Pühapäeval juhtus minuga kummaline lugu. Pean kohe alguses ütlema, et tulen, korralik üliõpilane, nagu öeldakse, keskmine üliõpilane. Ja kummalisi lugusid ei ole minuga seniajani üldse juhtunud. Ebaharilikud ja põnevad sündmused lähevad minu taolistest mööda ja valivad välja mõne aktiivse ühiskonnategelase või siis kursuse kõige viimase keskkirjatud lihtliikme. Minuga ei juhtu midagi. Matriklisse on mul keskmiselt neljad ja kui kolm hüppabki vahele tuleb, järgmisena viis või jälle vastupidi. Igal juhul ei tule ei üht ega teist niipalju, et tasakaal ohus oleks. Aga millegipärast valis saatus seks pühapäevaks minu jaoks välja midagi ebaharilikku. Võib-olla oli see eksitus, saatus lihtsalt segas mind kellegagi ära. See juhtus kella kõhe ja kuue vahel õhtul kella kaht nimetan ma sellepärast, et see on fakt. Igatahes olen siis veel kodus. Olin enne seda teinud ära nädala joonised ja lahendanud paar ülesannet. Selguse mõttes olgu öeldud, et õpin Instituudis raadiotehnikat. Nädala jooksul on meil rohkesti kõiksugu mäsu, küll kursuse komsomoli, küll ametiühingu poliitinformatsiooniga ning isetegevusega. Minul on veel sellele lisaks treeningud. Olen nimelt keskmine korvpallur ja praegu käib kõva kumu, et see on koondise teise rivistusse sisse. Nii see nädal läheb ja kui pühapäeval tagasi vaatad, näed neid kuut päeva nagu raadiovastuvõtja skeemi kõigi takistite ja lampide traatide virvarr. Õige. Sellepärast jäävadki joonised alati pühapäevaks. Aga ma kaldusin kõrvale. Niisiis ärkasin sel pühapäeval kell 10. Muidu ma nii kaua ei maga, aga pühapäeviti äratuskella üles ei keera, sellepärast. Või on nii-öelda närde kokku. Pool tundi kuulasin voodis muusikat ja käisin siis nurga peal kohvi joomas. Joon alati nurga peal kohvi ja mitte tolle blondi ja malbe luule pärast nagu Jaan lõbil vaid Ungari automaadi pärast. Ja üldse arvestama tehnikat rohkem kui tüdrukuid. Kuigi ma olen sündinud maalaps nii-ütelda, lehmapiim on üles kasvanud, oskan ma heast kohvist hommikul lugu pidada. Hea kohv loob kohe töötuju. Lenini teoseid ja poliitilise ökonoomia ei saagi muidu ette võtta, kui koos kohviga. Päeval peab ennast paljuks sundima, kui tahad keskmiselt läbi saada ilma keskmiseta jälle ei lasta sul rahulikult elada. No vot, tegin siis jooniseid ja läksin sellega hoogu, nii et äärepealt oleksin aja üle lasknud. Vaatan kella viie pärast kaks. Viskan ruttu särgid, püksid oma tumesinisesse spordikoti ja minema. Mäletan selgesti, et enne välja minekut korjasin joonised raamatut laualt ära ning laotasin kušeti kuivama. Mulle meeldib, kui tuba on korras. Ka sellega nokib Jaan mind. Jaan on nihilist ja vaba noormees. Me mõlemad oleme Lõuna-Eestist. Jaan kinnitab, et sealne vaheldusrikas ja lopsakas loodus sisendas temasse janu vabaduse ja avaruse järele. Enda põhjal võin seda julgesti kinnitada. Igatahes on Jaanil iga asja kohta isiklik arvamus, mis seisab üldisega põiki vastu. Sellepärast võin ma ilma Jaanite ütelda, mis tema arvab. Tööl on Jaan esimest aastat tehnikumi lõpetamise järel muidu kena seltsimees. Mul pole muidugi tema teooriatest külma ega sooja, kuni ta ei hakka mind nokkima. Mind nokib ta kõige rohkem komsomoli pärast. Komsomol on aja ära elanud, pilkab ta alati, kui ma ütlen, et ma ei saa kohvikusse minna, mul on koosolek. See on lastele vabal ajal mängimiseks, ütlete, käite koosolekutel arvutate tundide viisi, missugune loosung välja panna või keda valida büroosse. Aga peab ju koosolekutel käima, teistmoodi lihtsalt ei saa, kui tahad rahulikult elada, peab ju, eks. Kas ta on aja ära elanud ja laste mänguasi või mitte? Selle üle ei ole mõtet pead murda, tuleb tööd teha ja koosolekutel käia, peaasi tuleb mõõta, pidada, tähtis on nimi kirjas. Sõna ei maksa võtta, hakkad oma arvamust avaldama ja ongi pahandused kaelas. Mina armastan mõõtu volitas mind kursuse büroosse, palun antud ülesanne korjata liikmemakse, tänan hea meelega, aga enama eest hoidku taevas. Kaldusin jälle kõrvale nagu keskmik kollektiviseerimine ajal, nagu öeldakse. Pidin rääkima sellest kummalisest pühapäevast. Niisiis läksin ma mainitud puhkepäeval kell kaks kodunt välja, et võimlasse sõita. Nagu öeldud, jäi laud lagedaks. Mäletan seda täpselt, sest Bel trepil mõtlesin, et hea on, et joonised laualt ära panin. Jaan pidi õhtupoole külla tulema, uusi plaate tooma. Tema mees saab sellise asjaga hakkama, et viskab plaadid Plarski niisketele joonistele peale. Treening kestab meil kaks tundi ja 10 minutit. Paarkümmend minutit läheb duši all, sest see on ikka omaette inimlik mõnu. Viis minutit enne kuut olin kodus, vaatasime nurga peal kella. Võtsin oma karvase pintsaku pileti taskust võtme ja keerasin ukse lahti. Õhust nagu öeldakse, et midagi on korrast ära. Joonised on kušetil nagu ennegi. Raamaturiiul on rahulik, nagu ikka, radiomagnetofon endistviisi nurgas ka juudi habemeluule mulle kinkis, on punases faasis malbelt sirgu. Ometi on temas midagi teisiti. Midagi, mida ma ei suuda kurna pealt tabada. Aga mis täidab mind veidra ärevusega? Asiaali kardin nagu oleks liikunud. Laud. Kust said lauale sepat karp. Imelik kartul, korralikult keset laod. Enne seda siin ei olnud, selle peale ma võin vanduda. Magnetofoni lint. Kummaline ärevus ronib üle selja nagu külm veenile kust sai suletud tuppa Karpliniga. Arvasin, et olen ammu tagasi. Siin on Belafonte uued lood. Mis on? Mis sa seisad nagu vaimust vaevatud prograafion sooja, kust sai siia see lint? Missugune lint, see siin nagu see siin on, ju siis keegi tõi. Vot selles asi ongi, et keegi seda tuua ei saanud. Lähen trenni, panen ukse lukku, tulen tagasi, keeran ukse lahti ja leian lindilaualt. Lõhnab Sherlock Holmsi järgi. Aga mis lind see on, ma ei tea. Praegu tuli magnetofon Hansu nurgas, panime teave jäsconsenetas lindis. See on lugu Valteri Jeedasest sündinud 11. augustil 1922 mõrvatud viiendal märtsil 1949. Kõik, millest juttu tuleb, on dokumentaalne. Me ei ole midagi välja lõiganud ega juurde pannud. Räägivad Andres Ojasoo, Feliks Pärtelpoeg ja Valter keedase ema. Tegelikult edasi meie komsomoli maakonnakomitee avastas vahtsa linnast. Ta oli niisugune noor poiss, mäletan seda perioodi. Toimusid just komsomoliaruande valimiskoosolekut seal 47. aasta sügisel ja siis ma mäletan, kuidagi on nagu silma ette jäänud. Mispärast see võib-olla on raske mulle öelda, et koosolekule tuli niisugune mõtliku näoga nooruk hästi tõe näoga. Mina pidin läbi viima siis aruande valimiskoosoleku vahtsa linnas. Ja siis sellele ilmus ka Jeedas sellele koosolekule pärast ta seal koosolekul võttis sõna arukalt. ERKIs tegi oma ettepanekuid. Tookord teda valiti vallakomitee koosseisu sekretäri asetäitjana. Hiljem aga toodi Walter üle maakonnakomitee poolt kooraste valda. Jah, see oli 1947. aastal, sügisel kui meie maakonnakomitee bürool maakonnakomitee töötajatega arutasime korraste valla noorsoo ja kommunistlike noorte organisatsiooni olukorda. Ja siis tulime järeldusele, et selle valla noorsooorganiseerimine oli väga raske kuna nimelt korraste vallas klassivõitlus oli väga terav ja bandiidid ei andnud. Külaaktivistidele eriti noortele kommunistlikutele, noortele aktivistidele, kes külas valmistasid ette kollektiviseerimis ja seoses sellega maakonnakomitee bürool seisiski küsimus. Et kes siis Läheb kooraste valla kommunistlike noorte organisatsiooni juhtima, kes oleks see kommunistliku noorsooühingu organisatsiooni liige vabatahtlik, kes hakkaks organiseerima noori koorastes. Ja nii meie siis bürool. Koos maakonnakomitee töötajatega leidsime, et et selleks tubliks kandidaadiks rahulikuks, tagasihoidlikuks ja karastada poisiks võiks olla Valter Jedas. Parajasti sellel ajal, kui meie arutasime, oli Kai edasmaakonna komitees, palusime tema büroole jäi edasilma pikemalt mõtlemata. Andis nõusoleku, et kui meie võitlus ja meie tegevus nõuab noorsooorganiseerimises minu osa koorastes, siis ma sinna ka lähen. Me tegime Walterile selgeks, et kooraste vallas pidevalt päevast päeva ründasid bandiidid meie aktiviste valla täitevkomitee parteiorganisatsiooni ja kommunistlike noorte organisatsiooni ja nende aktiivseid võitlejaid. Ja et Walteril ei seisnud mitte kerge ülesanne. Naljamees, kes Jeedas 48. varuma bandiit, märklauaks minna, kas sina ei oleks läinud? Elu antakse vaid kord ja need teised sõnad, nagu ütles Ostrovski, keegi ju pidi minema, muidugi pidi. Aga miks minna nii noorelt ja visata elu kaalule? Oleks toodud sõdurid ja metsad läbi kammitud või oleks pandud mõni vana komisjon? Küll mees oleks leitud, noh ju ta ise tundis, et tema, see õige mees on. Muidu ta poleks läinud. Siiski huvitav, kus ta ikkagi läks? Romantikast pandiitidest kubisevad metsade vahele komsorgiks, ainult romantikast ka ei lähe. Vaevalt selt hirmuta, 200. Aga kas te mäletate tema esimesi teid komsomolijuhina juba? Jah, seda ma mäletan. Valteri esimesed tööpäevad koorastes kujunesid just niisuguseks, nii kui meie lootsime temast. Ta oli väga tagasihoidlik ja väga hästi lähenes noortele, kusjuures diginoortele selgeks selle olukorra, milles noortel kommunistlikele noortele tuleb võidelda ja missuguseid suuri ülesandeid neid tuleb täita nendega päevadel. Meie Võrumaa komsomoliorganisatsioon võttis ülesandeks metsaraie ühiskondlikus korras metsa ülestöötamise, kuna metsa meie rahva majandus selle taastamise perioodil väga vajas. Jah, sellel korral vist meil maakonnaorganisatsioon otsustas 12000 tihumeetrit metsa üles raiuda, jah, yhistalija noh, mis praegusel tehnikaajajärgul muidugi 18000 tihumeetrit ei ole midagi ja ei ole, ei ole ju midagi. Siis töötad ju käsitsi saag ja kirves aga nüüd ikka Družba käib, see asi on palju lihtsam. Metsas ja nendel päevadel muidugi. Valter oli üks nendest poistest, kes oma organisatsiooni panid öösse ja noored koorastes pani töösse, kus juurest liitis nooruse kommunistliku noorsooühingu ümber, kusjuures noored tundsid, et nimelt komsomol on noorsoojuhtiv organ, organisatsioon kes neid karastab, kasvatab ja kes viib vallas parteiorganisatsiooni juhtimisel kollektiviseerimist läbi. No samadel päevadel 1000 947. aastal. Meil arenes väga aktiivne tegevus leevaku hüdroelektrijaama ehitamisel, nii et nii Vastseliina valla noored kui ka kooraste valla noored olid aktiivsed seal platsis 48. aastal, siis meie juba Vastse-Nursi hüdroelektrijaama ehitasime kassiiedas, võttis ka jaamade ehitamist, osa. Jeedas võttis jaamade jaama ehitamisest osa ja isegi tema foto on olemas raamatus nii sammu edasi leninlik noorus. Seal ma seda poissi praegu kohe silmade ees on ta kujuda lühedas kasvu poiss, talu villase riideriided olid tal seljas must mustad riided, kitsad püksid tal ja harilikult meil nendel päevadel ju noortel erilist jalga panna ka suurt ei olnud, siis meiliga poisid tihtipeale ju ise teame, kuidas me maakonna komitees instruktorid käisid väljas ja ajasime vilte taga jätkustilte saada. Pärast põhiline käik tuli teha jala, sel ajal ju bussiühendust ka ei olnud koorastest siia Võrru ikka maad oli üle 30 kilomeetri ja seda ja Jedas tegi ka talviseks vana jalgrattaloks ka. Sellega siis ta, aga mina ei mäleta ühtegi seminari ega mitte ühtegi nõupidamist, millal Valter osa ei võtnud, vot vot see tema töösse suhtumine, distsipliinitunne, see otse revolutsiooniline distsipliinitunne, see oli niivõrd kõrge. Ta ei saanud minutit hiljaks jääda ja muidugi, kui ta juba hiljaks jäi, siis ta tundis ennast suure süüdlasena ja nii oli see kogu komsomoli organisatsioonis. Et mul on meeles niisugune moment jääda, sest et kui ta istus nõupidamise ajal kuskil toolil või võttis osa meie büroo istungist, siis alati ta oli väga tõsine ja naeratust oli vähe näha. Ja poisil relv oli alati kaasas, sellepärast et sellel ajal, sellel ajal, nagu öeldakse, meie komsomoliaktivistid, pidid iga minut valmis olema selleks, et kui teda ründab vaenlane, et ta saaks vaenlased, antuurid. Samast vallast vahtse linnast, kus me ei edasi, hiljem avastasime, kust maakonnakomiteede edutas Kuurast vallakomitee sekretäriks. Mäletan, käisime komsomolibrigaadiga maakonna komsomolibrigaadiga vilja varumas siis sealsamas aleviku külje all ühes majapidamises ööbisime ja siis bandiidid otsisid meid terve öö seda küla mööda, kuid õnneks ometigi sellesse küla viimase majja ei tulnud ja me magasime öösel. Too tol ajal olid meil Nagaanid kõhu peal, kuidas öelda, laskevalmis laetud. Et kui tuleb, siis esimene ikkagi saabuma. Sina nuritõmmatud komsomol on mänguasjade väljamõtleja. Miks sa unustad, kuidas paljajalu kooli ajal ehitati elektrijaamu raiuti mets täielik 30 kilomeetri tagant koosolekul see oli siis? Küsi, palju neid ongi praegu kolme kilomeetri tagant koosolekule viitsivad tulla. Ja koosolekud olid siis kateis. Muidugi, praegu on teised ajad. Üks asi on magada revolverpadjale, teine praagi toodetest pilte seinalehte joonistada. Esimene on vist raskem. Aga praegu pole komsomol elamsi. Madovi sindki, mida suurt säravat teinud, ah? Liikmemaksu kogunud koosolekutel raamatuid lugenud, kõik ank, kõik, kõik põlenud on minusugused. Kes pole sinusugused mõnedki Narvat ehitasite, Kundete uudismaadel, sellest ma ei räägigi. Need pole kõik, need pole vist isegi keskmised, need on aktivisti Pealt, võib-olla asi selles ongi, et palju on neid keskmisi minutaolisi ja vähe Jeedaseid. Ela oma elu ja see on kõik, ütlesid vanad kreeklased ja nemad juba teadsid, mida väetist. Elu, hetke, seda tuleb nautida kangelased ja muu selline kraam pioneeride jaoks. Tänapäeval on see kategooria ammu välja surnud. Kuule ära targuta targutad, sobivad küll kõige vähem kangelasteks monoolematuid vihastada. Kuulen edasi. Kas altari pruut ka oli, ei tea. Olle küll oli jätsivatoodinke Margarita olli, Ploom lit, Leningradini siis käivi siin Peterin, koli võta seminar või kooling hävia, siis tol ajal, kui tädimäega kuramiire nositi mäe käriegi nime Ellivasse alustan ja siis tulledu pruudiks vahel tuli siiski ja siis meil oli hobune nii Lepasaarte rongi peale ja sealt siis ta lõpetagi ja Petseri jälle kooli ja siis oli ta panka vitsa siin kooli kooliõpetaja pärast olla kooli direktor ja nüüdseks olevat Leningradi näht, uuel kasvab väga hakkaja tütar latsioonideni Tuudel võiks meeldida siis temal Vilsio, seal koorastan ees päeva Elmar, see oli täitevkomitee esimees altari surma siis kirjuta mulle kirja üteldi, et mina kooliga väegade Walter oli väga vahva poiss ja temaga väga hästi saame läbi. Need time täitesulehõbe jäi minuga, et et mina ei jäta selle endale mälestused, kas sina oled nõust, madin? No mina muidugi olen, mis mul seal tõkke suvepäev ja siis nii jäi, aga näed ma kuu aja pärast või 13-l aprillil, kõnely panid, bandiidi oli vanasti jällegi võtsin maha ESTpla Elmar sõit, et sinna poodi manu ja bodymann lahti. Eks päeva Elmar Mahakati see põrul jätul täitevkomitee esimees tuga mõrvata. Aga Valter oli vist üldse julge poiss, vaid imal, nii julge, nii hakkama väega Dimela sule nisukest timer rääkis ja nii et laupäeva õhtul tuli ta siis tundja kuskil tige, siis olevat lasknud kohvingi olevat olnud bandiidi ja teda tahtnud. Laske aga time, siis oli niisugune julgeiel ütelnud sõbra kuigi püssi valmis olla, ehk tulevad ja nii mudu ja, ja näed, panime kui aga time ütlesid, mina oli jumala ühe ihuüksinda, et mitte kedagi ei ole, aga nii hirmutamisest me panime kõik pakku, hakkavustul tal küll palju, kõige rohkem ta nogrampoid, mis daam talle ei ole nii suurt hakkavust, kui tal olla veel palju ära üle saanud kannatanud nägid ikka ta tulebki ja kui kole olisi saksa haigolly, mis niisugust Erlogic tal üle ära ele siia olli, lapsest saadik on sulle nüüd ka veel mitte midagi, võib-olla, kui ta oleks perast. Muidugi saanuks midagi paremat, oleks jõudnud endale saavutada. Tuli pilt ju, Valter on niisugune kõhnavõitu poiss pildi peal ikka timas Sulo jäsemed, tugeva taseme kõhnapoolne Olliks peenikene, pikk poiss olla. Dimel muidu seal netti määgadi pähe tüüttima, paljud, sellepärast ka noorempataljon paksem paga Perastima nakas väega Timmer oli väga palju Upmist ja muret ka selle pärast, et jumalal kooliharidus väikene, aga time nii palju Endast, nii mudu vääga suure püüdmisega kainemine juures, söögiisu ei, mitte midagi. Liisarne jääksid kõhnem past ära. Need, temal oli väga suur püüdmine Timal, nii tema tahte kõiki püüda olla ütles, et vot tuppa minna kõiki kolhoosi ja, ja tuua õige, Tiia, vot imelizarni, temal oli kõik raamatuis, temal on nii Sarneks suur kastitäis kõik need Lenina raamatuid, mis Leninast raamatutel olliva siis Dima või see öö otsa lugeda mõningad past tunnil jaost magasi. Nii ma siis võiksin mina ka õppida. Mismoodi tal oli vaja. Kui ta poleks Leninit lugenud, poleks ta saanud koosolekutel esineda, oleks välja naerdud, dras narri olukorda sattunud. Tunnistan poisi julgust. Tead, ma pole kunagi selle peale tulnud, et meievanune võib niimoodi ööde kaupa Leninit lugeda. Sina ju punnitab poliitikat kohviga. Pilt pole sa ese võre, mina võtan kõike kahtlusega. 20. kongressi joon jätta just kordama kahtluse jutt, mida see paigalt nihutanud, keda aidanud. Arvad, et Jeedas ei kahelnud, selles asi ongi, et kahtles, aga õigele seal oli ta kindel endas. Muidugi pole mõtet tolleaegseid nooli praegusega võrrelda. Tänapäeval ei saa selliseid tegusid teha. Aga kui tekib olukord, kes on siis võimeline kangelasteoks sinusugune nihilism või sinusugune keskmise rahuliku äraelamisega inimene? Võib-olla me mõlemad, kui me Jedaseid teame ja meeles hoiame. Kas te mäletate, kuidas hukkus Valtteri edasi ja seda ma väga hästi mäletan? Ma mäletan seda, et ta hommikul minule helistas maakonnakomiteesse, ütles, et mul on õhtul koosolek, et ma lähen, esinen sellel koosolekul. Seda jutud ajas väga energilise häälega temaga kaasas oli ka miilitsavolinikke. Ja tähendab aktus, kui oli alanud. Ja edasi oli oma kõne peaaegu lõpule jõudnud, no ta ei jõudnud lõpetada oma kõnet. Nii ilmusid kuus relvastatud bandiiti. Rahvahulka käsutati nii miilitsavolinik kui Jedas tähendab koos nendega kõrvalruumi kõrvalruumis. Ma mul on silmade ees praeguse kohta ahju kõrvale oli siis neid mõrvata maha lastud ja ma mäletan peale seda, kui edasmõrvati korraste valla komsomoliorganisatsiooni sekretärina ei vaibunud kommunistlike noorte organisatsiooni tegevus aktiviseeris ja kommunistlike noorteorganisatsioon tugevnes kasvasse, tähendab vaatamata kaotustele ei olnud noortel tekkinud ega kõige kõige vähemal määral nördimust, on need vaid vastupidi revolutsiooniline aktiivne tegevus uute ülesannete käigus kollektiviseerimiseks, kus kolhooside loomise käigus 1000 949. aastal kommunistlikud noored ütlesid koolastes juba väga tõsise sõna. Aitasid parteid kõigiti neid üritusi läbi viia, mis oli tarvis külas. Mõtlen, et sind mõrvatakse 19 aastaselt. Sa oled maha maetud. Aga kevad tuleb nagu ikka. Puud lähevad lehte, rohi kasvab, pilved jõuavad taevas. Mina jalutan oma tüdrukuga ja sina ostad luule käest kohvi. Jääme lobisema oma tiibadel. Christian Starki asjakestest. Ja sina lähed trenni ja mõnuled duši all ja teed pühapäeviti jooniseid ja kuulad soome muusikat. Aga temal pole midagi. Ta on lihtsalt mulda maetud inimene, vaevalt 20 aastane. Ta pole ju veel midagi näinud ega tundnud. Mõistan, et mul on temast kahju, filosoofilises mõttes. Kui sa võib-olla naerad? Mul on halb, et ma elan, sebin ringema keskmise pärast oma rahuvarast. Tundsin ennast äärmiselt veidralt nagu oleksin olnud öö läbi ärkvel, siis kaua päeval maganud ja vastu õhtut ärganud. Vaatad ringi ja kuidagi ei taipa, kus, mis meil. Kõik on nagu endine tuba ja kus etteraamatut. Ja ometi õhtuvalguse suus. Tunned ennast ebamugavalt, elad lausa füüsiliselt läbi uuestisündi, siia maailm. Jaan oli vaikuse ajal märkamatult minekut teinud. Mõtlesin endale ette kogu oma elu. Pärast vedasin kõigele kriipsu all, endisele pead tingimata joone alla tõmbama, kui tahad uut alata. Kas ja kuidas see uus mul õnnestub? Ja vahel küsin Valteri Jedaselt. Kuidas on?