Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Teose vaatepunkt on euroopalik, kuid käsitleb ulatuslikult terve maailma ajalugu ja pakub rahvusvahelisemaks muutuvas maailmas elavale eesti lugejale võtit ka meie enda ajaloo mõistmiseks. Põhirõhk on riikide ajalool, kuid rohkesti ruumi saavad ka ideede, kultuuri-majandus- ja sotsiaalajalugu ning ka tehnoloogia leiutiste maailma ei ole unustatud. Inimkonna minevikku iseloomustavad nii sõja kui ka rahumeelne areng, majanduse areng ja langused, erinevad kultuurivoolud ja teaduse suured saavutused. Kuigi ajaloo kulgu. Mul on palju mõjutanud poliitika, suurkujud on ajaloo liikumapanevaks jõuks olnud tavalised inimesed. Meie kõik. Seetõttu oleme võimaluse piires valgustanud ka tavaliste inimeste elu ja elutingimusi erinevatel ajastutel. See võimaldab tänapäeva lugejal heita pilku enne teda elanud sugupõlvede elule. Tere, mina olen Peeter Helme, algab kirjandussaade tõlkest leitud ning kandsin äsja ette väikese katkendi Sepo Tsetterberi koostatud ja arvukate soome ajaloolaste kirjutatud maailma ajaloost. Täpsemalt siis on tegu sepa Tsetterberi sissejuhatusega, eesti lugejale, sellele mahukale raamatule ja selle raamatu on eesti keelde tõlkinud Elle vaht ning Erkki Bahovski. Erkki Bahovski ongi minu tänane külaline. Tere, Erkki. Tere. Raadiokuulaja tunneb sind ilmselt eelkõige diplomaatia peatoimetajana. Samuti oled olnud Kuku raadios ja räägid vikerraadios, oled enne Postimehes olnud ja kõikjalt peamiselt just välispoliitika eksperdina. Aga ja võib-olla paljudel ongi tundmata see tõsiasi, et oled tegelikult tõlkinud või osalenud päris mitme ajalooraamatu just Soome ajaloolaste raamatute tõlkimisel. Kuidas sinu jaoks need kaks väga minu meelest erinevat ametit siis kokku käivad, et ühelt poolt poliitiliste asjade üle kommenteerimine, nende analüüsimine ja teiselt poolt süvenemine üsna kaugete aegade tegemistesse, tõsi, sinu huvi paistab alati olevat olnud selliste teemade juures, millel on ikkagi mingi mõju meie praegusele tegevusele ka? Jah. Et seni ma olengi tõlkinud raamatuid enamuses, mis tegelevad 20. sajandi ajalooga, aga on olnud ka paar erandit ja tõepoolest nimega sepasetter pärined, erandika seostavated, käinud siis sa tema Eesti ajaloost ja siis nüüd osa siis maailma ajaloost, mille toimetaksepasetterberi oli ja, ja minu osaks langes just tõlkida varasemat osa mis tõepoolest praegusest välispoliitikast viib selle küllalt kaugel, aga noh, teisest küljest tegemist on ka tekstidega, ka välispoliitikas tuleb palju tekste ikkagi toimetada ja, ja põhimõtteliselt tegemist on kirjatööga, et noh selles mõttes väga kaugel üksteisest ei olegi. Võib-olla küll jah, ja äkki sa võtadki seda mõttemänguna, et vaadata, kuidas mingis mõttes sarnaste probleemide ees, millega maailm praegu rinda pistab, olid möödunud aegade inimestena. Jah, loomulikult paljud probleemid on samasugused ja noh, teine asi on see, et see aitab, võib-olla see tõlketöö aitab ka sellisest rutiinist välja tulla, et et sinu ees avaneb teine Maalme kui nagu sellises igapäevases rütmis olla, kas siis ajalehes või tõesti kommenteerida välispoliitikat, siis ta muutub ikkagi mingi aja jooksul üksluiseks ja kui nüüd alustada siis tõlkimist, siis see avab sinu ees uue maailma, aitab sellest üks luisusest ja stressist pahatihti välja tulla ja, ja ma ütleks, et mingil määral on tegemist ka sellise väikseteraapiaga, et, et tõlkimine aitab mõtteid koondada ja, ja, ja mõnes mõttes ka rahustab. Tõlkimine on kindlasti ka selline väga hea keeletundmise õppimine. Ja noh, loomulikult, et, et ma ei ole ju mingisugune pikaaegne tõlkija või ka siis selline tõlkija, kes tegelebki ainult tõlkimisega, et minu tõlkimisel kogemus on suhteliselt napp. Aga kindlasti ei saa ma öelda seda, et selle võib-olla siis 15 aasta jooksul, mil ma olen aktiivselt tõlkimisega tegelenud, on muutunud ka juba eesti keel, et et muutunud on see, kuidas kirjutatakse mõningasi nimesi, muutunud on natuke lauseehitus ja nii edasi ja nii edasi keel on muutunud võib-olla lühemaks juba juba see näitab seda, et selle keelega peab nagu kaasas käima või selle keelega koos elama ja noh, ma usun Nendel tõlkijatega, kes on tõlkinud raamatuid või tekste mitukümmend aastat, on ilmselt selles suhtes veelgi suurem kogemusi. Kui nüüd rääkida sellest maailma ajaloos, siis tegu on tõesti äärmiselt mahukas ka teosega, see on enam kui 900 lehekülge paks ja siin raamatus siis on tõesti koos kogu maailma ajalugu, siin on räägitud nii uuest kui vanast maailmast väga erinevatest kultuuripiirkondadest kõik seal katsutud kuidagi nagu ühe katuse all kokku võtta, aga enne kui selle tõlkimise juurde jõuda, et mis mulje sulle üldse on, kuidas on võimalik selliseid üldajalugusid koostada, sest et noh, mis siin salata, siin tuleb ju mingi ühine nimetaja Leida nähtustele, millel on raske omavahelisi seoseid tabada. No see on alati valikute küsimus. Peatoimetaja, kelleks siis praegu on sepasetterberi on teinud oma valiku saab ju alati teha selle esimese valiku autoritest, kes võiksid sinna siis panustada sepasetterberi, välistanud põhimõttelises intervjuus. Minule siis ilmus sirbis ka seda, et, et ka üks inimene võib selle kirjutada, aga praegu ikkagi on parem, kui seda kirjutavad mitu erinevat autorit. Ja siis tuleb ikkagi lähtuda peatoimetaja autorite maailmavaatest, mida sinna kirjutatakse, et selles mõttes on alati tegemist valikuga ja ja peab olema mingisugune ühine visioon, üks visioon, millest lähtutakse, selle põhjal see kokku kirjutatakse, sest sest kui seda visiooni ei ole, siis on tulemuseks selline segane mosaiik erinevatest kildudest kokku kirjutatud artiklid, mis ei ole nagu üks tervik, praegu on ikkagi tegemist ühe tervikuga. No nagu sepatseterberi ütleb nii raamatu sissejuhatuses kui ka selles samas intervjuus, mis seal temaga sirpi tegid, et selle teose vaatepunkt on euroopalik, sellepärast et see tuleb lihtsalt meist endist, meie oleme ise Euroopa kultuuriruumis sündinud. Aga tahes-tahtmata eriti tänapäeva maailma vaadates ainult selle Euroop paliku juurde jääda ju ei saa, see ei ole otstarbekas, ei vasta tegelikkusele, ei tänapäeva tegelikkusele ega tegelikult ka ju minevikku, tegelikkusele, et kuidas lahendada siis selliseid olukordi või kuidas sulle tundub, et et siin raamatus on lahendatud see, kus ongi tehtud ju. Kui vaadata sisukorda selline hüpet. Peatükist Rooma keisririigi ajajärk, hüpatakse kohe edasi Vana-Hiina juurde. Ja noh, eks ole ka selline kompromisside küsimus ja, ja ma arvan, et see raamat on selline lahendus stiilis kirik keset küla, et et just varasemas ajaloos on rohkem räägitud võib-olla teistest maailmajagudes ja põhjendatakse siis seda sellega, mis minule tundub täiesti loogiline põhjendus. Et siis Euroopa ei domineerinud maailma, et noh, nagu me teame, siis esimesed kirjutatud allikad leiduvad ikkagi Mesopotaamias, mis ei ole Euroopas siis tuleb juhtus see ka ei ole Euroopa ja küllalt palju on seal varasemas osas jutuga Hiinast ja Jaapanist. Aga aga uusajal tõesti hakkab Euroopa maailma domineerima. Me teame seda, et tulevad maadeavastused koloniaalvallutused ja seetõttu see ajaloo käsitlus muutub, ma ütleks mõneti paratamatult ka Euroopa keskseks. Et ja, ja minu meelest seda liini see raamat ka järgib, et loomulikult alati võib ju öelda, et noh, me võime uusajal kirjutada rohkem ka Hiinast või Jaapanist, aga jaapanali teatavasti Uusel suures osas oli ta isoleeritud ei mõjutanud väga palju maailma ajalugu, et et miks siis seda kirjutada, et see maailma ajalugu on ikkagi ka seos, igasugune ajalugu on seoseid ja, ja kuna Euroopa oli seotud maailmaga rohkem ja sealt sai alguse ka need sündmused, mis muud maailma mõjutasid, siis selles mõttes on minu meelest hästi loogiline, et kirjutatakse Euroopast. Ma ei vaidle sellele vastu aga ütle seda, kuidas on Soome ajaloolis eesti keelde tõlkida, et ühest küljest on ju keeled sarnased ja see loob alati ohtlikke olukordi, seda on siinsamas saatesarjas ka teised soome tõlkijad öelnud, et soome keel nõuab vaatajaid erilist tähelepanu see kui üks asi, aga teine asi on, kuidas Soome ajalooteadlaste keel näiteks erineb Eesti ajalooteaduses kasutatavast keelest, kas siin on mingeid selliseid mõistelisi erinevusi või mingeid selliseid probleeme, kus sa pead mingisugust lähenemisnurga erinevust hakkama neid kuidagi eesti keeles teisiti ütlema? No siin tuleb kohe öelda, et ma üritasin seal teatud kohtades varasemas ajaloos asendada ja see oli mul kirjastuse toimetaja luba, et asendada siis viited Soomele seal teatud kohtades, kus siis üldajaloo kulg kuidagi riivas Soomet siis sinna asemele panna Eestiga seotud sündmused ja ja enamasti see õnnestus, sest enamasti need asjad, mis kuidagi riivasid Soomet, siis riivasid ka Eestit ja seal suuri erinevusi olnud. Soome keeles on muidugi see, et et väga tähelepanelik peab olema nimedega siis isikunimedega või kohanimedega, mis on soome keeles teistsugused. Soome keeles ju valitsejatel kirjutatakse nimed näiteks täiesti teistmoodi soomepäraselt kui eesti keeles. Seal peab jälgima ka seda näiteks eesti keeles, kui ma rääkisin, räägime näiteks mõnest kuninga nimest, siis ütleme, kuningas Charles mis on siis eesti keeles erinev, sõltuvalt siis maastus, siis Charles, Inglismaa või Prantsusmaa, Karl näiteks siis Saksamaa või Rootsi ja Carlos näiteks paania siis soome keeles on ikka Kaarle, vahet ei ole, et tuleb nagu jälgida seda, et mis maaga on tegemist ja mõnikord on ju ka see teatavasti kui me räägime keskajast või ka varusaastet, kuningas oli mitmel troonil korraga, et siis tekib küsimus, et kuidas me seda nime tõlgime, siis peab jälgima seda Eesti ajalootraditsiooni. Aga mis puudutab nüüd keelde? No ma ei oska öelda, ma, ma arvan, et, et, et see keel on selline kompromiss, kui me räägime sellest üldajaloost ja Eesti ajaloolaste puhul sama moodi, et et sellise nagu teadusliku keele vahel. Ühelt poolt ja siis teiselt poolt siis sellise jutustavad nii-öelda belletristikasse vahel, et et seal üritatud selline kompromiss leida. Ja mõnikord on see küll, et tsikk, keel paraku on kaldunud sinna kantseliiti nii soome keeles, et seda tuli natuke kõvastiku ümber teha, et mõnikord ma tõlkisin ka niimoodi, et ma tõlkisin ühest lausest kaks lauset ja nii edasi, et ja noh, eesti ajaloolaste puhul on gabarakkuse et mõnikord kirjutatakse nüüd selles mõttes nii-öelda jutumärkides teaduslikult, et üritatakse laske range ja täiesti ametlik, aga, aga ma arvan, et selline näide siis nagu üldajalugu või ka Eesti ajalugu, kus ei pea olema ilmtingimata viited, vaid need allikad on seal taga, siis ei pea olema kinnini sellises akadeemilises keeles. Ma arvan sedasama moodi, et minu meelest on ka väga oluline ajalookirjanduse puhul, et see oleks ka heas keeles ja eriti kehtib see sellise üldajaloo kohta, mis ma vist arvan õigesti on nagu mõeldud nii-öelda igaühele lugemiseks. Ja noh, see ongi mõeldud nagu üldharivaks teoseks ja, ja tõepoolest noh, see on tervik ja, ja selles mõttes ma täiesti soovitan seda lugeda. Loomulikult saab internetist leida detailsemat infot mingisuguse kindla sündmuse kohta, aga see ei ole terviks, ei tekita seoseid, ei anna nagu tervet ülevaadet, et kui sind läbi lugeda maailma üldajalugu, siis see tekitab sellise tervikpildi ja siis, kui see taust on nagu olemas, siis on võib-olla parem ja lihtsam ka need detaile kas siis võrgust või siis eraldi Monograhvetest otsida. Aga miks Eesti ajaloolased ei ole midagi sellist teinud? Aga tegelikult on, need on hakanud ilmuma Eesti üldajalukku esimene osa tuli siis, mille autoriteks on Aivar Kriskaja, Mait Kõiv ja täiesti jah, ma täiesti kindlalt väidan, et juhuslikult ilmumine siis selle soome keelest tõlgitud maailma ajaloo ja siis Eesti ajaloolaste kirjutatud maailma ajaloo ilmumine sattus ühele ajale, sest selle tõlkimisega alustasin mina ikkagi väga ammu ja seal olid muud probleemid, miks tõlkimine vahepeal seisma jäi. Ja siis oma rõõmuks näen ma ka seda, et Eesti ajaloolased on jõudnud selleni, aga, aga põhimõtteliselt need probleemid on selles, et et Eesti ajaloolastel ei ole aega. Sest selline kirjutamine võtab ikkagi väga palju aega tööst ja ja ma kardan ka seda, nagu me ilmselt mõlemad väga hästi teame, et raamatu kirjutamine Eestis ei ole just väga tasuv tegevus. No see soomlaste raamatu jah, valmis ammu ja seda vist testiga väga pikalt ja tõesti ma loodan, et ma nüüd ei eksinud, ma sain vist 18 autorit kokku, et ühesõnaga siin on ju kõik Soome ajaloo teaduse tipud sees, et et see on üks väga põhjalik ettevõtmine. Ja noh, loomulikult ja, ja siin tuleb ka veel seda, et sellest raamatust on ilmunud ka mitu trükki, et võib üle kontrollida, kuhu ma nüüd õigesti mäletan, siis selle raamatu puhul läheb see ajajoon kinni aastaga 2006. Selles mõttes on tegemist ikkagi üldajaloo seisukohalt küllalt värske teosega. Ja noh, nagu me teame ka seda ajaloo kirjutamise puhul on oluline jätta endale aja ajalooline distants et tekitada võimalus üldistada, järeldada midagi. Ehkki noh, loomulikult näiteks 10 aasta pealt järeldada on, on midagi muud, kui näiteks 100 aasta pealt. Et sind tuleb aina juurde ja mis praegu tundub oluline, võib-olla ei tundu enam viie aasta pärast. Aga kuhu üldse nii-öelda paigutuvad tõlke lihtsalt ajaloo raamatut Eestis ilmuvast ajalookirjandusest ja valdav enamus on tõlk. Samal ajal on ajalooteadus ju selline teadus, mida me oleme harjunud pidama nii-öelda rahvusteaduseks, millekski, mida me teeme ise ise oma rahvale et iseennast, oma minevikku mõista, et aru saada, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme. Aga selge on see, et väga paljude teemadega ei jaksa Eesti ajaloolased ja tegeleda väga paljude teemadega ei peagi eesti ajalooliselt tegeleda. Aga ometigi tekitab see selle küsimuse, et me oleme nagu väga mõjutatud muu maailma ajaloo kuvanditest. Jah, ja noh, selle üle on ka juba vaieldud, piike murtud, siin võib-olla tuleks ka teha väike erinevus, see on võib-olla natuke ka kunstlik, aga ikkagi, et on osa siis raamatuid, mis on tõlgitud eesti keelde, kus siis ajaloolased kirjutavad kuidagi Eesti ajaloost ja selles mõttes on see oluline rääkida ka eesti keelde siis teise osa moodustavad raamatud, mis räägivad puhtalt ajaloost, mis Eesti ajalooga seostanud vähe või siis või siis ei seostu üldse. Et see on valikute küsimus, aga ma arvan, et see on paratamatu, et see väike riik, et sama saab rääkida ju ka kirjandusest. Et väga palju tuleb Eestis ikkagi tõlkida väliskirjandust. Sellepärast, et olla kursis siis maailmakirjandusega filosoofiaga näiteks, sest noh, on olemas küll Eesti filosoofia ja Eesti mõttelugu, aga selleks, et olla kursis, siis nii-öelda selle laia maailmapildiga tuleb tõlkida samal ajalooga, et tuleb tõlkida selleks, et näha, siis mis siis mujal maailmas toimub ja tõepoolest, see Eesti ajaloolaste nappus ei ole sugugi halvustavalt öeldud, aga see fakt ikkagi piirab ajaloost kirjutamist, et tõesti, üldajaloost on väga vähe teada, on tõesti hea, et et Eesti ajaloolased on hakanud üldajalast kirjutama, aga, aga väga harvu näiteid tuua siis nii-öelda kui me läheme detailsemaks, et mida siis Eesti ajaloolased on kirjutanud millestki, mis ei ole otse Eesti ajalugu, ütleme noh, arheoloogid teevad seda, sest arheoloogia on seotud seal piire ju ei olnud ja, ja see on kindlasti pluss meenutel näiteks David Vseviovi raamatut siis Venemaa ajaloost, aga see on ka ikkagi otsapidi seotud, et Eesti ajalooga. Aga noh, näiteks keegi, kes kirjutaks puhtalt keskajast. Noh, Priit Raudkivi on kirjutanud Inglismaa ajaloost natuke selliseid näiteid on ikkagi suhteliselt vähe, et minu meelest võiks nagu rohkem kirjutada, rohkem julgustada ja noh, ma tean seda nii palju riivamisi, et Eesti ajaloolaste noorema põlvkonna esindajad vähemalt mõned tegelikult ka sellest kirjutavad, noh, praegu on ikkagi piirid lahti, inimesed elavad välismaal. Nad tegelevadki ka välismaa ajalooga, samal ajal on siis tõesti neidis, ta oli see, kes tegelevad Eesti ajalooga, et ma ei näe siin nagu vastandust, mida mõningates eriti üritatakse tekitada, et et umbes, et kui sa ei kirjuta Eesti ajaloost, et siis sa oled reetnud midagi või nii edasi, mida siin mõnikord on ka meedias ette tulnud. Kindlasti seda niimoodi ei saa vaadata ja minu meelest on see ikkagi väga uhke, kui näiteks ka see ei ole küll ajaloolased, aga usundiloolased Tarmo kolmar või nooremas põlvkonnas Peeter Espak on kirjutanud väga kaugetest maadest kulmar siis Lõuna-Ameerika ajaloost ja Espak Q vanast Lähis-Idast. Tšifreerinud neid tekste seal, et see on ikkagi väga uhke, kui meie ajaloolased ka millegi sellisega toime tulevad. Aga ma siiski veel jääksin sellesama tõlkimise teema juurde selles mõttes, et kas ajalooteoste tõlkimisel, kui nüüd jätta kõrvale sedasama soome nime spetsiifika kes ajalooteaduslike tekstide tõlkimisel on veel midagi sellist spetsiifilist, mida üldiselt peaks alati järgima. Ja selle puhul tuleb jälgida ka seda, et, et asi oleks ühtlustatud. Et ja see on igasuguse ajaloolise teksti puhul niimoodi. Et kui ühes kohas on sündmused, aga üks aastaarv, siis see peab olema niimoodi läbivalt terve teksti jooksul, kui me räägime mingist riigist, siis see peab olema läbivalt kirjutatud, et ühtemoodi ja siin oli küll paar korda, nii et mida me ise märkasin ja toimetajad märkasid isegi rohkem, et mingisugused sündmused ei kattunud mingisugused numbrid mingisuguste sündmuste juures ei kattunud eri autoreid olitris, kasutanud eriandmeid ja, ja eestikeelne. Ma julgen küll öelda, et oli selles mõttes parem, et need numbrid said ühtlaseks. Ja, ja tekst selle selle läbi ka parem, et tuleb alati jah, jälgida neid andmeid, et kui ütleme seal minu meelest seal ühes kohas oli niimoodi, et et Poitiers lahing noh, Euroopa üks tähtsamaid sündmusi varasemast keskajast 732 oli ühes kohas ja 733 oli teises kohas. Noh, selliseid asju peab jälgima, et, et need, need asjad ei hakkaks erinema ja hakkaksid vastupidi, hakkaksid. Ega see ühtlustamise probleem on ju selles mõttes ka laiemat, on ju teatud sündmusi, mille osas täielikku konsensust ei olegi või kui me võtame näiteks muistse Mesopotaamia ajaloo, siis ju kehtibki nende pikk lühike arvamine, sest et teatud sündmuste osas ei olegi jõutud muud moodi kokkuleppele kui selles, et neid saabki kahte moodi dateerida. Aga ilmselt ei ole see tõesti sellise üldkäsitluse puhul selles mõttes probleem, et autorid on kokku leppinud ja seal rohkem toimetamise koht. Aga sa oled ise ka ju ajalooraamatuid toimetanud, nii et kuidas need kaks poolt, et ühelt poolt sa tõlgid ja teiselt poolt toimetad, kuidas nad kokku saavad, kas tõlkides on vahel selline tunne, et tahaks hakata toimetama, aga aga tunned, et võib-olla see ei ole sinu töö või, või sellist probleemi ei ole olnud? Ja no eks see mõnes mõttes keeruline ole, et tõlkimine on see, et, et alati on hea seda teksti nii-öelda lasta natuke puhata nii-öelda ja siis vaadata värske pilguga peale, siis näed asju, mida nii-öelda seal tõlkimise sees olles, et selles mõttes on tegemist erinevate protsessidega, et nagu ma ütlesin juba, et ma ei ole nagu selline pidev tõlk ja et minul on see teksti sisse minek võtab võib-olla natuke rohkem aega, kui nii-öelda inimestele, kes tegelevad kogu aeg tõlkimisega ja, ja kui ma seal teksti sees olen siis oma lahem käima ja siis ma hakkan nagu tõlkima. Ja, ja ma saan aru, mida ma teen. Aga selleks, et nii-öelda seda teksti normaalselt näha, tuleb mõnikord jälle välja tulla ja vaadata, noh, ütleme seal vastasel tekstil laagerdada ja siis siis vaadata, kui nüüd toimetada, siis seda ei ole. Toimetamine on siis ikkagi see, et oma kogemustest ja oskustest lähtudes tuleb tekstile peale vaadata ja siis teha märkusi ja, ja seda teksti muuta. Et selles mõttes on jah, see tõlkimine, toimetamine erinev protsess ja ajalooraamatutega on jah alati see ka, et kui me seda toimetame, siis on alati küsimus, et kas me toimetame siis seda teksti, mis on eesti keeles kirjutatud või siis me toimetame juba tõlgitud teksti, et, et ka see on oluline, et kui me toimetame tõlgitud teksti, siis on alati hea näha seda originaalkeeles teksti, et siis on võib-olla väikseid vihjeid sellele, kuidas seda teksti paremaks muuta, kui on eesti keeles ainult tekst on kirjutatud ka algusest peale eesti keeles, siis on teine asi. No sa oled ju pealegi tõlkinud vist üldjuhul selliseid tekste, kus sul on olnud võimalus autoritega ise ka konsulteerida. Ja, ja just, ja, ja selles mõttes oli väga hindamatu kogemus, justkui ma tõlkisin sepasetterberi kirjutatud Jüri Vilmsi surma, kus siis väga suur osa on Chitaatidel arhiividest leitud allikatel ja, ja noh, neid teistpidi tõlkida eesti keelde, ilma et teaks, kus need allikad on ja missugused on täpselt välja näevad siis, siis see oleks olnud ikkagi kolossaalselt suur töö, et need allikad kõik ise välja otsida, aga Sepo oli õnneks need allikad kõik ise välja otsinud, alles jätnud ja saatis mulle siis nende eestikeelsed vasted. No jutt on ju sellest, et ajajärk on siis 20. sajandi algus ja siis juba eesti keel oli teistsugune, kas see keel, mis siis ajalehtedes kirjutati, hoida siis diplomaatiline kirjavahetus see keel oli teistsugune, et seda siis tõlkida soome keeles täpselt tagasi eesti keelde? See oleks olnud ikkagi väga keeruline töö, et selles mõttes kindlasti aitas ja aitas ka praegu kui maailma ajalukku tõlkida, et Sepogase otse suhelda ja küsida midagi, mis jäi arusaamatuks. No see oleks olnud absurdne, ilmselt tõesti neid eestikeelseid 100 aasta taguseid dokumente hakati tagasi telkima. Jah, jah, et selles mõttes on, on, on hea ja ja mõtlen, et suurimad probleemid tekivadki siis, kui jutt ei ole enam soome keelest puhtam, vaid noh, ütleme, et see põhitekst on soome keeles, siis on autor otsustanud tsiteerida näiteks kas hoomerost või koraani, näiteks, mis seal maal majalasete tuleb, siis tuleb need kohad eesti keeles välja otsida ja, ja ja, ja ära siis kirja panna, aga, aga oli ka muidugi neid kohti, kus siis eestikeelseid vasteid ei olnud, et siis ma tõlkisin kas siis soome või inglise keelest ja, ja siis pärast toimib. Ta vaatas üle ja leidis, leidis oma versiooni. Selliseid kohti oli päris palju. Selles mõttes, et siin raamatus on päris palju otseseid tsitaate siis ilukirjanduslikest teostest ja pühadest tekstidest. Aga päris sellega, mis siin maailma ajaloos tegeleda ei tulnud, et oleks ise pidanud hakkama sõnaloomega tegelema. Ei, seda mitte jah, et paar kohta küll oli, kus tuli otsida täpseid eestikeelseid termineid ja ma siis konsulteerisin teiste tõlkijatega ka eesti keeles on olemas õnneks küllalt palju eriala leksikaalne, kus need sõnad on olemas, et otseselt sõnaloomega, jah, sel juhul ma ei ole pidanud tegelema. Aga äkki kuulame vahepeal muusikat, kui ma palusin sul valida välja muusikat, siis sa ütlesid, et sa oled täitsa tavaline eesti mees ja või leidsid, et võiks kuulata Singer Vingeri Massikommunikatsiooni, millest siis selline valik. Singer Vinger? Minu nii-öelda noorpõlve lemmik ansambel, sellega on seotud päris toredad mälestused, et kui ma käisin õpilasmalevas, selline asi eksisteeris veel nagu testi lõpuaastal ja Singer Vinger siis esines seal maleva kokkutulekul. Et see, siis ta siis ta oli vahepeal keelatud vastu vist oli 1986. Singer Vingeri nimi oli keelatud ja siis ta oli vahepeal nimega aken. Ja, ja ma mäletan hästi jah, et kuidas nad seal esinesid. Jätkub kirjandussaade tõlkes leitud mina olen Peeter Helme ja minu külaline on täna diplomaatia peatoimetaja ja ka ajalooraamatute tõlkija Erkki Bahovski. Kuulasime äsja Singer Vingeri muusikapala massikommunikatsioon. Aga meie jutt siiski keerleb täna tõlkimise, mitte siis Erki raadio või ajalehealase tegevuse, ehk mitte siis sedasorti massikommunikatsiooni ümber vaid sedasorti massikommunikatsiooni ümber, mis raamatuteks saab. Ja pühendasime, saate esimese poole äsja eesti keeles ilmunud maailma ajaloole, mille on kokku pannud sepatseterberia, mille on kirjutanud terve hulk. Mina sain kokku 18 Soome ajaloolaste aga Erki, kuidas üldse tõlkimiseni jõudsid? No see oli see, et kuule, aga ma õppisin Eesti humanitaarinstituudis ja seal meil oli tõlkeseminar, mida siis vedas Mart Mäger, sealt siis hakkas tulema, et hakkasin siis tõlkima teistele inimestele selliseid kirju või mingisuguseid kutseid, see oli tatavast aeg, kus paljud inimesed läksid Soome tööle või Soomega olid väga tihedad suhted, teate ja ma tegin seda siis mõlemat pidi, et mitte siis ainult soome keelest eesti keelde, vaid ka vastupidi, et eesti keelest soome keelde ja sealt edasi siis tuleb tänu avaldada Ülo tuulikule, kellega meil on sellised tutvussidemete saarte kaudu, et mina olen juurte poolest siis muhulane või pool muhulane ja lodulitatust Abrukalt siis kuidagi need saarde inimesed omavahel kokku said ja siis siis tema pakkus mulle, et ma võiksin hakata tõlkima seda sepased terve riviis laskus Senatist ja sealt edasi siis ma olengi tõlkinud. Nii vahelduva eduga, et et nagu ma ütlesin, ma ei ole just väga sagedaselt tõlkinud, aga mõne raamatu siiski ja, ja siis kirjastused on ise pakkunud mingisuguseid teoseid tõlkida ja siis ma olen ka need vastavad. Ja sa oled tõlkinud just soome keelest. Ja mulle on pakutud tõlkide tõlkimist inglise keelest. Aga, aga ma ei tunne ennast selles keeles nüüd nii hästi või ma peaksin ütlema siis seda, et ma peaksin väga palju ümber õppima, et Inglise keelest tõlkida, et ma küll räägin seda keelte, loen selles keeles. Ja olen kirjutanud, kab artiklit inglise keeles, aga tõlkimine on ikka midagi muud, et ma ei ole kindel endas, et kas ma suudan sellest nii-öelda soome-eesti keelele, ümberminekust kehastuda ümber siis inglise keelest eesti keelel, ümbermenetlust, need, need keeled on väga erinevad, ikkagi inglise keel soome keelest ja ja, ja ma ei ole väga kindel, et et on, mina olen nagu parim tõlkija inglise keelest. Peale selle tuleb ju enamus tõlkeid eesti keelest tulebki inglise keeles, nii et selles mõttes see konkurents turul, kui nii võib väljenduda, on palju suurem soome keeles tõlkijaid, samas on palju vähem. Sa oled tõlkinud, nagu ma juba enne rääkisime, sest ajalooraamatuid ja, ja peamiselt selliseid, mis ühel või teisel viisil kuidagi ka Eesti ajalooga haakuvad. Jah, no selles mõttes see ongi see, see küsimus, et millest me siin ka varem rääkisime, et, et kui me tõlgime raamatuid, siis missuguseid raamatuid ja noh, loomulikult kirjastused mõtlevad ka sellele, et raamatutel oleks mingisugune müügiedu ja siis tasubki tõlkida neid raamatuid, mis on siis seotud Eesti ajalooga või siis räägivad otse Eesti ajaloost nagu Jüri Vilmsi surm näiteks ja, ja see on kas siis põhjus, miks mina olen tõlkinud, et Eesti ajalooga seotud raamatuid ja loomulikult on see, et Soome autorid kirjutavad ka küllalt palju Eesti ajaloost, et suhteliselt, et vähe on ja teiste riikide autorid, kes spetsiaalselt Eesti ajalugu on uurinud, vene autorid, on natuke, aga need ajalooraamatuid, mis sealt tulevad, jälle on teisest küljest noh, pehmelt öeldes mõnevõrra vildakas Äkki oleks neid just huvitav sellepärast tõlkida hoiatavate näidetena ja aga vene keelega mul selline lugu, et ma ilmselt saaks selle tõlkimisega kuidagi. Kui ma aga see võtaks nii kaua aega ja ja meil on need vene keele oskajaid ikkagi palju rohkem, kes selle tõlketööga paremini. Kanna saavad mulle tundub, et üks sinu põhilisi tõlgitud autoreid on siis sepa Tsetterberiaga tõlkinud näiteks ka jussi Pekkarinen ja Juha pohh ja seeläbi Soome kadalipu, mis räägib siis Soomest Nõukogude liidule välja antud eestlastest. Te olete tõlkinud ka Max Jakobsoni raamatu tulevik, lõpus on siis küsimärk? Äkki sa räägid natuke nendest autoritest ja nende tõlkimisest ka? Ja et kirjastused ise pakkusid seda mulle tõlkida ja see inimeste väljaandmine ei puudutasin muidugi ainult eestlasi, et puudutab ka kõiki teisi, kes Soome jõudsid ja lootsid sealt varjupaika leida, aga aga niimoodi ei läinud, et Soome oli mingis mõttes ikkagi finlandiseerunud ja pidi need inimesed välja andma. Väga kurb lugu. Aga see oli siis Urho Kaleva, kas see poliitika üks nurgakive, et nõukogude liidule need inimesed välja anda, tegemist on väga põhjaliku uurimusega, põhineb allikatel ei ole kirjutatud lihtsalt sellist heietust, vaid tegemist on ikkagi ajalooliselt tubli tekstiga. Ja noh, ma ütleksin, et praeguse rändekriisi valguses on see teema jälle aktuaalne, et kuidas siis kuidas ja kas inimesi peaks välja andma tagasi saatma asukoha ja selles mõttes tasub seda teksti lugeda? No mis puutub Max Jakobsoni, siis see on puhas välispoliitika ja siin tõesti minul see igapäevane tegevus langes võib-olla kõige rohkem kokku sellega, mida ma siis tõlgin, et Jakobsoni tasub lugeda ka niisama ilma et seda tõlkida temalt on ilmunud eesti keeles ka palju kapitaalsemat teosest siis 20. sajandi ülevaade mis siis räägib just soome positsioonist, aga võib olla ka laiemas mõttes väikeriigi positsioonist 20 sajandi maailmas ja kuidas ellu jääda ja tulevik on siis selle raamatu nagu edasiarendus ja ja kindlasti kasulikud teosed lugeda kõigile. Kas seal on praegu ka midagi pooleli, mida praegu ei ole, ma mõtlen, et võiks tõlkida. Päris hea raamat, minu meelest on, on Juka tarka soometumise ajalugu, et et ma lugesin seda ja mulle väga meeldis see ja ka selles mõttes, et et ehkki me küll räägime Eestis väga palju sellest, et Soome oli Soometanud ja nii ja naa, aga me ikkagi ei tea ju väga palju sellest soometumise ajaloost, me ei tea seda, miks see soometamise ajalugu või miks see soometumine üldse tekkis. Tähtsamad sündmused, kuidas Soome siis oli lääne ja ida vahel, missugust poliitikata täpselt ajas? Et ega ma väga palju sellest ei tea ja minu meelest see raamat, et on väga kasulik just selles plaanis Sa arvad, et eestlased kipuvad seda, mida Soome nendel aastatel tegi, alahindama ja võib-olla üleolevalt vaatama soomlaste peale? Jah? Küll seda jah, et kohati on tunda, võib-olla mitte ja mitte alati, aga aga kui me nüüd kujutame ette Eestit näiteks me kujutame ette Eestit olukorras, et Eesti ei ole Euroopa liidu ega NATO liige, Jaan silmitsi Venemaaga et, et missugused poliitilised valikud siis meie juhtkonnal on ja, ja, ja kus siis aeg-ajalt võib tulla ette, et suur naaber ütleb, et me alustame konsultatsioone ühisteks sõjaväe manöövrite, eks et et siis kas see siis tähendab seda, et on ainult konsultatsioonid või siis tahab suur naaber kabaas äkki meie territooriumil avada või siis suur naaber arvab, et seda rünnaku ennetamiseks tuleks Meyeri okupeerida ja meie katsume siis suurel naabril selgitada, et vaata seda suurt rünnakut ikka ei ole, et ärge muretsege, et kõik on hästi. Kui me nüüd nagu mõtlema nendele valikut, siis pilt muutub palju keerulisemaks, samas ma ei taha õigustada mõne sündmuse kulgu ja mõnda valikut, mida Soome poliitikud tegid, et kindlasti oleks võib-olla võimalik olnud ka vältida neid soometumise inetumad juhtumeid ja sellest on seal tarka raamatus ka väga palju juttu. Aga aga ma tahan lihtsalt öelda seda, et tuleks panna ennast Soome olukorda ja katsuda mõista seda soome käitumist, et et see ei olnud lihtne, et meil on võib-olla tõesti selline arvamus, et et Soome teeb alati seda, mida Moskva ütleb. Ka soometumise ajalugu näitas, et Soome alati teinud seda, mida Moskva ütles, vaid Soome üritas alati vingerdada sealt kuidagi kõrvale ja ja pakkuda mingeid oma lahendusi, et selline ja selline noh, nagu Jakobson ütlebki, et see oli selline fakeeri köietrikk Nüüd sa rääkisid, et kui välispoliitika ekspert sellest, mida eesti lugeja peaks nende Soome ajaloolaste raamatutest õppima, aga ütle, mida sina kui tõlkija ütleksid, mida Eesti ajaloo autorid võiksid Soome ajalookirjanike teostest, mida sa nii palju lugenud oled õppida? Seda on, ma arvan, et Eesti ajaloolased üldiselt on Soome ajalooga kursis, et arheoloogidel on väga tihedad kontaktid soomlastega aga ka paljudel teistel, et eriti võib-olla seda enne kahekümnendat sajandit, kus kus need riigipiirid ei olnud nii paigas nagu, nagu tänapäeval, et noh, keskajal näiteks ju et Eesti ja Soome piirid geograafiliselt olid muidugi olemas, aga, aga mitte siis riiklikus mõttes, et selles mõttes see koostööajaloolaste vahel on päris tihe ja ja ma arvan, et ega siin midagi nüüd suurt õppida ei olegi, et et ma ei oska siin küll midagi mingeid erilisi soovitusi jagada. Aga võib-olla kirjutamise metoodikas või selles, kuidas oma loomingut lugejale söödavaks tehakse või midagi sellist, kas, kas on mingeid erinevusi ta ei peagi midagi õppima tingimata võib-olla mingisuguseid traditsiooni erinevusi. No ma viitan siin sepasetterberi intervjuule jälle, et Sepo ütleb seda, et Soomes on ikkagi tugevam see üldajaloo kirjutamise traditsioon, et Eestis on ikka see, et ja noh, nagu Sepagi ütleb seal intervjuus, et Eestis on alati see ohutunne, et et kui keegi keegi eesti ajale kui kirjuta, siis kes seda veel teeks, et järelikult tuleb panustada ressursid siis Eesti ajaloo uurimisele ja, ja sinna siis põhienergia läheb. Teisest küljest on ju ka tekkinud suur poleemika, et kuidas seda Eesti ajalugu ikkagi kujutada, et kas seda kujutada nii-öelda puhtalt Eestist lähtuvalt või siis niimoodi, et Eesti oli lihtsalt osa Euroopast ja need protsessid, mis siin aset leidsid, olid siis palju suuremate protsesside osad või siis tulemused või järeldused, järelmid. Et see on alati valikute küsimus, et ja noh, tegelikult et Eesti ajaloolaste nii-öelda uuem põlvkond on ikkagi ju lähtunud sellest, et siin ajalugu on osa siis Euroopa või maailma ajaloos. Suur poleemika oli näiteks Eesti ajaloo kahe ümber, mis tegelikult ju üritas seda Eesti aja nagu serveerida niimoodi, et see on osa siis sellest Euroopa keskajast. Samamoodi on tegelikult kirjutanud oma viimase raamatu Margus Laidre, kes siis räägib Põhjamaade saja-aastasest sõjast kus siis tegelikult, et Liivimaa saatus on vägagi seotud Euroopaga, et need niidid ja need seosed, mis siis Euroopaga meid ühendasid, olid ikkagi väga tihedad, et jutt läheb prantsuse kuningakoja nii välja, et, et seda tavaliselt, et ju eesti ajal nii-öelda klassikalistes teostes ei kohta. Aga nüüd küll, et ja ma arvan, et see ongi loomulik suund, et ajal, mil inimesed käivad välismaal õppimas piirid on lahti ja loodetavasti veel on ikka, et see on ka loomulik suund, et ka Eesti ajaloost endast paremini arusaamiseks, mina arvan, tuleks ikkagi lugeda, kõigepealt tuleks õppida ülikoolis ka üldajalugu. Enne ei saa, hakkab teiste ajalugu üldse õppima, sest meil ei ole seda konteksti ja noh, mõnikord jääb siis mulje, et, et Eesti on maailma naba ja kõik need sündmused, mis siin toimusid, olid mingisuguse unikaalse tähendusega. Aga tegelikkuses pahatihti olid nad mingisuguste sündmuste järelkajad või, või koopiad Selge ma tänan ja selleks, et sellest üldajaloost aru saada, tasub siis vaadata äsja eesti keeles ilmunud sepatseterberi koostatud maailma ajalugu. Enne kui lõpetame. Sa palusid veel teiseks muusikapalaks Glenn Milleri Tšatanuga George jõud, miks just see pala? Mulle meeldib džäss ja. Mulle meeldib Glenn Miller, et seda on hea lõõgastav kuulata ja mõnikord ka tõlkimise ajal, siis kuulan kas siis Singer Vingerit või Glen Millerit või siis mingit muud kergemat muusikat, et täielikus vaikuses ma enamasti ei tõlgita. Selge, aga ma tänan selle vestluse eest, Erkki Bahovski. Sellega lõpeb järjekordne tõlkes leitud, mina olen Peeter Helme ja oleme taas kuulmiseni kahe nädala pärast.