Kui teatrifestivali draama 2014 kuraator Tõnu Õnnepalu oma programmi kokku pani tekkis tal idee teostada luulelavastuste alafestival teatropoietico oma valikut. Põhjendustani. Draama ja poeesia on mõlemad kõigepealt lausumised nõiakunstid, mida võib ka kirja panna, aga mis kõigepealt ja lõplikult on olemas ikkagi vaid inimhääles häälena. Sellest ka nende sarnane ökonoomika. Nii luule kui draama on sõnade poolest napid. Askeetlikult žanreid. Luuletuses on igal sõnal oma koht ja kaal ning nõnda peaks olema ka laval. Iga üksiksõna-, iga lause laual peaks olema tegu, mitte lihtsalt niisama. Seda sõna kohaloleku kunsti saab teater luulelt õppida. Mul on hea meel jagada täna õhtul kuulajaga tolle festivali üht suuremat elamust. Tõnu Õnnepalu koostatud ja lavastatud kava Aleksander Suumanni luulest. Meil siin hüper boreas mille esitavad Aleksander Eelma ja Pääru Oja. Meil siin hüper toreas täpsemalt tuules. Päevad lähevad aina tules, jääb tuules. Põleta kuri loom, kui poleks tang. Suvelgastame merre. Siis päikese ümber laskume põlvile. Suur sügis. Kadarikus näitab hambaid ja rannalagendikul kargab ninna. Mul pole mingit põhjust linna minna. Sa laiutamaks suvepäevi, Rambeid ju niigi loodaks Aleksandri sambaid. Ma ulukina, puit del tänna. Sinna. Eial tüdi härmas metsa rast. Siin harjunud ma kartuli ja silguga olnud hinge Pillemiks nad iidsest Ast ja tuisuööde tulepaagi pilguga. Nii üht-teist teada saan ma Eestimaast. Ja mitte ainult. Suvitaja pilguga. Kord olin maalikunstnik, ma, Siis tegelesin luulega. Nüüd olen kolkakülamees ja maadlen väljal. Tuulega. Küll tuiskab. Pinnatuisk. Ma pinnaliselt maalisin. Ja luule oli lihtsalt luisk end lõpuks põhja praalisin. Lund kadakatel silmad täis ja tengelpung on tühi. Nii nagu ikka olnud, ta on peale suuri pühi. Mul olgugi et lapsed on kuid nendel pole papsi ei maalidama tahtnud muudkui paljaid tütarlapsi. Kunst ja elu. Mõistmatuks jäi minu jaoks des seosed. Vaid särtsusin ja põlesin. Siis põletasin teosed. Ja tuhmuski üks tähelend keskmängu taevakummi kummutama šveitsi jutt, teadagi eht trumme. On nagu luud. Näe, välja puhub välja ta aeg Valendades kaob ja must. Ei enam suruti välja ta. Küll salmidega tahtsin veel aja kulgu peatada. Kuskohast kinni hoida? Ttu? On sabat. Seal paistabki muhhit. Kuid jalge all on paljas maa ja rohkem maisi, lakke. Kui ema kuskil kuskil oma poegi just välja viskamas õndsas puust kus pojad kisendamas ühes suust siis inimese jätan. Luule moegi, jalg kaotab pinna, käsi, piimsed toegi. Oleks praegu mõtiskleda muust kui sest mis tunneb piiksuv suletuust. Ilm tuulevaikne on. Ja üsna soegi. Nüüd Koskla ema pojad ritta seab. Näen targu astumas neid mere poole. Eks vaatame, kuis rännumeestel veab. Nad lähenemas peagi pilliroole. Loorkull laskub. Söömapidu, peab. Paar vähetid siiski pääseb vetevoole. Suure looja pintslitõmbe Kaljo laik seal huupi senisele veel kena vaiksem kivid, kadakad, männid ja kadakad. Jaanus Paju on inimesi nii armetult vähe. Veel vähem maju on majanurkade taga arglikud, rullikesed, pullid. Nõmme peal kargavad isekeskis kolhoosipullid. Lõbusad loomakarjade kaupa neid, siia veeti näitsikud kodudes isekeskis. Mõlemat peeti. Igal aknal püks. Vana äit suu, kui need noored mehed on hoopis jalga lasknud siit. Kui ilma on, siis postipaat toob lehti, mis kuldsel Kungla ajal valmis tehti. Kena vaade avamerele. Abajale lahele. Kauguse võib võtta lihtsalt käte vahele pigistada või visata maha ja dogi Times jalaga. Lauad igavesti õnnistatud kalapalaga. Kena meeliskleda peotäis tiivasulgi vaasis. Järvedel on mitu uhket jätku ohkem. Taolist suurem meelsust mul ei jätku. Cap mäletsema. Kroonia kuningas ennast haletsema. Milleks siiski suure hiigla? Ikka inimene? Ega siin on üldse vaja? Aitaks nime enne? Ma olen neemele. Mis sest, et inetu Seal akna taga aga tundmatu ja nimetu. Suure looja pintslitõmbekalju läikson. Sinisele veele kena paik seal. Tugev tõmme veele jättis lainemurru vahu. Olgu kui vaikne, meri tõuseb vastu. Luulekogu kokku seadsin just toa põrand oli käsikirju täis. Kui kuulsin. Keegi ümber maja käis? Ah, küllap tuul, mis tõusis, südaööl, on isemoodi võlu sellel tööl üks laulan, hällija, hele, teine must ja kolmas lihtsalt nigel. Seitsmes hea. Sul teha pole, muudkui loe ja lao kõik sujuvasse järjekorda, seal käes korraga vemmalvärss ja ood. Üks loomult hunt ja teine rohkem moon. Kui karvutinad hädad, siis teen vea. Ja valimikust hoopis viskan luud, kus liiga napilt inimarmastust. Sest muidu mida arvatakse sust? Las läbib teost üks suumaa juuuu, Neibaksenes praak, luuletuste virn, kus mõnelegi pandud varas Bern ja riivatud nii väärikust kui au, mis mõisteid meie välja küll ei haugu, ka trükitavaid kogus paraškerm ja ümber tuli teha see ja too. Nüüd oleks nagu tõugatud võõrust. Ja vingus ukse hing Janagsus pöör. Kui aga valjult lausuti, oo mu selja taga. Peale tuli hirm. See oli tema paaret, vioon, paunnahkne õlal, pihus, rännusau, briljantne sõrmis kaelas mitu kee, et kui oleks äsja kuskilt Need põlvitasin, seisis mu kolleeg, suur maanteeröövel ja poeet joon barret poolviltu peas, pess, toda vööl, see kandis sepa taolist soita ja seljas jakk, mis pohvitud ja uus koos naarits, aga jalas iidretuusia poosengotad 46 tõepoolest ära lakekrants, joon toob saabunud ja võllaroog vioon. Kes hüljanud on vangla kauge pao, ei võta teda, sajandid ei nöör ja poisilt jooma, paistetus ei kao. Ah, kogelesin vaid o on senini. Ristseliti uks tema taga jäi siis õhuakna kaada lahti, lõi pelk jäine, isepäine irve suul. Toas sündis südaöine tõmbetuul kõik lehed, lendu tõusid krabinal. Muu külaline naeris laginal. Taas segamini läks mu laul ja luul. Ei luiged enam, liiguta mu hinge. Ju sarnanevad üha sarnanemas vahale. Lähen miskipärast hoopis kananahale. Kui näen neid linde veel. Kui näen neid linde. On sügisesel merel külm ja vinge. Nüüd rohkem põllul pühendan end saale. Teen täpseid ümberarvestusi rahale all luulutavaid valgeid lennuringe. Suur üllas möödalask. Risk kibe elujanu Lumia ask, mis on nüüd järele veel jäänutast. Julm asjalikus, käega katsumine, Surm, õiged nimed, teadlik Datsumine, auväärsus, mälumine, Matsumine. Oli vaiksest vaiksem. Tuuleõhk tõusis hommikul. Kaisma hakkasid puud Et valgusest vestelda? Puud kõrgemad olendid. Taan Allade juurest juttu kuulates arvan, et. Oli väiksemast vaiksem. Tuuleõhk tõusis hommikul. Ja mina veel ajasin seda armetut abrakadabra. Mis maksab, eks abrakadabra. Kui Kaiesema hakkasid puud Et valgusest vestelda? On taevaraamat põhiliselt reis ümber EL-is üles tähendatud. Kui veelgi mõõtu oleks vähendatud, kes lugeda küll suudaks, seda siis on pealegi ju suhteliselt pime kuu kulunud ja viisatud utiili vaid kiiluman jäetud Taelamp on leheküljed pikad, mitu miili neilt minu juurde nõuks on võtnud hiili. Üks isepäine tegelastega. Eellooks ei maksa rohkem aega viita, las igaüks meist ütleb oma nime ja lisab juurde kuri kuulum, viitae Kell, kurikuulus Kell imeline. Takse mustaks auguks sündinud suurest paugust, keda kiidetud ilmast ilma minu kuju ei hakka silma vastupidiselt valgus, kuule, mõttel jooksevad sissepoole. Mul on raske iseloom, küll pole iseloom, pigem pigi, võimegi, jõgi, tähe kehasi kogun ja õhin nende kumamist kogu aeg joon, kuni kaob igav. Kolm puudub aru ja taipan. Olen valge paberi moodimis. Paberi poodi. Mu peal pole kirjatähti. Mu peal pole taevatähti. Mind unustatud on, maha. Pole pandud, kõrva taha on jäetud silmade vahele lausmerele kodulaene. Kui ükskord torkan silma. Oma elusast nimest jään ilma. Olen kääbus, kämarik, keha, kes avarik teps ei talu, mina seda lausa kinganinadega karatakse ninna. Aeg ei maga, aeg teeb tööd. Las veel kogun viha, vimma, kes saab kääbust keelata. Muide, pomm ei ole komm kaunis vastik neelata. Et tegu korda läheks, passinud peale seda ööd parajasti, kui käib. Ehitud kammib otsee keset tantsuvoogu lasemend hiidtäheks tähtsaid taevaid mu ümber langeb loo. Raadiosignaale ajast aega ma saatnud Maale. Morsevõtmega taon ja toksinud ühendust arukatega otsin. Paistab nad vahetevahel ning kuulavad, teleskoobid mu peale suunavad ja mu kehagi läbi eetrina täpselt mõõdavad termomeetriga. Pangutavad siis päid ja parukaid. Pagan võtaks neid arukaid. Elava tulega jutu vestanud sõnakese ei oska. Minu nimi on päikesetuur. Ilus sõna kui laul, kui luul. Puhun maal ja puhun kuul, kuu mägedes, sinu suukuul. Kõrrekese lill ja luul. Päikesepoolsel. Puhun siin, kus sadam ja muul. Ja seal, kus üksik ka. Tuul, liivaluidete saksa. Mul mees ja mu. Puhun talvel ja äikesekuul kuni jääl ja summuniga nuum. Jää. Punane ja nihutaja üks jubedalt kime kihutaja mida kibedamini kihutan. Seda punasemaks Enn nihutan. Olen õudsalt punase maias aga punast ei kasva mu aias. Ah, kuidas ta perre käib, keel olen pidevalt teel, aina teel, vihun tähtede kiiluvees, et silmist on must. Mu ees. Meil lõpmatuseks on hüütud ja kinni püüda püütud. Kuid egas ma magan kogu aeg hoolega, oma sääre libistan üle maailma ääre. Päär nihkub edasi teise saare, libistan üle maailma ääre, lõputult lähen aga kosmos, kui kuts. Ei ma suutnud taluda pimedust vaakumi. Enda teostamiseks luba. Tobe olnuks paluda. Võtsin vajaliku voo ja põrutades paigas, toimi tuumi. Virutasin tühja ruumi Tourlemajja pöörlema, hõredaid, spiraalselt kõveraid ja suuri, aga kuumi plasmas. Kus jahtumist seal sooja? Paukumiseta. Ei ela ükski vaikne looja. Jõgeval vihma sajab sabinal. Tuum tuuritas. Jäi püsima süüd vesti. Vihm, kulumaale kukub tasakesti kelp katustele kõval krabinal raagus vahtra võrra. Rabina. Suur rahu. Minu majas oli essi. See, kes ta oleks võinud igavesti. Nüüd olen elevil ja pabinal. Kui katku. Kardan kolumnist ja moodi. Näib siiski, et neid hädasti on vaja. Ma ise olen veidi kulu moodi. Jääkkolakas on hinges kogu Soojas ahjus oma vastset paadi loeb koovitaja väe ekskoovitaja. On vanamees, kumera nõmme peal. Karjatab hobuseid. On meri nii kaunis ja kommendab. Kaldal jalutab, näid. Vanamees hobuseid söödab, joodab. Kui külm on, siis ajab talli. Neiu on vahepeal kadunud mere ja laidude suurde halli. Kuidagi liiga kaua, neid tuleb sealt kauguste takka. Ei tööta tee vaid läänepoolsel rannikul. Kuuvalgel öödel käib. Ma käisin kannul. Kui küsisin, et millest kuuleb vana sa elad? Irvitas, et luulest vana. Mis asi see on? Osta ära päri, siis käratas. Ei tea, taolist äri. Poest palusin Saint-tangu kaerahelbeid. Meil luulet pole, grammi naerdi heldelt. Neid raskeid mõtteid avaldama püsti. Eit kirjutab. Mis nõuda luulelt rohkem, kui ta väärt On hommik Punatamas taeva äärt ja õuel helesinatamas Lold. Kui tõuseb, jookse, jupike joteedend, pese külmalt tuliselt, joo teed. Siis pole enam roidumust, ei unda. Mis nõuda ühelt lennukeselt peas kes pealegi on hoopis teises eas ning hullutav ta lauluviis ja lend. Ei ulukeid meil kinni hoida, lubata ma tiivulise lahti lasen, käelt. Nüüd jätkan argusamast. Min taevas takistatud arvutamast. Kord luuletama läksin kolkakülla sest olen maakas oma vaimult väelt. Kui kosutav on kuulda. Samas tunda küll. Ma oma arust seatsenseeella, et läksin külla, siht on kuldaväärt. Ei kulda ega kollamulda, säält ma leidnud. Külgareptise järsk külla. Muud koletised iidsest Elma merest. Nii ütlemata kurvaks muutus meel. Nad ohvreid olid nõudnud igast perest, kuis välklesid neil kihvad, lips, les keel. Ei tehtud väljagi nüüd minu perest. Mis luuletustest rääkida, siis veel? Töölaua taga istuda piin, käepärast pole rege ega saani. Metskitsedele süles ei Noviin. Mis luule on? Ronk tervitab mind valju hõikega. Palju vahvam igast õue penist. Pean põõsas pooleaastast Bahra emist ja teises jänest üle nõmme, teen mere äärde väikse põikega tooli, jäisevõitu. Talv kaanetanud kindlalt ainult avajad, kõik lahed, Lõukad silmini ja suuni mu jalge all külmkapis lestad labajad, paar säinast, mõni soolamata silk. Kes pelgab rüsa pujust, kes harpuuni. Keskpäev on ammu kätte jõudnud juba mu valdustele peale visata, pilk. Suur meri mängib. Kaldal lama pahank. Teel ära minna luigepaar ei luba. Ja nii ma olen elu joonebank. Mis tähendab üks laululuigeilu suu ammuli, et vahin nagu tolama ja kipun lembelaulukesi jalama. Las pistab põhjarohtu, põlgab kilu bee uppi, mustad lestad tilulilu, mis taina emend sunnib aina kolama ja igal sammul hõiskama ja ola. Võib inimsilmgi hoopis viluks viluda, et mingit tahtmist pole enam iluda ja saatust sõna sulgedega siluda. Võin olla kivi, Tunde tõtlemisi poeetilise, mööda mõtlemisi, vast sobivammust noorematel lelude. Las haugub, kirves, möirgab mootorsaag ja sosinal stardib suitsulohe. Mind tunnistama, ilmnes. Ja ohe on sunnitud see jäik Arhipelaag. Kui kuulus soolapuhuja või maag, pean kõnet, lumesumis on kuiv ja kohe mu ümber okas ladvaline rohemaas tuulemurd. See laane sarkofaag, kesktardumust ja üldist kohu kaub. Nüüd häirin sõraliste üllast olemist ja näriliste und ja päeva rahu. Ell veidi lõhkumist ja raiumist. Ja valmis ongi see sonett. Puuraidurist. Majapidamisel väike viga on. Ehk ta küll imehästi toidab meeli. Kõht tühi on, leian õhtu eeli. Ei loe see midagi metsas igal. Sel aastaajal mereveed on Teetud. Ei pääse poodi paadiga ei jala. Ent võimatu on elada vaid luulest. Mis kõverdunud päikesest ja tuulest koos tuhlistega tulel pehmeks keetnud leib seismisega muutunud on Paeks? Ei tea, kas lüüa kirvega või saeks. Kui hammustan, siis veidi põrub haju. Las põrub paigast, teise pahade. Ju tõmmanud on kibuvitsa tee. Teeveele sotsulis on tormiaju. Torino rikkadonna ütleb selt Küll üsna Hatult tohutust teekonnast, nii umbes meie lehmaliiter mahult Oja. Siis ma räägin Torinotarile, kui tobedalt üks laev võib joosta karile. Mu jutt on pikk. Nii lihtsalt seiselgi. Ma iseloomult üsna hea ja helgi. Ei vaidle. Vaikselt olen kõigi poolt. Ma tihti lahti lasknud armunoolt, mis justkui vajalik on olnud lennuhoolt. Maja. Nis oodatagi sellelt loolt. Ma värsse koju keelitanud soolt ja kõrge metsa alt ja vete poolt, kus linde robinal on tõusnud roolt. Oi lootusi veel rohkem tööd ja hoolt maailma asjust vaatajate poolt, sest olen üht-teist lugenud, gram poolt. Howinovest oma tähtsus, selge. Taipan, kes on üks või teine Belgi. Mis rääkidagi, nii neid riime Royattes ülimeeldiv suhelda on ninaga. Sealjuures imestada, vingus ninaga miks inimesed lahkuvad must muiates. Aeg lahkuda nüüd lõunalauast. Donnast. Ta terve tund mind juba Senatanud. On talveõhtu õue tulnut, hoiatas. Seal lumehanged. Kustus sünge pilve päält üksgiljumine. Madalduvas jadas, ma lamandunud kuluheinas magas selgorus, põsesarnad paistsid mäelt kull, laip ei liigatanud säält. Ei säält ehk taevas küll nii heldelt ande. Nüüd tulid. Puudutasid punapajusid, ma olin murde-eas Sa lapseohtu, siis lumikellukest satu, hajusid. Õu õitses. Olen hallastamatuses, olen alguses, kusagil kaugel on kabinetid kaunis valguses köitvaid, köiteid ja muusikat põrandast laeni. Üks painaja käseb ja sunnib. Muud ei tohigi teha. Sa leiad jäljed ja teegi halastus ja lõpu, kus jätkub pikka meelt, uskuda inimesse ikka veel hingehinna eestast kõnelda kaunis valguses. Olen alastamatuses. Olen alguses. Kuuldu oli lava kõva Aleksander Suumanni luulast Meil siin hüper Bureas Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja esituses. Kava koostas ja lavastas Tõnu Õnnepalu. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2015.