Meetri tunded. Ei tundnud. Kes veel ei näe seot usu vanu laule, tunne ette ja seda kuulata, kiida suu suu juurest, kui ka vähik seest. IZ sõna, haava, vanaaegne naerjanud, targad mõtte hetkel nyyd ka. Kõik on kokku muinaasi. Tere, tüdrukud ja poisid. Usun, et maailmas ei ole ühtki last, kellele ei meeldiks muinasjutud? Arvan, et sa oled kuulnud muinasjutuokasroosike Sist Punamütsikest lumivalgeke siste seitsmest pöialpoisist. Tead, kuidas vahva rätsep seitse ühe hoobiga võitis. Need ja veel paljud teised imetoredad lood on palju aastaid tagasi mööda Saksamaad ringi rännates üles kirjutanud kaks venda. Jakob ja Wilhelm Grimm krimimuinasjutte teatakse kogu maailmas. Ja ükskõik kui palju aastaid möödub, armastatakse ikka kuuletaja lugeda. See, kes mõista, võtta, haab õppust põlveluuteest. Mõeldes õnnelikust lõpust kõike, peame luukuu sees. Headus või kurjus, kaota ja ei, õitse õela õnn. Muinasjutulaega ta sasipäine, lapsepõnn. Muinasjuturaamatus peavad ikka pildid ka olema. Mitmete grimmi muinasjuturaamatute pildid on joonistanud kunstnik silmas kokk. Tema on meie tänase migri saatekülaline de kuuletega laule mitmetest lasteetendustest ja muidugi muinasjuttu. Kui mina veel laps olin, siis minu vanem õde jutustas mulle alati muinasjutte ja ma hakkan nagu kõik lapsed jututaja ei jutusta. No ja mäletan väga hästi, et mulle jutustati lumivalget kest okasroosikese ja teisi teisi niisuguseid toredaid jutte, mis kindlasti kõigile meeldinud. Nad äratasid minus fantaasiat ja ma kujutlesin ise, et ma võiksin üks tegelane sealt olla. Kunagi mängisin ka veel teatri lumivalges seitse, pöial püsti ja siis ma olin kõige väiksem pöialpoiss, mõtlesin et mul oli siis üks niisugune punane tutiga müts ja selle viljas oli kelluke ja siis anti mulle üks harige tolmu, oli väga rõõmus, et rahval oli päris lõbus, minul endal oli ka lõpus joonistasin, lapsed joonistavad ja küllap see mulle alati meeldib ja muidugi koolis oli sellega pahandustest, mul olin alati kõik täis soditud, käis joonistatud ja sest ma ei saanud muidu tundi kuulata, kui mul käsi ei käinud, ma ei tea, istunud paljudel niimoodi. Ja siis nagu jäi, nagu, aga muidugi. Ega ma alguses sugugi ei mõelnud, minust saab kunstnik või? Alguses ma mõtlesin, minust saab vähemalt filmitäht või näitleja või baleriin või muidu printsess või nii edasi. Eks, nagu kõik tüdrukud üritavad midagi, iive asja. Krit ja lugesin raamatuid ja armastasin kinos käia, vahest oli see nii, et omal ajal oligi no nii, et lähed hommikul sisse, otsa seal istuda ja vaadata. Muidugi kui mina juba ükskord pääsesime kinno, siis minu vanemad ei näinud enne, kui õhta hilja. Ja niisugused asjad on see kuidagi aidanud ka. Illustreerima seejuures, et ma nagu lava. Kui juhtuks niisugune muinasjutuime, et ühel toredal päeval või õhtul või ööl saaksid kokku kõik teie joonistatud tegelased, kui palju neid siis võiks sellele suurele ballile kokku tulla? Neid tegelasi oleks ikka väga palju, ma ei ole kunagi lugenud, nüüd aga, aga ikka päris palju, päris palju, kahe mõnisada ikka kindlalt. Lumivalgekese raamat on lastele vast hästi-hästi tuttav. Telegrimmi muinasjutud vist väga meeldivad. No kellele nad ei meeldiks, meeldivad küll ja minu lapselastele neid on nüüd juba need kuus tükki. Nendele ka väga meeldib, oli niisugune olukord ka minule pakuti, kui mina veel noorem olin, teha pilte raamatule. Lumivalgeke. Raamat on ilmunud. 1958. aastal, lapsed, see on siis sel ajal, kui teie emad-isad olid väikesed ja vaatasid hoolega pildiraamatuid ja kohe, kui selle raamat lahti teha, siis on siin tõesti imeilus tüdruk. Nii nagu siin raamatuski on kirjutatud lumivalgekese kohta, et oli valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu. Selle kanneks huvitav lugu ka seotud. Kui mina teen ühte raamatut, siis ma alati püüan näha tegelast, kellest ma teen, on, püüan olla ise selle jutu sees, ma püüan. Et ka riietus ja esemed ja majad ja kõik oleksid ikkagi selle maa, kus autor ise töötas, kirjutas oma ilusaid lugusid. Ja siin selle lumevalget, kes oli ka, ma olin väga hädas, et kuidas selt siis nägi välja lumivalgeke ja ma käisin tänaval ja kus ma ka ei olnud, ikkagi vaatasin ringi ja ükskord oli niisugune tore lugu. Trammis ma nägin ühte imeilusat last. See oli umbes 11 12 aastane tüdruk. Ja mina sõitsin lihtsalt, et vaatan, kuhu ta läheb, et lähen palunetamale poseeriks. Ja oligi niimoodi, teemad läksid turule. Mina läksin järele ja palusin siis vabandust, et niisugune lugu, et mul oleks väga hea meel, kui mul see lappaseeriksid. Mul õnneks on niisugune jutt teha lumivalgeke, sest nad olid väga üllatunud ja aga siiski lubasid, et ma siis ta last vaataksin ja ja nendel oli küll väga vähe aega Nadki Tartusse tagasi sõitma. Praegu on ta nimineemes regi, tema on Vanemuise näitleja, nüüd aga siis, kui lapsel oli, siis ta seal Vanemuise tantsutrupis tantsis ka välja, nii et kuidagi väga-väga sobis mulle. Ja hiljem see tütarlaps Tallinnasse tuli, siis ta alati käis mind vaatamas ja oli väga uhke selle üle, et tema võis olla siis lumivalgeke raamatus. Noh, ja siis veel kuri kuninganna näiteks on mul ka üks isik, ma mäletan, oli üks juhus, kui ma tegin seda kurja kuningannat, siis üks lapsevanem kurtis, et tema laps ei saa seal magada selle mina kurja kuninganna pärast, et ta on nii kole. Aga see oli üks tõesti üksainus juhus, kui ma olen ikka lahte pealt kontrollinud, nendele ta ei paku eriti niisugused hirmud. Mul olid omal lapsed sel ajal just niisugused seitsme kaheksa aastased ja ma võisin oma pilte kontrollida, nende pealt nad mulle ütlesid küll midagi nendele ei meeldinud ja see on ikka nii seni olnud, võima pilte teen, siis ma näitan ikka lastele ka, et kuidas nendele meeldib. Mina töötan ikka late jaoks, ainult. Kus on ju selgelt aru saada, see, see kuninganna on küll väga ilus, aga tal on väga paha süda sees. Ta oli ju kuninganna, tal peavad nad kroonid kõik olema uhked riided ja pealegi ta oliiv ilusast peeglike peeglike seina peal, nagu ta säält küsib, et kas ma ikka olen kõige ilusam. Kuulen siin kuningannana. Sinu ilu kirjeldamiseks ei jätku mul sõnu kuid. Kas ta soovib tõesti kuulda? Teema on kaunim sinus. Kuninganna on tõesti imeilus, kas või siin selle pildi peal, kust seda mürgiõuna teeb. Muidugi oli seda pilti raske selle tõttu teha, aga noh, eks meil on ümberringi igasuguseid inimesi ja ka praegugi kahjuks. Ja kui siin panna kõrvuti lumivalgeke ja kuninganna vaadata rendisilmi ja kasvõi seda kulmukaart siis on näha, mis iseloom. Muga neist kumbki on On nii, eks elus on niisamuti, vahest on nii, et mõni inimene väga ilus ja väga tip-top riides ja kõik, aga aga erilist temaga nagu rääkida ei oleks. Aga teine jälle ja polegi midagi niisugust erilist juures. Aga ka hakata selle inimesega rääkima, siis, siis tuleb alles välja. Milline see inimene võiks tegelikult ollagi. Paljastanud paatasime palju toredam. Siis veel oli mul päris suur mure nende pöialpoistega, sellepärast et kõik lapsed on võib-olla näinud seda filmi, mida vooltis kunagi teinud ja teatris on näinud loomi valges seitsme pöialpoissi, seal on need pöialpoisid enam-vähem niisugused nagu Walt Disney on teinud, aga minul tulin teha ikka midagi uut, sest ei sobigi, kunstnik võtab teise kunstnikud üle ja ma mõtlesin siis niisuguse asja välja. Et kuna mul oli keskaja kostüümi ja see on alati väga huvitav siis võtsin ja panin nad nagu nagu intercat marssima. Ja siis mul ongi siis niisugused värvilised, väikesed paksud mehikesed, heasüdamlikud ja siis nad on niisugused õrnahingelised ja hoiavad väga lumivalgekese. Te rääkisite, kuidas te raamatut lumivalgeke ja seitse pöialpoissi illustreerisid aga no näiteks see bremeni linna moosekandiks. No minu arvates on see niivõrd lõbus lugu, see on muidugi hoopis teist laadi, siin ei ole kuninganna tiga printsesse Ladinalised vanad vaesed loomakesed, kes on ilma jäetud, viiksid nad on hakanud omavahel sõprades nende poolt, kuhu minna ja siis nad avastasid majakese. No ja siis nad vaatasid sealt sisse, seal sees olid röövlid. Röövlid olid minu arvates naljakad ja ma püüdsin ka need naljakana teha. Nad olid koledad söödikud, kuule, ahned ja niisugused. Siis mulle ütles, et ma teen ka ikka naljaga pildiraamat. Ma ei tea, kas lastele meeldib või mitte, aga aga kui ma tegin, siis mul oli endal lõbus. Väga lõbus jutt. Te olete joonistanud pilte raamatutesse Bremeni linna Moose kandid ja okasroosike ja lugu vahvast rätsep Ast, mida lapsed nägid vanalinnastuudio näitlejate esituses. Eks toobli olen ma ka hästi õmmelda. Kääriniidi-nõelaga valmil sunni ka ja tõesti tubli Rätsep. Tõesti tubli, tubli Rätsep ja. Okasroosikese lukku võisid lapsed vaadata nukuteatris. See oli niisugune omamoodi etendus, kohver teatrietendusse, need nukud olid päkapikud. Kui see peaaegu ma nägin ka, Vasatasime oma lapselapsega sele seda etendust nägema ja see oli väga kenasti ettenähtud, väga huvitavalt, omamoodi on, mulle väga meeldis see, siin on, ei ole niisugune mustade juhtiga neiuke vaid siin on ta punapunaste juustega Vi tumepunasega ja ja kostüüm natuke veidi teistmoodi ja eks iga raamat tiga jutt tekitab teistmoodi mõtteid ja teistmoodi kujutlusi. Nii ta oli siin juttu mitu korda kostüümidest ja sellest ajastust Nahkumina alustanud raamatut. Siis ma siiski mõtlen, et kõik oleks ühel ajal, tähendab, mitte nii et et kui ma teen kostüümi, mis on seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse kostüüm, et ma siis seda ei anna mitte näiteks Itaalias, Saksamaal oli jälle teistmoodi kostüüm, kui ma tegin inglise muinasjutte, seal rahvaloos, seal on kohe päris kindlalt kasutatud inglise kostüüm, samal ajastul nii et erinevusi on ja kui laps juba harjunud nägema neid kostüüme, siis talle hiljem on palju kergem vaadata kunstiteoseid ja ajaloos kujutleda, milline kostüüm võib ühes ja teisel maal olla samaaegselt. Kui inimene näiteks Tallinnas omal ajal kandis ka kostüümikindlat Tallinna kostüümi. Ja see on ikka väga huvitav teada, kuidas me oma Eestis inimesed riides käisid omal ajal, kuidas oli nende kodu ja millised esemed nad tarvitasid hoopis hoopis teistmoodi. Lisaks sellele, et te loete muinasjutult läbi, olete pidanud kogu aeg uurima ka väga palju ajalugu. Teisiti ei saa see olla ja lõpuks ma olen õppinud ka kunstiajalugu, kuulub juba töö juurde ja muidugi mind ennast õhutab. Et lapsed ise te kindlasti ei suuda mõelda, mis aastal need kostüümid on välja mõeldud, mis ajast need kostüümid pärit on. Aga kui te näete raamatus siin natuke naljakaid riideid, selliseid, mida praegu inimesed ei kanna, siis siis tasuks minna ema juurde küsima või vanaema juurde. Okasroosike muiste elasid kord kuningas ja kuninganna, kes iga päev rääkisid. Oleks meil omitile, miks nad ei saanud ega saanud ega ainustki. Siis juhtus, et kord, kui kuninganna ples ronis veest välja konn ja pajatas talle sinu soov läheb täide veel enne, kui aasta saab mööda toodsa tütre ilmale. Nägu. Konn oli ennustanud niiga sündis kuninganna säilt tüüp. Tere ja see oli väga kaunis. Kuningas oli rõõmus, et korraldas suure peo. Varrudele kutsus ta kõik oma sugulased, sõbrad ja tuttavad. Kustiilmutaksid kuningriigis elas kolmteistkümmend, jääde naist. Et kuningal aga ainult kaksteistkümmend kuldtaldrikut oli, millest nad sööma pidid, siis tuli ühel naisel koju jääda. Pidu peeti suure toredusega ja kui see lõpule jõudis ja käsiti jäädia naised lapsele kingiks oma imeande. Esimene voorus teine ilu, kolmas rikkust ja nii edasi. Mida ilmas iganes võiks soovida. Kui üksteistkümmend oma annid olid jaganud, astus äkitselt sisse 13-st jääd ja naine, kes selle eest, et teda peole polnud palutud tud, tahtis kätte maksta, kedagi tervitamata ning kellelegi otsa vaatama. Ta hüüdis ta valju häälega. 15. eluaastal saab kuningatütar värtnaga torgata ja sureb. Ühtegi sõna rohkem lausumata pöördus ta ümber ja lahkus saalist. Kõik olid ehmunud. Siis astus ette 12-st jääde naine, kelle soov veel ütlemata oli. Et pahasoovi olematuks ei saanud teha. Vaitseid ainult leevendade võis sõnasta. See, mis kuningatütar kebab, ärgu olgu surm vaid 100 aastani, sügav uni. Kuningast tähtis oma armast last ilmtingimata õnnetuse eest hoida ning andis käsu kõikidele barre kogu kuningriigis ära põletada. Teadjanaiste soovidega täitusid kõik järjest. Tütarlaps kasvas kaunis kombeline sõbralikke väärid. Juhtus nii, et päeval, mil tütarlapsi 15 aastaseks sai, polnud kuningat ja kuningannat kodus. Tütarlaps viibis lossis üksinda, ta käis oma pead mööda lossi ringi, vaatas tube ja kambreid nii palju, kui süda lustis, jõudis lõpuks vanasse torni. Kitsast keerdtreppi mööda läks ta üles väikese ukseni. Lukuaugus oli vana roostetanud ja kui tüdruk seda keeras, kargas uks lahti. Tillukesest toakeses istus vana naine kedervarrega ja ketras hoolega lina. Tere päevast, vanaemake. Ütles kuningatütar. Mis sa siin teed? Tere, lausus vanake ja noogutas pead. Mis asi see on, mis nii lõbusasti ringi keerleb? Küsis tütarlaps, võttis kedervarre ja tähtis ka kedrata. Vaevalt tulid aga väärtnad puudutanud, kui nõia ennustust täidab tus ja ta endale sõrme torkas. Samal silmapilgul, kui ta torget tundis vaiust toas asuvale voodile ja jäi sügavasti magama. See uni vallutas kogu lossi. Kuningas ja kuninganna, kes just olid koju jõudnud ja saali astunud. Uinusid ja kogu õukond koos nendega jäid magama, hobused tallis, koerad õuel, tuvid katusel ja kärbsed seentel. Isegi tuli koldes vaibus ning kustus kraadise ärisenud Ena kes kokapoissi parajasti mingi eksimuse pärast tahtis tutistada, laskis poisi lahti ja uinus. Tuulgi jäi soiku, kui lossi ees puudele liikunud enam ainuski leheke. Lossi ümber aga hakkas vohama kibuvitsahekk. See kasvas iga aastaga kõrgemaks, kuni varjas kogu lossi. Kasvas nii kõrgeks, et isegi lippu lossitorni otsas enam näha polnud. Ent mäel liikus muinasjutt kaunist Magaevast okasroosike, sest nii nimetati kuningatütar. Aeg-ajalt ilmus kuninga poegi, kes katsusid läbi heki lossi tungida. Aga see ei õnnestunud, sest okkaline kibuvits haaras neid tugevasti kinni nagu oleksid tal käed ega lasknud kedagi läbi. Paljude aastate pärast tuligi jälle koordiks kuningapoeg sellele maale ja kuulis vanataati rääkimas lossist kibuvitsaheki varjul. Lossis magavat imeilus kuningad, okasroosike juba tervelt 100 aastat. Temaga koos magavad ka kuningas ja kuninganna ning kogu õukond oma vanaisalt tulitaat. Kuulnud, et palju kuninga poegi olevat püüdnud kibuvitsa dismikust läbi tungida, kuid jäänud sinna kinni. Siis ütles noormees, ma ei karda. Lähen, sest tahan ilusat okasroosikese nähe. Ja ta ei võtnud head vana tähti kuulda, kuidas too käigatsunute nõu maha näitab. Säde aastatega oli möödunud kätte jõudnud päev, mil okasroosike pidi ärkama, kui kuningapoeg hekile lähenes. Oi see üleni õites. Oksad taandusid kahele poole ja lasksid noormehe vigastamata läbi põimudest ta selja taga jälle heid. Üks lossiõues nägi ta hobuseid ja kirjuit jahikoeri magamas. Katusel istuvat huvid olid peatiivale peitnud. Vormisestus majja. Tubade seintel tukkusid kärbsed. Kokk köögis hoidis käte eeli, nagu tahaks ta kokapoisil tukast kinni haarata. Ja tüdruk istus süles, must, pooleldi kitkutud kana. Kuningapoeg läks edasi. Saalis magas kogu õukond. Ülaltroonil lamasid kuningas ja kuninganna. Noormees läks aina edasi, kõik oli nii vaikne, eta, oma hingamist võis kuulda. Lõpuks jõudis ta torni jäävas väikese toa ukse, kus okasroosike pagas. Seal ta lebas, nii ilus, et noormeestelt pilku ei suutnud pööret. Ta kummardus ja suudles tütarlast. Vaevalt tulite, huuled okasroosikese puudutanud. Kui neiu silmad hävas järkas üsna sõbralikult, vahetas ta kuningapojale otsa. Koos läksid tornist alla kuningas ja kuninganna käsid ning kogu õukond samuti. Kõik tunnistasid 11 suuri silmi. Hobused õue, tõusid üles, raputasid end jahikoerad, karglesid, jää, liputasid saba, tuvid katusel, sirutasid kaela, vaatasid ringi, lendasid põllule kärbsed, seentel hakkasid end liigutama. Tuli löögikoldes, lõi leegitsev majja, pani toidu keema ning praad hakkas särisema. Kak tutistes poissi, nii et too kärjetes ning tüdruk jätkas kala kitkumist. Siis pühitseti kuningapoja ja okasroosikese pulmi suuredoredusega jää elasid õnnelikult kuni surmani. Igaüks näeb ju kas või nendesamade grimmi muinasjuttude tegelasi natuke isemoodi et loeb raamatut ja vaatab neid pilte, mis siiani joonistatud ja tekkiv hoopis mõttet tegelane. Võiks olla niisugune, iga laps võiks tõesti endale ühe väikse raamatu teha, minu arvates kõik lapsed oskad joonistada, see arendab fantaasiat. Kui minu lapselapsed üks või teine tuleb, andku mõne elagu värvid kätte, siis ma teen seda hea meelega. Vahest on päris toredaid tulemusi vanemateks, saavad kas juba ise pilte näha ja tunnevad juba asja vastu rohkem huvi ja see arendad, igal juhul on see väga tore. Muidugi, ma arvan, et igal lapsel on ikka oma, oma lemmikraamat ja, ja see oleks väga tore, kui endale igaühel oleks niimoodi ette näidata. Ma tean, et Epp Kokamägi, omal ajal, kui tema väike tüdruk oli, elas meie koridori peal muidugi terve rea igasuguseid jutte, ise tegi pildi peale mingisugused rändavast vorstist ja see oli väga romantiline. Sattus kuskile Hiinamaale. Nüüd on ta väga hea kunstnikesse. Medri tund okei, tunud.