Meie igapäevasesse keelekasutusse on elava muusika või elava esituse tähenduses pindunud inglise sõna Liv. Reeglite järgi tuleb see sõna, kui ta esineb eestikeelses tekstis kirjutada kursiivis. Käändelõpp tuleb sõnast lahutada ülakomaga, kusjuures mõlemad käändelõpp kui ka ülakoma peavad vastupidi sõnale endale olema püstkirjas. Liitsõnas näiteks live muusika või live kontsert on täiend live kursiivis ja põhisena, muusika või kontsert, püstkirjas. Laps Silepiks. Lühidalt öeldes reeglid nagu tsitaatsõnana puhulika. Kuid slaidil on ka mingit eesti vastet, mis meid kõikidest nendest reeglitest säästaks, eks ikka. Kes tahaksid tatrast hoiduda ja viimse Griffini eestikeelne alla, see võib laivi asemele kirjutada elav muusika, elav esitus, raadio- või telesaate puhul ka otsesaade ja nõnda edasi. Tõsi, nii on märksa ebaökonoomsem, kuid see-eest vähemalt kõik kenasti aru. Vääritimõistmine võib tekkida küll juhul, kui jutt on lindistatud muusikast, mida mängitakse resto või koguni prestiiži maa. Selle kohta võib samuti öelda elav muusika. Viimaks on võimalik kirjutada ka häälduspäraselt live i'ga keskel. Samamoodi nagu me kirjutame näiteks tiim meeskonna tähenduses või ruuter infotehnoloogias. Kui too häälduspärane live eeldab loomad konteksti, jätab sealgi ausalt öeldes lohaka mulje. Tuleb välja, et igal oma häda inglisekeelse laiviga käib kaasas koorem reegleid eestikeelsed elav muusika, elav esitus ja nii edasi on kohmakavõitu. Häälduspärane laiv mõjub lohakalt ega sobi kaugeltki iga ümbrusega. Ideaalset väljendit pole, kuid ehk polegi vaja. Ehk piisab oskusest valida olemasolevatest kontekstist sobivaim.