Sel laupäeval, seitsmendal detsembril tähistatakse Tartu Ülikooli raamatukogus kahe eesti luulehiiu, Kersti Merilaasi ja August On ka sajandat sünniaastapäeva suure kirjanduskonverentsiga kus peale kirjandusteadlaste esinemisi on võimalik kuulata ka uhiuusi laule Merilaasi ja sanga tekstidele noorema põlvkonna heliloojatelt. Täna aga pakume kuulamiseks poetess juubeliks valminud luulekava vähese elus, tead mille on koostanud Pille-Riin Purje ja esitab Märt Avandi. Kaks, mis antroopi? Väesa elus tead tõsi kuid nii palju siiski, et ma tast midagi enam teada ei taha. Siis juba liiga palju, sa tead. Jonnakad juured on vaidlemis, pael, Sheiks piir või saapad. Siin vaieldi vael. Ometi aruka vaatleja vahendus, siiagi selguse toonuks, mis lahendus näib lihtsamast lihtsam. Sa vaata. Kui tuleb tali ja tuiskab lund, võimatu päevi mööda saata, tuhvleis või teki all poleks ka und väljas, kuid võimutseb kogu aja pakane. Siis on meil saapaid vaja. Kui aga päikene tõustes ja loojudes laiemalt rändab ja suvises soojuses õilmitseb aasia haljendab salu siis võime lipata paljajalu varbaid pehmesse samblasse puurides. Puu vilus puhkame seiks piiri uurides. Kord elas üks kuningatütar seal sooria maarjamaal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd. Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, tähtiliseb otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi. Oh peeglike peeglike seinal. Kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi? Ma siiski pean uskuma. See õnnelik kuningatütar seal sooria maarjamaal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja unes. Huhh peeglike peeglike seinal. Küll oled sa tolmu täis. Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima. Oh peeglike peeglike seinal, mis on sinuga juhtunud? Tendentslikult huligaanseid, realiteeti moonutad. Niigi leotas kuningatütar kuldtoolile kukkudes, sest peeglist virvendas vastu talle inetu konnalõust. Lõtav kahvatu konna pale, lai hambutu konna suu. See kuningatütar siis mõistis, et ta on nõiutud. Ma muinasjuttu ei räägi vaid elust enesest. Pole olemas mingit printsi, kes päästaks meid nõidusest. Nii kurvaks jäi kuningatütar seal sooria maarjamaal. Võib-olla et nukrutseb praegu veel seal sooria maarjamaal mis ütlevad targad mehed, mis nõu nad annavad. Nad ütlevad, ärgu nii palju ta peeglisse vahti kuu on ilmaski kõverpeegleid ja neid ei või uskuda. Ning asjust, mida me muuta ei saa, on mõistlikum vaikida. Oh oleks riid meid lahutanud, jäänud järele tuhk ja põrm. Me kiindumusest parem. Et nagu kabi karikast või kruusi küljest kõrv võib, sõber sõbrast irduda. Ei uskunud varem. Ma tean, et valu kartlikult saab uimastada end soovunelma isse uppuda, kui kärbes mete, et võrdne mure südames ka venna kõrval vend käib vahel üksinda ja omaette näib vajalik, ehk mõnele see pimesikumäng ei uskunud, et saabub hetk meilegi, kui pettumuse piinarikka säng meid tõukab uude valesse. Küll laabub sul reipust õelisat tarbetut võlts vaprat naeratust jäin küüritama, Kohk veel. Nii pisut öelda oli siis kinni löödud ust veel kitsilt praotasid. Kes ütleks rohkem ja kes kõik silmi peidavad. Me tõtt ei talu, et kuningas on alasti ja paljajalu. Tõusvat julmades juhustes tunneme vererõhku. Seisame väraval, puhudes võilille udemed õhku, ajju, kivistunud kartused ära sealt enam ei nihku. Kõik meie tänased tarkused mahuvad ühte pihku. Mõistmata midagi küsida, teadmata vastust, kas ongi püsida, püsida, püsida, kuulata kolmandat kongi keset soov pulmade pudemeid maailma madalrõhku puhudes võilille udemeid äikeseeelsesse õhku. Nüüd, kus viljad just valmima hakkasid, hinge tõmbeks kõik rähklused lakkasid. Kerkib üles saatuslik pilv. Külm tuul käib ta eel tõstes tolmuatlas, tuigerdab koorma all silmad maas. See pill vajub peale, kuid kirstu kaasteda raskem tagasi hoida. Vasak käsi ei tea, mida plaanitseb, parem ja on üsna ükskõik, kumb neist vääratab. Varem. Pole päikesel teha, siis muudkui puusärk pikkade kuldnaeltega kinni taguda. Nüüd puhkusepäevad on möödas ja ilutsus ajad on läinud. Vaim tahtmata langenud söödaks, on mustale tunnile käinud taas tunnete kullatud radu ja vaimustus balanguis põlenud. Kõik rõõmud on neelanud kadu. Kui katuses põlevad õled. Nagu haaranud oksjonihaamri, oleks keegi, kes lammutab vana iroonia mõistuse kambris, müüb pankrotis südamevara. Miks inimene ikka ja ikka nagu narr endast uuesti põikab ja enesekriitika vikat vilistab, vingub ja lõikab. Musttund minu ligi on pugenud ja varjud mu südame ümber. Ju viimased õndsuse lugenud on ajametallina tämber. On külm, nii külm see hommik ja kõle ahjusuu, suitsu. Ja puud ei põle kui sooja sooja. Et vähegi saaks käib korstna kurgust üks käisev kraaks. Paar vanuga, loss tulele, toiduks ja peoga prahti, et leeki roiduks ja ahju kõik haledad värsid, kraaks. Tuul truupides undab ja paisub, murraks. Usukirjad nüüd tuleroaks. Olen külmunud, kalgiks. Olen kuivanud, kurjaks. Ei taevas taevaks, ei maa mulle maaks, ise üleni tulle kraaks. Tuul kõlinal lehti Built raputab teile ja kraavides timmitseb-le. Pinud leile ja tee ääres hooned, kui Mäenduvad seegid maast purskavad vahtrate vihased leegid. Näe, kaldasse hambad lööb sisisev jõhvi ja ududa kohal on must nagu nagi. Pilv pilvele vajub, kui lademes. Maske sealt narrisev valgus on niiske ja raske. Ja äkki su üle laotavad varjud, käed taevani, tõstad ja karjud ja karjud. Vana torni sopilisse varju langed hämarduva õhtu kae ripub pihla raskelt Ruskeid marju üle müüri laigulise pae. Seisan liikmeis, rammestuse pinge niiske kivi vastu liibunud peo. Nagu unes, aiman, et mu hinge enam miski eluga ei seo. Kõik saab kaugeks, kõik on olnud ammu. Kõik on olnud tühine ja hea. Kuulen suure sirbi mehe sammu peatuvat või mööduvat, ei tea. Tuulda tulles hääletuse hangus, udu, somp, korrutasid veed. Ainult ladvult, vaikne lehe langus tähistab ta üksi, helist teed. Jäätub, murdub ragisedes rohi, tarretusse taganevad puud. ETA hingus puudutas mu suud. Sellest teada südagi ei tohi. Seal, kus nakatavad tuuled mustas männis algus kutsub maantee neli risti kummaline valgus. Ja kus metsa taga jäävad õhtu vaikseks talud siia ennast välja nutma tulevad su valud. Kuula, kas seal põõsa varjus keegi sind ei pilka, kes sult nõudis, kes nõudis kolme veretilka oli iga päevaga koorem liiga raske kanda. Lunastuseks oleks tahtnud kasvõi hinge anda. Nüüd need kõikjal kummitamas maanteevalget risti. Ja su süda. Seda elust välja kisti. Kordsa olid uljas, pagan, sinu siirad soovid, aga elutarkus võllapoos. Nüüdsu, Sammuna murraskond, ootad veel, et rüppe laskub teenimata õnneloos. Sinu mõtte paattunud winda ükski sahk ei lõika, hindad üle kõige omapead. Aga öösel puudub uni, vähkled, pähkred hommikuni, haigutad ja ilmanejad kaob nii aasta järel aasta aina sigitavad saasta ümber roiskunud seisuveed. Ja kui mõnest tuulest värskud jahmatavad ja märkad, järsku süda kõnnib ise teed. Mind löödi, ma vastu, lõin, mind, peteti, minagi petsin. Üks paljudest. Talyn ei parimaist. Siis tüdinesin ära kõik laada ja lahinguplatsid. Ma jätsin ja samblaradu, tulin kõndima siilile seltsiks. Ah, tahaksin puujuure alla pugeda. Tõsta Lepale silmade ette ja olla väheke vagusi. Taas tuli õhtu merelt randa järel kerged kalalõhnad. Kõrkijaist. Tõusva valge pehme udu eilse päeva surilinaks gurus tõotades und ja rahu anda. Kummardile valvab hämar taevas üle vaikse kaame mere. Pühalikult pikas mustas rivis astuv bet. Kivi kõrval kivi tõsiselt ja küürus, nagu vaevas. Oli päev, kui raske koorem kanda. Üle õla öeldud sõna nagu kirves, pea kohal ripub. Aga süda. Ka jälle kipub ennast kinni. Kivimaja ära andma. Kirjutan üht nime märga liiva 1000 korda 1000 korda. Kunivesid. Igatsus ja lõpeb südameis. Saab jalge ette lõkke. Ja ei ükski kaotus enam riiva. Kured läksid, kurjad ilmad, tihane tõi talveteate. Luiged läksid, minge, minge, kui te minema just peate. Hea, et kurja ilmaga, et minul minna pole vaja. Mul varjuks soojad seinad, kaitseks kuused ümber maja. Kõrged kuused, suured vennad. Kambris nende väike õde välja mõtleb muinasjutte, leevendamaks argitõde. Taevaisa Tõnnivakast puistab alla püülijahu. Laias labakindas käsi laskub katusele. Rahu. Armas, kus on meie ase? Meie qq valge ase, kus need hallijad arukased mulla all on, meie asekuu käib ümber halja, kase astuks alla, muld ei lase mullal, seal on mustad hõlmad. Kuul on kullast kiharad. Ma tahtsin olla vaba. Ma alustasin iseendast. Ma vabastasin end koormavatest kirgedest, ma viskasin vihkamise välja oma paunast ja märkasin, et ka armastus oli kuhugi kadunud. Kotisopis kolmutas ükskõiksus. Ma heitsin endast auahnuse kui suurima pae ja hool ja edasipüüdlikkus jätsid mind maha. Asemele hoovas laiskus. Ma loobusin üleliigsetest asjadest. Hõbekarikad, mis mulle valusalt meenutasid mu kunagisi võite võiduajamistel kinkisin ma tänaval mängivatele, lastele. Pigem on vesi savikannus. Ma katkestasin kõik seltskondlikud sidemed, kergede küsitavad. Ma ei vajanud vahelt rääkijaid. Otse võisin ma öelda Aleksandril ja mis mul öelda oli. Astu kõrvale päikese eest. Ma pugesin tünni ja üksindus kattis mind umbse palakaga. Nüüd ma teadsin oma vabaduse hinda. Ükspuha on nüüd, kus olla. Kõik paigad on ühtviisi head, tammuda seinast seina ümber öömaja, teha tiir või tõusta õhku. Kõik seosed on katkenud. Veider on olla äkki nii vaba, nii sõltumata ajast, nii lahti maast. Vaga hulluna, Vandsin käes Kotja kett. Ja mu ümber on ääretu hingetuste jälgede tuhmub rodu tühjuse tumepiin. Aga siingi võiks olla mu kodu. Oleksid sina siin? Maa pöörleb ja maastike vaheldub taas igast küljest, nüüd piirab mind ummiklaas. Öötaevast lõhestab tuline tähelang. Olen sunnitöölaagrist ära karanud, vang, padrik, põhjatu lodu, süü, raskuse, süümepiin. Aga siingi võiks olla mu kodu. Oleksid sina siin jälle teisale ära, kannab mind hõljuv aeg. Üks punane pihlapuu särab ja Sammeldanud kiviaed ja madalapäeva paistes, üks kahvatu odranurmkõrtest ahistab sügis. Aga võib-olla, et surm. Sellest punasest. Pihlapuust sammugi ma edasi enam ei saa. Aimab siin kunagi ammu. Kiigun kõrgel halja Loksal kaunil nõtkel kasepuul kaselatva kõigutades hullad mängib kevadtuul. Tuulekene puhu, tasem, haprad oksad on ju Kasel kägu ettevaatlik, mees hoiatab ju metsa sees kukud, kukud, mina vastu ei kuku, ei kuku. Wind põõsast. Exnays hoian kinni kaseladvast tüve ümber heidan käe üle varjulise võsa, armsaid avarusi, näen kodu, taevast, puhast püha. Kuulen vaba meremüha. Aga kägu ärevalt jälle, hüüab metsa alt kukud, kukud vintpõõsast. Võib-olla võib-olla mina vastu, mis siis? Vähesa elus tead tõsi, kuid nii palju siiski, et madest midagi enam teada ei taha. Siis juba liiga palju, sa tead? Kuulsite võimikut Kersti Merilaasi luulest Märt Avandi esituses. Kava koostas Pille-Riin Purje. Helirežissööri muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Raadioteater 2013.