Maimu Berg, kirjaniku, tõlkija ja ajakirjanikuna võiks sul ehk olla teistest rohkem fantaasiat ja leidlikkust, kuidas vahel mõne mure või probleemide sasipuntra ka hakkama saada, see on muidugi palju eeldatud. Aga Ma mõtlen oma niisugust esimest kõige tõsisemat muret või leina, õieti oli mõisa suhteliselt ootamatult suri. Ja et mis siis juhtub inimesega, kes jääb järele ja kes elab ja kes on nagu omas mõttes kaotaja, sest eks surnule võitja tema jätab meid maha selle kurbuse sisse. Ja siis ma tundsin, niisugused huvitavad tunnet, oli talveaeg, ma käisin palju suusatamas. Nagu tohutut elujõudu, et ma elan. Et esimest korda nagu suve jooksul sai mulle selgeks eluga Tartus, sest lähedalt inimene, kellest ma väga lugu pidasin ära läinud. Ja siis noh, mis on kirjanikule niisugustes olukordades. Üks teraapia on muidugi tööl ja kirjutamine, et kirjutad endast välja, mõtlemata sellele, kas sa seda kuskil kunagi kasutad, kasuta, meenutad mõnda tühist kena hetke või lihtsalt paned mingit hetke mõtted kirja. Ma olen aru saanud ja ma arvan, et see kaugeltki mitte esimene olen ka lugenud palju nende inimeste mõtteid, kes ütlevad, et töö on kõige parem, mis sind kõikidest kurbadest asjadest välja viib. Aga vaat siin on üks konks. Ja see on see, et kuidas tööd alustasid. Et sa heietad neid mõtteid ja kas sa suudad ennast kõigest sellest välja kiskuda, tõesti tõsiselt tööle hakata ükskõik, olgu see siis tõlkimine, kirjutamine minu puhul või mingi muu töökäsitöö kasvõi, eks ole. Et et see on see moment, et kui sa juba selles tööhoos, et siis on kõik hästi, aga vot kas alustamise moment, need, mis sa praegu mõtlesin, et kas see on selline murdepunkt ka sedapidi, et sa pead ennast kuidagi välja murdma sellisest mingist masendavast apaatiast, et ei, tegelikult ma ei taha mitte midagi ja ma tahan pimedas nurgas, noh, kuidas kellelgi Zapaatia väljendub, istuda ja ühesõnaga, et see, et ma hambad ristis nüüd alustan, et kas seal on midagi, umbes olete ka selle koha pealt niimoodi, et kihikud iga töö alustamine on omamoodi murdepunkt, ükskõik, kas sul on seal taga mingi lein, mingisugune muu mure või lihtsalt tead, et sa pead nüüd tööle hakkama ja murdma endas selle laiskuse, et meil praegu on, ma ei ole veel küll käinud lennusadamas üks huvitav näitus, kuidas põhjapoolusele trügisid kaks meest teineteise võidu ja Scotist on jäänud maha ju niisugused päevikud ja seal oli seal väga huvitav mõtteid, mis ta pärandas oma pojale ja nende mõtete hulgas oli üks, et inimene on loomult laisk ja kui selle laiskuse ületad, siis seal juba esimene võitmiseks ja saavutad ja see on tegelikult minu meelest nagu nagu asja iva, et, et ükskõik, kas sul on raske või kerge, aga kui sa ületad endas selle laiskuse, siis sa nagu lähed edasi ja üks asi laiskus, aga vot teine asi on see lein, lein võib siis ka nagu seguneda laiskusega kõlaguseni kohatult kui tahes noh, võib-olla et see on mingisugune õigustus apaatiale küll teatud hetkel, kui sa oled sellest esimesest šokist nagu välja tulnud, et ah, ma ei saagi ju teha. Ei võigi midagi teha, ma ei tohigi tegelikult midagi teha, sest ma leinan nüüd, et nüüd on see aeg minu elus, kus ma siis kurvastanud. Ja kus ma noh, nagu nagu tegid vanasti targad rahvad, et kiskusid riided lõhki ja raputasid tuhka pähe, eks ole, et et see oli nagu füüsiline väljaelamine, võib-olla seda on ka vaja, ma ei tea, millisel kujul seda küll tänapäeval teostada, aga ma arvan, et see on ka üks võimalus. Loomulikult eri rahvastel, eriti põlisrahvastel, loodusrahvastel neil on vot selliseks puhuks oma rituaalid, kuidas selle leinaga hakkama samuti siis on väga hea mõte, mis seal praegu välja käisid. Ma mõtlesin, et millised on eestlaste rituaalid, siis ei tule mul kavas, mis veel seal on veel maa- ja taarausulised ja aga, aga me ei ole eriti kursis nende tegemistega asjaga, aga ma arvan, et noh, niisuguseid nagu ühiseid arhed, pahalased ja praegu veel käigus olevaid rituaale mul pähe ei tule. Aga kas sa pole tähele pannud, et lein on natuke nagu häbiasi ka, et see näitab nagu mingit nõrkust, et seda ei peagi nii väga välja näitama, et seal seda varjama, sest mina oma lapsepõlvest mäletan, et inimesed käisid tänaval ja kui neil oli lein, nendel oli varruka ümber must lint näitasid seda kõigile ja jäänud inimesed siis suhtusid vastavalt, et see on keegi, kellel on leinud, nad kuidagi hoidsid teda või? Seda ju enam ammu ei ole? Jah, no ütleme niimoodi, et võib-olla käiakse mustas, eks ole, natuke kauem kui noh, aga mustas käime väga tihti siis sulandub teiste musta armastajatega kokku aega kokku ja just nimelt, aga jah, tõepoolest, et see niisugune kombetalituste ja rituaalide liin, kellel need on, nad ei vaja tõesti mingit muud tegevust, olgu siis füüsilist või tugevat vaimset tegevust, eks ole, Nad teevad oma rituaalid läbi ja siis ongi nagu väärikalt kalli lahkunud hüvastijätud. Aga jah, et eestlastel on selle koha pealt nii ja naa. Luterlikus on mõjutanud seda Sutherland nagu väga emotsioone vaos hoida usk ja kuigi me ei taha endale tunnistada oma sügavat luterlust, aga me oleme sellest väga mõjutatud, paraku. Aga jah, mainides veel kord lugupeetud Mae taarausulisi, küllap neil kindlasti omad riitused selleks puhuks ka on, mis puudutab lahkunutega hüvastijättu ja kõige universaalsem riitus, nii-öelda on siis töö tegemine või on nii suuri kaotusi elus, mis ilmselt millest kunagi üle ei saa ja kus mitte ükski asi ei aita ja kardan, et need on olemas, aga vana istme praakisite. Et ega ka töö alati seda ei tee. Aga sammas maimu, kui meid ikkagi mõni inimene praegu kuulab, kes momentaalselt ütleb enda kohta, et jah, minul on just selline kaotus, millest Te kunagi üle ei saa ja nii on ja sõnaga vanem väga kurvalt selle raadio kinni, et äkki me ikka prooviksime talle ka midagi öelda. Seda nagu väga konkreetselt kellelegi on raske öelda, oleneb ju ka selle inimese vanusest sellest, mis ta üldse elus veel edasi oodata võiks, kas on seal veel midagi või ei ole. Ma arvan, et need on teemad, millega meil on väga vähe tegeldud, kui me võtame lahti ükskõik millise lääne ajakirjanduse välja anda, siis me leiame sealt tihtipeale neid artikleid, kus, kus leinajad räägivad oma nendest asjadest, kuidas nad sellest on välja tulnud või kas on tulnud või kas üldse ja tulla. Aga meie nagu neid inimesi eriti aidanud ei ole muidugi mingit hingehoidjad ja abistajad ja kriisi. Ma ei tea, kuidas täpselt nimetatakse, aga, aga tegelikult niisugust ühiskondlikku üldist see peegeldub Ok, aga ütleme, meie suhtumises pagulastesse ja kõigest meil puudub nagu see kultuur või kultuuri, see osa, kus me räägime kadumisest ja lahkumisest või, või on ta väga õhuk. Muidugi, meil on ka olemas, samas need, ütleme, need inimesed kogunevad või neid nendele korraldatakse, mingeid kokkusaamisi räägivad oma kogemust, räägivad oma kadunukest, sest see on nagu see on teraapia. Ma kujutan ette, et see aitab väga, kui ka väga rasked kaotused on, et, et sa saad äkki ta kellegagi, kelle kogemused on ligilähedased, eks ole. Et, et võib-olla seda võiks rohkem olla.