Mina lood. Minul ei lähe just kõige paremini, ta tegi koolist poppi, aga mitte ei ole tema vanemate meelest kõige hullem, vaid üks, teine asi. Sina, vana sõber, püüab minale olla nõuks ja abiks. Lood. Ei. Kuidas läheb mina normaalselt? Päris talvine juba. Mis uuemat, tavaline, käisin koolis. Koolis käin iga päev koolis, iga päev, jah? Kuule, mul ei tule meelde, kellel on lühikesed jalad. Ma mäletan, et kellelgi olid, sinul on täitsa pikad jalad. Mul ka. Kuidas sulle tundub, meil on sinuga täiesti normaalse pikkusega jalad ja kellel siis ikkagi mingi mõttetera? On lühikesed jalad. Unistad või ma olen normaalne. Kas sa rääkisid ära ja rääkisin küll, misasja ma pidin ära rääkida selle, mis sa rääkisid? Ma pole ju mingi sina ka, norid, mu kallamoin, nori, ma tunnistasin üles, et ma käisin tundide ajal ehituse. Tubli. Aga sina, kallis, teadsid, kallis minu. Ma olen sinu kõige parem nähtamatu sõber. Ma tean neid sinu asju, et sa käisid ehitusel ja aitasid otil maja ehitada ja siis ei vaadanud kella ja pärast ei julgenud kooli minna ja ema ei julgenud ka rääkida. Ma isegi muretsesin sinu pärast. Ausalt ei, muidugi, aga minu juurde ei tulnud meelega. Vaatasime-piilusime, mõtlesin, saab endast võitu, kas ta julgeb minna ema juurde ja oma vale üles tunnistada? Julgeb, ei julge, julgeb julgeb. Ma vedasin isegi kapis kihla Kendiga sinu vana punase kingaga selle hästi armas, aga mis sul väikseks jäi, mille pealegi edasi, me leppisime nii kokku, et kui sa ei lähe üles tunnistama, siis saab punane king suure piimašokolaaditahvlit. Aga kui sa lähed üles tunnistama, siis kes saab siis sokolaadi tahvli? Sina mina olen tulemusega rahul, läbinägelik, nagu ma olen kina, sa oled ikka. Kas mina võiksin ka ühe hästi väikese tüki saada, kohe, kui sa seletad mulle ära väljendi. Valel on lühikesed jalad. See tähendab, et rahulikult oma sõnadega. See on. Kui sa valetad, siis kõik saavad teada, just seekord näiteks helistas õpetaja. Ta oli ju ka mures. Ei saa aru, mispärast tema muretses, äkki ta kartis, et sa oled haigeks jäänud või kui jälle kukkunud ja jälle kipsis tobe. Kuidas edasi muretseb siis? See tähendab, et ta hoolib sinust. Ei tea. Sa oled ikka mossis. Ei ole, ei ole, ole tugev. Sul on siin suu juuresse muss, mis sul sinna tuleb, kui sa oled mossis Moss? See on jälle mingi võõrsõna. Moss, Osson, sina sõna. See on see, mille järgi ma saan aru, et sa oled mossis. Igaühel võib suu juurde selline Moss tulla, mina pole kellelgi näinud, vot siis vaata terasemalt. Mina. Ma ei taha sellest asjast enam üldse mitte kunagi rääkida, valetamise loost. Müüa paha tunne on sees ja. Natuke on juba parem tunne. Kui ma ära rääkisin, siis hakkas kohe parem võima, rääkisime igasuguseid asju ja siis nad isaga ütlesid. Et see nädal ma ise ühtegi trenni minna. Karistus. Huvitav, kuidas see asi äkki nii tõsiseks läks? Ma ei tea, miks mõtleme. Käes vaata, kui paha tunne sul olla. Ja nendel, kellele sa valetad, on ju täpselt sama paha tunne. Kokku sai seda paha tunnet ilmselt juba liiga palju. Kas sa juba nüüd saad aru? Natuke. Ma tahtsin veel öelda, et tegijal juhtub, et sa mõnikord satub natuke valetama, see on täiesti normaalne, kõigil juhtub vahel nii, et nad valetavad. Mulle ei meeldi valetajad. Päriselt valetavad, räägivad igasugu asju, kuulab kuulmisma, ajalehest lugesin. Inimese elu on suuresti teesklemine ja valetamine. Inimene teeskleb ja valetab, sest ta tahab iseendale ja teistele meeldida. Kui sa valetad, siis meeldid iseendale või näiteks sina. Sulle tundus, et kui sa ütled, et koolis läks hästi, siis oligi nii, läks hästi. Sa jätsid ütlemata, tegid koolist poppi, siis sa nagu polekski poppi teinud. Lina, ma ei taha enam valeta muidugi taha. Mina vähemalt ei mõtle selliseid asju. Väljad. Isa käis põhjapoolusel ja et mul on pangas triljon kroon mõned neis asju selle kohta. Vanasõna. Vale on jutu ilu. Nad proovivad asja oma valetamisega ilusamaks teha. Ma ei usu neid valesid. Kas tohib? Ma jutustan sulle valetamise ja valede uskumise kohta ühe hästi vana loo. Jätteste siis, kui sa tahad seal nii vana lugu, et ta on päris keskajast. Jutusta. Üks mees püüdis kinni linnu, kelle laul talle meeldis. Lind ütles, et vangistuses ei laula ta ei palumise peale ega tasu eest. Mees ähvardas ta ära süüa, aga linn väitis, et on nii tillukene ja sitke lihaga, et ei maitse keedetult praetult. Aga temast oleks palju kasu, kui ta vabaks lasta. Mis kasu hind hakkaks laulma, mitte päris. Lind kostis. Kui sa mu vabaks lased, siis ma ütlen sulle kolm tarkust, mis on rohkem väärt kui kolme vasikalihamees, uskus lubadust ja laskis linnu lahti. Lind ütles talle. Esimene tarkusena. Ära usu kõike, mida öeldakse. Teine, mis on sinu oma, see on sul alati kolmas, ära kurvasta sellepärast, mille oled kaotanud. Siis lendas puu otsa esilistes. Tobu, kui oleksid uurinud mu soolikate keerdu, oleksid leidnud sealt hiigelsuure kalliskivi. Mees kukkus kiruma, et oli uskunud linnukese valelikke sõnu kuid lind laulis talle. Küll, sa unustad kiiresti kõik, mis ma sulle õpetasin, kas ma ei öelnud ära usu kõike, mida sulle öeldakse, kuidas sa võisid uskuda, minu kõhus saab olla kalliskivi, mis kaalub rohkem kui ma ise. Ja kas ma ei öelnud sulle, mis on sinu oma, on sul alati? Kuidas saaks sinule kuuluda kalliskivisi minus ja kas ma ei öelnud sulle, ära kurvasta kaotatud asjade pärast. Miks sa kurvastad kivi pärast, mida sa ei ole näinudki? Lendas metsa? Lindis valedes ei mäletanudki. Eks mõtle välja. Ajalehes seisis ka, et valetamisega ja valetajate tabamisega ongi inimese aju nii võimsaks arenenud. Muidugi, ainult sellega. Ma mõtlen selle välja, trenni ma ju nagunii, isa ongi seal väike mõttepaus. Mis otist sai? Mis sai, kuidas ta läheb? Ma ei tea, kas sa teda näinud ei ole, siis? Maid julgesti ta juurde minna. Ta isa oli nii vihase näoga, sa võiksid ikka järgi uurida, mis tast on saanud ja talle ka selle vana loo jutustada. Sellest linnast, kes valetas või kes ei valetanud. Te saaksite ju koos selle üle arutleda, valetas või ei valetanud? Ma võib-olla siis helistan talle. Olgu, ma nüüd lendan. Mul läheb kohe siitsamast helikopter, viie minuti pärast on väljalend. Valeta, kuidas. Võtad seda? Tšau. Ahjaa. Piimašokolaad. Murran sulle ka ühe tüki. Aga hästi väikeseks. Juba läinud aitäh. Nino lood, kirjutab Eevaga esitlevad Külli Teetammjanti kamin, toimetab Virko Annus. Helirežissöör on Maristomba. Sina saad minale kirjutada aadressilt mina ät r tee või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn, 15. Null 20. Linalood.