Entsüklopeedias seisab mandoliin itaalia keelest ümara või lamedapõhjalise kõlakastiga sõrmlaua ja harilikult nelja keelepaariga Kelbyll. Iga paarikeeled on häälestatud samale kõrgusele. Tekkis seitsmeteistkümnendal sajandil Itaalias. Tänasele saatele, mille pealkirjastasin mandolinist Loa andmiseks. Esitame memoturniiri mänguseltskonnale nii-öelda plaanivälise küsimuse. Kes hiljem muul alal väga nimekaks saanud Eesti muusikutest oli 1900 kolmekümnendatel aastatel tuntud mandoliinimängijana. Balalaikavirtuoos, kes. Pikhof, Rolandi Rico oli küll mandoliini isiksuses muusik olla teoreetilise muusikuna või mingi ei ei ole täpsustatud taoli balalaika, mandoliini praegu vabariigi rahvakunstnik ja oli mandoliinimängija ja kui mina arvan, et tsiviilvõis olla Gurjev, kes kõikjal oli määratud vaid ka ise rahvapilliorkestrit täpselt, oli veel rahvapilliorkester oli aja ja ei saanud seda, näeme ka tema, tema õde oli veel dirigent Antonina turjeva. Aga seal mängib kah pildur, kes täitsa täitsa tõenäone. Pakun siin küll välja, et seal. Viktor Gurjev ja sellist vastust ootas ka muusikatoimetuse. Õige vastus on tõesti. Viktor Gurjev. Kas mandoliin oli 30-le datel aastatel moepill? See küsimus tekib tahes-tahtmata siis kui sirvida nendest aegadest pärinevaid heliplaate. Jäädvustatud repertuaaris on silmatorkavalt rohkesti mandoliini muusikat küll ansamblitele, filorkestritelt eri maadelt ka Eestist. Viktor Gurjev usutavasti teavad täna vaid vähesed, et olete omal ajal olnud heatasemeline Vene rahvapillide Toomra balalaika, kuid ka mandoliinimängija kui mitte lausa välja öelda, et virtuoos. Olete kolmekümnendatel aastatel Tallinnas tegutsenud Kuulsa Kirillovi mandolinistide kvintetti koosseisus kaasa teinud ka mitmeid kontserdireise, lausa välismaale. Huvitav oleks nüüd tagantjärele teada saada, kuidas tärkas teie huvi just nende keelpillide vastu ja kas oli see just ajendiks, mis teid edaspidi suunas nii-öelda suurde muusikat asse. Kõigepealt alustaksin sellest, et mandoliin kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ei olnud võib-olla niivõrd moepill vaid sebimine, pill, mis oli kergesti kättesaadav, millel noorukid võisid kiiresti ära õppida palasid ja niivisi hakata musitseerima. Seal, kus mina kasvasin Narvas, Kreenholmis oli samuti mandoliin kitarr esimesteks pillideks milledel meie vabriku poisid, kes muusikat teha tahtsid, siin mängima, hakkasid. Tegelikult seal tärkaski minu huvi pillimuusika vastu ja üldse muusika vastu. Hiljem Kreenholmis kujunes selline heaolukord, et leidus entusiaste nii täiskasvanute seas küll ka noorte hulgas. Ja vabrikutöölisest noored koos täiskasvanutega lõid terve orkestri. Meil kujunes välja kolme neljakümneliikmeline orkester, mille koosseis oli küll väga-väga kirju. Seal olid mandoliinid, kitarrid olid balla, laikad, vahest isegi viiulid. Ühesõnaga tulid kokku kõik need, kes kellel mingi pill oli ja kes seda mängida. Täpselt nii täpselt ja neid entusiaste oli tõepoolest aastast aastasse palju ja see orkester saavutas isegi teatud kunstilise taseme. Kusagil kolmekümnendatel aastatel hakkasin ma mängima ühes Vene rahvapilliorkestris, samuti Narvas. Seda juhatas tugev muusik, omaaegne privaadade õpilane, privaalov, me team oli omakorda kuulsa andriivi õpilane, vene rahvapillimuusika organiseerija. Narvas privaalovi õpilasena. Edastiigi veresnikov. Ja ta organiseeris sky Narvas kooli õpilastest vene rahvapilliorkestri. Ja peab ütlema, järgmine aste pärast mandoliini. Pärast seda esimest orkestrit oli mul see nagu järgmisse etapiks, kus musitseerimine kujunes juba palju kõrgemal tasemel. See orkester oli suur, väga hea tasemega selles orkestri koosseisus oli kuni 100 noorukit. Selle orkestri olid, olid toredad traditsioonid, üks kord aastas, see orkester sõitis Tallinna kus andis oma kontserdi Estonia kontserdisaalis. Mina sain nendest reisidest kaasteha ainult viimased kaks. Nägin muidugi seda suurt huvi, mis publiku seas nende kontserdite vastu oli. Huvi oli väga suur. Mul on nii hästi meeles, kuidas me andsime tol korral kaks kontserti, mõlemad olid rahvast puupüsti täis ja kaasa tegid sellel kontserdil juba tuntud statistid nagu seda oli Nikolai suus, sööd meie bassilaulja ja Ženni Siimon. Me teame, sensiiman oli samuti Narvast pärit. Tal olid juba Narva, sest muusikaalased sidemed. Veronika viga olemas. Nüüd edasi, selles orkestris mängides õppisin ma väga palju, kui enne mängides Kreenholmi noorte orkestris ma tundsin, lootsid kirja küllaltki tagasihoidlikult. Sisvee tehnika juures õpetati meid kõigepealt hästi nooti tundma. Seal pidi olema noodi lugemine täiesti selge ja lausa sõrmedes. Ja sellega siis loomulikult ka meisterlikkus. Peamine, mis selle orkestri töös iseloomustas, oli väga suur nõutikus musitseerimise osas. Seda Tereerinikov meilt kõikidelt nõudis. Ja kuigi orkester oli selline, nagu menüüd nimetame taidluskollektiiv oli ta tõepoolest väga heal tasemel. See oligi minul aluseks mu hilisemale kutse tööle muusikuna. Ja töö selles orkestris viis mind väga lähedale sellele. Kutsetöö sai alguse sellest, kui mind kutsuti kolmekümnendatel aastatel Tallinnas väga tuntud Kirillovi mandoliiniisside kvintetti. Vanemad inimesed. Võib-olla mäletavad Kirillovi kvintetti iganädalastest raadiosaadetest. Miks Kirillovi kvintett? Ta oli populaarne. Esiteks komplekteeris Kirillov alati enda ümber hästi tugevaid muusikuid. Ja teiseks, Serbia paar, mida Kirillov isaranžeeris ja seadis kvintetti, oli valitud leidlikult ja meisterlikult seatud. Sel ajal, kui mina kritetis mängisin 1937.-st kuni 40. aastani esitasime tõepoolest igasugust repertuaari, küll avaminekud, ooperites Straussi valsid. Igasugune meeleolumuusika. Baaris oli väga palju vene romansse vene heliloojate palu ja eriti Anderiivi ender loomingut. Nii oli repertuaar tõepoolest väga huvitav ja suur. Nendel aastatel oli ansambel väga nõutav ja otsitav ansambel nii-öelda kohvikumuusika tegemisel. Niisiis, ansambel mängiski tollal põhiliselt kohvikutes. Põhiliselt küll. Mina mängisin nendega ühes nisus kohvikus, mille nimi oli siis okka. Huvitav on, see kohvik oli lausa praeguse muusikakooli kõrval aga samas majas oli siis konservatoorium. Need konservatooriumi rahvas käis alati sellest kohvikust mööda ja eks mõni kaasneks ka sisse. Et meie muusikat kuulata. Madaaži mainin veel koort. Peamine repertuaar, millega suurima menu saime, oli ikkagi vene muusika. Grillebi kvintett oli palju esinenud ka välismaal. See fakt kõneleb samuti sellest, et ansambel oli tol ajal Eesti hea tasemega ja huvipakkuva esinemisega juba 30.-te aastate algul mängisid nad mitu aastat Saksamaal kuid Hitleri võimuletulekuga läks seal teisiti, kui nad lootsid. Nimelt ei antud neile enam tööluba, see tähendab esinemisluba. Nad jäid suurtesse materiaalsetest raskustesse ja tulitari linna tagasi. Sel ajal, kui mina kvintetti mängima hakkasin 1937. aastal oli niiviisi, et meid kutsuti langažeeriti tööle Rootsi. Seal mängisime kohvikutes ja peale selle sõitsime väga palju ringi alates rootsima lõunapoolsetest linnadest malmist ja üles põhja poole välja. Sõitsime väga palju linnu läbi. See oli suvine aeg ja seal on niinimetatud rahvaparkides folkas, parkides, Väiga nõuetab igasugune suve muus. Rahvapargid on Rootsimaal vähemalt olid siis väga populaarsed nendes Setuudi eriti laupäevadel ja pühapäevadel tuhandeid inimesi. Seal esinesid väga kuulsad lauljad ja tuntud muusikud. Meidki algažeeriti nendesse. Olime sellel esimesel Rootsi matkal mitu kuud. Vahepeal käisime ka Tallinnas ja siis 39. aastal sõitsime vastu suve uuesti vastava lepingu alusel, nagu siis seda tehti uuesti, sinna tööle esinesime jälle Volksparkides. Kuid seekord mängisime isegi mumiskediaatris. Nimelt lavastati seal ühe tuntud filmi järgi operett muusikal balalaika. Selles filmis, kui ma ei eksi, laulis Nelson ekis. See operett avastati Göteborgis ja Malmös ja meid kutsuti sinna esinema. Nimelt on operetitegevuse käigus stseen, kus toimub operetikangelaste kohtumine mingis vene restoranis ja me olime siis selle restoraniorkester. Meie jaoks seati lausa terve ette Ast ilmselt kasutades ära teie taset ja, ja edu oli alati suu peale teatrit. Muidugi mängisime ka kogu aeg folkas parkides. Kuni esimest septembrini 1000 939. aastal siis kui algas sõda. Me otsustasime kohe sõita koju tagasi. Ja tõesti, tol korral oli see kiirustamine ärasõiduga väga õigeaegne, sest kes sinna edasi jäid? Nende tagasisõit oli juba küllaltki komplitseeritud. Rootsis oli huvi vene muusika vastu väga suur. Tol ajal oli see nende jaoks otsekui eksootika. Ja seepärast meie esinemised Rootsis möödusid tõepoolest menukalt. Ja meil tööpuudus neil aastatel küll ei olnud. Muide, Kirillovi modernism saatel tegin ka oma esimesi katseid esineda laulus solistina. Vene muusikat Veneromansse ja ma püüdsin jõudumööda võtta oma repertuaari mitmeidki romanss laule, mida ma siis olin oma tolleaegse diapasooniga laulma võimeline muidugi laulnud olin ma ennegi, kuid ained koorides Narvas ja Tallinnas mis koorides, siis aga tegin esimesed katsed esineda solistina muu heliplaatide season Kirillovi mandolinistide ettekandes paar pala, üks neist on popurrii eesti viisidest ja teine on rahvalik laul, tõmba jürisolist või õigemini refrääni laulja, Alf sallik ja lisaks veel akordionil tolleaegne kuulus Robert salong. Kas nendes palades on kuulda ka teie pilli? Minu pildid, mandolot küll, aga ma ise pole neid plaate siiski sisse mänginud. Sel ajal, kui ma Kirillovi ansamblis meniksin, kolida muidugi repertuaaris. Aga plaati olid need mängitud juba parem, kui ma ei eksinud, nad tegid seda Berliinis. Kraadisest muide, sel ajal päris palju. Nendel oli ju alati väga tugev koosseis omal alal tugevad mängijad, kõik meistrid. Need palad, mis on teil on kahtlemata väga huvitavad. Eesti lood on siin esitatud otsekui läbi vene rahvamuusika tüüpilise prisma nähtuna Kirillovi poolt väga leidlikult orkestri rituna. Ja kõlavad hästi hoogsatena ja tõmba, Jüri on samuti omamoodi huvitav kombinatsioon. Tänu mõnda liinidele lisatud meisterlikult Robert salongi akordionimängule. Kui teile praegu anda käte balalaika või Tomra või mandoliin või mandola mis siis juhtuks siiski heidia? Kõigepealt muidugi. Mängijate sõrmeotstes nahk muutub ju eriti tugevaks. Seal tekivad nagu väiksed padjakesed. Kui ma tahaksin praegu midagi natukene mängida, siis jääb neist patjadest just puudu, sisemises patjadest puudu peab enne mängima nii paljut. Nende sõrmeotstes need padjakesed tekiksid võib-olla siis suudaksid midagi küll nii ära krõbistada. Kas on teil veel praegugi mõni pill kodus alles ja teate, mul on alles mandola, millele ma Kirillovi juures mängisin. Aga võib-olla ma räägiksin mikspärast, Kirillov kasutas mõnda liine ja man tuulat. Seda olen minagi mõelnud Sesteks, mandoliinid on ju Itaalia päritoluga pillid, temaga liikus rohkem nagu vene muusika repertuaaris ja ja selleks, et vene muusika nii ise looma ja kõlaline karakter jääks püsima. Kirillov mandariinidel kasutas mitte kahekordset keeli, vaid ühekordset keeli. Tähendab tavalisel mando liinil on ju iganudi jaoks kaks Repset veini kõrvutist, keelt, eks ole, jah, keeled ja keeled on kahekordse. Kui Tomra ja pealegi pinud häälestus nelja keelega võimudes jo palju rikkamalt orkestreerida, ühesõnaga pilli diapasoon muutus palju, palju suuremas kui Tomral. Muide, see man tuula, mis minul on, see on valmistatud Tallinnas väga tuntud pillimeistri August Kristali puud, August Kristel valmistas kõik pillid Kirillovi orkestrisse spetsiaalsete jooniste järgi. Nii oli ka minu wandoola August Kristali tehtud mandola on mul siis praegugi alles. On kapis ilusasti vutlarisse peidetuna isegi tagavarakeeli toredamas ja isegi mediaatorid. Kõik on olemas, ainult ei ole mingi, et kuna ma narvakas, siis on Narva muuseum hankinud materjale minu poisikesepõlvest, minu noorpõlvest tervikuna minu muusika tegemise kohta. Ja nad jahivad ka seda mandoolat saada enda valdusse. Ma nendele olen seda lubada olnud, kuid praegu veel nagu ei ole sa tööd andnud, ausalt öeldes on natuke nagu kahju. Aga no eks võib-olla varsti annan siiski selle pilliga nendele ära. Aga kas vahepeal on nii juhtunud, et te salaja, siis kui võite kindel olla, et keegi pealt kuulama ei juhtu, olete võtnud pilli ja proovinud mängida? Ei kahjuks ei tõepoolest ma juba aastakümneid proovinud pillil mängida, anda. Püüdnud ette, mida heideti mängida. Kuhjaga, teeksime nüüd ühe erandi. Sellest ei tule mitte midagi välja. Keelitasin ja meelitasin küll, kuidas oskasin, kuid rahvakunstnik Viktor Gurjev, kauane Estonia teatri juhtiv ooperitenor ja praegune Tallinna riikliku konservatooriumi rektor ei söandanud enam siiski oma kunagist lemmikpilli klõbistama hakata, nagu ta ise ennist nimetas.