Praegust Saadet koostades hakkasin heietama mõtet, et mõiste ajaratas on kuidagi eriliselt sümboolne. Kui seda korraks mainida, ilmub kujutelma aja peatamatu veeremine. Eilse asendumine homsega jaga põlvkondade vahetumine. Teatris toimub see isegi kuidagi märkamatult loomuliku protsessina. Järsku on senise primadonna kõrval uus nooruke, kes teatepulka nõudleb ja selle peatselt ka saab, kui tiivad kannavad. Kuid eks iga näitleja generatsioon on jätnud oma kustumatu jälje meie teatrikunsti annaalidesse. Praegu on Estonia teatri laval isegi 50.-te aastatega võrreldes sootuks uued jõud, kõnelemata veelgi varasematest aegadest, ütleme 20.-test 30.-test. Nüüd teeb siin ilma terve rida sopraleid tippklassi sõpra, neid, kuid eks ka omal ajal kõlanud Estonia laval sellel samal laval palju nimekaid hääli. Nendest oli Mart Arungi, kellel tänaseks 80. juubel kätte jõudnud. Nõutasin oma vestluskaaslaseks, teatri peanäitejuhi Arne Miku lausa lavalt Verdi ooperi Luisa Miller filmimise pausist aega näpistades. Arne Mikk, kas sa mäletad lausa lavalt? Marta ringid? Mäletan küll, jaa, sest 1952. aastal, kui mina siia ooperikoori tulen, see on need täpselt 30 aastat tagasi. Siis Marta Rumgi oli küll väga. Emonis siis väga hästi on mul meeles tema poolt loodud Niskanen, lopsakas karakterkujus oli odarca saparoosler Poznan Doonau taga. Sealdani sai oma oma temperamenti, energiat väga hästi välja mängida. Ja Need olid mulle tundub vist selle perioodi nisukest suurematest kaalukamatest trollidest nagu vist kõik, mis, mida ma isiklikult nägingi. Kuid sul on ju väga tihedad isikud. Aleksander Arder, sinu omaaegse lauluõpetajaid Audo kui arborist rongist koos rääkida, siis üks niisugune detail tuleb meelde, et mar raadio kaudu kuulsin just Marta 50. sünnipäevaetendust kolleegina Jevgeni Oneginit, kus Aleksander Arder laulis tema abikaasat kreeminit ja ma kuulsin, just see oli, ma lõpetasin keskkooli, selle kevade kuulsin raadio kaudu ja sügisel ma tulin Ardervjuude õppima ja mul et isegi kodus alles, kus arteri Rungi on, selles on heegeni viimases pildis arter mulle kirjutas Väikse pühendus hiljem peale. Nii et see on niisugune detail, mis nagu praegu tuli meelde ja mille kaudu siis algas esimene tutvus nende perekonnaga. Ja kui ma juba Arteriosnaga õppimas olin, siis loomulikult olime mitmeid kordi juures kodus ja ja klassis ja ka kontserdil puutusime kokku niitma Martat juba siis mäletan ka nii väljaspool lavaelu Marta Rungist võib-olla veel, kui ta meelde tuleb, Taali aastate diaati partei algorganisatsiooni sekretär, juhendasin šeflustööd ja, ja tegeles paljude ühiskondlike kohuska. Ja tema niisugune kohutav suur optimism ja, ja elurõõm. Ja see, see on üks niisugune joon, mis teda on aidanud praegu ka veel väga alguses. Aitäh. Meil on üks väikene paus, kaamera kolimine. Et see on aidanud Mart rongi elurõõm ja optimism, aidanud teda tõesti ka sellises auväärses eas veel püsida väga heas vormis. Me mäletame, kui ta siin teatri juubeliõhtul tuli või ka etendust tuleb vaatama. Ta on ikka veel niisugune artist lauljanna kuigi vahel ütlevad. Ah, mis mul nüüd jam, kes minust enam seal niisugune, võib-olla käib miski väike žesti jutt seal juures. Aga kui asi tõsiseks läheb, kui teda on vaja siin ka telekaamera, et mäles jagama raadiomikrofoni, et või või ka lavale tulla mälestusõhtutel, siis ta on ikka alati kohal olnud, kuigi algul teen niisuguse tavapärasega ta tahkes mind enam mäletada, miks mind üldse vaja on? No jätame talle lõpuks ta seda ütleb, aga tegelikult seda on vaja ja ma soovin, et need on veel väga kaua mere vaja. Ta ütleb, kes mind enam mäletab. Oi, mäletatakse, mäletame. Marta Rumgi laul on talletatud ka heliplaadi antoloogiasse, Eesti väljapaistvaid lauljaid. Väljapaistvaid laule. Ja ehk pealkiri kõneleb ise enda eest. See oli fragmendike Tatjana kirjast stseenist Tšaikovski ooperist Jevgenia niigin mis osutus Marta Rumgi üheks tipprolliks läbi terve ta lavakarjääri. Lauljatar on kunagi kirjutanud. Minule isiklikult on Puškini luule nagu helisev muusika, mis sütitab ja haarab, mis vaimustab ja õhutab väsimatult loomingulisele tööle. Mäletan, kui suure hardumusega lugesin juba kooli põl Ühes Puškini surematud. Kuidas salaja õhtuvidevikus kannatasin ja nutsin koostatianaga. Need elamused on jäänud tänapäevani kustumatult püsima minu hinge. Nüüd näitlejana tõlgitsedest Tatjana osa tunnetasin erilise selgusega suure poeedi lähedust, kes Yana kujus on andnud oma usu inimese põhilisse headusse. Esitades Tatjana kirjast Tseeni, unustan, et olen lava all. See on reaalne elu, mille edasiandmine on igale loovkunstnikule suureks õnneks suureks elamuseks. Lauljatari ammusest vabariigi teenelise kunstniku loomingu kontos on rikkalik valik rolle ooperiklassika ja lähemagi minevikku, meistrite teostest. Ja pahuksis pole ta nendega küll kunagi olnud. On küll juhtunud, et omaaegsetes, kitsamates tingimustes, kus lausa iga rolli jaoks trupis ideaalselt sobiva häälega solisti polnud tuli laulda ka vähemkohaseid diisid, kuid nendegagi on Marta Rumgi alati toredasti toime tulnud. Koloratuurist peaaegu. Eksin aidanud Aleksander Arderilt saadud põhjalik vokaalkoolitus ja ta jänese juurdlev Faim. Minagi mäletan Marta Rungit Estonia lavalt 40.-test 50.-test. Tal oli eriline, lausa kordumatult pehme tämbriga, ent kandev ja kõlav lüüriline sopran nõtkelt paindlik ja värvikas esinemine minu arvates alati kunstiküpseks viimistletud kuid lihtne ja loomulik. Seda mitte ainult ooperilaval, vaid samaväärselt ka kontserdipoodiumil ja raadiomikrofoni ees. Aleksander Arder ehk nagu teda hellitavalt kutsuti pappi, Arder on jätnud kustumatu jälje eesti vokaalkunsti vokaalpedagoogikas. Rahvakunstnik Hendrik Krumm oli üks viimaseid papi arteri õpilasi. Kuid päris esimene õpilane oli Mart Arungi. Marta Arder ei olnud nüüd Aleksander Ardril esimene õpilane, vaid ta oli ka abikaasa ja ja nagu me teame, abikaasast oleneb väga palju inimese elus teha suudab. Ja ma arvan, et siin on Martaarteril ka suured teened, sellepärast et mina isegi olin, käisin nende kodus, tihtipeale mitte ainult kui õpilasena võeti. Niisuguseks võiks ütelda isegi oma perekonnaliikmena ja muidugi selle õhkkonna loomisel mängis muidugi Marta Arder väga suurt rolli. Marta kohta ma võin ütelda nii palju, et mina ise teatrisse tulin, siis Martaarderite enam palju ooperilaval ei, ei tabanud. Ainult mõned väiksed vilksatused, sellepärast et juba 60.-te aastaajal, kui mina tulin, siis oli juba Marta teatrist läinud. Aga muidugi, Arderi kodus ma nägin väga palju piltide maast ja, ja linti sai kuulatud ja ja Martaliseks häbematult ilus naisterahvas, noorest peast, nagu ma piltide järel aru saan. Ja kui sinna juurde veel arvata see ilus lüüriline sopran, mis tal oli hingestatud laulmine, siis ma kujutan ette, et oma hiilgeajal ta võis veis olla. Siiski väga suur kunstnik laval ja, ja väga ilus vaadata ja kuulata, nagu me teame, Aleksander Arder. Viimastel aastatel oli väga raske tööd teha ja kõik inimesed imestasid, et kuidas ta üldse on, on võimeline nisust tingimustes tööd tegema. Aga ma pean ütlema, et tema, tema Kerr ja tema hing oli minu meelest veel veel palju erksam, kui ta oli siis, kui ta oli kõrge, tänavu täielikult pühendus, pühendus sellele õpetamisele ja, ja, ja need viimased tunnid olid minule ka väga väärtuslikud selles mõttes, et kui juba inimene niisugustes tingimustes teeb nisu optimismiga tööd toob ise niisuguse väga kergendatud õhkkonna, mis on kunsti juures üldse vajalik. Ja siis seal oli muidugi väga tähtis see õhkkonna loomine. Ja seda õhkkonda lõi ja suuresti just Marta Rumgi Arder. Oli kogu aeg meil meie ümber, kui oli midagi tarvis, siis ta abistas ja on öeldud niiviisi, et väga suured kunstnikud on, on väga nisust tundelised ja avala hingega ja, ja neid on, on, on väga kerge rivist välja lüüa, nad on nagu lapsed, nad ei oska ise ennast kaitsta. Vaata Arder nähtavasti oli ka üks seda tüüpi inimene, kes kunagi tal ei olnud eesmärki võidelda ja ta kõigisse suhtlus väga hästi ja tal oli peamine asi see, et, et saavutada kunstis edasiminek ja, ja sellepärast näiteks igasuguseid niisuguseid üleelamisi, mis tuli, mis tuleb niikuinii, et õpilastel ja, ja, ja ka pedagoogile endal sealjuures Marta mängis muidugi äärmiselt tähtsat osa, sellepärast et tema võttis nagu löögid enda peale ja amortiseerunud seda, neid nende löökide tugevust. Ja muidugi, eks tema enda närvisüsteemi selle tõttu kannatas, aga aga sellest oli kindlasti kasu just meie loomingule, arteri loomingule ja meile õpilastele. Tõepoolest kindel on, et suure osa Arderi laulupedagoogikas ta õpilaskonna veenvasse võidukäiku meie ooperi- ja kontserdilavadel on kaudselt andnud ka Marta Rumgi. Niiviisi saame nüüd hinnangu andmisel tema tehtule tõdeda, et nimekas lauljatar on oma tööd-tegemised meie vokaalkunsti kinnistanud kahet. Ühelt poolt laulu pedagoogika, Nestori professor Arderi, parima sõbra ja abistajana ja teiselt poolt praktilise interpreedi tegevusega mis kestis 1924.-st aastast 50.-te keskele ja selle eest auväärsele juubilarile. Palju tänu.