Siis oli samuti sügis. Kollendasid viljaaedades potsatasid rohtu, küpsed õunad, teed, tolmasid Eesti maanteed. Unistused olid ette rutanud raske. Sõjamasinatest unenägudes oli seistud Patkuli trepil ja murtud sirelioksa lõhnavast puust. Oli tuhandeid kordi koputatud tuttavale uksele ja öeldud tere. Kusagil kaugel oli poeedi käele laskunud lepatriinu just nagu koduaknalt. Aga mis oli saanud kodust, millest jäänud vaid võti taskus? Süda valutas poeelil ja sõduril. Ja sünnimaa kutsus. Tallinn ootas. Tallinn jutusta, kes sinu tuvisid toitis. Käsipuid silitas, pikenes, klippetas üles, akna lahele, avas, kus hommik heledalt koitis. Sinus veel uneski kõndis, sirelipuhmad süles. Minul on hõlmades pikkade rändude kahu. Vaatan sind ikka veel otsekui ääretu kaugelt. Aastate igatsus ainsasse pilku ei mahu. Ja minu Tunane kärsitus tänases õhtus ei rauge. Juba oli vaba Narva ja Tartu aga ees. Ees olid Tallinn. Raskete lahingutega murdsid teed Tallinna poole paljudest rahvustest sõjamehed. Me teame ja tunneme neid. Austame nende mälestust. Sõjatee on pikk ja paljud ei pöördunud enam tagasi, vaid jäid lamama Lucia Neeveli alla Emajõe kallastele ja Kuramaa metsadesse. Veel on emasid, kes ootavad oma poegi tagasi. Nad ei usu, et nende ootus oleks asjatu. Niisugune on sõda. Ta ei anna midagi tagasi. 20 aastat on möödas neist päevist, kui Toompeale kerkis taas punane lipp. Aeg teeb oma töö. Kasvab uus põlv, kes sõda tunneb ainult raamatutest. Ja kunagistest sõjameestest on saanud rahuaja ametimehed mälus tuhmuvad üksikasjad, ent nende päevade sisu mitte kunagi. Jah, see on küll. Kui tulete meil neid päeva, siis on ikka väga huvitav seda meelde tuletada, isegi loodus oli meile meie poolt. Kõik need lahingupäevad, mis ma hakkasin Emajões peale, kuni Wildsuni väli jõudes ei olnud ühtegi vihma, väga soojad ja päikesepaistelised ilmad olid. Ühe laua taga said kokku neli endist rindemeest. Aga kõik see, mis oli, tuleb uuesti meelde, kui hakata ühiselt mälestustelõnga kerima. Kõik nad on polkovnik Vassili Võrgu erigrupist, kes ööl vastu 20 teist septembrit tegi julge retke Tallinna vabastamiseks. Vassili Võrk, Mart Põldra, Elmar nägelman ja Meeta lund. Nii oligi 21. septembril oomikavarapolku juba liikumas. Ja liigmas tuli minu juure. Rivad nimeses peleta, ütlevad Teil on käsk, korpuse komandör Jul, tulla ukse sisse korpuse komandör. Ma ei tea, kuidas meie polku ja eriti austas, ikka kohe tuli vastu sugus käte tere, seisvurk. Et teil on ees üks suurem ülesanne. Alati ei saa aru, mis, mis tähendab kaardumised lauapealsel põrk, siinse leigemad missioonid. Ma vaatasin siis igavese punase Joediga kaardi peal on ja üks joon läks siis läbi Tamsalu Ambla Dani suunas. Pärnu, ütleme niimoodi, võrk, see punane joon ongi sinu ülesanne. Mike ei saanud veel aru, mis nagu naeris baasis, see sära on teada. Liina trendi jõuad, on teada, et sakslane Et on tarvis ruttu minna Tallinna rahvale appi ja mitte lasteaed Tallinna hävitada. Selleks oma polgust. Lõpliku lahingukäsu kõik olid väga huvitavad, sõdulised antakse laskemoona nii palju, kui kui meil üks kakskolm normi antakse masinaid nii edasi. Zahkna veel suured jõud. Ja siis oligi formeeni käis kaunis hästi edukalt kõik, mis oli ette nähtud. Me saime juurumale ja kella kuue paiku olemegi, olime siis metsatukas seal, mis imedele rajoon. No ja siis oli kõik üles rivistatud, kindral Pärn tuli Sänna mõningaid rivise ja andis lahing käsu. Et teil on üks suurem ülesanne. Peade hommikuks läbimine Vend lahingi joone ja ominguks vabastama meie ees nõukogudepealinn Tallinn. Hurraa, aga mõtlesin selle vastu. Ma mäletan sel hommikul, Me pesime parajasti operatsiooni pesu, hästi palav, oli pesuköök, väga suur pisuke kuskil talu juures või siis kui tuli käsk, et lund peate. Kahe minuti jooksul oleme lahingvarustuses masinasse ja kahe minuti masinas, kusjuures kõik varustus, gaasi, torbikud, jääkrae, Haanid kinni ja ja püssi kaasas. Ja sõitsime edasi, midagi ei teadnud, kus pole sõita, tuleb, sõitsime just väga ilusasse. Noormetsatukk oli veidikene rohelist muru oli ja kogunesime seal. Ja siis tuligi kindral Pärn, tulime masina juurde ja ma vaatasin aknast välja ja ta tuleb minu juurde, tuli minu juurde ja küsis, et kas te teate, kuhu ta sai, seda ma ei tea, teeseside Tallinnasse, mul oli nii hea meel, väiksed hüüatasin ja siis kindral Pärn digiinimestel küsis, et kas te siis ei kardagi. Ma ütlesin, eluilmas ei karda laskma minna paljajalu särgi väel ma kohe valmis minema. Mul oli nii hea meel, et talijasele ja terve tee oli vaatamata sellele, et väga raske sõit oli, aga, aga ikkagi sõitsime ja ikka oli hea meel. Kas te mäletate, kui meie vormeerisin ja siis ju andsite sellise võimaluse isikulise koosseisule kes tunneb ennast halvasti? Jajah, jah, ühesõnaga nii vabatahtlikkuse alusel püüdsime komplekteerida oma eelsalka. Aga tegelikult maha ei tahtnud keegi, mina ei mäleta küll mitte kedagi, kes ei soovigi. Kõigil ei suuda kedagi edasi. Ülesanne oli raske. Oli vaja ületada rindejoon. Iga hetk võis oodata rünnakut. Ent ometi süda kees rõõmust ja uhkusest. Meie läheme Tallinna peale. Mind ei olnud läbiminekul isane ei tahagi. Ma mäletan, kohalikud elanikud väga kartsid, et mis nüüd saab ja, ja meil tulevad väga suured lahingud ja kus me läheme, millele kusagile minna, need varju meiega rahvustasime näidet, pole viga, et meil tuleb siin terve motoriseeritud väeosa, ärge kartke midagi, need lõppevad kohe varsti-varsti lõppesidki. No ja siis jõudis umbes nii, kella 10 paiku, mis vibul 10 haigu läks täitsa pimedaks. Liigume, läheks raskeks, siis läks asi põnevaks. Läks põnevaks, tangid liikuda, isa pimetatu, väiksed pilud, midagi ei näe, teed, luuk lahti teha, hädaohtlik Noomase käsk on hommikuks Tallinnas olla. No ühesõnaga käsku täitmata ta ei saa. Kuidas teha, panime pooled tulid mehed ja t-d näha oli. No see oli ikka väga riskantne asi ka tuledega, nähtavasti Ambolast sel ööl vrasemeli häda oli üks suurim sõjaväegrupp, puhkusel olin põrsad kaugel tagalas, mingid valed väli pannud, tee peal oli liiklusreguleerija reguleerija. Õnneks oli eestlane mobiliseeritud Saksa väeosa. Ja esimest tangi veel põhist ka Eestiga, küsis, et kuule poiss, kuskohas see tee tali läheb hundile näiteks paremaid ongi Talindi. No siis see muutunud suunases võiks olla Tallinna. Lasime õnnelikult läbises saksa grupistmis puhkusele. Ambla külaliseks. Ja siis tulid meie juurde, tulid niisugused noored poisid, nad võisid olla midagi kuue-seitsmeteistaastased, mitte vanemad. Ilma relvadeta olid Saksa sõjaväkke mobiliseeriti, kõik, pakkusid ennast vangi, võtke meid vangi, kus meil bannerid, vangid, meil pole kusagile panna, mötlesin poistelt mingi koju, et meil pole kusagile panna kastiga meid maha elase. Küsisid mitu korda, enne kui hakkasid uskuma viimaks sisse. Läksin oli juba hommikul videvikus, just see oli kella viie paiku, niimoodi oli juba nii valgeks koitma ja koitma ja ei peatama. Tööliste käest saime teada, et Tallinnast saaks, neokeerib ja kavatseb õhku lasta kõik vabrikud ja noh, kuuluvad asutused ja elektrijaama töölised, Volta vabrik, õie teistes kohtlane relvade käes, vastaga ei lase tulla hävitav õhke gruppisi. Oma vabrikutesse. Tallinna tornid juba paistsid kiirustasid, masinad, kiirustasid inimesed, missugune ta on see suitsust varjutatud oodatust oodatum, unistuste lootuste, äreva rahutuse ja soovide linn. Tulin loopealset lasnamäe maantee ja ahnelt suudlesid. Kuduma tuuled, tolmused, juukseid, sõja teevoorid, sõdureid, tankide rauasid rahnu. Minus on murdlaineid, nõelu ja naeruseid nuuks. Näen ma nägin sind jälle Mutalli kaunis, kaunim kui merede kangastus, habras tõuseb nii õhtuste lainete sügise hallist pea kohal pilvede kummis ja kullased naabraat. Playboy suuriga sel ajal just väga suur lahing sel ajal siis kui tulite, siis esimesed andurid elektrijaama juures meid seal juba eestöölised hakkasid, vastad. Jutustavad elektrijaama võitlussalga liikmed Gerhard Mölder ja Elmar Kragi. No meil hakkas Diaadi juba varem natukese peale, meil oli kolmas turbiin oli kokku pandud ja seda hakati juba natuke varem lahtimonteerimine ja näha oli, et midagi on tulemas, ega muidu veel turbiini ära ei oleks viidud tahetud viia. 20. ja 21. nosid hoid kibedad päevad meil küll selle jaoks, et niivõrd kiire, et kõigepealt aastaga turbiin vagunite peale ja sadamasse raporteerida. No aga selle jaoks mehed olid kõik mängu pannud, et neid mitte ära viia. Ja see sakslaste lasi rabalaks, hakkas minema, see juba paistis juba tükk aega silma, sellepärast et hakkasevad nati alla juba kõik kõiki parandusi, tähendab, mida elektrijaamale aus Veloittidena, värvilised metallid ja mitmesuguste eri eri materjalid, neid juba sakslased hakkasid silma peal pidama ja neid hakati tähendab, ära viima, hakati üles kirjutama, no siis oli meil selge, et need materjalid tahetakse mõelda, ära viia, siis sai hakatudki, tähendab mõtlema, et kuidas oleks võimalik päästa sakslased seda materjali, seda materjali meil tarvis, no siis Sa ei pea kokku pandud ja et kuna mina seal kontorihoones elasin ja juhuslikult minu keldri aken olid, annab sinna jõujaama hoovi poole, siis leppisime niiviisi kokku, et mina avasin oma keldriakna seestpoolt aakidest lahti ja siis materjali laost mehed hakkasid tassima välja tähendab torusid, sellepärast et iga toru sees oli, tähendab värvilise metallilatid ja isegi töö tähtsamad tööriistad pandi torusse ja tuldi siis sinna, konton Roone juure just selle sakslase nõimanni akna alla, sinna teine mees tõstis selle toruotsa ülesse ja läbida annab raudajas, on vahepeal oli veel raudaed läbisele raudaja jooksis kõigil kellelegi märkamatult, see vaskplats sinna keldrisse, nii muutus siis minu kelder selle värvilise metallilauk seal muidugi, see oli iseenesest väga riskantne, riskantne asi, nüüd pärast sõda võib seda mõelda ju nii, et noh, see oli nii-öelda kohus ja ja tuli seda kõike teha, aga kuna sel ajal oli ikkagi meil võrdlemine sõjaaeg ja ja meil olid igal pool, olid ju suured käskkirjade hoiatused väljas, et keegi, kui keegi tähendab mingisugust elektri jama, varandust, materjali kõrvaldab, lastaks otsekohe kohapeal maha, nii et sellega oli ikka väikene grupp ja need, kes seda asja toimetasid, need ikka olid ustavad mehed, et seal midagi veel kalja ei libisenud ja see asi sai tehtud. Tähendab, viimane öö olnud tulnud Leimann trenna meistega, toon mehed enna ja vannud mehed jõu ja on valesti, on ja ise läinud, iive toob lõhkeainet. Aga no muidugi, mehed olid juba seal, hakkasid nende totrate pealt ilma vihkemiks, käis võtiga, teine käis võti käes, hirmutas neid ja lõpuks paika ajama sealt. Ja lõpptulemus oli ideed, kui lõim on tagasi, tuli Gruusia vist oli see valdkonnaülemat leebe. Ja, ja et tema Neymar ei lasknud ja ütles, et me oleme juba jaama võtnud oma valduste ja enam ei viitsi lade Neymar ei peatanud ja läinud minema. Dadamate. No muidugi, nendel oli ikka kavatsus seda jaama muidugi õhku lastud. Hommiku kella kaheksa läksin tööle nagu normaalselt. Ja meid oli ainult 13 inimest jaamas. Mölder kutsus mind üles tornid, lähme vaatame, seal on linna peal näha, on. Kui tornist alla tulime, nii et ega seal minut või paar hiljem tallab, juba majatasid mingisugused paugud, aga need esimesed mürsud nähtavasti lendasid elektrojaamast üli. Ja siis peale selle hakkasid tulema juba tähendab korteri elektrijaama korstna pihta, siis juba hiljem ta need mürsud tähendab, mis sinna sattusid, nendes tekkis tulekahju, tähendab katlamaja katus läks põlema, siis organiseerisime kõik nii palju, kui meil seda rahvast seal jaamas olid. Katlamaja katusele pärast siis kui tuletõrje tuli koorile tuletõrje, siis aitas katlamaja katusega veel kustutada ja nimed likvideerisime selle tulekahju ära, niiet suuremat õnnetust sellest tulekahjust. Esimesed sõjamehed jõudsid, esimesed tankid tulivad Mere puiesteele just, kuid annab peal katlamaja katust, tähendab, põles, juuksin elektrijaama väravast välja, et jooksta sinna alla puutöö vaja juure mere ja siis esimesed tankid tulid mulle tänaval vastu elektrijaama ees. Masinad aga liikusid edasi Toompeale balti jaama juurde keskväljakule nõmmele. Liikusime sealt, kus praegu on suve teatav, tuli välja väga palju inimesi, kes olid varju läinud lahingute eest ja pidasid kinni. Ja neid küsimusi, mis siis 100., millele pidin vastama, neid oli nii palju, et muidugi meie lihtsalt natuke aega rääkisime ja olime sunnitud edasi minema ja katkestama igast jutud. Ja läksime sealt siis edasi, meie liikusime oma grupiga siis üles praegusest Suurtüki tänava kandist. Ostsime sealt edasi Paldiski maantee vist Paldiski maantee kaudu läksime Toompeale. Ja seal oli siis ma mäletan üks grupp sõdurid ja ohvitseri ja lihtsalt Ackerman, teie olite ka seal ja jõudsime nii kaugele, et et saime omale vägeva kaks korda kolm meetrit punase lipu siis läks üks grupp inimesi annetanud luist oli siis teie olite seal siis kes? No mina sel ajal midagi tundnud, seda läksime viisime selle lipu üles torni täielikult. Me olime jätnud lunastada 20 üleval. See käis muidugi nii kiiresti vaja nagu praegusel hetkel täägi siis sinna kindlasti ei oskagi minna. Tagasi meil on balti jaamas, siis käisid lahingud, no selle võib tõsta, oli Balti jaamas lahing, käis lippu teistele tuial balti jaama suunas, mina olen tompasis õue sallavat, ma rahvas platsil, seal ei ole momendil Jaldusest leri jõudmisem just Toompeale, esimene asi oli kohe seal, muidugi seal lipu heiskamine rahast veel sinna ei olnud jõudnud kogunema. Keskväljakul oli niimoodi, meie sanitarmasin liikus kolonni kõige viimase masinana ja meil peal haavatud ja viisime neid keskhaiglasse, muidugi teised ei teadnud, kuhu panna need haavatud. Seitsmes paju oli autojuht, tema oli ta Tallinna mees ja mina teadsin keskhaiglat kui suuremat haiglat. Tallinnas. Läksime keskhaiglasse ja siis, kui me tulime Tartu maanteed mööda alla ja siis oligi niimoodi, et me ei saanudki oma masinaga peaaegu liikuda, inimesed lihtsalt tulid kohalikud elanikud ja piirasid masinad ümbergi tünni. Lõpmata hea meel oli. Ja niimoodi linnas vaevalt vaevalt saime liikuda. Ja siis, kui me läksime keskhaigla juurde, siis seal haiglaid trepil oli üks grupp valgetes kitlites inimesi, just nagu laulukoor, kõik seisid ja ootasid. Me sõidame masinaga sinna ette. Ja siis hakkasime haavatuid välja võtma, haiglasse panema. Seekord jäi ju keskväljakule kündmisele hiljaks Toompeale, jah. Jäin hiljaks, lippude seal, mina ei saanud enam liikuda, nii palju on rahvas ja said teada, et mina olen mingisugune kolonelvõrk koos ja kolmideti polkovnik võrk ja väejuhataja väeklubi juhataja siis igaüks on väga huvitatud, võivad, mida rohkem kui teised teavad, aga küsimus omab endas ja oma mehi, oma õdesid ja nii edasi, et kas neil con elusamate, kõik on elu vaadega pool linna Iisruut täis tagatuled, veel paljud, paljud paari Kulver taheti kõiki neid noh, raha muidu ei ole hea meel kohess esimesel momendil liugu jõudsime Toompeal, mingisugune väeosa Tombeli minule polkovnik võrkule Toompeal, seal filmivõtted, olge head, andke paar meest vabriku aheliku kaitseks või val näiteks, noh siis hakkasime neid postis väljaanne ja kaeva mehe obiliselt kõik välja tehasevalve üks rihm, tervel koosi läks ülemnõukogu, püsime sane Kaisele, Anarani ana, Janari ja no meie oma staabi äsis Toompeale ja pärast toob lehe üks rühm, nii et esimese päeva jooksul peaaegu kõik meie eelsalk Mis, kas niimoodi juhtus teised Nõukogude väeosa, kes tulid Narva maantee mööda, nyyd liikus otseevee edasi Paldiski ja kapsasuunas aga minul, minul käske edasiliikumist ei olnud, ainult vabastada, abistada, Taivabasele me jäigi siis seisma ja kas või nii palju kui võimalik oli oma jõududega korda korda luua. Linnas võib öelda suur tänu elektrijaama töölistele. Et nemad hoidsid oma väilast, hävitad oma iiliti jääma. Juba esimesel õhtul saime voolu, Ivo oli, majades oli vool sees. Muidugi trammis ei olnud, telefonid ei töödanud, veevärk töötas, voolu ei olnud, vahepäeval, vool ei olnud õhtu andemoosis, vett oli ka väga vähe. Ma lõpuks siis juba ütleme kahe kolme päeva pärast enam-vähem juba kord sai täielikult Tallinnas sisse loodus. Tallinnas mul oli tädi ja onu ja õelapsed ja kui ma tulin ükskord nende juurde, kui me Toompeal juba olime park päeva olnud, siis anti luba külastada omakseid. No muidugi nii natukeseks ajaks, sest väga-väga tahtsin ikka teada, kas, kes nendest ellu jäänud ja kes on veel alles. Ja siis, kui ma tulin onu juurde korterisse, siis üks niisugune kümneaastane tütar ars pika patsiga, võtab mul ümbert Tähele kinnise, nutab tädi, kallis, ma ei tundnudki enam ära, siis ta Liiul hoopis väike, kui ma lahkusin eestist. No ja praegu nüüd enam-vähem peaaegu iga päev ja kellegiga saan kokku nendest Ovistades sõdudes, kes võtsid osa Tallinna vabastamise lahingust. Mõnda küll juba ei tunne ära 20 aastat möödas, naerma tematuna, aga nemad on ikka mind ära ja solvuvad kärkijadelt vodkasid, näete mind nagu tundu, nime ei mäleta. Sõjamehed tulevad kokku meenutavat möödunut nagu tänagi. Tallinna töölised, kes aitasid oma linna kaitsta, tuletavad meelde neid päevi 20 aastat hiljem. Elu on muutnud ameteid lükkinud päevadest aastaid jätnud hõbedasi jälgi juustesse ning kulutanud silma teravust. Polkovnik Vassili võrgust on saanud erupolkovnik võrk. Mart Põldre töötab õppejõuna Tallinna Polütehnilises Instituudis. Elmar lagelmann seisab heakorra eest meie linnas. Meeta Lundi juhtida on omaette väike riik kesklinnas, mille nimi on laste maailm. Elmar krabi töötab endiselt elektrijaamas ja on töömeeste saadikuks vabariigi ülemnõukogus. Gerhard Mölder on aga pähe pannud valge kaptenimütsi ja sihib tüüri Tallinna Jahtklubis. Nad näevad tänast Tallinnat ja nad ei unusta kunagi, kuidas Lasnamäelt tulid alla esimesed tankid ja roomikute radinast kostis üle esimene laul vabastatud Tallinnasse.