Hea luulesõber tänasel viimsel õhtutunnil jätkame Eesti noorema põlve luuletajate tutvustamist. Oma luulet esitab Marko lõinbergs. Saate toimetajad on Mariale, Liivak ja Lauri Kaldoja. Kontsentreeritud, ega näha on ja näha käsiklaasist sirutamas lae krahvi sinigaasist läbi killustama, kohvikonstruktsioone ammutama ega vabu igijoone. Ümber kõikan valges müras võrdselt võrsemas unede visas libliklehise sõõriaks ööseks piirama piis kuninga ööd ja lõõtsa sai otsa iseloomukontsentraat ja traatuss ja Snanomina etanaat aurab läbi galaktika tuumtunneli ja tunne niriseb testil laadiks. Ma avan punela värava. Ma avan unela värava. Siper horisontaalne, üheks dimensiooniline telg ristub paralleelse parasvöötme peegelkujutisega õlgu ühendavast selgpidises pärg punkti selguses märkma hädises härg, sein, kärg silmsest pinnasest ärkavad järk-järgult reaalsest järavad vaim, närijad värvima, Halma Alma ülemspektrivärvi eredaks. Fööniks tõuseb, Pedassfäärist, haljendab ja lendab, läidab ilma enda oma õitsvaks täituvaks elu fooniks ja laskub siper horisondile kolme kuu krooniks unelema hoone pilvedesse, pistab kasvama moone, külvab seemned väätweeniks, väänamasooni laotama, iga soovi muutma määramatu idiooni. Kas läbi värava sisened sinise meetriasse? Sinisümmeetriasse lumi murul, lumel surud viivus, liivik, lai liivik Mil lilletu aia Sillatul allikal hallitab vallatus torust. Mis vasktorust torkab toorest hobust hüppama ohust, mis ohakast lohakile meenutab naist, kes silmis sinist sümmeetriat. Lokk tüüp hüppab, küülik On lendab ja siinus sitikas kabelonni sitta, lükkab silikaat, kuu sirab kotta. Tarja heidab, läidab plekke nagu suletekke pehmeid. Meid sulatab hullavaks sula amalgaam yks taliharja tallavaks palavaks kire kallajaks. Merega klaasist katedraali Ferratum viiruline foto magneetiliselt meetriline maatriks täitum vilisevast soolasest viiulisooladest, mis voolavad juhusliku kõrbeveevooluna, jooksevad läbi lõputult polduva ruumi jagama suuri loomupidepunkt, tuumi. Marko Weinberg, son, luuletaja, kelle esikkogu hingetallaja ilmus 2011. aastal. Praegu õpib Marko Tallinnas keemiat ja bioloogiat. Tal on valmis uue kogu käsikiri. Kuidas sa ennast igapäevaselt ise määratlejad, kas sa oled luuletaja või oled sa joonistaja või oled sa keemikuid, kes sa oled? See täiesti oleneb olukorrast siis kui ma kirjutan, siis ma olen pigem kirjutaja ja kui ma tuubin pähe valgusstruktuure näiteks aminohapete puhul, siis ma olen keemik. Ja kui ma joonistan, siis sest ma joonistan. Mida sa väldid praegu, viimasel ajal olen rohkem hakanud tegelema näiteks fotograafiaga. Meeldib niisama metsas ringi tatsata ja pilte teha, töötlen neid ja vaatan, kuidas tuleb. Ja muidugi ka rohkem väga praegu pole aeg olnud muude asjadega tegeleda, siis muidugi suvel ma plaanin rohkem liikuda ja Eestimaal ringi käia. Kuidas sa kirjutamise juurde oled jõudnud või mismoodi sinusse kirjutaja külg arenenud on? Kõige lihtsam on vist öelda, et see algas niimoodi, et ma lihtsalt istusin arvuti taha üks päev ja hakkasin kirjutama. Väga raske on siia mingit sellist, et lugu välja mõelda, miks minust sai kirjanik, et mitte midagi erilist ei juhtunud? Ma lihtsalt võtsin kätte ja hakkasin kirjutama. Ja nii kui ma kirjutasin, siis kuidagi see enesekindlus, mis selle kirjutamise juures tekkis see nagu kasvas, on tekstid muutusid teistsuguseks, need arenesid ja nüüd siiamaani välja. Millal sa kirjutama hakkasid? Ma arvan, et see oli vist 11. klassi keskpaigas ehk siis osta oli siis 2011. Ja kas see, mis paneb sind kirjutama või pani sind kirjutama algul kas see oli mingi konkreetne seisund, mis vajas just sõnalist väljendust, või see oli selline uitmõte, et tahaks ka kirjutamist proovida? See oli tegelikult umbes selline seisund, et ma olin mingi hästi ägeda teose läbi lugenud, see oli vist mingi saaga, mingi germaani mütoloogia ei mäletagi täpselt, mis oli, ja siis igatahes see emotsioon visse nagu andis, siis selle ajel hakkasin kirjutama. Kas praegu, kui sa nüüd edasi kirjutanud oled või kui sa praegu kirjutad, kas sa lähtud mingist samast seisundist või inspiratsioonist või on see muutunud teistsuguseks protsess? See protsess on muutunud ja ei ole ka kõige paremini seda selgitada oleks, sest niimoodi, et see emotsioon, tänu millele tekib selline tahe kirjutada, on uue asja kogemine või siis selline tunne, et midagi on teistmoodi. Ehk siis uudses on see, mis annab inspiratsiooni kirjutamiseks näiteks uued asjad või uued kogemused või täiesti mingi spontaanne asi, mis mõttesse tekib, et sa lähed ja teed seal ära ja sellega seoses tekivad ka uued ideed või nagu tekivad uued seosed. Ja kui selline kompott peas valmib, siis hakka midagi kirjutama hakata. Kas need luuletused, mis sa oled varem kirjutanud, kas need jäävad sulle endale mingisuguseks nagu päevikuks või ülesmärkimiseks nende uute kogemuste kohta? Ikka jah, et olen nüüd ette võtnud oma esimese luulekogu, kui ma nüüd kokku panin seda teist ja lugesin seal, mis ma kunagi kirjutanud olen siis ikka tulid sellised nostalgiahetked tagasi, et kus ma siis viibisin või millist olustik kogesin näiteks seal oli üks selline tekst nagu sireen ja neiu. Siis kui ma seda lugesin, siis ma isegi tundsin peaaegu, et selle mere lõhna, mille ääres ma seisin siis, kui ma selle kirja panin. Midagi taolist. Selliseid tekstide taas ülelugemisi on olnud päris palju, kus ma olen tulnud, et see on nagu nii-öelda ajas tagasi viivad. Kas sa tunned, et sul on mingis mõttes nagu vaja kirjutada luuletusi, talletamaks mingeid hetki või kogemusi või mälestusi või pigem on seal mingi muu vajadus. Võib ka öelda, et see on nagu hetke talletamiseks, aga väga tihti on see luuletus ise nii konkreetne ja nii üksikhetked, et sellele ei ole või on väga raske leida sellist sobivas kuskile aega näiteks selline paarist reast koosnev väike tekstijuppe, seda on väga raske kuskile nii-öelda eluteele paigutada, et vahel ta ei pruugi mitte midagi tähendada seal, et see on lihtsalt nagu üks väga-väga lühike hetk siis ta verstapostiks päri, seisab. Kas sa näed paralleelsust oma kirjutamise ja näiteks fotograafia vahel või on need sarnased, impulsid? Tihti on niimoodi, et kui ma olen käinud metsas ja siis püherdanud seal kõdunenud lehtedes ja siis Polnud Saskadele märklaud ja siis, kui ma olen teinud mingi klõpsu kuskilt imeliku nurga alt ja siis, kui ma kodus pärast vaatan seda pilte ja siis tuleb selle pildi kohta ka luuletus. Päris tihti on ka niimoodi olnud, et see võib olla ka täiesti kaks ühes. Kas sulle tundub, et üks nähtus võib vajada erinevaid meediume, et seda kuidagi täiendada, rikastada? Jah, miks mitte, et see on tegelikult ju, mida rohkem on nagu tahkem Mil, mida sa nagu välja tood mingi kindla kogemuse puhul siis seda paremini sa saad seda nagu pärast enda jaoks taas esile manada. Kui palju sa luuletust kirjutades näiteks lugejale mõtled või kas sa püüad seda hetke, mida sa kogesid, või seda mõtet või ideed talle kommunikeerida, et ta sedasama moodi tajuks või mis positsioonil lugeja sinu tekstides on? Üldiselt, kui ma kirjutan, siis ma absoluutselt ei mõtle sellele, et väga harva ja pigem selliste tekstide puhul, kus ma nagu taotluslikult kasvatan väga keerulisi sõnamänge ja niimoodi, et siis ma pigem mõtlen lugejale. Aga pigem sellise vaatenurga alt, et ai, tal saab raske olema hai, tal saab raske olema. Räägimegi võib-olla nendest keelemängudest või üldse su keeletajust. Mis vahe on sinu jaoks on keel, kui sa luuletust kirjutad, kas sa kasutad keelt mänguvahendina või eelkõige tahad kommunikeerida mingit mõtet, millele keel kuidagi orgaaniliselt juurde tuleb, sest su luuletused on väga Kalamburi rohked. Kuidas see protsess käib? Sellele on jällegi raske vastata, et nii ja naa et vahel on sõnamäng enne sisu ja vahel on sisu enne sõnamängu, aga vahel nad tekivad koos. Et see on täiesti, oleneb hetkel käesolevast tekstist. Mis sind keele juures paelub kõige rohkem? Just nagu asjade kirjeldamine, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, et see on nagu see ülesanne, mida ma üritan lahendada ja päris tihti lahendada. Kas oskate öelda, kuidas su keeletaju arenenud on või kust su sõnavara suuremas jaos pärit on? Ma saan aru, et keemiku eriala annab väga palju juba omakorda mingit terminoloogiat näiteks või mingite raamatute lugemine. Mis keelekeskkond see on, milles sa viibinud oledki, mis sind mõjutanud on? No nagu sa mainid, siis keelekeskkond, kus ma nagu igapäevaselt olen, on üpriski mitmekülgne, et esiteks biokeemia loengus on ühed mõisted, siis on, bioloogias on teised mõisted, kodusem kolmandad ja siis lähen metsa ja siis on üldse mingid täiesti imelikud, millest ma aru ei saa. Ja siis eks sellest nagu tulebki selline paras segu kokku ja siis sellest üritangi midagi vormida, mingeid tekste luua. Mida sa ise luuletusi lugedes näiteks kirjutades ka oluliseks peate keele puhul, või mis ütleme, et kui sul ongi väga palju neid keelekeskkondi, milles sa viibid mida sa keele juures eriti väärtustad või, või nagu millega sa tööd teed? Teatud sõnade tähendusega, et mul on selline tunne, et tänapäeval mis tänapäeval üldse on päris paljude sõnade tegelikult tähendas, et kaduma läinud siin konkreetseid näiteid vist noh, hetk või siis king, sellised väga klišee sõnad, et nende tähendused on ajas kaduma läinud lihtsalt ja siis võib-olla on minu üks ülesannetesse tuua neid tähendusi tagasi. Aga kuidas ma seda teen, see ongi see keeruline ülesanne. Üks variant on neid toetada väga paljude erinevate sõnadega ja teistmoodi sõnadega, nagu sidunud neid ja luua selliseid hübriidsõnu nii-öelda, et panna seal kolmest-neljast sõnast kokku, eks sõna ka seda ma olen teinud. Sookail. Selles mülkas õitseb haldjalillsookael õnnetute tusarohi tulivete mõnu mõju tõstja. Selles metsas mädaneb, aga on ilus. Ja kui mets veel tahaks rääkida, siis oleks see vast jutt. Üksikud palavat tuuled ja miljon sääske ja sookail. Selles metsas mädaneb, aga on ilus. Graniitrannik kulutan kandu, läbides randu ja jugapuu, kibeda vaigumaiku ja kalda laigulisi radu jagu kõledat, udude võret ja pudedat käärivat adru. Siin ranniku tuulisel väljal, kust siiski veel kaugel leb lainel liikuvaid valle kükitavad kaskede, kõnnid ja jonnivad, joobunud kadakad. Aga puu, mis mälus kord kasvas mujal kivi, Salos. Meeletung ja terav nostalgia sundigihaljas petuuni. Viis tagasi mu graniitrannikuni. Praetud mark. Kolm meest söövad lindu näpotilkumas rasvast. Soe on kolle ja läppunud õhk pääsematos, sest ees on Katos südames, ekstaas pat silmis ja näppudel rasvlind. Muna. Muna plahvatas, plahvatus põletas, rebis kõhud lõhki ja ussid roomasid välja. Sest sa ilmselt toimetad oma tekste päris palju, mul on selline mulje jäänud, kui sa luuletused kirjutad. Kuidas sa tead, et kas see luuletus on valmis või kui pika aja jooksul sa teda veel toimetada võid? Ja mismoodi see toimetamine käib üldse? Sellega on niimoodi, et osad tekstid juba kirjutamise käigus või nagu, kui sa oled teksti lõpetanud, siis sa tead, et ta on valmis ja sa teda enam ei puutu ja ei puutuga. Siis on sellist tüüpi tekstid, mis sa nii-öelda kannad paberile siis laseb neil nii-öelda laagerduda, siis vaatad mõne aja pärast üle ja siis muudad seal üht-teist. Ja siis kolmandat tüüpi tekstid on need, mida muudan küll ühtepidi muudan küll teistpidi, aga asja neist ei saa niikuinii ja ilmselt ei hakkagi kunagi neist asja saama. Et siis need jäävad nii-öelda kuskile arvutisügavustesse lähevad kaduma nii-öelda. Ja aeg-ajalt on päris naljakas neid üles otsida ja vaadata, mis seal on. Kui sul on hulk tekste kokku kogunenud, mis tunne see on, mis paneb tahtma neid avaldada või kas see on millegi jaoks vajalik edasi minemiseks või sa lihtsalt tahad jagada seda, mida sa oled kirjutanud teiste inimestega? Võib-olla on see avaldamine või nagu no see oleks nagu ühe sellise pikema protsessi lõpp. Ja siis alles saab alustada järgmist. Muidugi väga tähtis on ka see, et nagu jagad teistega ja siis saad vastukaja ja see on kõik väga tähtis, alati. Aga just et nagu kogu nii-öelda kaante vahel nägemine, sa tunned, et see on nagu sellise ühe etapi lõpp ja siis saab alustada rahulikult teisega. Ja muidugi on nagu minu puhul vähemalt tiga kogu, mis ma olen kokku pannud siiani kaks valmis ja kolmas on teoksil nii-öelda käsil praegu. Ega selline kogu on nagu omamoodi lugu. Aga kuidas sulle tundub pärast seda esimest nüüd ilmunud kogu mis periood siis algas? Võib-olla seda, et see teine luulekogu on konkreetse või nagu terviklikum, võiks öelda, et see on nagu kokku pandud ühe kindla kontseptsiooni järgi võiks öelda, et see on nagu Jectrassil on selle nimi. Ja siis Jectrassilon germaani mütoloogias maailmapuu, mis kannab üheksat maailma. Ja siis luulekogu kujutabki endast nagu rännakut läbi nende üheksa maailma, aga mitte ainult et iga peatükk, mis selles on, neid on üheksa. On nagu mingi kindel teema. Sooluuletustes on väga kesksel kohal loodusnisu seos loodusega endale. No nagu ma juba mainisin, mulle meeldib mudas püherdada ja kõdunenud lehtedes raamat mis on loodusest minu jaoks, on kõigepealt on see, mida ma esialgu läksin ülikooli õppima bioloogia näol. Miks sellepärast, et suur osa minu lapsepõlvest, meetoss suvilasse, metsades ja rannas ja jõgede ääres. Ja väga kaua on mind huvitanud kõik, mis on roheline ja vingerdab või kõik, mis on roheline ja õitseb ja siis, kui sellesse süvenema hakkasin. See juhtus alles Gümnaasiumi lõpus, siis kui mind see teema nagu eriliselt huvitama hakkas. Et siis ma sebisin sellesse, nägin, kui palju keerulisem, mis see tegelikult on, kui ta tundub esialgu. Ja kui süveneda selle nii-öelda elu keerukusse, siis nii palju uusi asju, mida avastada just uued asjad on need, mis inspireerivad mind kirjutama näiteks ja üldse nende uued asjad on need, mis nelda inspireerivad edasi minema. Eluga mõtlen. Keemia ja bioloogia inspireerib sind kirjutama ja joonistama näiteks mida kirjutamine joonistamine annab keemikule või bioloogile sinu sees. See annab kategoriseerida infot, see aitab teavet nagu jaotada erinevatesse kaustadesse nii-öelda piltlikult öeldes et see kuidagi aitab sellega kaasa, et sa lood rohkem seoseid. Sa suudad nagu neid seoseid kiiremini enda jaoks selgeks teha ja suudad neid seoseid väljendada. Ehk siis, kui ma olen kirjutanud mingi lühikese luuletuse näiteks transkriptsioonist või siis näiteks DNA replikatsiooni, st siis me automaatselt juba oskan paremini näiteks õpetaja rollis seletada seda õpilasele Kas oskad kirjeldada seda maailmapilti, millest sa igapäevaselt keemiku haridusega viibid või mis sind paelub näiteks keemia juures, mis sa igapäevaselt kuidagi endaga kaasas hoiad? No kõigepealt, siin on üks huvitav nüanss, et kui sa tead, ma ei tahagi, et ma tean väga palju, aga tegelikult ma tean väga vähe veel, sest mu õpingud on alles alanud. Aga noh, nii palju kui ma juba olen endale selgeks teinud, siis näiteks tuju, see kõik on sinu enda teha täiesti ja kõik on kinni ainult paaris väga tähtsas molekulis ja kui niimoodi mõelda, et siis päris raske on elada elu teades, et kogu su elu, kõik su emotsioonid ja kõik sõltuvad ainust ainult paarist nähtamatust, objektist, ma püüan sellele mitte mõelda oma tavaelus, aga siis, kui näiteks on halb, siis ma jällegi mõtlen sellele ja see on see, mis aitab tuju parandada. Ma ei tea, see on selline imelik saadaks, need on eesti keeli virgatsained, kui ma ei eksi ja nii-öelda keerulisemalt öeldes neurotransmitterite nendeks võivad olla näiteks dopamiin või serotoniin ja need on sellised konkreetsed ained, mis esiteks võivad reguleerida sinu seedimist. Ja teiseks võivad sulle anda väga hea tuju. Kõik on nii-öelda mõttes kinni või siis kõik on tegudes kinni, õigemini näiteks kui sa tead, et pärast füüsilist koormust toodab su aju hea tuju hormoone, siis sa tekitad endale füüsilise koormuse ja sa saad need hea tuju, hormoonid või siis, kui sa tead, et uue asja kogemine või siis selline väike hirm või senine päevas paneb organismi tootma näiteks adrenaliini ja kui sa tahad seda kogeda, siis satuvad sellisesse väiksemasse või suuremasse ohtu ja sa koged seda, et selles mõttes ongi see kõik mõttes kinni ja sa võid teha endaga, mida sa tahad. Lõppkokkuvõttes. Kas inimesena tunned, et sinu käes on kontroll, kas sa ise kontrollid oma elu? Nii ja naa, ma võin kontrollida ju oma mõtteid ja oma tegevusi, aga ma näiteks ei kontrolli suuremat pilte. Võib-olla mainid ära näiteks kaose teooria, et kui keegi kuskil midagi teeb mingil määral, see võib mõjutada mind ja mina ei saa absoluutselt seda nii-öelda sellest ühest teost vallandavat asjade käiku mitte kuidagi mõjutada. Et senisest suuremas plaanis. Ja ma jällegi ei kontrolli mitte midagi ja mõtleme niimoodi, et väga suures plaanis ei ole ma üldse mitte midagi tegelikult. Aga vajad sa seda kontrollitunnet või on sul vaja teadmist, et sa ise suunad oma elu või kontrollid oma tuju? Tegelikult ma arvan, kõik inimesed tahavad või tajuvad, et nad on ise nii-öelda ohjad enda kätte haaranud oma elu üle või vähemalt see oleks ideaal. Et päris nii-öelda ennast saatus hooleks visata on ka natuke jama, et siis tuleb mõtlema hakata, et mis elu tegelikult on. Kas lihtsalt kulgemine nagu väike tuules. Aga ma ei tea. Aga mis on elu, võib-olla see nagu rohkem selline küsimus, et mis on sinu enda isiklik elufilosoofia, mida sa oskaksid väljendada? Mul on jäänud mulje, et kirjandusega, tegelevatel inimestel on väga sageli ülekaalus pigem sellised pessimistlikud meeleolud ja mõtted ja kui sa ütled, et et igal inimesel võiks olla kontroll oma elu üle, ideaalis siis mõtlengi, et milline on sinu elu selles pildis, et seda mõjutavad, eks ju, teadmised keemiast mida sa järjest juurde omandad või õpid. Samas see kirjanduse pool, millise substantsi oma elu näed? Sa mainisid, et enamik kirjandusega tegelevaid inimesi vaatavad elu väga pessimistlik külje alt. Nüüd ma oskan ennast täiesti vastandada, mina vaatan elu, üldse ma saan, toome konkreetse näite, ma saan kirjutada ainult siis, kui mul tuju on hea. Mul on katkine meeleolu, mida väga tihti viimasel ajal pole olnud, ehk kõik on päris hästi praegu mu elus. Õnneks. Aga kui on katkine meeleolu, siis tulevad ka katkised tekstid ja need ongi need, milles kunagi asja ei saa, vähemalt minu jaoks. Aga just hea meeleolu, kui nagu tajud ära, kõik on ilus ja hea ja ma ei tea siis nagu ongi kõik ilus ja hea on kõik sinu enda mõtlemises kinni. Isegi kui vihma kallab ja on külm ja vastik ja kuskil on. Aga ei, ma ei taha süngeks minna. Kas sa väldid süngust, kui sa näiteks teiste autorite tekste loed, kas sa pigem ei tahaks lugeda neid tekste, mis on nähtavasti loodud just katkisest meeleolus? Ma hea meelega loen neid. Miks ma ei peaks lugema. Need on jällegi uued kogemused nii-öelda. Sa võid vaadata maailma läbi teise silme. Ja see on ka see, mida ma üritan nagu ise teistele pakkuda, et inimesed vaataksid läbi minu silme näiteks on kõik selline. Mina annan sulle, sina annad mulle teema. Idunny õunad, ablas, pilk kinni, idunny õuntel. Su kihiline kärnakihk on olla mängur jumal ja olla looja lõhes auru jões pihtija. Su korduvkihk on süüa söekaljut ja vallutada vallatusi. Eo tühe nagu tähed, ühe võidad õunad ei tunnilt ja tund-tunnilt tunnet, tunnet, mis sind patupuuonnid ühes sõrmedega alla neelama. Aga selleks, et end keelata, lihtsalt koju naase ja saad kaasa ämbri õunu. Need sinu on neelata, need sa oled teeninud. Mango puu. Keset tuba, pool lehtes mango puu, mõmis imisepesselised sahhis Irum viima muu. Suru 100, suru pool lehtes mango pool. Kõik eri mõttemustrilised erimõtteliselt määramata värvilised kannavad läbi lae, lend pool lehtes, mango. Mis sind igapäevaselt lisaks su erialale ja elus ette sattuvatele, kogemustele, juhtumustele, mis sind veel inspireerib, millised meediumid või kunstivormid? Noh, ma olen tegelikult päris korralik melomaan, ehk siis muusika, mida ma kuulan, on vägagi nii-öelda toetav üldse igapäevaelu toetav liikuda, jah, niimoodi, et klapid pole kõrvas, on minu jaoks suhteliselt raske muidugi välja arvatud siis, kui ma metsa lähen. Metsas pole mul kunagi klappe peas. Aga just linnapildis, et nii-öelda eemaldada mürast. Ja lisaks sellele aitab muusika veel keskenduda asjale, millega ma hetkel tegelen. Mis nõudmised sul endal on, kas seda on võimalik üldistada näiteks muusikale, mida sa kuulad, või kirjandusele, mida sa loed, kas sa eeldad, et see peab mingitele su nõudmistele vastama vä? No eks nõudmine on, et see peab olema muus. Ma olen uute asjade fänn. Mis autorid, seltse oma mõjutajatena oskaksid märkida või mis kirjanduskeskkond see on, milles näiteks sinu luuletused on loodud või millest sa meelsasti viibid? Oma esimest luulekogu kirjutades lugesin ma päris palju igasuguseid epaseid ja müüte ja saagasid ja sealt tuli ka päris palju inspiratsiooni. Pärast Sagade lugemist on tegelikult lugemisele ja noh, päris vähe aega tuli kool ette ja tuli ülikool, aga noh, aeg-ajalt ikka jõudis. Ja siis ma lugesin. Kõigepealt tutvusin natuke teiste kirjanike luulega, aga mitte liiga palju, sest mul on millegipärast selline seisukoht, et kirjuta ise ja lase ennast natuke vähem teistel mõjutada, kuigi viimasele seal olen ma aru saanud, et see polnud kõige õigem nii-öelda lähenemine asjale. Teisi autoreid lugema. Aga siis vahepeal olen lugenud ka nii-öelda absoluutseid lemmikraamatuid, nagu näiteks Bulgakovi Meister ja Margarita või siis Marquezi 100 aastat üksildust, jah, ja siis tuli ülikool ja siis siis ma lugesin bioloogiat ja siis lugesin üldist biokeemiat. Siis siis ma kirjutasin ka natuke teistel teemadel. Avaldamist ootab praegu Su teine kogu ja koostamisel on sul juba kolmas kogu. Kuidas sa näed seda konteksti, millesse su raamatud eesti luulemaastikul ilmuvad, kuidas sa tajud eesti luulet ja oma kohta selles? Raske on seda kohta näha, nagu raske on ennustamisega tegeleda, esiteks et läbi minu silme tundub see midagi teistmoodi, kui varem on tehtud, teine luulekogu, mis mul nüüd välja tuleb, on isegi kui ta trüki läheb siis ei ole ta mitte arvutifondis, vaid on oma käekirjaga kirjutatud. Teiseks täiesti ise illustreeritud ja mitte et nüüd sisust väga kaugele minna, aga kogu see luulekogu on nagu paralleelselt tekstide sisule ka sisukas illustratsioonide mõttes. Et kogu see luulekogu on tegelikult üks suur pusle, et selle annab igas kõik need leheküljed, mis selles on, saab ühe suure pusle kokku panna ja need kujutavad keset seda maailma poodyectressile. Kas sa oskad öelda näiteks Eesti praeguse just luule kirjanduse kohta kas sellest on midagi puudu või on midagi ülearu, või kuidas sulle see foon tundub, kuidas suhestub ise eesti luulega? Suhest on selles mõttes hästi, ma arvan, et ma kirjutan seda, mida ma tahan kirjutada ja ma loodan, et see nagu sobitub siia maailma ja samas andmul ka isegi natuke hea meel, kui see esialgu natuke võõras tundub. Et siis on nagu täiesti oma niši loomine ka päris hea variant. Ma ei tea, ma ei tegele ennustamisega, eks paistab, kuidas välja tuleb. Kas sul on mingi oma subkultuur, millega sa eriti vennastud näiteks? Siin võib öelda, et ma olen nii-öelda konkreetselt päeva peegeldav, et kui ma olen olnud näiteks mingis väga Rockilikus keskkonnas olen käinud kontserdil ja pidu pannud, et siis oh tekst näeb sedamoodi pärast välja. Aga kui ma olen olnud näiteks Elises natuke looduslikumas öelda isegi natuke hipilikumas keskkonnas, siis see peegeldub ka minul oletestes pärast ei taha endale väga piirad on nii-öelda mul on vabad käed ja kirjutan sellest, millest kirjutada on tuju. Ja muidugi tekivad sellised, et kuidas seda nüüd öelda, et võib-olla tekivad mingid kindlad kategooriad, millest ma kirjutan või nagu, mis on mu teemad. Et näiteks sellist igavest päeva eluolu luulet on mul vähem, et mingi keerasin auto akna lahti ja vilistasin mööduv olen, ei ole. Et võib-olla sellist natuke vähem, aga samas ka seda on kuigi nüüd avaldanud, sellist ei ole konkreetselt, aga kolmas luulekogu tulebki enam-vähem sellel baseeruv. Kas sul on mingid plaanid sinul kui luuletajal mingeid asju, kas proovida või kui kaua sa plaanid veel kirjutada või mida sa saavutada tahad? Või sa lihtsalt vaatad, kuidas läheb? Ma ütleks, et võimaluste maailm on piirita aga jällegi me ei saa selle piiri taha näha, sellepärast ütlesin ennustamisega on väga raske tegeleda võlki laimata, et ootused on suured tuleviku suhtes. Või vähemalt ma olen optimistlik. Ja mis su plaanid laiemas plaanis on elus, kui sa nüüd lõpetad ülikooli ära, mida sa kavatsed teha edasi? Praegu ma õpin bakalaureuse tasemel, kõigepealt lõpetan selle ära. Kindlasti ei piisa sellest ja tuleb magistri ratsateha, aga pärast seda, mis saab, eks, siis paistab, et üks variant on, et teen kohe doktorikraadi, veel, aga nii kaugele veel raske mõelda. Et ma ei tea, elu võib väga järske muudatusi tuua. Apokalüptiline neurosümfoonia hüsteeria, preeria kõlgarte kõla, tule tuules tuleb tuues apokalüptilise neurosümfoonia, milles kõik tujud ja tajud ja kõik nende tahud koos küllastunud on üheks peeneks helilaineks. Ja kõige kõiksus, mis eluaineks Muhu praami. Ükskõiksus ja selle triljon iso meeri aviku sulavad kahe noodi kanooniliseks seeriaks. Tuula apokalüptiline neurosümfoonia süda, veri, hingeheli. Sellest ees ja valik on võim kristallide ümber sulapiiril sõlme lõimunud struktuure installida kui kirkuse tuure tuua meloodiaks ruum, aroome. Kõik on võimalik, kui elada und. Yksi võetav ükski meel sest iileks metsamuusika on hapu kiikuv keevas piisasiiligacafoonias ja nuuskpiiritus sääsk pinisev tüütu köite vahel, Külühvide proosas ja vasikainin on sinivaarikaroosa vesi, lusika, pöördmaastikupurk, poris. Kõik elemendid super kriitilises õhus tunduvad üllatavaks valguseks. Kõik on võimalik, kui elada und. Kuulsite luuleruumi saadet noor poeedist Marko Weinberg, sest toimetasid Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja, kes oli ühtlasi ka muusikaliseks kujundajaks. Helirežissöör oli Külliki Valdma raadioteater 2014.