Riiuliõpingud sõjajärgses muusikakoolis õpetajate Voldemar Sauli, Endel Lippuse, Herbert Laane käe all, samal ajal jätkus aega ja. Mist koori laulugi harrastada esmalt konservatooriumi segakooris siis aga keskkooli lõpetamise aastal 1951 leiame Heino Lemmiku juba riikliku akadeemilise meeskooriastujate konkursil järgnev meeskoorilaulja professioon suunas ja seadis arengut küllap teistele rööbastele. Kuigi viiuliõpingud muusikakoolis jätkusid, said nendele saatuslikuks ometi meeskoori pikad kontserdireisid, mil järjekindel harjutamine oli häiritud reiside vaheliselt, seda pingelisemad õpinguperioodid põhjustasid käe ülemängimise ning loobumise interpreedi karjääri taotlemisest. Paralleelselt märganud loomingu huvi viis koorilaule kirjutama ning 1953. aastal valmisidki esimesed laulud õhtul ja kevade laul, mis võistlusel tunnustuse pälvisid. Loogiline jätk. Edasi oli konsultatsioonid professor Eugen Kapi juures kelle soovitusel 1953. aasta sügisel algasidki õpingud Tallinna riiklikus konservatooriumis kompositsiooni erialal. Kuue aasta möödudes sai Heino Lemmik diplomeeritud heliloojaks. Kuidas see siis oli? Meeskooris õpingut? Looming. Ma pean ütlema, et tuli võrdlemisi palju nii tööd teha, sel ajal kooris kui ka muusikapõllul peaks ütlema, et minu olek meeskooris andis mulle tõesti tõukejuust vokk Maal muusika viljelemisele. Sel perioodil ja ka hiljem kirjutasin võrdlemisi palju juust, kaal, muusikat ja eeskätt just meeskoorilaule. Esimesed laulud olid mul siis kevade laul ja õhtul ja hiljem sellele juba lisandus meie jõud. No see lugu sai valmis 1959. aastal, siis juba, kui ma lõpetasin konservatooriumi, ei saa muidugi öelda, et instrumentaalmuusika oleks kuidagi mulle vähem meeldinud ja ja et ma seda ei kirjutanud konservatooriumi lõpetasin flöödikontserdiga ja see lugu läks veel isegi Moskvas ka trükkimisele. Ja meie flöödimängijate pere oli päris rõõmus selle loo üle ja nii et seda mängitakse ka veel praegugi. Konservatooriumi päevil muidugi pidi ju õppeplaani järgigi instrumentaalmuusikat kirjutama, nii et ega see viiulimäng ilmaasjata olnud. Sellest viiuli õppimisest on olnud mul üsna suur kasu eriti just orkistreerimise juures. Noh, teatavasti sümfooniaorkestrile on viiuli perega palju tegemist, nii et stristide kirjutamisel on mul muidugi suur abi olnud viiulitundmisest. Hiljem olen ka viiulile kirjutanud. Ühtteist. Pöördusime veel korraks koorimuusika juurde, teatavasti instrumentaalmuusikas 50.-te aastate keskel, eriti orkestrimuusikas, tekkis väike teatav uuenemine neli keele väljendusvahendite osas koorimuusikas. Taolisi uusi momente sai täheldada mõneti hiljem. Ja tuleb vist küll mainida siin, et Heino Lemmiku jäised prelüüd nyt olid selle uuenemise protsessi üks esikteoseid sellises, millal. Selle loona kirjutasin vahetult peale konservatooriumi lõpetamist, nii et kuskil seal 60.-te aastate alguses peab ütlema, et siin on mulle suureks inspiratsiooniallikaks, oli Juhan Smuuli väga ja teeb. Ka muusika, mis valmis sellele tekstile nagu ise nõudis sarnast lähenemist, pisut uuemat lähenemist Seega teksti kaasaegne mõte, idee ise tingis ka muusika kaasaegsemat väljendusvahendit. Ja seda kindlasti ja seda. Tsüklit on meie kooride repertuaaris mitmel korral esinenud. Missugused eesti meeskoorid on seda laulnud? Kõigepealt võttis kavasse selle tsükli riiklik akadeemiline meeskoor ja seda tsüklit juhatasid siis kõige esimeseks Olev Oja siis haaralt Uibo ja hiljem ka Järvela. Peab ütlema, et ka teised koorid on jõudu proovinud selle tsükliga. Ja kusjuures ka päris nii edukalt tahaks ütelda. Tsükkel on ise väga raske laulda ja nende jõuproov oli kaunis julge nii-öelda. Aga nagu praktika näitab, päris heade tulemustega saadi hakkama. Teatavasti Roland Laasme koor. Tartust laulis neid üsna pikka aega. Juba mõnda aega tagasi lõppenud koorifestivalil pälvis edu. Ja see oli möödunud aastal, kui Tartu meeskonna kaudu Jaanus Roland Laasmaa juhatusel selle konkursi võitis ja jäiselt prelüüdi tuli seal kindlasti ka üheks kaalukaks teoseks. Jätkaksime nüüd võib-olla juttu instrumentaalmuusikast. Siin õieti on siis tegemist võib olla kahe suunaka suuremas vormiliselt suuremale koosseisule, orkestriteosed, kontserdid ja teiselt poolt kammermuusika väiksematele koos seisunditele mida helilooja ise esile tõstaks. Instrumentaalmuusikast võib-olla ma tahaksin esile tõsta viiulikontserdi, see lugu sai kirjutatud ka juba mõnda aega, gaasi, ma viis aastat või isegi rohkem. Kontsert ise ei ole mitte pikk, on kaheosaline, esimene osa on aeglasemas tempos ja teine on siis sonaat-allegro vormis. Kiiremodempoline ette sai kantud ka seda meie vabariigis Hiinas, Rannap mängis teda. Ja sümfooniaorkestrit juhatas Olev Oja. Võiksin nimetada veel oma keelpillikvartett? Tõsi küll, see on alles number üks, aga no aga loodan, et sinna võib-olla ehk lisanduvad ka järgmised numbrid. Keelpillikvartett on neljaosaline üsna selles mõttes nii traditsiooniline, niisugune tsükliline jaotus muusikast võib-olla võiks nimetada veel tsükleid, neid on mul kolm, üks on siis Jaan Krossi sõnadele ja kannab nimetust Kiievi Rahnu laulud. Seda tsüklit on päris eduga laulnud Raymond alangu siis Robert Vahisalu ja Mati Palm. Tegime väikest statistikat, siin lauluteksti autorite kas esineb üle 20 eesti luuletaja nime? Lisaks muidugi veel rahvalauludele loodud ent sagedamini kõigist esineb siiski Helgi Muller. Üle 10 teksti on inspireerinud loomaviise siis ka veel Aleksander Suumann, lahen pisut Viivi Luik, millest niisugune mälestus ja võib-olla mõni sõna sidemetest Sis luuletaja ergi, Mulleri? Jah, see on õige küll, et Helgi Mülleri tekstidele olen võrdlemisi palju kirjutanud, tundsin teda ka isiklikult ja mitu korda sai vesteldud probleemidest. Ja mõnigi lugu võib-olla sai alguse ka? Siin vist kõigepealt kantaat, kanarbik nutab. Jah, selle loo puhul tõesti see oli nii et luuletaja pakkus mulle seda teksti, kusjuures ütles ka, ta on paljudele teistele juba pakkunud seda teksti, ma ei julgenud tõesti seda kohe esimesel momendil lahendama hakata ja siis ma palusin lihtsalt natukene aega see tekst erilist dema teistest tekstidest siiski võrdlemisi palju, niiet niisugust laulust nagu tavaliselt tema tekstides esines, ma ei leidnud. Lugu ise on ka äärmiselt traagiline, seal on õieti juttu vangilaagrist, kus fašistid hävitasid rahulikke inimesi, isegi naisi, lapsi. Lugu on kirjutatud missugusele koosseisule. Meeskoorile sümfooniaorkestrile solistile ja deklemaatorile. Võib-olla viimase traditsioonilise küsimusena, mis viimasel ajal on valminud, mis teoksil, mis edaspidi plaanis? Viimasel ajal, mis ma nüüd olen kirjutanud, see ei ole isegi päris viimane. Ma tahaksin võib-olla nimetada sulatiini neljale trombooni, see lugu jälle kirjutatud tellimuse peale, muidu ma ei oleks võib-olla niisugust koosseisu võib-olla isegi välja pakkunud, aga kuna meil tegeles ka just trumboonide kvark det Tiit Karise juhatusel, siis Tiit Karis oligi see mees, kes võttis pintsaku veebist kinni ja ütles, et, et olgu see lugu nüüd kirjutatud seisumaal veel trio viimasest ajast Trio klaverile metsas arvele ja viiulile. Sõda mängiti ka alles hiljuti möödunud aastal möödunud aastal ta ka valmis. Ja siin oli asja initsiaatoriks Helju Tauk, nendel ka parasjagu niisugune trio on olemas ja nad tahavad kontserdi teha. Ja ei ole repertuaari. Praegu on mul siis õelus kantaat, seondis, koduma segakoorile ja sümfoonia kestrile Manivald kesamaa tekstidele. Lugu on meil ette kandmata, ootab nii-öelda järjekorda. Kui nüüd hästi läheb, siis sügisel võib-olla, ehk on võimalik seda lugu siis kuulata ka nii. Avalikkuse ettekandes. Kas esinejat on teada? No arvatavasti peaks olema teose ettekandjateks Eesti raadio segakoor ja sümfooniaorkester. Teinud jutuloomingust tuleb ometi nentida, et Heino lemmik on kõigepealt Tallinna riikliku konservatooriumi vanemateta ja ja selle kõrval leiate aega osavõtt Ta Tallinna kammerkoori tegevusest ning selle kõrval olla helilooja. Kui palju need erinevad alad 11 aitavad, kuivõrd võib-olla segavat. Eks nad mõnevõrra võib-olla aitavad ja mõnevõrra isegi segavad ka. Kui need ülesanded ja kohustusi liiga paljuks läheb, siis ega see loomingulisele tööle just siis enam kasuks ei tule. Viimane valminud töö oli kantaat kodumaa. Mis siis edaspidi selles plaanis on, kas veel vokaalmuusikat või juba midagi instrumentaarses. Nüüd ma arvan kindlasti, et ma olen vokaalset muusikat kirjutanud rohkem kui instrumentaalmuusikat. Ja edaspidise osas on mul kindlasti plaanis instrumentaalse muusika osa suurendada.