Armastuskiri Kersti Meri Laasile. Armas poetess kes arvab, et ma sündsusetud talitan visaku esimene kivi. Miks peaksid armastuskirjad lebama nimelt barjudes laekas luku taga võib olla roosa siidlindisilmuses või kinnise arhiivifondi üksilduses? Miks armastuskirju haruharva infitseeritakse ja sedagi ainult postuumselt? Söandanud sedapuhku traditsioonid otsida? Ei tohiks olla sel puhul miskit halba ütlemist sinu ega minu elukaaslasel. Pean selleks, mis ma sulle ütelda tahan kasutama raadio abi, sest sa oled oma juubeli eest maale pakku pugenud. Ega jutt pole ju vait, minu tundmustest, Exneid musttuhat ole, kes oma hääle lisaksid minu ülestunnistusse. Ma armastan sind. See algas juba ligikaudu 30 aasta eest, täpsemalt 1935. aastal. Looming trükkis ära senitundmatu nime Kersti Merilaas ja selle algaks luuletust. Kasemahl nagu armastus maitseb. Täna valmistub rändlingvist teele kuskil kaugel, kus apelsin õitseb. Ja metsade üle on taevas helkiv päikese tulises tarmus. Iga pisike pilveke naerab, vana maakera jälle on armunud. Lapsik põlastaksid ehk nüüd. Aga paljuks nende värsside kirjutamise aegu lapse east eemal olidki. Pealegi on sagedane lapsesuine ütlemine elus ja luules sind siiani saatma jäänud. Aastakümnete tagant esimest luuletust üle lugedes üllatab, kui palju juba su esimeses puhkemises on seda Kersti Merilaasi. Kellena sind ajapikku on tundma õpitud? Seda luuletust ei ole suur 1000 938. aastal ilmunud esikkogus maanteetuuled. Seda ja mitut teist, millega loomingu kaudu olid lugejaid rõõmustanud. Sestap siis kriitikud kõik süüdistasid nagu ühest suust. Merilaas oli esikkogu koostamisele üleliia enesekriitiline harukordne ja samaaegselt meeldiv etteheide. Tihti on põhjust väita hoopis vastupidist. Maanteetuuled sai üksmeelse tunnustuse osaliseks. Lill Laksatades avab suu ja tõuseb päikesele vastu seda iraatlikski pidama Ta üksnes noore ilu ja elumeelse naise hüüatuseks särava kevadhommikul. See on otsa kui portreevisand juurtpidi maa südamesse, toetavast, päikese poole sirutavast poetess-ist. Värskust vargust ning puhtust, ühtaegu ka magusat puima õhkuvad puhkemise aegset loodus- ja armastusluuletused. Nendes olid sa kõige ehtsam vahetum, suge stiilsem. Tõsi ja tore, on tagantjärelegi lugeda ka skeptitsismi, jänese iroonia, pudemeid ikka tõest teise tiiblen, kuni olen vana ja ei tea, kumb positiivsem künnilind või kana. Kuid aina alade laiendamise püüd intellektuaalse ning filosoofilise luule suunas lähtus siis ilmselt rohkem Su poeetilise sõpruskonna luulemaneeridest, kui su enese südamekutsumisest. On iseloomulik etnoesikkogu ei teinud moe pärasti ühtki reveransi kodandlikule kroonule, mida riiklik propagandatalitus siis igalt kirjanikult nii tungivalt taotles. Viimseid aastaid elanud režiim ei saanud sinult Nikse ega tõsi külga tõsiseid mükse. Seda vaikiva olekuaegset vaikivat opositsiooni pole tagantjärele põhjust kiita ega materdada. Tunnen sind tollest ajast ainult luuletuste kaudu ja nende põhjal võib öelda, et juba tee algul polnud sa ühiskondlike probleemide suhtes põrmugi inditherentne. Sa olid lapsed ja neiupõlves toonase töölisnoorsooelu kibedust küllalt maitsnud. Sind oli revolutsioonilise töölisliikumise pooldamisest süüdistatuna koolist välja heidetud. Seetõttu oli täiesti ootuspärane Su hoogne astumine Nõukogude luulesse töörahva riigi rõõmus tervitamine. Näe, sütitavat lipukandjad 1940.-st aastast näe elu- ja kunstitõe vapustavat sünteesi lapsepõlves pööraselt kahju, et see värsromaaniks hoogu võttev teos lõpetamata jäi. Eriti väikeste lugejate lemmikpalasid võrdlev keeleteadusplaan, meie aed, turvas, veski, laul ja mitmeid teisi, mis jäävad eesti lasteluuleklassikaehteks. Need ja paljud teised lastelaulud ilmusid 1948. aastal kogus päikesepaistel. Selgitage tuleviku kirjandusteadlased, miks see suured piraažiline raamat juba nüüd on rariteediks muutunud või miks sul pärast seda mitme aasta kestel kriimu ridagi ilmunud. Pean siis mina tunamullusel tule asemel nende jaoks faktoloogia kastaneid noppima. Pealegi on see ju ainult armastuskiri armastajad olevat pimedusega löödud, sind lapsemeelselt ja päiksepaistelist hinge ei trots ega meelekibedust, vähemalt teiste nähes mitte ainult veidi võllahuumorit. Halb on asemel siin nii Mihklike mõnuta olla, ometi teesklevad kõik, otsekui oleks neil hea. Ei seda vaikivat leppetismina kiriku. Kummaline küll, sinu loomupärane huumorimeel, mis varem tihti oli su paremate lastelaulude saatjaks, ärkas toreda lopsakus, aga siis, kui seda kõige vähem võis oodata. 50.-te aastate algul sinu sunnitud nii-öelda loomingulise puhkuse aegu. Mäletad, kuidas ma sinu abi anuma tulin, kui õndsaks käsikäes Libretoga puntrasse olin jäänud. Kuidas sa kaua kõhklesid ja viimaks ometi nõusse jäid. Ja kuidas sa siis nagu küllusesarvest puistasid viisi järele igatsevad pärsse? Üks luistakam, üks Vembukam, kui teine maigu suhu saanud, ei lasknud Ernesaks Jeltsini kaua enam vabaks. Valmisid traagilise koega, tuli, ristsed ja jälle koerust küllastatud kosilased Mulgimaalt. Et sinu huumorisoon kunagi ei kuivaks su humoreski peale, võiks vist kade olla prototüübki, kes naljade poolest ise ka pole just suu peale kukkunud. Poeemi Pärnu silgust ei saa keegi Lõbutundeta lugeda või siis ainult need tarkpead, kes sellest teab, mis allteksti otsivat. Liigutab, on tubli huumori ammus ka mõnesso tõsise koelisest luuletuses. Nali naljaks, aga paljud su viimase aja luuletused kutsuvad esile kurku kipitama paneva erutuse. Ühes luuletuses ütlesid sa, et kõige rohkem valu tekitavat välja nutmata jäänud pisarat näidata väreleb aeg-ajalt Su värssides vallutava elurõõmu kiuste. Usalda oma silmi. Aegade kogemus aitab õigesti näha sul kurje head. Mõistvat siis seda, miks Unesel võpatas süda hälli kohale ema sirutab, kaitsevad Hääd muret, hüütakse mureks. Häda nimi on häda ikka ja alati. Kõik on nõnda, kui näed. Kuidas sind mitte armastada kustutamata tõejanu pärast sinu rannapääsukese möödunud aegade tulitanud silgunoa seljakoti päeva ja, ja mitme mitme muu kadedust äratavalt küpse luuletuse pärast. Sinu südamevalu pärast, kui kõik on nõnda, kui näed, ei taha mõnikord mahtuda kunstide kanalitesse. Mullu ilmunud Wanna Pääsuke sisaldab luuletusi tervelt kahest aastakümnest. Sündmuste rikastest ja keerukatest aastakümnetest täis rõõmu, elevust kui ka musta muret. Ime siis, et see luuleraamat on mitmeti ebaühtlane. Iga luuletus selles kogumikus on oma aja üks tugevam, teine nõrgem poeetiline dokument. Usaldatavad tervikpildi saamiseks ajastust on materjal liiga lünklik. Kes lähekski, seda aga ühelt luuleraamatut nõudma. Kui ma püüdsin sõnastada rannapääsukese ideelised kreedot, siis leidsin selle enda jaoks Mägiste Märdi kõnelusest Su hilisemas luuletuses intervjuu. Ilu on hea, aga tõde, parem ilus tõde, kõige parem. Tõe toobid on meil, täisõigusest jäi vahel vajaka. Vale pole pori, mida saab veega maha pesta. Vale jätab tule, armid ihule. Son ääretult võluv luuletus. Kui tihti oleme püüdnud maalida tõsiste töömeeste portreid ja kui tihti on hea taotlus jäänud õõnsa külaliseks ning lääge maiguliseks. Intervjuu Mägiste Märt astus alles poole aasta eest avalikkuse ette. Kuid ma ei pea ennatlikuks väidet, et see isand põldude kuningas, päikese sinasõber, ta tuumakas jutt ja sinu harras imetlus annavad asja veel üle aegade intervjuust kõnelda kui nõukogude luule ühest tähtteosest. Üldse tänavune luulevoos olnud õnnistusrikas õunapuu, Anemoonit, hommikuvõimlemine, lõkke pakaselaulud ja veel trükijõudmata nukralt elutargad, juubelilaulud avavad aina uusi maastikke. Soo, värvikas maailmapildis. Oled muutunud märksa tasakaalukamaks, sügav mõttelisemaks. Ja ikka enam õigustab üllaste viisi. Kirjanik on rahva südametunnistus. Miks sa siis ometi viimasel ajal alatihti nii tõreiad rahutu oled nii-öelda eraelus nimelt? Igavaks, pea ühtki tööd, kus learning keeb seal sekka lööd hinge endisest, nüüd ergem. Ent tuulevarju eal ei vea. Ta on käes, sul Kalb või sulepea, mis pole kangist kergem. Teadagi, üha süvenev vastutustunne sulepea jooksi juhtides. Ikka karmimaks muutub enesekriitika ja pereema mured, mis sulepea sageli kõrvale panema sunnivad. Kuidas sa kunagi ütlesidki? Külga? Kogemuste sunnil on pesa ümber säutsu blind Pole kerge teenida, mitut jumalat, kui sa nendesse kõigisse pealegi kiindunud oled käed-jalad talitust, pea päevamuresid täis, südant ravib luule, paharet aeg ei oota. Kiirusta. Kas tema sisendas sulle rumala kartuse luule vaimu nõrgenemisest? Sulle, kelle luule just nüüd on jõudnud suurde tõusu aega otsekui su esimese juubeli tähistamiseks? Ei peta sa edaspidigi neid, kes sinusse on armunud.