Tere õhtust. Luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Täna kuulame Urve Karuksi luulet. Luuletused on valinud ja esitab Anu lamp. Välja. Tõugati emakojas. Välja tõugati oma kojast orvuks maakera orbiiti. Kodukäijana kerjama. Urve Karuks sündis 1936. aastal sest sünni aastas sisaldub vastus, miks tuli tal lapsena isamaalt lahkuda. Temast sai eesti luuletaja Kanadas. 1968. aastal ilmus ta esimene luulekogu Savi ja 1976. aastal kodakondur. Urve Karuks suri juulis 2015 1992. aastal ilmus kirjastuselt Eesti raamat Urve Karuksi luule valiklaotusse lendama laukast, mis seni ainus kodu Eestis ilmunud valikkogu koos autori Esseega enda luulest. Esikkogus Savi on luuletus. Me mõistame kaskede kõnet. Urve Karuksi kommentaar. Luuletus Me mõistame kaskede kõneton, luule, kollaaž, milles katsusin silda luua ühe noore kodumaal eluneva eesti luuletajaga nimelt Paul-Eerik Rummoga, kelle luule mulle väga meeldib. Kollaaž on ta selle tõttu, et kasutasin vahelduvalt tema luuletustes leiduvaid ridu enda omadega. Tema ihkab vabalt ilma kitsenduseta laulda, nagu talle nokk loodud, on mina kaheksa aastase lapsena ema käekõrval välja rännanuna jälle kodupuud, kuhu pesa teha. Me mõistame kaskede kõnet ka minu südant on need pehmed, 100 võimet paitanud ka minu mustil hetkel on su müüdid mesilastest aidanud. Sest et me mõistame kaskede kõnet ja räägime ülast keelt. Oled savik, puu Pinus, kes pindu istmiku otsib? Mina puuslik saviilmas, kes savikuningaid trotsib. Tean, et mõistad kaskede kõnet. Tean, et räägid ülaste keelt. Tean, et lõokese kombel sa taevasse tõusta, ihkad ja maa, jälle puud, kuhu teha pesa? Käo, orvud, mõlemat. Tulen ikka su rõõmude juurde. Kaudu Su vaevakaskede surma maskigi taga naerdes. All leinakaskede surma maskil lõhki. Ma arvan, et tulen sulle vastu. All vaevakaskede. Lõikehein sõber, lõikehein. Miks me vahel seisab pilve säin. Sõna saab nüüd luuletaja Paul-Eerik Rummo. Urve Karuks lahkus kodumaalt küllaltki väikse lapsena ja et tema isiklikud tajud ja mälestused siis sellest 1000-ks 40. aasta rahvuslikest riiklikest traumadest olid kindlasti teistlaadi kui tema vanemate põlvkonnal. Ja kui nendel teistel Eesti silmapaistvate kirjanike luuletajatel, kunstnikel, teistel kultuurialade esindajatel, kes olid suure osa oma tegevusest ja elust veetnud juba kodumaal vabas Eesti vabariigis kes kindlasti seda muutuse traumat teistmoodi läbi elasid kui siis nende lapsed ja lapselapsed, kes pagulusse läksid, sattusid koos nendega. Ja kellel siis need isiklikud mälestused ja isiklik, ma ei tahaks kasutada sõna nostalgia, aga noh, midagi taolist, isiklik elutaju, sellel oli olemas oma konkreetne isiklik sisu, mis kandus edasi ka nende pagulus tehtud loomingusse. Urve Karuks oli üks neid pagulaseesti kirjanikke, luuletajaid, kes kerkis esile, alustas oma sellealast tegevust juba siis, kui oli või ütleme siis alles siis, kui paguluses oli tekkinud juba kerge paanika, et nüüd siin selle eelmise põlvkonnaga, Timur Karuksist. Arvestades eelmise põlvkonnaga, selle põlvkonnaga, tegelikult nagu see Eesti paguluse vaimne, kultuuriline tegevus ja eestlus paguluses selles mõttes nagu lõpeb. Sest uuemad nooremad inimesed, need ei tulnud nagu enam peale eriti. Ja see on ka üks oluline asi, mida teada, kuidas hinnata Urve Karuks ja veel sisuliselt kahe käe sõrmedel üles soendatavate autorite vastuvõtutausta, kuidas pagulaseestlaskond neid vastu võttis ja proovida praegu hinnata, missugune oli, oli nende seos siis samaaegsete kodueesti kultuuriliikumistega ja sarnasused ja erinevused sellest. Nii et ühelt poolt oli Urve Karuks ja ma nimetaksin siin kõrval võib-olla sellest seisukohast eriti huvitavate autoritena veel Laamanit, Rootsis ja proosakirjanikest, võib-olla kõige markantsemalt Ilmar Jaksi, nende tikkimist kirjantslikule areenile ühelt poolt Ta võttis vanem pagulaskond vastu kergendustundega. Et näete, asi läheb ikka edasi teiselt poolt ka suure ebalusega ja ja seal tekkis ikka üsna ilmekas konfliktsus, sest need nooremad inimesed justnagu ei ajanud enam eesti asja, Nad olid loomupäraselt oma elukeskkonnale vastavalt sellised noh, ühelt poolt kosmoliidsemad teiselt poolt, et rohkem isiklikult rohkem eksistentsiaalset oma rõõmude ja muredega ja siis eestlus sisume sellele sõnale ka paneks, aga siis ütleme selline retooriline eestlus minu kõrvale. Ja see oli kindlasti üks selline kummaline paradoks, oleme konflikti koht tolleaegses pagulaseesti kultuuris. Kui ma nimetasin siin veel paari autorit seisma kõrutaksingi võib-olla Urve Karuksi kõige kõige rohkem Ilona Laaman iga Urve Karuks tegutses kannatasina, raaman Rootsis. Aga nendel on Üks selline ühisjoon, sarnasus ja see on see, et et Urve Karuks õppis sotsioloogiat ja mingil määral varal tegutses sellel alal ja petentel sotsioloogia kui teadusharu mõttes vaid vaid ka võib-olla sotsiaaltöös kuidagimoodi osales. Laamann tegutses võrdlemisi suure aja oma oma elust selliste vaimsete häiretega inimeste aitamisega ja oli oli sellel ajal ilmselt võrdlemisi kompetentne üht-teist õppinud, nõnda nende lähenemine inimestele, probleemidele ja inimese olemisele siin maailmas oli mitte ainult selline luuletajalikul tajul põhinev vaid ka isikliku töökogemusel ja, ja, ja akadeemilisel haridusel põhinev. Ja see paistab nende mõlemi tuulest väga tugevalt, et läbi Urve Karuks oli väga temperamentne inimene. Väga ma võiksin öelda, suurte sisekonfliktidega inimene ja ta ühekorraga siis ilmselt elas seda oma temperamendi, oma oma arusaamiste, teatud sobimatus siis ümbritseva keskkonnaga kehtivate sotsio, katsete, normide ja muu sellisega osalt välja oma luule kaudu ja osalt suutis, et tõenäoliselt ka maandada tõesti sellises igapäevases kirjandusvälises tegevuses ja ja elus. Ja kuidagi leida siiski mingisugune selline moodus vendi, toimetuleku ja elamise võimalus. Siin on huvitav teada ka seda, et või võib-olla on seda teatud rolli mänginud tema isiku kujunemises ja siis vastavalt ka muidugi tema loomingu kujunemises. Urve Karuks oli Eesti vabariigi ohvitseri tütar ja selline distsiplineeritud, mul pole mingit ettekujutust sellest, missugune see kodune kasvatus võis olla, rääkimata sellest, et isa hukkus pakult Urve Karuksi ikka alles päris laps olles. Nii et ma ei tea, kui palju seda oli kodus sellist distsiplineeritud sisse kasvatamist ja, ja isiku väärikuse ja selliste asjade. Aga no väga tõenäoliselt võib kujutleda, et oli ja siis teatuseline distsiplineeritud ühelt poolt ja teiselt poolt siis selline olemuslikult anarhistlik hipilik hoiak teiselt poolt, et on andnud mingisuguse, väga huvitava ja väga veenva veenva sulami. Kui lugeda või kuulata Urve Karuksi luulet, siis ma usun, et selle, mis ma praegu rääkisin, sellega kajad kostavad sellest luulest preeselgisi läbi. Urve Karuks kirjutas järelsõnas luulekogule laotusse lendama laukast. Mulle meeldib luule, mis on tugevast tundest sündinud, läbi elatud, läbi tunnetatud, nii-öelda omaenese südameverega kirjutatud. Ega see ei peagi suur ega võimas või üllas tunne olema. Võib ka näiteks enese haletsemine olla, peaasi et see enese haletsemine on ehtne ja siiras ja mitte, poseerib üks luuletaja, kirjanik, kunstnik peab kõigepealt olema ehtne inimene. Ehtsa all mõtlen ma, et ta ei tohi kunagi endale valetada ja teistele nii vähe kui võimalik. Ehtsa all ei mõtle ma ka, et ta peaks olema mingi lihvitud vääriskivi. Ei ta võib-olla tahumatu põllukivi või tee kõrvalt leitud klibu kivi. Peaasi on, et ta tunnistab endale ja ka teistele seda, mis on ta põhiline loomus. Niisiis nüüd, kus ma oma hinge nagu labakinda olen pahupidi pööranud ja vaimset striptiisi teinud, jääb üle vaid loota, et te seda kurjasti ära ei kasuta. Oma kõvast koorest ja rohmakas ütlemisviisist hoolimata olen sisemiselt hell ja nõrk ja veidi toores. Toore all ma mõtlen Steiklikult ja mitte jõhkralt. Kuulame Urve Karuksi luulet Anu Lambi esituses. Mäletan aega, mil olin savi. Ainult Savi tühipaljas saue vormitaja, kujuta, tihk, võimas mass. Need olid kuldsed ajad, enne kui must tehti pajat. Inimene, pott ja tass. Kui mina olin mina nüüd sisimas ses süljata võib iga ät pista nina hulkuv kass. Nad võtsid mind mätsida, tegid miiloweenust. Nii, mõni käpard Pätsides mu sotsis oma geeniust. Tants savi olla tühipaljas savi, ainult sau. Nad ütlevad olevat üks pehme painduv meedium. Iroonia, ma vaenulik all särava glasuuri sees vormi kitsapuuri. Keeldun Türkjalt mõranedes sõrad vastu, ajan jama neima, lõpuks ikka saan. Sest elu, mis mul vägivaldselt pandi, põue, viin kahjurõõmsalt mulla ema õue. Boolero sümfoonia 1000-st riiulist paiskub mul vastu, kui astun rokipere surnuaial. Ja nad saevad ja nad saevad. Ühteviisi ühteviisi nood pika tiivulised pika koivalised. Ja nad saevad lugulaulu ja nad saevad vaeva laulu. Nad saevad sünnilaulu ja nad saevad kasu laulu ja nad saevad sugu laulu ja nad saevad rõõmulaulu, nad saavad surmalaulu saevad leinalaulu ikka ainult ühte laulu, sama laulu vana laulu ikka ainult toda laulu saevad saevad saed. Iga koivalised pikad tiivulised sisse ehitatud riiuleil. Maaorg olen. Roos on rõõmuks rikastele, varsakabi vaestele ohakat ei kiida keegi. Ohakas on oruke katma punun orvu, pärja, kohakatest endale. Maa orb olen. Mu isa oli pikne ja ema tuul. Ja nüüd on nad mõlemad jätnud mind maha. Ära teetuba tuule peale ega Seapikset palkideks. Maa võõrasema toimub Curry Curry võõrasema. Mitte pajuvits tega, vaid kibuvits tega karistab Pruus rikas okasrikas okasroos. Kohakt kiida keegi ohakas Norwuke atma, punun korvu pärja kohakatestamale. Vinni kõrkenetkust sirel enne palju sitkust karmu hurma rõõmu Riina Kiibus turma leinapiina, udu, õrnust, kivi karmust, lõvi julgust, jänes argust, peodes viha, teine iha, tormid, uska meelepaha, kõrki, ülbust, ingel, malbust veidi head ja pisut halvust annus koerust, teine nutu vürtsiks voorust. Terra patu. Ühte patta kokku heida katla alla tuli läida ja siis keeda, keeda, keeda. Kuni lõpuks auranud ära iga tilk ja viimne pära. Ja kui aur ajas pahvas pähe läks, tundus vänge ning nüüd seiskolm mässab, rähmab. Tea. Palju päevi pole sulle antud. Nii rääkis tark. Su elu on nõnda lühike kui kyttesärk. Su lend on kui öise liblika lend. Sa otsid Leicki või aknal, purustad end. Vana, mine seeki ja oleks mu elu ükspäev ka pikk. Ta oleks küllalt pikk. Ja oleks mu elu üks sajand kapik. Ta poleks küllalt pikk. Käin käpuli, kui tahan ja tihti lähen baari, kus tühjest klaasest tsaari jääbletilemust maha. Ta altarile nuppi, sest usk, mis vava võimas jääsu mingis sõimes, ei säili ühtki pappi. Ja kui vale noodi lõin ja siiski teisi tappa. Kui elu õllekapa tühjaks joon ka voodis. Ja kui ka kehvanoosi saan ning elu kisub, rap, papa löön vanal sule sappa. Sean uhiuue kuusi. Ei elult kerjab palu eelist. Eliin oma riiki meenutab ja gängi viiki, käed puusas. Harkisjalu. Lillelaps. Sillelaps lillelaps, kus on sinu kodu. Kas sa Tungalderi sõid hipi külas tantsu lõid, kukud meile kadu. Isa vandus, ema nuttis, oli meil ilusam, õieke taadile silma, terake memmele murru, munake kullakukuke kasvamas. Kas lillelapsel muret? Mis ta sööb, kus ta saab, kas ta süüfilise sureb? Ei looda looja peale, ei looda enda peale, heidab käega kõige peale, maalib lilled ihu peale, tõmbab poisi, tekiks peale. Agama Arviks pintsli, Picasso maa munas, sinepikollaseks värviks ja rindu täis rindu täis plangud. Ah, saatanale sarvi lasso. Ma kurja habet pidi veaks ja kui ta mult turtsukesessiltax vastukarva vana mees silitaks ja moondaks ta jumala peaks. Ah, saatanale, sarvi, lasso ja rindu täis rindu, kõik plangud. Kord istusin kaardi põrgus ja surm oli neljandaks käeks. Minu äärtud seitset. Too kõrgus ei pidanud mingiks mäeks sest padasid täis tal pihu ja pakkuma ramp, oli mees, higi pärlisse tõmbus ihu. Ma tundsin ka laut, oli vees. Sai pakutud, sisenes, puhkes üks hirmus möll millest võitjana väljusin. Uhke. Sest mul oli eluäss. Meie aja muinasjutt ehk tähtedes on see kõik kirjas. Kunagi käesoleva sajandi viimase veerand jalgel seisid kaks inimest muskokka metsateel. Lõikus kui tähtede ja täiskuuvalgel. Lihtsalt tunnetades teineteist tundsid rõõmu olemise imest. Nad vist ei mäletanud oma nimegi. Kõik maa ja taevas oli nende päralt. Aeg seisatus just nende kahe jaoks. Siis taevalised tahtis, et see hetk ei kaoks. Et midagi tuhmuks ehtsast särast. Loo tähekirja panid igaveseks ajaks. Just nende kahe jaoks. Puujuured maa sisse. Mu juuksed päikese sisse puude sõrmed üksteise poole, armastajate sõrmed üksteise poole. Armastajad kasvavad üksteise poole. Armastajad kasvavad üksteise sisse. Hõõguvad päikesed silmis sul gaasiks muutun mu südame siniseks, gaasiks mu punase südame ja ühte needindme, kehapooled. Jäädavalt ühtinud jääda, vaid saaks kokku kasvada. Sinuga. Olla siiami kaksikud. Ümber sinu, minu pea, hõljuk sinine Errosoon. Ütled tiigrile tule ja ta tuleb. Ütle jumalale ole. Ja ta on, ütle inimesele saa. Ja ta ei saa, lihtsalt ei saa. SÕDA väitsa kõhutab. Kuula, kuula, hädakella lüüaks. Ehk on jälle meie mail sõda väitusega õhutab hävi hirmud, hambad paljad, hullu käes on piits ja valjad. Tuuslartuke õhutab. Ühtki Lynne pole ees, silda ees, ei silda taga, kõik on risk ja lausa laga. Ees on aiva ahervaret. Suits on leed ja tahmunud barred. Hambad risti, silmad vees. Peied said peetud, itkud, itketud, terved Laaned ilmetuks kitkutud. Mõnel on juured ja mõned on juurdetud. Ühed on kodus ja teised on kodutud. Paljud on oma koduski kodutud. Peied peetud iitkud itketud on meil diivadki tugevaiksitkunud sulis, uhked upsi, tuulet. Kuu on kukrus, tähed taskus, nukas võõrama vidinat. Kui valu kägistab su kurgu kinni. Nii hirmunud hingel enam kuhugile minna pole. Kui ehk et endast väljapääsu sides. Külm niiskid saviseina küünistada. Suristi löödud, mina otsib tuge ja tugineb vaid oma ristipuule. Su isu vananedes langeb luudelt nagu kulunud mantel. Siis. Nagu teismeline prints või keerub särades. Sa astud oma kortsunud kestast välja ja heidad ülalt, kõik üleliigselt koormava kaasinimesed. Ema, isamehe, pojatütre, sõbrad. Nii vajalikud ajalikus, elus, ballast, paid, igavikus. Minetad ma linnaäärse kolu. Maja, muru, põõsad, autod, raamatud ja ehted, püssid. Taevataadi ette astudes nii alasti just nagu tulles. Ei ühtki kurdu karva ihu hinges, kuhu väikest valet peita saaks. Sa oled läbipaistev nagu Mõstut aknaklaas. Siis enda. Just kõige rangemalt. Vaid sina ise. Egas sullegi saatusel soosikut, keda elu vahel ei näegi. Satistigi maitsta, rootsikut, pareerid, torke või löögi. Vaid rentnik siin udusele Saaremaal 10 küünega kisudest palu. Vaevaviljadel ikka kergeks, jääb kaal. Pärisosaks, saad valu nagu Münchausen, haarates tukast põlvede vahele surudes hoost. Hoidis kätega kõvasti lakast rebin valla end mülkas Est suust. End. Peru luule ratsuga kuus tõstan laotusse lendama laukast. Leeris. Lähen ja tervema elu seisab veel ees. Kui puhas päevikuleht oleks, et kirik saaks eht ja mitte vähem. Vanaemale. Oma kortsulise nimetissõrme mu viis harrakuliselt kobavasse pisi kätte ulatasid. Kui roomaskeli laevusest kõndiaks pürgisin. Noid imelikke vigurlikke chrome, luure mulle tähendasid ära sina. See katuslik on kutsut kaaks ja toda ümarkõhulist Me nimetame Oox või nulliks. Ja ringi ümber ilma mängides ma olla teinud kohutavalt sohki. Salassid noomimata, teades, et on elus vahel vaja teha sohki. Mul unejätkuks lugesid sa ennast. Õhtu köitis jutuheidet une jätkuks puhkama. Pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega. Teadmata, et külvasid seemne mu hinge panid mind jändama luulega. Ma olen ümber ilma reisinud teinud sohki oma äranägemise järgi kasutanud alfa peeti. Ma aiman aad ja loodan näha uut. Ja ma ei karda saada nulliks. Kui hea tunde ekra süda ikka pumpab verd? Et hingeõhk saab udu auruks klaasil et värvikilde kukub siline klaasi. Et ajumõrd, vältraalid, mõtte, määrat. Kui hea on näha, et veel ikka heidan. Varju. Ja vahel suudleks enda jälgi liival. Ei kirugi, et miks mul jalad mõnel tiivad ei ihka suhu, tokerjamaid tähemarju? Kui hea on teada, et kui tüdinud tülpinud sellest mulli mulla rüpes varutud on koht kus kõik täi tähtis, niriseb mu meelest. Ning mõttekriipsud pärib kase. Noaterale laskus kiiduks tiivad kokku pani kergeim mõeldav raskus. Muster jäi pihku uut, aga enam ei mõistama teha. Surmal on mu isa silmad. Põhjatult sinised. Rumal on mu ema sõrmet. Hellalt. Lunased. Nendega ta suleb mu silmad. Hingest, päästab pulstunud sõlmet. Pulsi õrnalt lakatab. Suur sinine rahu mu südames. Suur palendav rõõm mu sees said valudki Tikerjaks val kuseks. Jälle kukub koidik kohinal mu Silmesse Silmesse. Mis veel kord näevad äsja sünni õigeina. Urve Karuksi luulet luges Anu lamp helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Toimetaja Pille-Riin Purje. Luuleruum 2015.