Kas sa oled kunagi suve leidnud metsa ääres rohtu kõhuli esineb seal käsi, põsakkel, mõtelnud oma mõtteid ja lasknud pilgul laisalt libiseda, ikka kaugemale, kaugemale. Metsa vahelt paistab siiluk energia, seal, kus meresina taevasina ka kokku saab, on mingi väike täpp. Ja siis mõtled sa äkise täpp ei olegi niisama, ihkan see tilluke saar. Mõtled selle saare oma salasaareks, kus võiks olla väike maja paadisild, mille pealt on hea ujuma hüpata. Seal oleks üks ainult sinule teada hea maasikakoht ja üks väike mustikakoht võiks ka olla. Nii tore on ja mõtelda oma saarest, kus võid teha seda, mida parajasti lustid kus on päeval palju päikest ja õhtul pimedas natukene hirmuski, kui meri kohiseb ja majapalgid salapäraselt nagisevad. Sul on sellele mõeldagi natuke kõhe, ehkki piss kaugel pimedast mererannast oled kõhuli soojas suverahus, päike paistab kooditavatele pruunide särtele ja otse sinu nina ette maandub põrisedes karvane metsmesilase Mumm kõõlub oma raske kehaga õmblukese kellukavarrel ja üritab lillekellast magusat õiemahla kätte saada. Siis paned sina oma nina päris vastu maad ja piilud mesimummu tegevust alt ülespoole. Näed, ahned toru, suud ja karvaseid jalgu, millega ta kelluka külge klammerdunud päris lähedalt ja äkki eneselegi ootamatult kujutad, et need silmade juurest üles kasvavad rohukõrred on metsapuud. Lilled, hiidtaimed, kogu metsaäärne rohuväli on üks kummaline maailm, kus elavad imepärased, elukad ja mutukad, kes oskavad omavahel rääkida, et neil kõigil on oma kodud ja pered ja muidugi eluviisid, kombed ja seadused. Mõtleme ja unistame, me kõik ja fantaseerime, aga mitte kõik ei ole alati nõus seda tunnistama. Selle mõte on välja öelnud Soome kirjanik ja kunstnik Tove Janson. Oma fantaasiamaailma on ta pannud raamatutesse ja kätte toonud miljonitele lastele aga ka nende isadele ja emadele, vanaisadele ja vanaemadele kõigile, kes lugu peavad imepärastest muinasjuttudest, sest nii, nagu ütleb teine suur kirjanik Astrid Lindgren on Tove Janssoni tänapäeva suurim muinasjutuvestja. Muidugi, ma lähen oma p, tsükles muumitroll otsustavalt lühtrile. Ma olen eest köögi tüdinud ja hakkan nüüd minema lõunasse, nuuskama hommikule vastu. Hädsus välisuste päde, kuid see oli kinni külmunud. Siis vudiste väikselt virisedes ühe akna juurest teise juurde, aga ka need olid kinni külmunud. Üksildane muumitroll tormas pööningule katuseluugi lahti ning ronis katusele. Teda võttis vastu külma hullaine muumitrolli jäi hing kinni. Ta libises ning sõitis üle räästaserva alla nende kihutaski uude hädaohtlikku maailma ja vajus sügavale oma elu esimesse lumehange. Lumi torkis ebameeldivalt muumitrollisametist nahka. In samal ajal püüdis nina kinni uue lõhna. See tundus tõsisemine kõigisse nii tuntud lõhnadest ja kohut tas pisut. Aga just see lõhn tõi ta päriselt ärkvele ning äratas huvi. Hallikas poolhämarus kattis kogu aru, kuid org ise polnud sugugi roheline, vaid hoopis valge köitmis tavaliselt liik, kus oli muutunud liikumatuks. Viimane kui elav hääl oli kadunud. Kõik kandiline oli muutunud imelikuks. Sean lummi, ütles muumitroll sosinal. Mamma oli sellest kunagi kuulnud, see oli nimi, on lumi. Ilmet muumitroll seda teadnud oleks võttistas Anett nahka nõuks karva kasvatada. Nähk otsustas ajapikku muutuda niisuguseks käsukaks, millest talvel kasu oleks. See võis küll palju aega võtta, aga otsus oli tehtud ning otsuse langetamine ei, see on juba läbi hea. Samal ajal rühkis muumitroll vaevaliselt läbi lume, edasi jõudis jõe äärde. See oli sama jõgi, misselgene ja läbipaistva tuttas läbi muumitrolli, tavaliselt suvise aia. Praegu aga paistis jõgi sootuks teistsugune. Ta oli muster ja ükskõikne ka jõgi kuulus selle uue maailma juurde, mis oli muumid rollile võõras. Igaks juhuks heitis ta pilgu sillale, vaatas, poiss kästi, need olid omal kohal. Ruumi troll kergitas postkasti kaant, aga mingit muud posti polnud tulnud kui ainult üks koltunud puuleht ilma kirjata. Ta oli juba talveõhtuga harjuda jõudnud ja see teinud teda enam uudishimulikuks. Ta vahetas jasmiinipõõsast, millest oli järel läinud armetu kimp paljaid raagi ning mõtles solvunult, kas see on surnud. Kogu maailm on ära surnud selle ajaga, kui mina magasin. See maailm kuulub kellelegi tundmatule, vahest uurile. See pole hoopiski loodud muumitrollide elamiseks. Muumitroll kõhkles silmapilgu, ent siservaste, et veelgi halvem oleks jääda ainsaks ärkvel oli, eks Vagajate keskel. Ning seepärast läks muumitroll jääjas esimese jälje üle silla ja ikka edasi mööda nõlva ülespoole. Jäljed olid väga väikesed, aga nad jooksis üsna kindlalt otse puude vahele, ikka lõunasse. Nüüd on kõigil teil selge, kellest ja millest meil juttu tuleb. Need olid esimesed leheküljed tuttavast muumitrolliraamatust, mis paljudel lemmikraamaturiiulil seisab. Ja see oli tuttav muumiorg, aga muumid rollile äkki täiesti uus maailm, täis avastamise põnevust. Sest trollipere nagu teate, magab alati talveund ja seepärast ei tea valgest lumest, mis on umbe tuisanud muumide, kodu ja supelmaja kaanetanud, kinni on jõgi ja merelaht. Muumitrolli jaoks oli talvine muumiorg ebatavaline, sest ta oli harjunud suvise rohelusega lillede marjadega sellega, et ema kattis õhtupäikeses kohvilaua verandale ja isa tatsas rahulolevalt oma tubakapeenarde ümber. Meile lugejatele põhjamaa lastele on aga see kõik, mis teeb suve talveks täiesti tuttav ja sama omane kui kõik muugi, millest koosneb muumipereelu tavaline ja Eesti kodu. Soe on muumipere, maja, mis on tehtud muumipapa enda käppadega. Tavaline on muumimamma moosikelder, kodune aed ja väike supelmaja, kus ripub muumitrolli armas sinine Rannamäe. Muinasjutulised on tegelased, olendid ise, nii kogu muumipere kui kõik nende sõbrad ja tuttavad. Muumid ise on tillukeste tentsakate jõehobude moodi teisedki mingite loomakest, et tegu ja nägu, kuid elavad nad inimeste kombel. Nende elus on palju rõõmu, headust ja helgust. Aga tuleb etega ahastust, üksindust ja igatsust nagu päriseluski ikka. Ometi leiab lugeja või väike jutukuulaja igast jutust kinnitust oma püüdlustele ja parimatele iseloomuomadustele. Ta leiab sealt salapära ja imet ja väljamõtlemisse, ehitamislusti ning hellust ja armastust. Äkitselt kostis paar kerget koputust aknaruudule ning pikemalt ootamata astus verandale tootiki ja raputas vihma kuuelt Vetma seejärel hoidiste ust lahti ja kutsus väljast vihma käest. Tule, tule. Kes sul kaasas on, püsis muumitroll niini Rässatuuditud, nii on selle läp senini. Ta hoidis ikka ust lahti, ootas kedagi tulnud lausultuudiki õlg ehitades. Ta võib ju välja jääda kuidagi järgor. Kas ta märjaks ei saa? Küsis muumitrollimamma. Ei tea, kas teeb midagi, kuuled nähtamatu vastast toodiki ja võttis istet. Perekond katkestas seenepuhastamise ning ootas selgitust. Kõigepealt, kui kedagi küllalt tihti hirmutada kergelt. Nähtamatuks muutuda sõnast Tuudiki ja sõi järevi pisikese ning vahva lumepalli meenutava murumuna. Meie niinit hirmutas täiesti valesti üks tädi kes ta oma hoole alla võttis ilmet, oleks väärsest hoolinud. Ma nägin seda tädi kohut säderu, ta ei olnudki tigedust veel kuidagi mõista, aga ta oli lihtsalt jäine ja irooniline. Missugune see irooniline on, päris muumitroll. Nojah, kujuta endale näiteks heiteid libised, tätica peaIe istutati maha juba poetatud seente keskele, ütles tuutiki. Loomulik oleks see muidugi niisuguse pool eto mammaseks vihaseks. Ei tema mitte, selle asemel lausub ta külmalt ja hävitavalt. Et see on sinu arusaamine tantsimisest, aga ma oleksin sulle tänulik, kui sai harrastaksid, et toidu keskel Ruubesenda. Vastik arvas muumitroll. Sale nõustus stuudio. Kes niimoodi tädi tegigi, ta oli hommikust õhtuni muudkui irooniline ja lõpuks hakkasid lapsi piirjooned hajuma ja nähtamatuks muutuma. Reedel polnud enam sugugi näha, siis andis tädi ta mulle eile ja ütles, et, et tõesti ei saa kanda hoolt sugulase ees kibeda isegi näe. Jää, mis tegid püsismi, silmad põlemas. Kas andsitele koiki ei tasu ära nende puhul, kes on iroonilisel värsetuudiki mõisynni oma koju ja nüüd ma tõin lapsigi TTL. Värsunud läksite? Tekkis väike paus. Üksnes viisime Räbises veranda katusel, kõik põrnitses ituudikite, mõtlesid. Ta kõneleb, küsis papa. Hei, tädiseldustele Kuljude käele, et teaks, kus ta paremini Jaan do tykki tõusis püsti ning avas uuesti ukse. Leidis ta pimedusse. Sügisene värske jahe õhk hoobas või rändale ja valguse ruut langes märjale rohule. Natukese aja pärast hakkas väljastilisema, kui uus see oli, kuidagi kõhkleb, hell Pill tuli välistrepist üles purakas. Natuke maad põrandast kõrgemal rippus õhus musta paela otsas tilluke hõbekuljus. Ninnil pidi olema väga peenike kael. Sõnastuudigi. See on nüüd uus perekond, need on mõnikord pisut imelikult, aga üldiselt võttes õigema Andke lapsele tool, käskis papa kasta, seeni puhastada, oskab. Ma ei tea mitte kui midagi, kinnitas Tuuditi. Ma ei näinudki neid, aga natuke muud tegemist. Astuge mõni päev sisse, rääkige, kuidas teil läheb, seniks hüvasti. Kui tootikali läinud, istus kogu perekond täielikus vaikuses ning põrnitses tühje tooli ja hõbe kurjust. Natukese aja pärast kerkis üks kuke siin pikkamööda õhku. Nähtamatud käed eemaldasid mulle ja okkad ning lõpuks lõiguti seen tükkideks, mis rändas kastrulisse. Uus seen tõusis õhku. Võime, lausus, müü vapustatult. Katsuge talle midagi süüa anda, ma tahaksin ja toit ka paistab, kuulge, kõhtu sõidab. Kas te suudate taibata, mil viisil teda jälle nähtavaks muuta? Hüüdis papa murega, kas peaks ehk arsti juurde minema? Seda ma ei usu, lausus mamma. Vahest tahab ta mõnda aega nähtamatu olla. Tuudik ütles, et ta on häbelik, mõtlenud jätamegi lapsi rahule. Kunime, midagi parimat oskan välja mõelda. Nii jäigi. Mamma tegi niinile aseme idapoolsesse pidupa, mis seisis juhtumisi tühi hõbekuljus hilisest ta kannul, kui ta trepist üles läks. Siin meenutas kässi, kes kunagi oli nende juures elanud. Voodi kõrvale pani mamma õunamahlaklaasi ja kolm triibulist karamell komplegi, nagu ta õhtuti kõigile välja jätkas. Seejärel panin küünla käest ning lausus nüüd minema hakkama, nii, aga nii kaua kui jaksad. Ma panin hommikul kohvi kohvikannusoojendaja alla, siis ei jahtu ära ja kui sul hirm peale tuleb või midagi tarvis läheb, tuli ainult alla ja kõlista. Mamma nägi, kuidas tekkerttis müügaaraks padja sisse tekkis lohk. Ta läks aknale ja otsis välja vanaema, iidsed ülestähendused pealkirjaga ilmeksimatu Kodutohter. Seal leidus mõndagi paha silmvahendit kurvameelsuse vastu. Külmetus. Ei, need ei sobinud mamma lehitses ja otsis. Viimaks leidis ta päris kaustiku lõpus ühe ülestähenduse, mille vanaema oli teinud juba üsna väriseva käega juhul kui mõned tuttavad muutuvad uduseks ja on halvasti näha. Null ja nimelt siis samade oligi. Mamma luges retsepti läbi, see oli üsna keeruline sisakaste väikesele niinile kodust ravimit segama. Kui just tulid hilisades trepist alla Ita üks aste korraga ja väike paus iga sammu järel. Muumitroll oli see terve hommiku oodanud, kuid mittetõbe kuljus polnud venelase kõige põnevam. Need olid hoopis käpad ninni, käpad tulid tasakesi trepist alla. Need olid pisikesed ning tillukesed varbad olid tihedasti üksteise vastu surutud. Minnist päiseid, Keppad ja siin supi välja. Muumitroll puges kahhelahju taha peitu ja jõllitas võlutult kepi, mis kõndisid verandale. Nüüd nii nagu ahvi täis tõusis ja laskus lauale märmilaadiga võileiba. Tässä jõudis iseennast kööki, seal ta pysti ning pandi kappi. Nii, nii oli väga korralik jõnglane. Muumitroll tormas aeda, hüüdis mamma. Mamma, tal on juba käpad, käpad paitavad. Seda ma arvasin, mõtles mamma üleval õunapuu otsas, vanaema juba tundis asja. Minust oli kaval segada rohtu, ninnu kohvi hulka. Suurepärane, ütles papa. Ja veel paremaks läheb siis, kui ta oma nina näitab mind rusuv kuidagiviisi see, kui ma olen sunnitud rääkima näedlematuga pealegi sellistega, kes sul ei vasta. Digimamma hoiatavalt ninnu käpatsiisid rohu sees maha kukkunud õunte keskel. Nimetuks muutsid assaa, sosistas muumitroll, solvub ta täpselt Minni juurde ning ütles. Lee, müüd väljagi, daam, puit, pea, sa oled meie juures täitsa kindlas kohas. Ära kohe mõtlegi tulle õudse tädi peale, ta ei saa tulla sind ära viima. Samal silmapilgul kahvatasid ninnukäpad nii et need rohu sees ainult suuri vaimu võis eraldada. Kallis solideesel, sõnas mamma vihaselt. Sa saad ju ise ka aru, et ta ei tohi seda meelde tuletada. Kurje õunu järel lobise noppisid õunu, vinni, käpad muutusi, täheval jälle nähtavaks ning ronisid puu otsa. Oli ilus sügishommik varjus tundus natuke jahe, aga päikesepaiste ei, peaaegu niisama soe nagu suvel. Kõik oli pärast öist vihma alles märg ja värvid olid tugevad inkil. Kui õunad olid viimseni puu otsast nopitud või maha raputatud papa õue kõige suurema unne veski ning nad hakkasid moosi tegema. Muumitrolliajas vänta ringi, mamma täitis purke ja papa kandis neid verandale. Väike-müü kükitas üleval puu otsas ning laulis suurt õunalaulu. Äkitselt kostis klirin. Keset aiateed oli tekkinud suur moosihunnik, mis olid klaasikildudest üsna okkaline. Selle kõrval paistsid niinii käpad mis ruttu kahvatuks tõmbusid ja kadusid. Jaajaa sõnas mamma. See oli nimelt seesama purk. Mille me harilikult oleme andnud kuumalastele, nyyd pole meil vaja seda enam niidule viiagi. Ja vanaema ütles alati, et kui maaviija kannab, siis tuleb talle sügisel mingit kingitust. Nini käpad ilmusid taas nähtavale ning nende kohal paar peenikesi sääri säärtist ülalpool päästis ähmaselt pruun kleidi selg. Niisiis hakkas Lynni vähehaaval nähtavaks muutuma. Kogu lugu on nagu kinnitus vanale ütlemisele, et hea võidab võõra väe. Samendid natuke lähemalt tagaks nende toredate muumi lugude autoriga. Üheksandal augustil 1914. aastal sündis Helsingis kunstnikest isal-emal tütar tuube Marika. Juba 14 aastaselt hakkas tüdruk raamatuid illustreerima, aga pärast keskkooli lõpetamist läks ta Rootsimaale Stockholmi kunsti õppima. Pärast täiendas ennast veel Helsingis ja Pariisis. Palju aastaid töötaski need Tove Janssoni kunstnikuna raamatut illustreerijana. Koordi unistas kunstnik oma suvemaja seinale väikese naljaka jõehobu. Siit sai alguse muumide mõte. Muumitroll sai mitmejoonistamise tulemusena oma tänased vormid. Sündisid ka tema perekonnaliikmed mustas kaabus, unistaja, muumipapa ja südamlik muumimamma kott käevangus. Terava keelega seristis kasude saidki muumitrolli suur sõber, nuuskmõmmik, kalanest Tuudiki ja teised. Tuvi Hansson oli seni teinud pilte võõrastele raamatutele. Nüüd tulid piltide juurtega oma kirjutatud lood. Need said toitu eelkõige ilusas soome loodusest kirjaniku lapsepõlvemälestustest. Jansonite pere sõitis igal aastal viieks kuuks kaugele Soome lahele väikesele saarele, kus üriti kalurimaja. See saareke oligi kirjanikul silme ees, kui ta lõi oma muumiorusaar, on olnud ka hilisematel aegadel kirjaniku põhiline tööpaik ja siit on raamatu lehekülgedele jõudnud ka muumipapa unistuste saar Plinkiva tuletorniga, kuhu muumitrolliraamatu lõpus kogu muumipere elama kolibki. Tove Janson räägib. Kui mul poleks olnud nii ilusaid õnnelikke lapsepõlve aastaid poleks ma vist mitte kunagi kirjutama hakanud. Need olid mu kodurannad loodustes ohte ja samas kindlusetunnet. Vanad soome rootsi muinaslood, tugev torm ja samas lamp, mis valgustab kodust erandat. Neid kohtab koos tihtipeale minu juttudes. Ja siis veel. Ma pole kunagi mõelnud kirjutada mingile kindlale eale, kirjutan endale ja olen õnnelik, et mu lood meeldivad nii lastele kui täiskasvanutele. Ja kuna meie saadet kuulavad ju praegu nii lapsed kui nende vanemad ja muudki täiskasvanud, siis jätkame ühe katkendiga muumilugudest, mis peaks olema mõnus hetk ka suurtele. Kui muumitroll oli alles päris väikene, juhtustab Ma ükskord keset kõige kuumemat suve külmetama. Aga külmetuse le vaatamata ei tahtnud papa hoopiski juua kuuma piima, sibula ja suhkruga ega voodisse heita tähistus aiakiiges ja muud Guaebastas ning aevastas. Ta väitis, et sigaritel on vastik maik juures. Kogu muru oli täis tema taskurätte, mida muumimamma aeg-ajalt väikese korviga minema kandis. Kui nohu veelgi hullemaks läks, koolis papa verandale istus, kiiktool tõmbas teki ninast saadik peale ning mamma valmistas talle ühe korraliku rummi punsid. Ent siis oli juba hilja ruumi punš maitses niisama halvasti kui sibulapiim. Papa jättis kõik lootused Läks ning heitis põhjapoolses ärklitoas voodisse. Ta polnud kunagi varem haige olnud ning võttis seda ütlevalt küsiselt. Kui papal oli parajasti kurk nii valusaid kole, säätistab mamma muumitrolli nuuskmõmmiku jess niigi järele. Need kõik pandi voodi äärde ritta. Ta papa manitses neid, järgneb iialgi unustagu, et neil on olnud võimalus elada koos tõelise seiklejaga ning palus Niffi tuua elutoast riiulilt merevahust tramm. Pakk kurk oli nii kähe, et keegi ei saanud aru, mis ta ütles. Kui nad olid ta teki servad kinni toppinud kaastunnet tänu ning teda lohutanud lõpuks talle karamellkompvekke aspiriini andnud ning lustakaid raamatuid toonud, läksid nad tagasi päikese paistele. Papa lamas voodis, vihastas kuni uinus. Kui ta vastu õhtut üles ärkas, tundus kurk pisut paremana. Aga vihane oli ta endiselt. Ta külistas voodi kõrval olevat kellukest ning muumimamma tuli seda maininud, küsis, kuidas ta end tunneb. Ma tunnen ennast näruselt, koostis papa. Aga see on ükspuha parajasti praegusel silmapilgul on väga tähtis, et sa tunneksid pisut huvi merevahust trammi vastu. Kas mõtletuda elutoakaunistust, küsis mamma. Mis sellega siis on? Papa tõusis voodis istukile. Kas sa tõesti ei tea, et see mängis tähtsat osa minu Nooruses? Küsis ta. Nojah, see oli vist kunagine PL-i võit või midagi selletaolist, tähendas muumimamma. Papa raputas pead, nuuskas nina ning ohkas. Seda ma arvasin, ütles ta. Mõtle ometi, kui ma oleksin hommikupoolikul külmetuse kätte ära surnud, siis poleks kellelgi teist olnud aimugi. Pille trammi ajaloost arvatavasti on Lotte äpi pealt sammuti terve hulga muude asjadega. Olen teile küll noorusest jutustanud, aga te olete loomulikult kõik ära unustanud. Võib-olla mõni pisiasi siin-seal on küll meelest läinud, nõustus mamma. Tead, mälu ju nõrgeneb vähehaaval. Kas tahab nüüd lõunat süüa? Meil on täna suvine supp ja mahlakreem küll, kostis papa süngelt. Ta keerasin seina poole ning köhis õõnsalt muumimamma, istus ja jälgis teda natuke aega. Seejärel ta ütles käsk, tead, valitsin pööningult neil päevil keraamilise suure kaustiku. Mõtleks ometi, kui see õige kirjutaksid raamatu oma noorpõlvest. Papa ei vastanud midagi, kuid jättis köhimise, siis oleks ju väga hea teha just praegu, kui sa põed külmetus ega saa niikuinii väljas käia. Kas neid asju nimetatakse memm uurideks, kui keegi kirjutab omaenda elust? Ei memuaarid, eks. Ütles papa. Ei jää siis võiksid ju meile ette lugeda kõik selle, mis sa oled kirjutanud, jätkas muumimamma. Näiteks pärast hommikueinet ja pärast lõunasööki. Niisugused on siis lood külmetushaigustes isadega, enamasti on need ühesugused, ainult selle vahega, et kõik isad ei hakka memuaare kirjutama. Tuvi Hansson kirjutab oma lood rootsi keeles. Selles pole midagi imelikku, sest Soomemaal on ametlike keeltena käibel nii soome kui ka rootsi keel ja tuvi Hansson kirjutab oma emakeeles. Aga loevad raamatuid maailma lapsed paljudes keeltes. Tõlgitud on Tove Janssoni raamatuid enam kui 20 viide keelde. Rootsi televisioon on muumilugudest teinud pikka filmisarja. Poola televisioon väntas 39 seerialise nukufilmi ja Eesti lapsed on näinud muumi näidendit nukuteatrilaval. Londoni õhtuleht avaldas seitsme aasta jooksul Tove Janssoni joonistatud. Tove Janssoni kirjanduslikku tegevust on väga kõrgelt hinnatud. Kõiki preemiaid ei jõuagi siin lugeda. Vast mõned suuremad Nils Algersoni auhind, Rootsi kultuuripreemia soome kirjanduspreemia kogu kirjandusliku tegevuse eest. Poola kõrgeim auhind, naeratuse, medal ja siis kõrgeim auhind, mida üldse lastekirjanduse alal välja antakse. Hans Christian Anderseni preemia.