Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Juunis 1963 kirjutas Aino Undla Põldmäe ajakirjas keel ja kirjandus Eliise Rosalie auna 100. sünniaastapäeva puhul. Kes oli eesti neiu Setumaalt? Elise Aun. Mida ütleb tänapäeva noorele lugejale see nimi, mis ammu välja jäänud antoloogiatest ja kirjanduslugudest? Tundub mingi ajaloouperpallina, kui meenutada, et praegu paljudele tundmatu luuletaja sajand tagasi koos anna haavaga jagas meie esimese lauliku kohta jäetilise Aun, oli see, kellele kohe alguses pakuti pärandiks Koidula kannelt. Kuidas võis juhtuda kirjaniku nii täielik unustamine ja kas see on õigustatud? Nüüd on Eliise Auna sünnist möödas juba üle 150 aasta. Luulelavastus Eliise Rosalie aunast sündis 1987. aastal Andres Särevi kortermuuseumi kultuuriloolises sarjas ununenud naisi. Eesmärgiks taas tuua rahva mällu ununenud eesti naisi, kes oma töö ja loominguga on rikastanud meie kultuurilugu. Koostajad ja esitajad olid siis Iivi Lepik ja Mari Urbsoo. Neil oli tookord kirjavahetus ka luuletaja tütarde Johanna ja Mariaga, kes elasid New Yorgis. Põimiku Eliise auna elukäigust. Tema luulest ja Anna Haavakirjadest koostas ja esitab Iivi Lepik. Räägitakse, et kunagi olevat kusagil keegi unes näinud niisugust pilti. Kõrgel pilvetroonil istub Lydia Koidula ja tema jalge ees ühel pool Anna Haava. Ja teisel pool tema Eliise aun. Eliise Rosalie Aun sündis Võrumaal Kanepi kihelkonnas pikka Reinu talurentniku noorima lapsena 15. juunil 1863. aastal. Vanemad ostsid Petseri lähedale uliitina mõisa. Sealt pärinevad tema esimesed lapsepõlve mälestused. Ta kasvas üksildases paigas looduses. Piiritus vabaduses, liivalagendiku keskel. Läheduses kooli polnud. Setude lapsed kasvasid nagu noor võsa, õppisid oma rahvalaulud kätte ja see oli kõik. Tema pere lastele. Õpetas lugemist ema. Siis juhtus sinna üks haritud napsisõber, võttis toa ja hakkas kodukooli pidama. Kui sai natuke kooliraha kätte, jõi raha ja riided maha. Pärast jätkas jälle õpetamist. Seikleja kadus aga varsti. Laps aga oli saanud aimu rehkendusest ja vene keelest. Tundnud õppimisest rõõmu. Ja pisarsilmil palus ta vanemaid panna teda kusagile õppima. Palvete peale viidigi Elise Aun Petserisse. Ühe enamasti voodis lamava naisterahva juurde, kes õhtuti kaupmeestele kaarte panija sellega tunni andmisele lisa teenis. Peale mõttetu pähe tuupimise õpetas Petseri proua lastele saksa keele lugemist ja kirjutamist. Siis pääses Eliise vastavatud Räpina Lokuta tütarlastekooli, kus pandi suurt rõhku käsitööle tütrele lapseiha käis aga raamatute järele. Aga siis tuli minna talutööle. Vanemate haigusmajapidamismuret tütarde õlgadel. Argipäevad möödusid kiiresti hinge nälgis sama huviliste kaaslaste järele. Neid aga polnud. Eliise ajas juttu puude ja põõsastega, lillede ja loojaga. Luges eesti ja saksakeelseid raamatuid, lõi endale unistuste maailma. Tema laulud sündisid talutööd tehes kõneldes loomade ja asjadega. Peres loeti ajalehti. Nendes ilmuvad luuletused julgustasid ja ka Elise Aun saatis oma katsetusi sinna allkirjaga eesti neiu Setumaalt ja Roosi. Koidula tähelennu mõjul tekkis luulebuum. Näiteks ainuüksi ühe ajalehekülgedel ilmus korraga nelja-viie autori luulet. Aga selles luulemeres ei jäänud Eliise Auna lihtsad laulud märkamata. Teda toetati, julgustati ohastu kandle juurde õde ja hakka julges mängima. Küll ilmub healsis truu ja tõde, kui mängiks kannelt Koidula. 1888. aastal ilmus tema esimene luulekogu kibuvitsaõied, esimene hiljem järgnesid veel teine ja kolmas ning kogud laanelill Lucia metsalilled. Luuleraamatuid ilmus tollal vähe, aga Elise Aun saavutas oma esimeste kogudega kohe Loomingu kõrgpunkti. Eliisero saali aun ei loonud paber ja pliiats käes vaid ümises töö juures oma mõtted värssideks. Kordas pähe. Ja alles õhtul leidis mahti paberile panna. Seepärast tundubki tema uliitina luules midagi improvisatsioonilist rahva luulelist, lihtsat. Alustuseks siin eesti rahvas ilmub sinu ette üks luulegi, mis kasvanud kaugemal. Arg laulik annab, kartes sinu kätte, mis linnuna ta laulnud võõral raal, nii kui ta tundmis talle looja loonud, ei saatus tarku juure teda toonud. Kui lauludelga pole kena kõla, lind laulab nõnda, kuid antud seal nad vähendasid tema valu, võla. Ta haleduse võõrapinna peal. SIND palutaks neid võta lahkelt vastu. Ta muidugi ju Argselt julgeb, astu. Suvisel hommikul. Küll lõbus on elu maal, looduse rinnal, mu armsate keskel mu kodumaa pinnal, siin lauldes, madalitena aias ja majas mu armastud koduxe kullasesse rajas hommiku vara, ma tõusen siin üles siis tunnikse viibi, võin looduse süles, kus kaste vees läigivad rohi ja lehed ja lilleks seda avavad Õilmete ehet, õrn jahe õhk, meeli mul rõõmuga täidab ja süda tantsud laulule sütites läidab. Siit kaugel on kadedus, viskus ja viha siin hinges muli ilutseb õnnestav iha. Sest lõbus on elu maal, looduse rinnal, mu armsate keskel mu kodumaa pinnal, siin lauldes madalitan aias ja majas mu armastus koduxe kuldases rajas. Ma kitsast kodurajast ja väiksest isa majast maailma ihkasin mul palju lootust, püüdeid mu huultel õrnu hüüdeid. Ma rõõmul rändasin. Kõik kadunud elu, viha, mul jäänud üksainus iha. Ma koju tahaksin. Suud isa käele andes. Pääd, ema hõlma pandes. Ma õnnis oleksin. Laulule mu laul kui linnukene, lenda Mu isamaale tagasi seal tervita mu õde-venda, mu sugu, rahva vagasi. Nii 1000 tervit kodupinnal, mu isa isa haudadel ja igal Eesti, küll Tallinnal, kes kallid, kõik mu südamel, mu laulukene, lendasin minna ja hõiska õnnesoovi viit. Ma eestimaale tahaks minna. Kuid oh, see on nii. Kaugel silp. Hoiatus. Õnnis, kellel õnneks antud kõndi kodupinna peal teenimata palgaks pantud kuule kaugelt hoiu häält. Ära jäta naljalt maha hella Eesti isamaad. Ära võõrsilt õnne taha valusalt ohtunda saad. Võõral rajal Allelu vilukale armuta ja karm. Isamaa on õnn ja iluisamaa on ainus arm. Näed nüüd lase su rinnal puhata. Siin on tal armas ase. Mind oled valinud, sa? Mul pole ema, isa ei venda õdega. Mu hinge nutukisa kaob elus kuulmata. Ei keegi ilmas küsinud küll, minu järelelaev ankrutta ei püsinud tuulajas merele. Nüüd murest väsinud olen väsinud võitlusest. Kui tuvi laentelt tulen, kust toetan varbakest? Mu väsinud päädnerlase su rinnal puhata. Siin on. Tal armas ase. Haa mulle oletsa. Isa haigestus oliitina, kodugadus, perekond lagunes. Eliise kõrgema haridusega saanud vend võimaldas 25 aastasel neiul minna Tartusse et ka tema saaks eratundide võtmisega end täiendada. Eliise Aun asus korterisse Karl August Hermanni perekonda. Tihti toodi oma tuppa põgenev luuletaja vägisi külaliste hulka. Tema oli isesugune nurgeline. Ta ei mõistnud inimesi ega need teda siiski tutvusta Aino Tamme, Anna Haava ja teiste haritlastega. Seejärel algasid rännuaastad kutseta üksiku liiga siira iseloomuga naise raske oma tee rajamine. Anna Haavakiri aastast 1890. Armas Eliise, kus kallis kurdad sa Kassin laene laevaga mattis merede magama, surmas häält ja sõna ka? Ei, see ei või olla, ei ole laene, ei veega elu laene sind matnud. Nii kõrgeid laineid sinu ümberkaudses ei ole. Aga sa elad nagu päris laanelinn seal Võtik verelaanes ja laulad nii tasa ja iseendale, et mina ja palju teisi seda sugugi ei kuule. Nii. Kuidas sa näed, pugesin ise kirjaümbriku sisse ja tulin sind laane linnukest taga otsima. Ole siis nõnda lahke, võta mind armulikult vastu. Ai Eliise, kui minu kirjakese kätte oled saanud, siis siis mõtle minu pääle ja rõõmusta mind oma vastusega. Ja kui võimalik oma näopildiga, jään seda lootma ja jätan siin seniks südamest jumalaga. Sinu anna haa. Tartus 16 aprill 1890. Liimseni öö seal isa majas. Asemel ma uneta. Koduke kaob elus, ajas süda rinnas, leinaja. Mõtte mälestuses koidab. Eluhommik kuueste lõburikas läigeloidab soendades südame linnulaul ja metsa, Lillid kahisevad gaasikus. Karjas käik ja pajupillid. Maarjametsas maasikad. Koduta. Nagu pääsupäeva lindu, olen kulla koduta nagu lõo Lõbu, lindu, asson, tuule tormilla. Pääsulgi on pehme pesa räästa varjul, vilu vaik lõokesel kena pesa, lustiline lõbupaik. Kus on kodukene kullal varjupaika vaesele. Magades ma maarjamullal leian rahuaseme. Vaesus küll on hale, küll on kale vaesel ilmas igavas meri palgestina jalges koorem kanda kukla peal. Oma elu nutan ma võõra raja rannala õis siin närtsinud õite seas vara juba noores eas. Kauge kallis kodupinud igatsedes hüüan sind. 1890. aastal kutsus Lilli Suu burg Elise auna Viljandisse tööle Eesti esimese naisteajakirja Linda toimetusse. Aga seal ei suuda ta mõista vabameelse maailmakäsitlusega toimetajat. Lynni Surburg soovitab tal kiriku asemel minna loodusesse, kus kõik püha ja vaga olevat. Ja poole aasta pärast läheb ta tagasi Võtik verre. Anna Haavakiri aastast 1891. Armas Eliise oled laane linnuke Laanest äragi linna lennanud, nii on mulle ustavalt poolt teatatud. Ma julgen loota, et sa kaastöölisena Linda toimetuses kus sul vis rohkesti tööd saab olema. Õnnelikum ja rahulikum oled kui venna pool, näituseks kus sa nagu sa vahest kaebasid ennast kesk suurt seltskonda ehk suurtes ruumides või Kohavas metsas üksinda olles tundsid olevat rahutuma õnnetuma. Kas muudatus elu korras sulle armas suguõde paremat toonud? Kas on töö, millest, nagu ma ju enne arvasin, puudu ei saa olema sinu vaimukohane. Kas tohin sinu metsalillede üle omalt poolt otsust anda? Nad käivad minu arvates sisu ja kuju poolest laane linnukese lauludest üle. Sinu anna 12, veebruar 1891. Armastus. Mis on see pael, mis inimest siin põrmu pinnal köidab? Mis elu vaeva võitlemist, kui lille looril peidab? See on üks tundmus taeva anud, mis ehib elurada. Kes iial pole armastan ei see või mõista seda. Arm särab ema südames last kasvatades üles arm venda, õde õnnistes seob perekonna süles kuid Armon hiilgvalt kroonitud, kui süda südant leidnud neil eedeni ilma ehib, tud õnn õitsvalt omaks heitnud. Arm lõpmata ei surma võim ka, murra teda ära. Sest hõiska õnnel, armas hõim sul maa peal taevavara. Ma aiman. Ma aiman armastuse kõrgust, ma märkan tema magusust. Ta ise omal hiilgval kujul jäi, tundmata mul igavest. Sügise. Ohmets roheline leht ju löönud närtsima. Matvalt langeb suve, eht jääb kurvalt leinama. Võitroostiend, uus kevade Su õnne uueks loob. Kuid kes mu kadunud nooruse veel mulle kätte too. Talveilu. Tasa tasa langes lumi murumäe harjule kadus viimne suve Jumi valge vaiba varjule. Ilm nüüd ilus, paistab päike, maailm hiilgust, imestab teemandi ja kullaläige lumel silmi pimestab puudki härmatiseuued läikivad hõbelehtedes. Koorilisel lumekuued sätendavais ehetes. Kas seal talv Su rõõmu rikub? Akna legi õisi, loob teele tinas, silda Tinub veele klaasist kate toob siiski pikk ja igav tali. Tema ilu, külm ja karm. Tema loomus väga vali. Kevadine ilu. Kas oma puuduliku hariduse või rahutu elu pärast pole luuletaja suuteline kaasa minema ja aeg tormab temast mööda. Tal näib puuduvat keskkond, millest ammutada uut ainet. Elisa un töötas Riias diakon issi haiglas Kroonlinnas ohvitseri perekonnas, Bonnena, Pärnus, Valgas, raamatukauplustes veel kord Linda juures. Vändras õppis kurtummade kasvataja kutset ja nii edasi ja nii edasi. Töötas Tallinna Kristliku Rahva kirjanduse agentuuri abi kaupluse juhataja ja müüjana. See oli kõige ilusam ja õnnelikum aeg. Raskete otsimiste järel oli ta õige tööala leidnud. Raamatute juurde jõudnud. Elise Aun kohtas alaealiste kurjategijate parandusmaja juhatajat Friedrich Raupi. Nad abiellusid. Anna Haava kirja aastas 1903 Kas nagu helkiv tähte arm ilmus ootamata või tasa nagu koitu ta hakkas kumama. Kuid mis ma küsin? See on ju ükskõik, kuidas ta tuli. Nüüd hiilgab ta sinu elu taevas päiksena ja paneb kõik maailma särama. Tasakesi, aga tuuletiivul sõuavad minu südamlikud õnnesoovid sinu kihluseks ja ees tulevaks uueks eluks Tallinna poole. Palju õnne ja palju tervid nüüd ja alati palju 1000 tervid, tundmata kombel ka sinu peigmehele. Aga seda ma ütlen, mu kulla, laula ometi nüüd natuke, ei laula palju. Ilmuta inimestele, muist sellest, mis sinu südames nüüd helgib kumav ja hiilgab. Ena hästi, mu õde. Sind tervitab südames sinu Annahhaa. 15. September 1903. Ärka nüüd ärka, mu kannel ja kõlamu käes. Meie imelist ilu, kuis langenud taevase valguseväes mu rinnalt valu ja vilu paat idas kumendab koidiku kuldpea, tõuseb päikene sära, mutuuese süüdanud uut elu ja tull. Mul lahti läinud taevane vära. Sest Teresa tulemast kullane koit, kes ajanud hämarust unda suv all. Kus see võimus ja lõkendav loit uut õnne on andnud, tunda? Abielupaar Raupid elasid Tallinnas Symbirskis, Valgas. Uuesti Tallinnas Eliise Aun Raup aitas abikaasat tema töös olles asutustes perenaiseks õpetajaks. Kasvatas oma kahte tütart. Haigestus suhkruhaigusesse. Suri kolmandal juunil 1932. aastal Tallinnas. Kuidas on need sentimentaalilised liialdatud tundeluulet tulnud, imestab Eliise aunise oma mälestustes, mis ta kirjutas oma tütardele, Hannale ja marjale. Ja arvab ised seletuse võib leida tema lihtsast eluloost. Luulemõtted äratas Elise aunas tema suur üksildus oliitinas igatsus sealt metsast välja pääseda ja soov inimestega mõtteid vahetada. Luuletaja, kes vastakatest, oludest vaimsest kõrbes tulles ja nii vähese haridusega suutis oma sisemaailmas kujundada ilu ja inimlikke väärtusi ning neid teistelegi pakkuda pälvib austust ka järelmaailmalt. Õnn on süüta, puhas süda. Õnn on kallis, armastus. Esimessa hoia, püüa. Teist toob taeva õnnistus. Tahad õnne leida elu silmas, pea ikka tõesihti silmas. Ära vangus sinna-tänna saa. Ja tõesti, seal on vaimuvaesus suur, kus kasvama lööb kadeduse juur. Liig ruttu ära sõlmi armupaela, liig palju sõpru ärakoguga. Nad panevad sul viimaks lingu kaela Su välja valitul tru ole sa. Kellel laiad õlad antud, sellel raske koorem pantud. Tööle. Kui elutõde külm ja kare sul, lahkused. Ta läheneb, jääb balevusest, paljazware, ta imevalgus väheneb. Siis ehmatad, tee pikk ja pime. Ei päästa sind sealt ükski ime. Siis ära pane sülle käsi sa õnne järel hõigata, kes ei pilka vastukõla väsisu südant läbi lõigates vaid viibimata mööd seavööle. Ja tõtta tüdimatab tööle. Saadab rahu südamele. Silm selgelt elusihti näeb. Nii, võidad õnne enesele ja kuldne lootus täide läheb. Siis näed sa vaikselt vara hilja tööst tõusvat magust võiduvilja. Kõla laulukene õrnail õhudel kaunil jõe kaldal, vetevoolu seal lahkes suves ilmast, ilusast kõla, armastusest õnnest õndsamas kõrgel sinitaevas, päike säramas. Laentes taevas, päike vastu hiilgamas. Elu taevas helgib armupäikene. Hingepõhjas hiilgab vastu kellaste. Kuni arm ja päike ilma ehivad. Seni lahked laulud. Kauni kõlama. Kuulsite põimikut eesti neiu Setumaalt Eliise Auna luulest Anna Haavakirjadest Elise aunale ning Aino Undla Põldmäe artiklist, mis ilmus Keeles ja Kirjanduses 1963. aasta juunis Eliise Rosalie auna 100. sünniaastapäeva puhul. Kava koostas ja esitas Iivi Lepik helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Pille-Riin Purje.