10. novembril möödus 100 aastat Kert helbemäe sünnist. Jätkame legendaarse ennesõjaaegse raadioteatri toimetaja ja kuuldemängude autori loomingu tutvustamist. Kuulete mõtisklusi ja kirjanduslike laaste, mis on kirja pandud juba paguluspõlves Inglismaal. London ei kirjamehe kodulinnaks kuni 70.-te aastate keskpaigani. Kert helbemäe loomingut esitavad Eesti muusika ja teatriakadeemia, lavakooli neljanda kursuse üliõpilased Jaanika arum, Helena Pruuli, Kärt Tammjärv ja Simeooni Sundja. On huvitav jälgida inimesi allmaaraudteerongis varahommikul, kui nad tööle ruttavad. One jälgidega näevad harilikult hommikulehtede varjus nagu kardinate taga langevad hetkeks vaid lehekülgede pööramisel. Keskpäevaste sõitjate näod on asjalikud väljendusvaesed. Kõige enam meeldivad mulle õhtused näod. Nii kella 11 selles rongis. Koosseis on siis väga kirju. Teatritest, kontsertidest, tulijaid, söögimajade teenistujaid, näitlejaid ja muid kõikide näod, ereda elektrivalguse käes Päevase väsimuse läbi elamuse ja tülpimus pettumuse jäljed nii selgesti nähtavad. Mõnikord näed selle rõõmugi jälge, mida päev on kinkinud puhast, selget rõõmu, need nii harva tänapäeva inimeste näos. Ta istus inimestevahelises surutult oli ilmeksimatult tantsijanna mitteks tuhandeist revüü tantsijanna test, kes igal õhtul sadades revüüteatrites maalides kõhna jalgu mehhaanilise täpsusega kõrgele lennutavad. Vaid balletirott. Sirge ülakehahoiak viis kuidas ta jalad istudeskis, jääb varvastele aastatepikkust distsiplineeritud treeningut. Sülesega hoiate lillekimpu punaseid nelke sellephanis valgel pappalusel, nagu neid müüvad esinduslikud lillekauplused. Pilk jääb peatuma näol ja selles väljendub selge rõõm, junn kuidas seda nimetada? Näos niivõrd puhtas äratuntavad vormis et igasuguseid kirjeldavad sõnad tunduvad võltsid. Igatahes seal ta istub, lilled süles ja väike ümarnukunägu hiilgab puudrikorrast hoolimata elavat tumedaid silmi, Nad vaatavad hellitlevalt lilli. Käed sülitavad neid vargsi läbi paberi. Lillekimp on ta süles nagu laps, ta hoiab neid täpselt nii nagu ema hoiaks imikut. Pole mingi täht, muidu ei sõidaks ta maa raudteel eeslinna poole. Rongis saatjate üksi oma rõõmuga vagunitäie inimeste keskel. Oleks teil saata siis ei torkaks, rõõm ehk nii silmagi nagu nüüd. Aga Rõõm on küll niisugune, mida ei saa jätta üksi endele. Vaatab vargsi inimesi vagunis kuidagi häbeliku ometi kontakti otsiva pilguga. Et kas keegi märkab ka tema õnne. Inimesed nagu ikka kanniga üks tegevuses oma mõtetega vagunist suur tugev naine tšellega põlvede vahel, kes kõneleb viiulikasti hoidva kõhna mehega mingist partituurist. Seal on riiders täidis sisse süvenenud ametnik, endajate nõrutav tööline. Teatris tulev kavalehti sirvib baar, salk Tedi poisid, noori neide. Aga keegi vaata teise inimese rõõmu. Viimaks peatavate rändavad silmad, minul. Püüan vihjate pilguga lilledele ja temale. Et hindan tema rõõmu. Arvan, et ta seda mõistab. Nagu vastuseks langetate silmatajas lilledele. Käed kallistavad neid jälle hellitavalt nägusad mingi tunneliku Ebamaise ilme. Jäetasin väsinud, ükskõiksed inimeste vahele, kui järgmises jaamas rongilt astun oma lilledega ja rõõmuga. Salakaubavedajate kõrtsis. Taevas veel punetamas loojenevast päikesest sõidame läbi lõputu näiva kõrgraba ajaloolise Jamaica kõrtsi poole. Ühe tooniliselt kahel pool laiuv kõrgraba sulab ühte horisondiga. Mõni kord kerkib kevad esile kaljumäed nagu üle 1000 jala line Braun, Willia rauthor. Sellel maastikul võib-olla ka oma maagiline mõju sellele, kes teda lähemalt tunneb. Sest kui paljudeks legendideks on rabadik rahvas inspireerinud. Eemal sillerdab üksiksoo järv. See on Tosmevib huul ja sellega on seotud järgmine legend, mis näib tekkinud olevat alles keskaja lõpul. Enni lähedal revordenis elanud rikas maaomanik, trigeil, kes olnud ka linna raehärra. Ta olnud ihnus, ülekohtune ja südametu mees nii omaste kui ka teiste vastu. Sama tunni lähenedes aga tundnud trigeigel hirmu ja kinkinud kogu oma varanduse kloostrile, et mungad oma palvetega päästaksid ta hinge igavesest põrgutulest. Peale tema surma aga tekkis tüli mõningate maatükkide omandiõiguse pärast. Asi läks kohtusse ja peale suurt argumenteerimist palus nõudja luba veel üht tunnistajat ette kutsuda. Kõikide ehmatuseks ilmus tunnistajate pink, ehkki surnud mees ise. Kohus jätkus jäägri, keeglitunnistuste põhjal, võitis protsessi nõudja. Aga peale kohtuotsust, kui igaüks lootis, muutis kaob, jäi see tunnistajate pinki. Ukse taga varitsesid tema hinge nimelt kuradid, keda aga tagasi hoidsid. Munkade agarad palved kutsuti kohale. Targad kirikuisad. Mida teha? Kas laste kuraditel trigeigelli hing haarata või anda talle võimalus oma patte kahetseda? Otsustati viimase kasuks. Relvaimulikul meenused Tosmevi järv keset raba olevat põhjatu ja pani ette, et trigeegil oma pattude lunastamiseks peab järve veest tühjaks ammutama. Teised lisasid sellele veel ettevaatusele. Vahest tingimuse, et ta peaks seda tegema anumaga, millel auk põhjas. Ja kui trigeegel peaks ühe aasta ja oma tööst puhkama siis pärib kurat tema hinge. Kurat, teeb suurest huvist tri käigelli musta hinge vastu, nüüd kõik, et ei käigi töölt ära kohutada. Suurte tormide ajal atlandil ajavad kuradi ilma, peata jahikoerte karjateri käigellid taga mööda raba. Ja kui tormama kõrgpunktil ulub, siis ütlevad koornboli külades veel tänapäeval vanaisad oma last lastele. Kas kuulete? Riigi Eiline karjub hirmus oma hinge pärast. Varsti hakkab õhtuhämaruses tee ääres paistma üksik maja. See on Jamaica in. Millist kergendust võisid aastaid tagasi tunda postidel last, reisijad, kui see postijaam viimaks paistis. Tee ääres varitsesid reisijaid veel 19. sajandi alguses teeröövlid, seepärast reisiti vaid äärmise vajaduse korral. Praegu on aga kõrtsi esine täis autosid. Isegi kahe-kolme tunni kauguselt sõidetakse autoga siia klaas veini või õlut jooma. Madalast uksest avarasse eesruumi astudes näed siin nüüd istuvad süngete salakaubitsejad tasemel suvisest ajast hoolimata daame õhtukleitides ja härrasid õhtuülikondades. Inglise jõukas keskklass on muideks kõik ajaloolised 14. kuni 16. sajandi kõrtsid valinud endile seltskondlik, eks ajaviitepaikadeks nagu mitmel korral on olnud juhust tähele panna. Aampalkide küljest rippuvad alla musketid. Mõõgad vanad laternad ja pikale varrega pass, kulbid. Ühes seinas hiiglakamin, mille ees kord külmetanud reisijad endid soojendasid vägevate muu halgude tule juures klaasi kuuma punti rüübates. Siit läheb uks niinimetatud mee Vi paari mis on oma nime saanud küll alles uuemal ajal. Tahvleid Ümuga jää Jamaica inni kangelanna järgi. Nimetatud naiskirjaniku populaarsete romaanide tegevustik, Cornwalli ajaloos toimub kõik selle ümbruses. Paar ise on palkidest välja tahutud ja kõige mõjuvamaid siin ruumis. On möödunud sajandi käsitööliste tugevad puust kõrtsi toolid mille käe tugedele võid mugavalt asetada klaasi joogiga. Keset lageaampalgi küljes on roostetanud konks mille külge on keegi enda poonud. Ja siit leti äärest kutsuti kord pimedusse salapärane võõras, kes oli endale klaasi rummi tellinud. Aga hiljem leiti rabast tapetult. Kuni 1911 10. aastani olevat võõravaim vaiksetele õhtutel tulnud tagasi sammude kajades et lõpetada pooleli jäänud klaasi. Mary paari kõrval on veel Jossibar tulvil igasuguseid vanu esemeid. Nime on see paar saanud salakaubitsejate ka koos töötanud kõrtsi peremehest. Nimelt õitses siin möödunud sajandi alguses Jamaica rummiga. Salakaubitsemine prantsuse rannikult toodi väikestes vaatides. Neid on meil praegugi kõrtsis ööpimeduses rummi koornboli rannikule. Sealt toimetati vaadid sisemaale ja üheks esimeseks jaamaks salakaubavedajatele olnudki see üksikkõrts. Väikesi Jamaica rummi pudeleid saaksid mälestuseks osta. Samuti pakutakse tähnid ümarieerumaani. Vanades tormilaternetest särab elektrivalgus. Muidugi pole ime, et võõravaim ei tule siia kärarikkasse seltskonda oma pooleli jäänud klaasi jooma sest leti ääres on õlg õla kõrval kinni elavad inimesed. Siia kokku sõitnute seas ka mõni päriselanik, kes aga tellib oma klaasi ja läheb seda jooma hoopis kõrtsi ette. Teisel maja korral on ka tube ööbijaile ka need kõik välja üüritud sageli ameeriklastele, kes armastavad ajaloolistes kohtades magada ja sellest siis kõnelda. Lahkume kõrtsist. Suvesume, pimedus võtab meid vastu. Kõrtsi ees on autode rivi veelgi tihenenud. Omad inimesed õlleklaasid käes ja piibud suus, ajavad isekeskis juttu. Nende kuuluvust siia vanad kivihoone ja ümbritseva maastiku juurde võib kohe tunnetada nende tuules parkunud nägudes. Nende karedas naerus ja nurgelisuses arvad veel leidvat selle individuaalsuse jälgi, mis pani nende vanaisad rannikul oma maju ehitama viie ja kuue nurgelistena. Võib olla nii mõnigi nende eelkäijatest olnud üks neist salakaubitseja jääst kes õngitses merest väikesi vaate ja tõi neid pimedal ööl siia kõrtsi keldrisse. Kõrts jääb pimedusse. Kõige kauem helgib, kui tagasivaated elektrivalguses vana kõrtsisilt õueväravas pika teiba otsas. Ühe silmaga salakaubitseja portree. Siis kaob seegi. Vaikne kõrge nõmm võtab meid oma hõlma. Kuski hiilgab üksik öökull. Taamal tõuseb soojärve kohal uduvine seal Kustri, keegi lammutab põhjatud rabajärve katkise anumaga. Just seal, kus HayPkaak oma rohelise küljega müksab, elava liiklusega maa platsi nurka asub pargipoolsel küljel kuulus speakers. Igaüks võib seal seisma jääda ja kõneleda sellest, millest süda täis. Ja seda vabadust kasutatakse õige ohtralt. Humanistid anarhistid, kommunistid, konservatiivid, sotsialistid, patsifistlik, katoliiklased, protestandid, Päästearmee, mitmesuguseid usulahud neegrite eest võitlejad, seal kuuleb kõiki kord elaval šestikuleerides süttides mõned tasakaalukad. Üks tuntud neeger kõneleja näiteks iga kord osavalt oma võikalt moonutatud käsi demonstreerides. Aga kes nad ka ei oleks. Igaüks on veendunud oma kuulutatud tõe ja õiguse universaalsuses. Helju kordsuses. Igav pole Lähete nurgas kunagi. Alati seatakse sind seal eluga vastamisi nagu Tolgi korral. Kui kord siit ja sealt mõne lause kinni püüdes ringi jalutasid olid just lahkumas ühe jutlustaja ahtast kuulajat ringist Est rahulikult Realis, igavese lunastuse tiimil. Kui rahva seast kostub küsimus. Ütle, kas mina saan õndsaks? Küsi on kriiskav häälega keskealine naine pilgus temale jätkub, selgitamaks, et ta tegevus algab õieti tänava teisel poolel. Siis, kui ausad kodanikud pea sulepatjadel näevad kodus õndsat und. On taibanud muidugi ka jutlustaja. Ta ei lase end naise küsimusest eksitada. Tuleb rahulikult edasi. Kuigi järgmist lauset võib pidada vastuseks küsijale. Kõigile, kes oma patte südamest kahetsevad, on tema juurde tee avatud. Ja ta kõneleb edasi. Naine seda lauset võtnudki vastust, kõik ikka kõnelete kõigist. Aga ma tahan teada, mis minust saab just minust. Seal on mõned kelladega, ma ei tahaks koos olla põrgusega taevas, mitte mingil tingimusel. Meetsevad lunastust, kuhu jääb siis õiglus? Küsib naine üha suureneva pealtvaatajate ringi naeru saatel. Kaasa ei naera ainult mõned vanad daamid, kes kuuluvad kahtlemata jutlustaja saatjaskonda kelle pahandatud paledelt hiilgab teadmine. Nad on juba ära valitud ja kes vaatavad abi otsivat jutlustajale. See pole seni lasknud häirida märgiks, et ta kavatseb rahurikkujat täielikult ignoreerida pöörata talle selja ja lausud teisele poole, aga nii, et seda võiks ka küsijale vastuseks pidada. Andestamine on suurim jumala arm. Ja kõneleb siis edasi. Aga jälle lõikab laine vahel oma kriiskval häälel andeks andmine. Oletame, et kõikidele nendele kõrilõikajate le petturitele varastele ellipitse jälle ka andeks annan, keda ma elus olen kohanud. Aga oled sa kindel, et sellest on küllalt? Kas ei oska jumal ka mitte üks kord üht ja ütleb, et nüüd kui siin mehed enam ei taha, otsiti minu juurest oma hingele õndsust. Rahva seas kustub naeru turtsetusi. Aga jutlustaja teeb, nagu poleks ta naistena kuulnudki. Ja seljaga tema poole jutlustab ta häirimatult edasi. Aga naine ei lase nii kergelt unustada. Ta astub ringi, keskne haaremi, jutlustaja kuuest kinni, raputab seda, küsib. Ütle, kas see pole nii. Andestan aga jumal, tema küsib. Jutlustaja, kõhn, kahvatu, aimu inimese nägule täherruusatama. Ta raputab end naisest lahti ja jutlustab edasi. Ühelt poolt, miks peaksid end laskma sellest tänavanaisest häirida. Aga teiselt poolt sellel naisel on tõsi taga. Pikkamööda taipab igaüks, kes teda seal ärevusest Gilavate silmadega ärritusest võbisevalt ringi keskel läheb. Et ta seab oma elu küsimuse. Aga jutluste jutustab edasi. Lääne püüab teda mõne hetke kuulata Sisviate käega, lüües meeleheitest moonutatud häälel. Ikka üks ja sama jutt õndsust kõigile, aga mitte vastus sinu küsimusele, mitte sulle. Sõnad ainult sõnad, sõnad, sõnad. Meie, laulame Villem, nüüd jutlustaja, veidi häirituna. Kaelevatele Mul ei ole ka see heledalt kõlavalt, nood vanad daamid, kes moodustasid jutlustaja aluspõhja. Laulda peab kuidagi ikka veel ringi keskel seisvat neist. Orte meelemõistusele. Teevad pelgalt võõraid inimesi, kes talle otsa vahivad. Poetab end inimeste hulka ja kaob üldisesse omanistide, anarhistide patsifiste, tead, tead kõik, mis tõe ja õigusekuulutajat summa. Loomulikult ei järgne talle keegi. Kristus ei ela enam, kes talle oleks järgnenud. Meil on ainult tema õpetus. Väheseks jäänud ringis jätkab jutlustaja jutlust lunastusest. Williams Andres, et maamann kirjutanud novelli, milles abielu karile jooksu põhjuseks ei ole nagu tavaliselt keegi kolmas isik vaid hoopis tuulemadu. Novellis on mees nii kiindunud tuule madudesse, et naine viimaks armukadeduse hoos hävitab mehe armukese. Andumuslikult ehitatud uue tuulemaa järelemees naise maha jätab. See lugu meenub iga kord, kui jalutan Londonis Kensington pargis asuva kunstliku tiigi poole ja jälgin pastellsinises taevas hõljuvaid punaseid, siniseid, kollaseid ja eba säärase värvinguga väikeseid täppe. Ja püüan mõistatada, milline täpp taevalaotuses just kuulub ühele või teisele lamamistoolis mugavalt istuvale härrale. Pealtnäha pole nendel keskealistel või üle keske soliidsetel härradel kes on kas kõhukas või aristokraatlikus, kõhnad, mingid reaalset sidet, fenomeni tega taeva all välja arvatud, et nende unelev rahulolev pilk puhkab taevalaotuses. Aga neid lähemalt vaadates näed igalühel süles spinning poole, millest väljub õhku hajudes peenike nöör. Aeg ajalgi teravdanud spinningu pooli välta toovad taevalaotuses täpi lähemale ja siis näed, et tegemist on mitmekujuliste ja isevärki konstruktsiooniga tuulemadudega. Harva läinud naisigi säärase tegevuse juures, selle eest aga kolme generatsiooni esindajaid korraga vanaema, ema ja tütrekest, igaüks oma tuulemaaga esimene tuule maos tartimisel, mitte vähel nooruslikku õhinat näidates kui viimane. Aga need tuulemao lennutajat pole sugugi ainukesed hobide harrastajad. Tiigil luikede ja partide keskel ujub keskmiselt meetri pikkusi purjekaid mootorpaate ookeani Aurikuid varustatud kõikide suurte laevade miniatuursete detailidega. Mootorlaevad kihutavad üle vee suitsujuga järele jättes on patarei jõul liikuvaid laevu isegi raadio kaldalt juhitavaid. Nende omanikeks on jällegi keskealised püreerid, keda need siblivad mööda kallast. Silmad oma laevukest, mis suunad on võtnud, kuhu mõtleb maanduda. Truult on nad sõidu ära teinud laevukesele vastas. Neil on pikad kummiotsaga, kepid käes. Veljega hoiavad nad ära, et laev suure hooga vastu kivi kallast kihutades ennast ei vigastaks. Ja siis laevanina jälle vee poole enne purjed ja mootorid korda seadnud. Ja laevad alustavad jälle oma sõitu ja nende omanikud oma rännakut mööda kallast. Siin on palju lapsigi aga need piirduvad lastekohaste mängudega. Püüavad võrguga kalamaime, sõidutavaid, primitiivseid, paadikesi või lennutavad kohmad kaid, tuulemadusid. Millistele hobide harrastajad muidugi ei pühenda pilkugi kuigi tead, neid alatasa imetlevad. Ja siis on siin suurel arvul koergi õieti küll koertest aretatud, igasuguseid elukaid, põetud, friseeritud, ülikuldi keeritud. Nii et päris imestad, et nad oskavad velg lähvida ja rõõmu tunda jala tõstmisest. Aga pilk otsib taas hobide harrastajaid. Püüad mõistatada nende hobide olemust, sümboolsust selle taga. Ja siis meenub sulle väike Peeter Paan kelle kuju kehastatud George Anthony poolt on samas pargis kuulus inglise muinasjutt poisist, kes okei, ei kasvanud suureks. Nendes suurtes hobide harrastajaid. Üksi neis elab edasi väike Peeter Paan. Kuigi nad ise on elu poolt proosalisele kohale Grendatud. Igavene väike pois sinus realiseerib siinum oma lapsepõlve unistusi saada lenduriks õhu vallutajaks uute maadeavastajaks kuulsaks kapteniks. Mugavalt lamamistoolis istudes lendab Peeter Paan sinus kaasa. Tuulemaol purjetab purjekal avastamata maade poole või Tosuta Paulikul mõõtmatul ookeanil uute randade suunas. Kui tood tuule maokõrgusest alla, võtate haiglasse samuti kui miniatuurse laevagi. Saad täiskasvanuks, oled mõistlik, kasvatad kõhtu ja pangaarvet. Kuni taas keset argipäeva muutud rahutuks. Kuuldes Peeter Paani hõrgutavad hüüdu. Tule mängiva igavesti noorte unelmate maale. Kuulsite Gert helbemäe Impressioone paguluspäevilt. Inglismaal lugesid Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakooli neljanda kursuse üliõpilased Jaanika arum Helena Pruuli, Kärt Tammjärv ja. Raadioteater 2013.