Kontserdilaval esines võimekas pianist kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, sageli. Ometi tõmbus ta tagasi juba ammu ja seepärast meie muusikasõprade keskminegi põlvkond Eerika frantsi klaverikunstnik. Kuna peaaegu ei tunne kuid seda ka tema pedagoogimaine kauaaegse Tallinna laste muusikakooli klaveripedagoogina, samuti konservatooriumi õppejõuna on ta tuule tiibadesse puhunud paljudele muusikutele. 11. aastal tulnud Petrogradis konservatooriumi õpingutelt alustas Erika Franz Tallinnas ja mujalgi kontserditegevust. Otsekohe juba esimese esinemisega võitis ta nii arvustajate kui publiku poolehoiu. Tema järgmised kontserdid hakkasid toimuma enamasti pilgeni kuulajaid täis saalides toonase kohta mitte just igapäevane nähtus. Vanadest ajalehtedest tema mängule midagi geniaalset ja kaasakiskuvad ehk jumaliku muusikaanni sädet. See klaverimängija olnud see esimese järgu kunstnik, kes suure bravuuriga ja kaasakiskuva jõuga mängib vääramatult kindel ja imepäraselt arenenud tehnika. Juhan Aavik, kelle kriitiku sõna oli kõrgel sinnas, kirjutas pärast Eerika frantsi naasmist täiendusõpingutele Berliinis. See kunstituluke, mis põleb iga tõsise kunstniku hinges mis iga kunstilise eneseavaldamise eeltingimuseks, mida ei saa õppida ega omandada, vaid mis öeldakse olevat jumala armust, see on leidnud Eerika frantsi mängus nüüd juba sarnased avaldusvormid, mis tähtsal määral ta individaliteeti sügavat arusaamist ja kunstilise tõe otsimist ning leidmist tõendavad. Chicago triibioon kirjutas kontsert ise oli suur edu preili Eerika frantsi sümpaatsele mängule aplodeerida soojalt. Ta avaldas väga talenteeritud artistlikust. Erika Franz, hilisem Eesti NSV teeneline õpetaja, sündis Tallinnas. Kõigepealt õiendas ta pärast gümnaasiumikursuse lõpetamist koduõpetaja eksami ning suundus siis Peterburi, et hakata sealses konservatooriumis klaverit õppima. Raadio heliarhiivis leidub salvestis ühele juubelitähtpäevale pühendatud saatest, kus professor Arvo Ratassepa usutleb Erika frantsi. Ma olen vist viis aastat, kui isa minuga esimesed katsetused tegi ja siis edasi töötasime temaga umbes kuni 14 aastani, aga mitte regulaarselt. Ja siis ma hakkasin regulaarselt võtma tund ühe õpetaja Breznikovi juures. Et isa oli teil juba muusik ja ta oli Moskva konservatooriumis, aga viiuli peal olnud. Ei saanud lõpetada, sest ta käsi haigestus edasi. Töötasin ühe korra, oli sinise veega, oli muusikakool, Terelutsioon või õpetajanna. Professor meediumi Yours, kas sel ajal seal õppis ka teisi eestlasi? Minuga koos oli teooria näiteks liiva, Noorma. See oli eelmisel aastal umbes umbes 21 22 ja edasi 20. Seitsmendal aastal oli võimalus Pariisis veel prantsuse muusikat tutvunede kuulekantuurumis. Kõrgema muusikakooliga ja seal ma töötasin üks aasta pärast, seda ma siis sõitsin juba Berliini 20. Võib-olla ehk meenutaks mõningaid oma õpilasi teie juures õppinud. Pedagoogitöö kõrval jätkus teda ka esinema. Kui sirvida kavalehti arvustusi, võime tõdeda, et Erika Franz tegi meie muusikapõllul tollal tõelist pioneeritööd. Taas vana ajaleht. Kontsert oli publikumi rohkesti kaasa tõmmanud. Klaveril oli preili Eerika frants, kes õige tähelepanemise väärt Virtositeediga pehmedušeega hästi fraseerides šopääni mängis. Tema klaveri ettekanded äratasid elavat kiitust. Teine ajaleht Erika Franz, kelle viisakas, kas köitev ülesastumine hästi mõjuvaks vahekorras tema lugupidamise väärt klaverikunstniku võimistega seisab imponeerib oma tooni imestama paneva jõu ja täiusega, millel aga sugugi mitte ka õrnus ja Bronansseeritud kõla kaunidus ei puudu. Mängi mitte ainult meisterlikku läikiva tehnikaga ja selle juures nooditäpipealselt imestust äratava mäluga sagedasti keerulise helide võrgu kõiki peensusi selgitades vaid ka hingega oma kuulajaid enesega kaasa kiskudes, kes talle päris kiidutormidega tasusid, nõnda et ta meile kaks KAPO annet kinkis ja suure päralise rooside daaliate lillekimbuga austatult ikka jälle tänavate kummardustega orkestri poodiumi pääl entusiast hiliselt liigutatud kontserti publikumi ette ilmuma pidi. Asetan jälle helimasinale lindi, millel eerika frantsi. Usutlus. Millal te esimest korda puutuste kokku Eesti algupärase klaverimuusikaga umbes 28 aastal. Siis tutvusin Mart Saarega. Raadios mängisin Eesti asju ja siis Kuuldud palad Mart Saare klaveriloomingust oli Erika Franz meie kunagisi tipp pianistide lindile jäädvustanud juba üsna eakana 80.-te eluaastate künnisel jõudnuna. Kuid siingi on selgesti tundada kunagise interpreedi haardeulatust. Erika Franz on olnud Tallinna ja Tartu kõrgema muusikakooli ning Tallinna konservatooriumi pedagoog, pidanud erastuudiot ja pikka aega pühendunud meie pianistide kõige noorema kihistuse Tallinna laste muusikakooli õppurite kasvatamisele. Eks meie paar põlvkonda hilisemad teda selle kandi pealt kõige rohkem mäletama peamegi. Õpilastest nimetas Eerika frants kunagises Radio intervjuus laine kallakut hilisemat kunstiteaduste kandidaati Laine metsa. Mina tutvusin Eerika flantsiga, kui ma astusin Tallinna konservatooriumi tema klaveriklassi enne seda mul peaaegu mingisuguseid teadmisi tema kohta ei olnud. Minu senine õpetaja hirm kard kaudele soovitas mul tema juurde minna. Läksin enne vastuvõtueksamid tema juurde ju mängisin talle oma kava ette, ta oli nõus mind võtma ja pärast siis ametliku vastuvõtueksamid, ma hakkasingi tema juures tunnis käima. Periga flants oli väga huvitav, elav ja mitmekülgsete teadmistega inimene. Temaga suhtlemine andis mulle väga palju. Muusikast oli tal oma kindel ettekujutus. Ka võiks öelda isegi range ettekujutus stiilidest mis sobib ja mis ei sobi teatud helilooja puhul. Mulle isegi tundus mõnikord, et mind minu väljendus, soove püüti nagu liiga piirata. Aga teisest küljest oli mul väga huvitav nende küsimustega üle järele mõelda. Ja see aitas palju kaasa kahtlemata oma stiilitunde kujunemisele. Võiks öelda, et inimesena ta oli väga kergesti kontakti leidev. Nii et temaga otsekohe tekkis väga soe vahekord. Ja väga palju armastada, armastas ta tundides juttu ajada. Ja see jutt oli alati huvitav, sest tal omamoodi elufilosoofia ja oma niisugune tõesti sügavalt elutark suhtumine ümbritsevasse, elu nähtustesse ja ja sellega ta kuidagi pakkus. Tuge tollel raskel ajal oma õpilastele Eerika Franzi pedagoogilises töös tundus mulle rõhk asetatuna just teoste kunstilisele, kujundusele. Pianistliku teostuse pisiasjad näisid teda vähem huvitavat. Huvitas ennekõike teose idee edasiandmine aga muidugi ka selle teostuse kunstiline ja küllalt põhjalik viimistlus. Kahjuks sel ajal, kui mina Tallinna tulineeriga flantsi interpreedi tegevus oli juba märgatavalt vähemaks jäänud. Aga pedagoogiline tegevus seest tublisti intensiivistunud ja oma pedagoogitööd jätkas Erika Franz peaaegu poole bändi vältel. Jättes järele palju õpilasi, kellel on temast kõige paremad mälestused, kellele ta on andnud väga palju ja kelle kaudu ta täiendavalt veel oma otsesele interpretatsiooni-ile on jätnud väga sügava jälje eesti klaverimänguajalukku.