Ninalood. Tobe ema oli nii imeliku näoga. Ta ütles, et kasvõi pole midagi rääkida. Misasja ma üldse peaksin rääkima? Tuli paha näoga. Ma ei tea, miks pole talle ju midagi veel rääkinud. Koda ta tahtis, et ma oma toas istuksin ja mõtleksin et äkki mul ikkagi on talle midagi tähtsat öelda. Ei ole. Ma ei julge talle õelda, sina ei ole ka mitte kuskil tema vähemalt teeks mind julgemaks, vaid. Hoopis koju. Kindlasti sina kellegagi koos, kes on? Kes on julge, kes julgeb kõiki asju? Aga äkki julgen sulle rääkida? Mäletad see lastepsühhiaater, kelle juures ma käisin? Tema paga tun. Näiteks, sul on mingi mure? Ei, sa pead selle ära rääkima ja arutama. Kui sa oled hästi palju arutanud, siis sul hakkab parem mul aps järsku ima ja Mart kuulavad köögis raadiot ja kuulevad, mis ma sulle räägin. Oota. Õnneks nad kuulan, mingit raadiot Nad ei saakski, täna olid ju kaalikad, need keedetud jube mardile need ka ei maitse. Ta sööb oma kotleti pudi ära ja siis hakkab virisema. Kuulsid küll, aga ema arvates peab laps keedetud kaalikat sööma. Muidu ta jääb eluks ajaks väikseks. Touraks. Ema ütleb mulle nii kiduraks May kujut, et ma pidin siis gammardi vanuselt ainult kaalikat sööma. Praegu ma võin kaalikad küll järgi jätta, aga ainult siis, kui ma porgandid ja kapsad täitsa ära söön. Unustasin ma tahtsin sulle ühte asja rääkida. Parem oleks, kui seda polekski üldse olnud. Mul oleks võinud täna hoopis mingisse rotaviirusesse jääda või uuesti kipsi. Näiteks. Ma vist pean ikka rääkima, kas sa arvad ka, et ma pean, eks ju? Sõpradele ju räägitakse halbu asju. Ja kui on häid asju, siis neid ka. Aga luba, et sa mitte kellelegi ei räägi. Lubad? Jah? Tead, ma ei käinudki täna koolis. Mul oli ju küll koolipäev, aga ma ei käinud koolis. Ma ei tulnud haigega. Minu kõrval elab ju see ott. Ma ei tea, kas ma olen sulle rääkinud. Meile kolisid ühe onu asemele uued naabrid, kaks poissi, üks on hästi vana, mingi umbes 14. Aga teine poiss on see ott minust aasta vanem. Ta käib meie koolis. Eelmine nädal me juba läksime koos kooli. Täna hommikul meil oli kokku lepitud, kuus on palju lahedam minna. Kõige hullem on see, Ta ongi kõiges süüdi. Tema kutsus mind ehitusele selle koolitee peal ühe nurga juures on ehitussinna, tuleb mingi maja täitsa uus mutt ütles, et seal on miga põnev, aga ei olnud üldse tavaline esitus. Imelik esitaja, mehi seal küll ei olnud. Mutt ütles, et tema isa teab, et see maja jäi pooleli, sest sellel rikkal mehel sai raha otsa. Ei usu elu sees. Rikkal mehel ei seal raha kunagi. Igatahes seal polnud üldse kedagi, ainult paljad seinad, mina tahtsin kooli minna. Me hakkasime juba hiljaks jääma, aga Otitlesed Pole läheme teiseks tunniks teiseks tunniks. Vahe on ainult üks kord teiseks tunniks läinud. Kui mul hammas valutas ja ma käisin arsti juures siis ma läksin tervislikel põhjustel teiseks tunniks. Mutt ütles, et me peame natuke seda maja edasi ehitama, muidu sa ei saa kunagi valmis ja me hakkasimegi ehitama. Seal oli mingit plöga, mis käib vist kivide vahel oti müüri peale, igasuguseid telliskivisid pani segu vahele, mina pidin teda aitama. Sõprust oli meil täitsa normaalne sein suur. Aga siis ma tahtsin kohe kooli minna. Siis ma täitsa kogemata vaatasin kella, tead, mis kell oli? Mehe teine tund oli juba läbi, ei saanudki teiseks tunniks minna. Kolmandasse point. Siis ma hakkasin nutma, Ma ütlesin otile, et see kõik on tema süü. Oli ju tema süü. Tema tahtis ehitusele minna teguvusel maja mütsima Okut. Tema pärast ma ei julgenudki enam minna. Ott ütles, et tema tahtiski võtta puhkust, et lähme tema poole. Siis me läksimegi terve päeva, me olime sealpool 11, me olime juba tema pool. Kell kolm, ma läksin koju. Mul oleks ju täna olnud. Täpselt kui trepikotta läksin, siis ema ja Mart ja oti isa tulid trepist üles. Nad olid nii imeliku näoga. Ma tegin nagu midagi poleks olnud. Ma tegin rõõmsa näo, saame, läksin ruttu oma tuppa. Siis köögis ema küsiski, et kas ma tahan rääkida, et kuidas mul koolis läks. Mina ütlesin, et läks hästi. Siis ma sõin, ma ei tahtnud üldse süüa. Tegelikult mul oli kõht tühi. Aga süüa tahtnud. Seal vuti juures polnud külmkapis midagi viia üldse mitte midagi. Natuke oli ta leiba ja siis natuke sinepit ja mingi punane purk veel. Hästi kange. Siin me seda hästi palju otsee vist viis ja mina sõin vist neli sinepileiba ja selle punase asjaga leiba. Hästi hea oli, aga kõht hakkas valutama. Kaelakoha peal oli ka natuke imelik tunne. Ema ei rääkinud muga söögi ajal üldse imelikult vait oli. Siis käskis mul enda tuppa minna, mõtlema. Ma ei saa talle elu sees öelda, et ma ei käinud koolis, siis oleks maailma kõige õudsam. Mutil oli täitsa ükskõik, minul oli juba tema juures paha olla, tema ainult itsitas ja naeris. Õnneks oli tal arvuti, siis me saime tema juures hästi kaua arvutimänge mängida. Vahepeal mul läks juba meelest ära, et ma ei käinudki koolis, vaid seal igaval esitusel. Aga siis tuli kohe meelde ja kõht hakkas jälle valutama. Siiamaani valutab. Mis Mode'i. Mis see on? Mingi paber? Mark toppis mulle ukse alt sisse või. Kiri Miinale ema moodi tähtedega kirjutatud. Valel on lühikesed jalad. Mis valel valel, nii nõme, ma pole üldse valetanud koti pärast, ma ei saanud kooli minna. Siin ma pean kohe valetaja olema. Ma ei ole üldse kappi, Ma ei tule enam mitte kunagi välja. Sina nagunii kaitseb mind. On juba, ei ole valetaja, ma mõtlen. Ma lähen kööki ja ütlen emale ka, ma ei ole mitte mingi. Pikkus söövad praegu 12 kaalikad, kui ma ei peaks seda ehituse asja rääkima. Pean minema vist kindlalt, pean. Ma siis lähen. Hoian mulle pöialt. Hea meelega ei tulnud kena välja. Ma tahtsin näha, kas plikal on julgust oma pahandust lagedale tuua. Muidugi, ema teadis. Emad ju teavad alati kõike. Õpetaja helistas. Ma ise kuulsin. Ema seletas. Läks küll kooli, ei ole haige. Vaene ema. Ta pabistas ikka koledasti. Äkki on minaga midagi juhtunud? Tark emandaga. Valel on tõesti lühikesed jalad, kaugele ta ei jookse. Aga ikkagi mina hoian minale pöialt. Hoia sinuga, eks? Homseni. Mina lood, kirjutab Eeva kov. Esitavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Virko Annus. Helirežissöör maris lambalinalood.