsioonist välja tulija, mis nihu läks. Millegipärast mul on hirmu kohe, et ei ei suudeta näha minu jaoks küllalt väga lihtsaid asju, aga nad muutuvad kriitikutele problemaatiliseks. Jaa. Jaa, tihti on tegu ainult sisu ümberjutustusega, see on hea, see on halb ja meeldib, mitte meeldib kategooria alla paigutamine, aga niisugust analüüsi ma ei teagi ühestki. Oma lavastusest ollakse analüütiliselt lähtutud. Kasvõi poolestki sellest, mis sinna sisse on pandud. No ütle, kas see on hea või halb lavastus, kuivõrd et tahaks siiski samalt tasemelt samalt positsioonilt näoga kriitikat. Ja tõesti pikka aega tagasi mõeldes ei, ei mäleta ma midagi, mäletan ainult seda, et vastupidi kui on ühe suure tükiga maha saadud, siis ei ole ilmunud mingisugust kriitikat, on ainult mingisugused arvamused, meeldib või mitte, ei meeldi. Aga ma ütlen, mina olen sellest alati niimoodi üle saanud, et olen jõudnud alata, asuda järgmise lavastuse kallale, nii et mul on juba järgmine juba kolmaski ees. Kui ilmub, siis selle esimese kriitika arvamus selle kohta, nii et ma ütleksin ausalt, see kriitika ebakompetentsus ei ole saanud mind nii palju häirida, aga kurb on, et ta nii on. Mõnikord on isegi niisugune tahtmine, ehk analüüsiksin ise välja kõik selle poolt ja vastu, mis tükki kõik on sisse pandud, ma ei räägi üldse mitte vaevast, kuivõrd puht professionaalsest lähenemisest praegu. Ja ütleme balleti peale, siis selles olnud või kriitikut peale Lea Tormise meil üldse ei ole, aga Lea Tormis ei ole ju aastaid kirjutanud balletist enam midagi ja jätkaksin võib-olla ooperikriitika pealt nii palju. Et lugedes teiste arvustusi, ütleme Estonia teatri kohta puhtkriitiku arvustust, siis minu jaoks need on ainult haritud muusik, kuu arvustus, aga see jääb ju kaugele maha lava kriitikarustes, need on ikka täiesti kaks eri aspekti, kus ma võtan endale partituuri põlvedele. Ajan näpuga rida ja vaatan lavale, kas satub kokku partituuri kogumit, et aga unustatakse ära, et siin on visuaalne komponent ikkagi vägagi määrav ja seal näha, kas kuningas on alasti või mitte, oleks võib-olla vajalikumgi muidugi läbi nende muusikaliste vahendite. Aga see aspekt jäetakse üldse olemata. Ja tihti ongi niisugusi oopereid meil näha, et kuningas on laval alasti ja lapsed ütlevad, saalised on alasti, aga kriitik tal on ilus kuldkroon peas. Aga need loomise rõõmud on siiski kindlasti palju suuremad isegi sel puhul, kui võib-olla kõik enda arvates ei õnnestu, nii nagu olete plaaniksinud. No loomulikult see loomispinge ja see proovisaali atmosfäär see on ja mida ta fantastilist täiesti sellele ikka tasub elada kohe. Ja kui ta juba lavalaudadel on, see on hoopis midagi muud, mina üldse tahaksin, et kõik jääks proovisaali, osa on tehtud troopiline mõttelaad, aga kuna seal on tihti midagi inimese jaoks vajalikumad, võib-olla vastastikku vajalikumad, kui, kui ta on juba müügiks. Müügiks toomine ta tihti natuke tahab lahustada, sellepärast et eks me ole ju kõike teevad ja näitlejad ka edevad ja kui me teame, et meie põhilise Vanemuise teatri publiku moodustab ikkagi maa publik, siis tahetakse ikkagi meeldida ja ennast arusaadavaks teha, lihtsamate vahendite, aga, ja ma ei pea seda mitte tõrvistavaks, sellepärast et siis näitleja ei lähene ju enam oma eesmärkidele vaid vastupidi, ta lihtsustab selle eesmärgi ja tal on väga lihtne publikule meeldida. Kas te võiksite selle jutu lõpuks, mis teile kõige rohkem on endale rõõmu pakkunud? Ja paratamatult ikka Tiina lavastus? Just nimelt sellega, et on seotud nii paljude protsessidega, iseeendas nii paljude fataalseta momentidega, nagu ma mõtlen, kõik meie need kolm tantsukunstiarendajat ja meie kolm suurust ida Urbelile Helmi Tohvelmani, Ullo Toomi, kuidas nad üksteise järele manalasse varisesid? See löök on suurem, kui nii vaataja arvata võib. Ja seal on mitmeid-mitmeid-mitmeid põhjuseid kokku langenud. Mis võib-olla muutsid selle karjeks? Mõelda aga ma tean, et ei tule midagi ilma selleta, kui sa vaata kuristiku. Ma ei ole selle poolt, et inimene langeb kuristikku, aga ma tean, et igaüks peab tunnetama selle põhja. Ja selle lavastuse tõke protsess oli jälle niisugune. Igatpidi sisemiselt väga valuline ja vajaduslik. Ja praegu kõik armastus on ikkagi veel seal, olgugi et see on juba minevik ja vahepeal on mitu lavastust sündinud.