Täna on 150. sünniaastapäev eesti ühel viljakamal kirjamehel Eduard Vildel kelle loomingust üsna olulise osa moodustavad tema arvukad reisikirjad. Just praegu, mil meie igapäevaseid uudiste vooge ummistavad Ukraina ja Krimmi teemad oleks põnev tagasi tulla sajanditagustesse sama ärevatesse aegadesse. 1904 oli Vene keisririik astunud sõtta Jaapaniga. Negrud teid, kahurilihaks korjati üle maa, sealhulgas ka Eestist. Septembrikuus samal aastal asutab Tartu ajalehe uudised ajakirjanik Vilde tossu täkuga. Nii kutsuti tollal hellitavalt raudtee rongi Krimmi suunas teele. Läbi Riia Smolenski, Moskva, Kurski jõuab ta kuu aja pärast impeuroopalis. Et tutvuda kohalike eestlaste elu-oluga. Reis on pikk, läheb edasi Kaukaasia suunal ja kestab ligi aasta. Ajalehes uudised saab iga nädal lugeda seda kirjeldavat järjejuttu. Vilde otsib peaasjalikult materjali tulevase romaani prohvet maltsa tarbeks. Toob aga lehelugejateni kalistlike kirjeldusi reisiseiklustest kohalikest oludest ning galerii värvikatest karakteritest. Kuulakem siis täna õhtul katkendeid dollastest reisimärkmetest lavakunstikooli 27. lennu üliõpilaste Jürgen Kansoni, Markus Habakukk, Mehis Pihla, Ott Raidmetsa ja Karmo Nigula esituses. Ma pole ühelgi reisil nii palju vaeva näinud, kui selle reisimine Vene raudteedel. Nõudis raudset tervist, terasest närvikava hätanud meeleolu mis aitavad mulle need eeskujulikud magamiseks seadeldud suured lahedad vagunid. Milliseid Lääne-Euroopas ei ole, kui manis kunagi ruumi ei leia. Kui ööd ja päevad pean elama oma toosis pressitud konservi kalapõlve. Kui mind alatasa pigistatakse, tõugatakse. Sel kombel tuhandeid verstasid ära sõita. Lugeja, see on piin. Neil, kes tunnevad meie Baltimaa ja Soome raudteed või ka Nikolai raudteed pole aimugi, mil määral Vene siseriigi teedel inimesi vagunitesse tuubitakse. Jaamade kassadest müüakse suurima südamerahuga pileteid ilma rongis enam ainustki iste paika oleks. Teises klassis on vähegi põlve aga kolmat võin ainult põrguga võrrelda. Kõnni öösel säärdusest rongist läbi ja su ihukarvad tõusevad püsti. Mitte ainult kõik pingid, pakiriiulid, põrand pinkide vahel. Pinkide alused pole hunnikusse ning kägarasse aetud inimesi täis vaid ka see vahetee, mis käib vagunist pikuti läbi. Kui sa seda rada tahad tarvitada, siis Pedülastuma elusate inimeste täie õiguseliste riigi kodanikud, kehadest, kätest-jalgadest, peadest. Aga sagedasti ei saa üle astuda sest kõik need kehad ja nende liikmed on kokku liitunud nii tihedaks tervikuks, et su jalale ei tolli võrragi vaba ruumi. Siis pead ka mineku katki jätma või magajad üles äratama või neile lihtsalt peale astuma. Venemaa raudteedel pole küllalt veerivate materjali ja seejuures kaevuvad meie suured vagunivabrikud tellimiste puuduse üle. Võitlevad ärilise kitsikusega. Mõned on hinge vaakumas. Ja ma ei tea, kas ja kui palju Euroopa Venemaa raudteedelt veerevad materjali sõja tarbeks Siberisse ja mandžuuria saadetud. Aga ma mäletan, et just needsamad olud, nagu praegusel sõja ajal valitsesid vene siseriigi raudtee, teil ka nelja ja kaheksa aasta eest rahuajal. Kui sõitsin Austria piirilt läbi poolama ja paremini Riiast Smolenski kaudu Moskvasse. Sõja mõju ei suuda ma ses suhtes siis uskuda. Ja see tigu, sõit Vene teedel võrreldud välismaa rongide kihutamisega. Ja see piiritu aja raiskamine jaamades peatamisega. Säärane sõit, iseäranis, kui teekond on kauge pole muud kui alaline märterlik kannatamine. Keegi ei tea, miks seisab rong pisukese jaamas veerand tundi, pool tundi, suuremates, koguni terve tunni. Ta lihtsalt seisab. Tal ei ole seal midagi teha, pagas on välja antud, teine peale võetud post toimetatud. Rong ei liigu. Konduktorit seisavad nagu tulbad rongi kõrval. Ülemkonduktor istub jaamaülema kantseleis, vedurijuht vahib haigutades masinalt maha. Rong seisab Nikolai raudteel, mida tarvitasin tagasisõidul lõunast. Sõidetakse kiiremini kui paljudel teistel teedel. Ja peatumine jaamade ees on märksa lühem. Aga ruumi puuduselt oli ta kõigi vene siseriigi raudteedele täiesti sarnane. Seal raudteel anti mulle siseriigi raudteelaste korruptsioonist. Üpris ilmekas näide. Moskvast rongi astunud kolasin paika otsides terve rea kubisevad vaguneid läbi kuni jõudsin viimaks ühte magamisvagunisse ja leidsin sealt ühe lummerdamate osakonna. Pääsmed, nummerdatud asemete jaoks olid jaama kassas olnud otsas. Hea õnne peale, tõukasin lükandukse lahti. Osakond oli täiesti tühi, siis jumala õnn. Vaevalt olin aga oma sumadan erapannud ja õnneliku pilguga veidi ringi vaadanud kui 12 paika otsivat reisijat. Üks vanem isand ja keegi noormees sisse rühkisid. Ruumi jätkus. Osakonnas võis meile inimest magada kaks alumistel pinkidel kaks ülemistel naridel. Veeretasin ukse kinni ja olime vagusad kui hiired. Et teisi ruumi hädalisi meile siia juurde ei tuleks. Korraga lükatakse uks raginal lahti. Kondukteri pea tuleb esile. Nähes, et meie osakonnas istume, küsib ametnik hapu näoga kareda häälega. Kes seal ukse lukust lahti keeras. Meie mitte. Missugune konduktor selle ukse siin lahti keeras, pärib mees valjemalt tungivamalt. Uks oligi lahti, ostsin mina. See on võimatu, ma tahan teada saada, missugune konduktor teid siia sisse laskis. Nüüd saab aga meie vanahärra süda täis. Ta küsib Konduktorilt, kas siis ükskõik ei ole, kes osakonna ukse lahti keeras. Kuid aga lahti on ja lahti peab ta olema, sest see nummerdamate osakond on samuti reisijatele määratud nagu iga vagun rongis. Ta palub Konduktorilt jätta sõitjat tülitamata ja ära minna. Ning Konduktori nina eest lükkab ta ukse kinni. Me mõistsime ju kõik, kui seisid lood konduktorit, hoiavad seesugust lummerdamata erimaksuta tarvitatavat osakonda võimalikult kaua lukus et sinna viimaks sisse poetada niisuguseid reisijaid üldvagunitest, kes annavad neile Natšai. Kogemata oli aga uks seekord lahti unustatud minu ja teiste õnneks. Ning nad kippusid nüüd kõrvalteenistusest ilma jääma. Aga meie õnn ei kestnud kaua. Vihastatud konduktor maksis meile kätte, see kättemaks oli seda julmem, et ka üks upsakas sanitar, kes tuli sõjaväljalt tungiskonduktori loa vastu meie osakonda sisse. Kuna talv, kui alamväelasel Konduktori väike järgi luba ei olnud selliseid osakonnas istuda ta tohtivat ainult tavalises vagunis, sõita halastaja vend sõjaväljalt toetusega sellele, et tavalises vagunis hiirelegi ruumi olevat. Liiati siis hiigelsuurele sõja kangelasele nagu tema ning kaitses oma õigusi nii kõrkide teravate sõnadega et tema Jakonduktori vahel puhkes päris Friid. Millele meie kui kaasreisijad viimaks sellega lõpu tegime, et palusime mõlemat oma rahu tulul vaikida. Mida tegi nüüd vihane konduktor? Ta hakkas kiuste ilma jootrahata meie osakonda inimesi saatma. Ta toppis meie osakonna nii täis, et me varsti enam hingata ei saanud. Oma viimase trumbi mängistaga klinny jaamas välja kus paar reisijat meie seast lahkusid. Ta juhtis seal meie osakonda kaks naist nelja pisukese karjuva lapsega. Kui täieline oli Konduktori kättemaks, seda saime klinnist Peterburi niisugusel määral maitseda. Et meist seda vist keegi ei unusta. Lapsukesed, viimasemad ja kaksikud. Kaks paari kaksikuid. Ilmne näide vene tõu sigivusest. Vanem paar umbes pooleteiseaastane noorem mähkmetes kahe-kolmekuune sellist hoogsat perekonna kontserti. Kui siin pole ma eluilmas kuulnud pani vanematest poistest üks oma toru hüüdma. Siis pidas teine tingimata oma kohuseks sedasama teha, kuid märksa valjemalt. Üks laulis forte, teine alatasa Fortissima. Vanemate vennakeste duett aga äratas nooremate kadedust ja auahnust. Nad kuulasid, kuulasid korraga, panid otsekui ühest suust oma falseti helisema, mille vastu ülemkonduktor, vile kui seda meile just kõrva sisse läks puhutud mahedaima flöödina oleks kõlanud. Ma ei saanud üle pea aru, kuidas nii tillukesed elukad, kes pealegi nii kõvasti mähkme, mis olid pakitud, et nad meenutasid sigareid. Kuis võisid nad nii mõrtsuka list kisa teha. Kõik neli röökisid nõnda, et tulid näost sinised kui jõhvikad. Ja see kestis terve tee klinnist Peterburi liini. 520 versta ehk 14 tundi. Magamise peale polnud sel lool muidugi mõeldagi. Kadumine oli võimatu. Ja pahaneda ei suutnud ometi keegi. Sest igaüks nägi vaese ema piina ja vanaema asjatut abi otsimist. Meil oli tegu vaid kurja saagikusega. Klein Mihhailova jaama ees Kurski-Harkovi Sevastoopoli raudteel. Laovad küla tüdrukud, puit, pinusse, lühikesed, kirjud körtsikud, veel lühemad kollased kasukad, jämedate bänti jalad jäme villastest, sukkade parknahka, pasteldes. Värvikate pearättidega Tammist paistavad lihavad arbuusi karva näod. Tüdrukud on töös peatuma jäänud ja seisavad sõõri ühe poisi ja tüdruku ümber, kes ripuvad nuttes teineteise kaelas. Vagunites tõttavad sõitjad aknale. Pilt on huvitav. Kui ilus neiu valab pisaraid, siis pole see näotu ka mitte naerule kõditav. Veider. Me oleme harjunud nähtusega, et naised nutavad. Aga kui nutab avalikult suur täiskasvanud mees, ütleme, töinab, siis on see enam-vähem naljakas ka kaastundliku nägija meelest. Me pole harjunud nähtusega, et mees nutab. Ja siin nuttis sihuke suur täiskasvanud mees, ta silmad olid punased ning punsanud ja kriimuline nägu nõretas voolavast silmaveest. Ja tema neiu polnudki ilus jäme sinakas talutüdruku nägu tulipunaseks nutetud ninaga. Ja kui nad teineteist kõigi ees kaelustasid, suudlesid ikka jälle, suudlesid siis sündisse nii tundsilt, nii jändrikult karupäraselt, et terve nähtus oli kahtlemata enam nalja kui haletsemist äratava tõsiduse laadi. Ja ometi ei naernud, ei naeratanudki keegi. Ei ükski väljas seisvast tüdruk vistega poistest ei ükski vagunis olevaist reisi eest ka teises klassis, mitte, ei näinud ühegi silm etenduse ebanägusat koomilist külge, vaid kõigi näod peegeldasid puhast, kõrget, igast pilkest, vaba inimlikku kaastundmust. Ma usun, naer ja vastu oleks lahti plahvatanud üldine viha või põlgus. Õnnetuid ei naerda. Venelane loeb õnnetute kilda kurjategija, kes viiakse tast mööda ahelais. Ja siin seisid kaks inimest, keda oli tabanud õnnetus, mille all kab terve riik kõigi oma rahvastega. Nuttis püssi alla kutsutud tagavaramees, kes mõrsijast pidi lahkuma teadmata, kas ta teda jälle näeb. Ei peaaegu kindel, et ta teda enam ei näe ja kuigi ta teda näeb, siis vahest ühe silmaga puujalal seistes ainult pahemat kätt sirutades, kuna tuul, parema käe tühje varrukad liputab. Jaamaesisel oli veel midagi sellesarnast näha. Tuli ju kohe arvata, et nutt ja peigmees ainus tagavaraväelane polnud kesid nukast teenistusse kutsutud. Perroonil seisid kolm, neli salgakest tihedalt seisuguste lahkujate ümber koos ja sõna mobilise saats jää lendlus õhus nagu tige parm. Ka siin nuteti, aga mitte igasse algakeses. Mu silma ees seisab selgesti Wells hiigelkasvuga suurte vurrudega kahurväelane, kes vahtis tühja, õõnsa pilguga hambad kõvasti kokku, litsutud tummalt väikese kohmetu naise peale maha. Tema hõlmas rippus pisuke poisike, kes temalt ühtesoodu midagi küsis ilma vastust saamata ja naise rinda imes. Teine veel väetin tõuguke paksult rättidesse mähituna. Mees ja naine. Lahkumiseks jäi neil ainult veel kuivalt põlev vihane valu. Mees vahtis ainiti ja sõna lausumata kord naise haiglasse näkku. Kord imiku punaka Lotsmikulemis rättide vahelt veidike nähtavale tulija, viimaks alla poisikese peale, kes tema hõlma kiskus ja temalt üha midagi küsis. Ilma et ta seda oleks kuulnud. Ähvardus needmine, meeleheitlik vihkamine. Ühes algakeses kõneldi, teises lauldi nuuksudes. Säärast lauset minu meelest pole ma iganes kuulnud. Selle laulu viisise tekstis pidi kõik sees olema, mis omastel lahkujale ja lahku jal neil oli öelda, sest nende kokkusulanud pilgud tunnistasid, et nad 11 mõistsid et neil kõnelemiseks midagi järele ei jäänud. Nende hääli ümbritses nagu paks niiske udukord, äkilised nuuksatused katkestasid taoti viisi, ent siis tõusis helihoog täis rinda, lõhestavad jõudu ja täis ära, rääkimata haledust. Ja kes seda kuulsid? Neil hakkas süda valutama ja nad läksid eemale. Aga ära ei läinud, nad mitte. Nad jäid jälle seisma nagu nõiutud ja kuulatasid, kuulatasid pakitsevate südamete ja kahvatunud nägudega. Sandarm lähenes külise vallsammudel lauljaile keelt, keele peal, aga ta jäinist 10 sammu eemal seisatama, kuulatas ja pöördus siis ümber ja jaamaülem, kes temani läkitanud. Kortsutas vaid kulmu ning tegi, nagu ei kuuleks ta enam midagi. Ja siis andis kella lööjale märku ning kella ametlik helin raius nagu. Pera munk rahva südame häältest läbi, aga ilmanid surmamata. Laul kestis edasi, kuni rong hakkas liikuma. Ja ta viimased helid sulid alles vihma, udu ja veduri suitsu sisse, kui rong oli jaama eestival laiale lagendikule jõudnud. Ma nägin Simferopolis esimest korda sõna õiges mõttes paljasjalgseid. See on inimesi, kel mitte midagi jalas polnud ei viisku ega vana kalossigi. Ja seljas ei muud midagi, kui Sitsak, mis juhust rohkem paljaks jättis, kui kattis ning koibad ümber ainult kotiriidest pükse, mille üks reis ulatus põlvini natuke madalamale. Kui ütlen kotiriidest püksid, siis mõtlen sellega pükse, mis vanast viljakotist on tehtud ja mittekottide tegemiseks tarvitatavast riidest. Ma nägin Simferoopol Juulid seal enda ees meest kõndivad, kelle ühel püksi reiel kalkus suurte mustade tähtedega sõna Simferoopol teisel reiel Sevastopol. Mehe püksid olid kahest vanast kotist välja lõigatud, millest ühega sümptouroopalisse teisega Sevastoopolis nisu oli veetud. On ka pükse, millel vilja, kontorinimi ja aadress peal seisavad. Seal kiiri uulid, seal ühe maja, teisel korral on päratu suurte ruumidega trahter, kus kaks või kolm korda sees käisin. Koplipikkuse saali teises otsas seisab isemängiv orel, mis iseäranis õhtul ühte lugu üürgab. Räpased lauad ja toolid täidavad ruumi, põrandal on paari tolli paksune porikord peal. Laest maani ulatub ühetasane, paks hall, kibe suitsupilv pesemata ja sugemata poisid. Rasvast Liimendavate põlvedega, käised üles kääritud käed Karpas tassivad laudadele teegan napsi, pudelikesi, taldrikuid, aurava kapsaleemega. Suur ruum on sumisevad rahvast peaaegu viimse isteni täis. Terved jõugud, paljasjalgseid istuvad käratsedes viina, õlle ja tee juures. Neist vähestest ilpudest, mis katavad nende tõmmuks päevitanud ihu pole ükski tervega puhas. Hilpe lööb talluka surnuks. Peakatteks on neil nokatel mütsi läitud äärteta kübaralatid, märginud Pasclükid, lõhkise Chits rätid, aga on ka niisuguseid, kellel on peas niisama vähe katet kui jalas. Nad käivad paljajalu ja paljapäi. Seal istub vodkapudeli ümber seltskond paljasjalgseid, kes on raha pärast sattunud vaidlusse. Neil on kas kerjamise näppamise või ka ausa töö kaudu omandatud saak isekeskis jagada. Pihutäis viletsaid vaskkopikaid. Nad seletavad oma asja niisuguse kirgliku õhinaga, et sinakad veresooned kaelal, näol jämedateks maukudeks paisuvad. Et suude äärtelt keep pahte välja. Nende viletsate vask kopikate küljes ripub tänaseks homseks võib-olla terveks nädalaks nende elu ülalpidamine. Seepärast võitlevad nad iga kopika pärast. Kas Finoaderani rusikad pauguvad vastu lauda? Vandesõnad lohisevad läbi õhu, sapine sülg lendab põrandale. Nad on üksteisele karvu hakkamas. Aga nad lepivad ära. Ma ei tea, mis põhjal leping sobib, aga ma näen, et nad üksteisele kätt annavad ja klaasid kokku löövad. Ühised tulud nõuavad kokkuhoidu, nad tunnevad, et neil on 11 tarvis. Seisavad oma elu ja äriga ühenduses on ühise saatuse osalised. Seltsimehed vennad. Nad on põhjas. Aga ka põhjas valitseb eetiline kord. Sagedasti parem kui seltskonna kõrgustel. Neil paljasjalgseid oli raha. Aga trahteris istus ka neid, kes vaatasid kuiva suu ning kadeda pilguga pealt, kuidas teised sõid, jõid. Nad olid tänulikud, kui keegi neile tüki leiba kaastundlikult pihku pistis. Muuseas tegid seda kelneripoisid, kui nad mõne jõukama lauda koristasid ja kui peremees ei juhtunud nägema. Peale paljasjalgsete istus trahteris veel tatari ja vene uulitsa kaupmehi, voorimehi, töölisi, sõdureid ja muid kitsa punga mehi. Või neid, kes püüavad hoiu pärast odavamalt läbi ajada. Kõige rohkem joodi teed ja napsi. Viimane pole ta uurija kubermangus veel mitte monopoli all. Hoopis vähem, aga marjaviina ehk küll siin on selle koduma. Ma käisin ka mõnes kõige madalamat liiki söögimajas sees. Need on ruumidele viletsamad kui trahterid. Kitsad madalad suitsud, vänge rasvahaisuga täidetud publik. Vigastel toolidel räpaste laudade taga on aga sama, mis trahteriteski. Ühes seesuguses söögimajas. Tellisin enesele kord taldrikutäie borši. Süües panin tähele üht inimest, kes seisis minu laua lähedal nurgas ja vahtis üksisilmi minu poole. Tuli pikk kõhetu noormees kehast päris luu ja nahkriided kehvad, aga mitte just räbalas. Vaatasin üles ja nägin nüüd, et tema pilk viibis vaheldumisi minul taldriku ja minu suu peal. Ta pilk käis taldrikust ühes lusikaga suhu ja sealt jälle taldrikusse tagasi. Ma pole kunagi nii näljast nii ahnet, nii Kukistavat vaadet näinud kui sel inimesel. Vahtides nihkus ta nurgast mulle ikka ligemale, kuni toetus viimaks kehaga minu laua vastu. Nõnda vahtis ta ikka edasi minu taldrikusse ja minu suhu. Kui ma temale teravamalt silma vaatasin, käis mul piste südamest läbi. Mehe pilgust. Nuttis tumm palve nii härdalt välja. Et ma ennast nagu täitmata kohusest tundsin tabatavat. Kutsusin teenija ja lasksin mehele taldrikutäie suppi tuua. Ta istus sõna lausumata lauda minu vastu ei, hakkas sööma. Mul oli nõudelt midagi küsida, aga kui ma tema isu nägin, surid sõnad mu huultele. See polnud söömine. See oli neelamine, õgimine. Säärast hundinälga, säärast ahnitsemiste, kõige maailma unustamist söömise juures nägin esimest korda ei raatsinud teda eksitada. Paari minutiga oli suur taldrik tühi, nagu tühjaks kallatud. Lähema silmapilguga kadus leivakannikas. Siis järgnes minu ülejäänud leib. Ma nägin seda vaid korraks sööja käes ja hammaste vahel korraks valkuvat. Ka nüüd, kus ta söömisel ei lõpetanud, ei lausunud musta ega valget, vaid jäi laial silmal minu otsa vahtima. Ma ei või öelda, et tema pilk oleks tänu avaldanud mis tema pilgust paistis, oli palju enam lai imestus imestust selle üle, et leidus paremas riides inimene kes andis paljas jalgsele süüa. Ka mina vaikisin. Ei tea, mispärast. Mul mõlkus kogu aja meeles üks korki jutuke, milles kirjanik sadamatöölisena kui ma ei eksi, Kertši sadamas üht hulguseks saanud nälgivad gruusia vürsti oma vaesusest, toidab loomuliku isu selle neelamist ja kugistamist, mida korkinina Doralistlikult kujutab. Olin siin nüüd oma silmaga näinud. Mulle tuli parajasti mõte tellida näljasele veel portsjon leent, sest ta vahtis ikka veel ainiti nagu pooleli jäänud isu kaebava etteheitega minu otsa. Kui korraga söögimaja peremees ilmus ja ta enne uksest välja viskas, kui mina protesteerides vahele Senastuda. Nähtavasti arvas peremees, kes teda salaja tähele oli pannud, et täitmata paljasjalgne mind tülitab. Minul oli ju raha ja paljasjalgsed mitte. Mina olin temale kasulik külaline, paljasjalgne mitte. Mind palus peremees teinekord tagasi tulla. Rahata paljasjalgse viskas ta uksest välja. Nüüd jõuame mitmest küljest huvitava küsimuse juurde, kes teeb ränga rohke suurt rutunud põllutee Krimmis ära. Kust saab krimmi põllumees, need sajad töötavad, need, kes panevad tema sadade tiinude suurustel väljadel vilja kokku, peksavad ära ja toimetavad aita eesti sulased tüdrukud, päevalised, need ei ole ka krimipäriselanikud seast pole nad pärit. Need on rändavad vene töölised, kes tööajaks ilmuvata uuria poolsaarele ilmatute barbedena. Nad tulevad väike Venemaa kubermangude, seda iseäranis Poltaava ste Kiievist mehed, tüdrukud, väiksemal arvul ka naised. Eestlased kutsuvad neid kahulitaks sõnast Oholl, päike, venelaste pilkenimi. Nad kogunevad kevaditi hulkade kaupa teatavaisse kohtadesse suurte asunduste, jaamade, laadalevite ja muude põlluasjanduse keskpaikade juurde. Sinna rändavad siis hulga, on aga tööandjad ja tööliste turg või laat, mis kauba rohkuselt ja valiku mitmekesisusel ühestki muust laadast maha jää, on valmis. Nüüdavaks ja ostetavaks kaubaks on inimlik jõud ning seega inimene ise. Inimese vanaduse, soo tugevuse järgi käib makstav hind. Nõnda jagunevad inimlikud töölised oma välimuse, aga ka kätteharjutatud oskamise kohaselt mitmesugustesse headuse riikidesse, nagu muudki tööloomad põllumehe laadal. Tööjõududest Krimmis puudust ei tunta. Siseriidi talupoegade kitsad pitsitavad põllumajanduslikud olud soetavad selle alati voolava ära kuivamatu allika, mis Tööandjate kasuks igale poole välja hoovab. Võrdlemisi häid jõude. Vene talupoeg on sunnitud rändama välist rahalist tööd otsima, oma tööjõudu turuhinna eest võõrale müüma, muidu sureb ta oma maa siilukesel nälga. Need Ukraina põllutöölised kaubeldakse Krimmis teenistusse üheksandast maist kuni esimese oktoobrini. Läbistikune palk selle aja eest on meestele 70 kuni 90 rubla, tüdrukutele 40 kuni 45 rubla. Mineval aastal on esimestele läbi kaudu 90 rubla viimastele 45 rubla makstud. Suurem osa töölisi palgatakse aga ainult viljakorjamise ja peksmise ajaks kuuviisi teenistusse, nimelt 15.-st juunist kuni 15. augustini. See on ainult kaheks kuuks. Nende kuupalk on 22 kuni 25 rubla. Nad tulevad grimmi endid töösse pakkuma, kuni kodusein on tehtud. Töö raskusele ja sellele vaadates, et see suvine palk on sulastaja tüdrukute suurem ning sageli ainus rahaline sissetulek aasta kohta tuleb neid tööjõude kahtlemata arvata odavate hulka ehk palgasumma lühikese teenistusaja eest küll kõrge näib olevat. Iseäranis peab aga silmas pidama töö raskust. Eestis ei tee sulane ja tüdruk kunagi seda tööd, mis Krimmis kahulitele peale pannakse. Töö algab kibedalt tegevuse ajal enne päikesetõusu nii et töölisele, näiteks rehepeksu ajal jääb ainult kolm vaevalt neli tundi magamist, kusjuures peremees töösuhte suurima Pirkuse viimase jõu kokkuvõtmise eest muretseb. Juurde tuleb veel lõulama palav kliima, iseäranis kesksuvine piinav kuumus. Tööjõu ja virkus alalhoiuks on muidugi tarvis anda töölisele tugevat toitu ja selle üle pole Krimmi töölisel asja nuriseda. Meile antakse päevas neli kuni viis korda süüa. Toidu saavad muidugi peremehelt. Aasta teenijaid peetakse, sest et kõik peatööd lühikese ajaga sooritatakse hoopis vähe. Enamasti on grimmi keskmisel talul ainult üks aasta sulane. Selle talitada on loomad sageli kuni 20 looma kuurida, tallid puhastada, vett tuua või vedada, põletuspõhku tuppa ning kööki kanda ja nii edasi. Kõigist neist töödest on Krimmi naisterahvad, perenaised, peretütred kui ka tüdrukud vabad niiet nende põli on palju kergem, nende töö, palju puhtam tubasem kui Eestis. Ainult kibedat viljakorjamise ja peksmise ajal on nad sunnitud raskema välise tööga oma liikmeid vaevama. Aastasulased kui ka tüdrukud on suuremal arvul eestlased, leidub aga ka küllalt väike venelasi ja vahel Harbastiga tatari sulaseid. Kodumalt grimmi kutsutud sulastele ei taha, nagu kuulsin sealsed olud hästi meeldida, mispärast neid tihti läheb tuldud teed tagasirohke töö kõrval on neile vastumeelt iseäranis korraliku elu korteripuudus. Nimelt peab Krimmi sulane elama hobusetallis. Peremehe elumajas ei anta talaseks paika. Nõnda pole lugu mitte üksi eesti asundustes, vaid üldiselt. See on grimmimood ja see mood põhineb sellel, et krimitöölistel olgu nad venelased või Tatarid kui harimata äratamata töö orjadel on elukohta liiga kasinad ning madalad nõuded. Nad lepivad kõige viimase inimliku elutasemega, sest paremat ei tunne. Nõue inimväärse elu korra järele pole nende seas veel elavaks saanud. Nagu suvised töölised, ööbivad ükskõik kus enamasti lageda taeva all ja elavad seal ka muidu priitundidel. Nii magab aasta sulane tallis hobuste hinge ja naha, õhu ning sõnnikuhaisu käes mõnes vankri keres. Et ta seal talvel saab tublisti külmetada, on enesestmõistetav. Ainult süüa antakse talle pererahvaelamus. Krimmis antakse eesti tüdrukule kui aasta teenijale eesõigus, nendega on aga täbar lugu. Nad jäävad ainult lühikeseks ajaks teenistusse, sest et nad saavad varsti mehele mehele minemis himulistele eesti neidudele on Krimm kõige parem pesitamise paaritumispaik. Mitmed Eesti peremehed on endile Eestis tüdrukuid kaubelnud, neile prii reisi andnud ja mõned neid ise toomas käinud. Nad kurdavad kõik, et nad ainult Krimmi noormeestele omal kulul kaasakesi muretsenud, sest juba mõne kuu pärast, aasta pärast, aga julgesti ütlevad tüdrukud peremehele häbeliku naeratamisega õrna punastamisega koha üles, et vahetada neiu räti naise tanu vastu ja peremees vaadaku suud pühkides jälle, kust uue teenija saab. Muidugi pole ta usaldus Eesti tüdrukute kohta kasvanud. Iseäranis nende kohta mitte, kellel vähegi nägu ja tegu ja virkus, terasustan. Need nopitakse ära nagu varased maasikad. Mõned olevat vanemate jumetumatega õnne katsunud, ei midagi. Krimmis leiavad kõik tahtjaid, ei, seal ole ainult suksutajad, seal on kõik päikse pähe panijad. Eestlased, kes on rukki endile asukohaks olid valinud, leidsid siit eest tühja Tatari küla viletsate poollagunenud savi hurtsikutega kust muhamedi usku omanikud olid. Türgimaale välja rännanud. Neile mõõdeti peale 1000 tiinu hingemad kätte, mis jäeti 44 aasta peale maksta iga aasta viis protsenti maa hinnast. Hinge peale tuleb praegu 29 tiinu pere peale üks kuni neli hingemaad. Suurem hulk talusid on aga mõisnikelt maid lisaks rentinud sest et hingemaa peret ei elata. Ja nimelt sellepärast mitte, et krimmi, põllumees sunnitud on palju tööloomi pidama, keda ka ainult suur krunt võib ülal pidada. Mõisamaid on siin umbes 1000 tiinu ehk 25 kuni 75 tiinu pere peale juurde renditud. Selle maa eest makstakse praegu veel kolm rubla tiinust kuni renti, mis aasta-aastalt ikka kõrgemaks on läinud. Vahel jällegi tõstetakse. Praegu on asunduses 24 peremeest ning kokku ligi 200 elanikku kes kaunis mureliku pilguga tulevikku vaatavad. Esimesi sisserändajaid meelitas merisiia. Enamikus olid nad kalamehed ja rühkisid paremaid põllumaid, mida küllalt saadaval oli kõrvale jättes sina avamere poole millega nad lapsest saadik niidutavad olid. Meri meelitas neid oma siniste silmadega oma kuldrannakesega. Ta meelitas ja pettis neid. Kalasaak olnud ennemalt tohtram, kuigi üldises mõttes kehvake küllalt. Praegu aga ei püüta siin niigi palju kalu, et see täidaks endagi tarvidusi. Ma nägin ainult paarimeest kalda lähedal nagu ajaviiteks võrguga kalastavat ja kui nad viimaks vaale tulid, siples avaras võrgus üksainus suurem kala tosina pisikeste seas. Sama rukkiimeilus kollane rand, mille vesi teeb kala püüdele nii vähe rõõmu on aga suplemis spordiks. Nagu loodud. Pesi on selge kõntsata valge liivapõhjaga läheb libamisi sügavamaks. Kõrge kallas jätab enese ja vee vahele, rajab alistuse madalat konnakarpidega segatud valget liiva kuna sopilisede sakilised kaldavallid, mis niisamuti täis kõiksuguseid, kivistunud konnakarpe oma sügavkollase karvaga päikesepaistel kumendavad nagu punane kuld. Nii aher kui meri ei ole asunduse mullapind. Siiski jaguneb ta võrdlemisi kehvemate liiki. Paiguti on ta kruusane, paiguti savine. Heina ta suuremat ei kasvata. Juba teisel aastal katavad kesa üksnes stepiohaka ehk Burjanni puhmad, mida loomad vaid närveldi söövad. Heinamaad puuduvad järelikult ka siinsel asunikel täiesti. Kõik maa seisab vilja, iseäranis talinisu, odra ja kaera all. Kuna tali Rukeid niisama vähe maas peetakse nagu teisteski krimi asundustes. Põlluharimine toimub selsamal viisile nendesamade tööriistadega nagu krimis, harilik muudkui hobuste asemel peetakse siin rohkem härgi künni jaga veoloomadeks. Tähelepanu väärt on, kuidas Insarviliste töö loomade töövaeva vähendatakse ja tööjõudu hoitakse. Hoopis lihtne, aga üpris praktiline abinõu, mille eestlased harimata Tataritelt on omandanud ja mille peale meie maa põllumehed, kes härgi tarvitavad, mitte pole tulnud. Krimmi künnihärja leidis ta pead, mitte vägivaldselt kuklasse, nii et ta sunnitud on jelly silmadega ja püsti aetud ninaga ägades taeva poole vahtima. Teda ei panda mitte sarvistikesse, vaid kaelast. Nõnda ei veana tatravankrit mitte lõdva ning liikuva peaga, vaid kindla ja toeka kaela ning turjaga. Kuidas eestlane säherdune rakendamisviisi endisel ajal Tatarilt on õppinud? Selle kohta on sam rukkikooli õpetaja minu jaoks järgmise ilusa lookesi üles tähendanud. Eestlane künnad põllul, härjad, sarvistikes, maa on kõvaader raske, loomade piin paistab nende päraniaetud silmist nende ilastilkuvast suust. Tatar läheb mööda ja näeb seda jääd kordsus kulmul seisatama. Viimaks astub ligi ning võtab härgadel sõna lausumata piinariista sarvist. Mis sa teed ja peestlane pahaselt sulle ja su härgedele head. Vastab, tatar enam kätte kui suuga, sest mehed ei oska kumbki kummagi keelt. Ja nüüd näitab, tatar eestlasele, kui särge tuleb rakendada kaelast. Eestlane mõistab, teeb õpetuse järgija, näeb ära, et vend tatar on nii härjale kui härjaperemehele head teinud. Suurel ratas odra ette rakendatakse ka siin neli kuni viis paari hobuseid ja härgi. Kuidas härjad hobused ühisel jõul suurt koorma vankrit põllul veavad, seda nägin ühe kohaliku ülesvõtja fotolt, mis mulle kasutada anti. Lühikese aja pärast, mis mulle sam rukkis viibimiseks jäi ei saanud mu elanikud hinge ja vaimuellu sügavamat pilku heita. Aga ma kuulsin nurisemiste kurtmist, et asunikude seas üksmeelest hakkajast vaimus ning vaimsest edasipüüdjast vahel puudus olevat. Kõik külarahvas on isekeskis sugulased, välja arvatud ainult mõned üksikud perekonnad. Sellepärast võiks arvata. Nõnda jutustati mulle, et siin valitsevad kõige suurem üksmeel ja eeskujulik ja kokkuhoid ühiselus. Aga lugu on koguni ümber pöördud. Näib nagu õitseks jonni ajamine sugulaste seas iseäranis lopsakalt. Muide nähtus, mis ka mujal sugugi haruldane pole. Oleksid elanikud rohkem üksmeelel, siis oleks neil ammugi puurkaev külas, kuna nüüd veetakse magedat vett kolme versta kauguselt, mis peremehel aastas niisama palju maksab, kui tal arteise kaevu kaevamiseks ühekordselt oleks olnud välja anda. Üks meelepuuduse ning lühikese ettenägemise süüks, tuleb ka seda arvata, et külaelanikud, mitu väga head juhust on lasknud mööda minna, kus nad küla ligidalt väga odava hinnaga maad oleksid võinud osta. Mis läbinat nüüd, palju kindlamal majanduslikul jalal oleksid seisnud? Te kuulsite katkendeid Eduard Vilde reisikirjast Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks Jürgen Kanseni, Markus Habakukk, Mehis Pihla, Ott Raidmetsa ja Karmo Nigula esituses. Saate muusikaline kujundaja ja helirežissöör oli Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2015.