Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu oled pidanud toime tulema ränga murega aga selle tulemusel said hakkama ühe väga ilusa asjaga. Ja see on vähiravi toetusfond kingitud elu. Täna oled nimetatud fondi juhataja ja kuidas siis koos mõttekaaslastega selle asutamiseni jõudsid? Minu ema Hille Tänavsuu võitles pikki aastaid raske vähihaigusega. Ja oma viimase eluaasta sai ta tänu üsna kallile ravile, mis maksis üle 5000 euro kuus. Aitasid selle raha kokku saada paljud sõbrad-tuttavad, aga ka täiesti võhivõõrad inimesed ja emal täitusid mitmed unistused. Me mõistsime, et see aasta, mis võib tunduda ju tegelikult väga lühike, oli aeg, et oli, oli tegelikult üks väga väärtuslik aasta kõigi kogu meie pere jaoks. Ja kui ema lõpuks siis kustuma ikkagi hakkas, siis otsustasime, et me peaksime looma fondi, mis aitab siis teisi sarnases olukorras inimesi, kes on, kes on valiku ees, kas maksa või sure. Kes on riikliku tervishoiusüsteemi poolt justkui maha kantud. Ja inimesed reageerisidki tee üleskutsele igati positiivselt ja neid on ajapikku ka tublisti juurde tulnud. Nii ta on, areng on olnud tõeliselt plahvatuslik viimased poolteist aastat, kui me nullist fondile aluse panime. Et kui me siin eelmisel aastal kogusime üle 200000 euro annetusi, siis sel aastal vaata et juba 600000 eurot. Kui eelmisel aastal said abi 11 inimest, siis sel aastal kindlasti üle 50 inimese. Nii et tõepoolest võib öelda, et paljud paljud südamed on sellega kaasa tulnud ja on, on selline annetuste kui ka abitaotlust ruum selgelt märkimisväärne. Meie jaoks on see, et me oleme saanud kõiki toetada, kes on taotlenud ei ole kedagi pidanud ukse taha jätma. See kõlab tõesti nagu muinasjutt. Kui suur see tahtjate hulk on olnud sel aastal 45? Neid tuleb järjest juurde, aga oleme siiamaani nii-öelda nina vee peal, et tõesti ei ole pidanud kellegile ütlema, et vabandage, meil pole teid võimalik aidata, sest neil parameil on selline ameerikalik tegevusmudel, et kui meil raha puudu jääb, siis me kogume lihtsalt juurde. Oleme olnud aktiivsed koos paarisaja vabatahtlikega käimas üle Eesti ja ka erinevatel üritustel, kontsertidel, festivalidel, spordiüritustel, firmapidudel, kus me iganes oleme teretulnud, siis tuleme kohale ja pakkumisele võimaluse inimestele teha väike heategu. Ja inimesed avavad oma südamed ja oma rahakotid ja teevad seda. Jah, sellepärast ja ei ole eriti palju inimesi Eestis, kellel vähi ka võitlemisega puudub igasugune isiklik kokkupuudet, noored, vanad, sugulased-tuttavad, keegi on see, kes, kes kusagil võitleb fond tegutseb need teist aastat kolmandat, teist aastat 2014 veebruaris alustasime. Meie saame hakkama ikkagi tänu tänu annetajatele, muidu me ei teeks ju mitte midagi. Et kui palju siin on, on ka üritatud tähtsustada minu või mõne mõne teise meie fondi inimese rolli, siis siis meie lihtsalt oleme kastiga õige koha peal ja, ja inimene on oma südamega seal, annetab, et tema on see, kes, kes tegelikult aitab meil hakkama saada või aitab üleüldse midagi teha. Tahaks väga, et mitte kelleltki ei võetaks ja seda viimast õlekõrt õlekõrre all ma mõtlengi seda, et võimalust elada veel elada täisväärtuslikult oma lähedaste keskel. Ja mine tea, võib-olla isegi paraneda, sest moodne meditsiin areneb üsna üsna pöörase kiirusega ja me ei tea, mis ravimid meil siin viie või 10 aasta pärast turul on. Et keegi ei jääks ilma sellest võimalusest. On teil teada, keegi on paranenud ka? Päris paranemisjuhtumeid ei ole teada, küll aga inimesed elavad oma haigusega täiesti normaalset elu, käivad tööl, toidavad oma peret, on oma lähedastele, lastelastele rõõmuks. Selliseid juhtumeid on päris mitmeid. Ja seda asja tegema hakkasite ja siis kõik, kes teiega seal nii-öelda ühes paadis on. Rita Rätsepp, näitlejatar Janek Mägi, peakorraldaja ja nõnda edasi olete te omavahel rääkinud või kui mitte omavahel ise omaette mõelnud, et vot kas sellise tõsise ja samas noh, on niivõrd tänuväärse asjaga tegelemine on nagu teie oma senised mured, mis teil võib olla elus, on olnud kuidagi teise valgusesse asetanud, te olete Kärt ootanud filosoofilisemaks võib ka nii öelda, et see on teid ennast harinud. No siin askeks võib-olla iseendast rääkida Janekist Rytast vähem, et ma ei tea, mis asi see muretsemine üldse on või mis see stress on või? Paljude inimestega räägivad, et nad on väga stressis ja neil on paljud tööd ja noh, loomulikult tööd on, tööd on palju. Aga ma ei oska väga pikalt muretseda, isegi kui ma väga tahaks muretseda millegi üle oma laste nii-öelda käekäigu või fondis mingite rahakogumisaktsioonide üle. Ja mul on kaks asja, võib-olla esimene on praktilised nipid, et ma tean, see on minu arust nagu sisse kodeeritud, et mure siis homme sa vaatad sellele murele nagu hoopis teise pilguga sest vahepeal mööda läinud ja päike on välja tulnud ja, ja pilved on ära läinud, jäävus on valgeks läinud ja lähebki nii ruttu üle. Põhimõtteliselt läheb? Jah, teine asi on see, et et peab omama ikkagi häid sõpru, kellel saad oma oma murest rääkida. Klassika. Võib-olla see sõber ei oska mingit konkreetset praktilist nõu anda, aga aga ta kuulab sind ära, seal on kergem. Ma arvan, et seda teavad ka nagu igaüks. Aga teine pool on on märksa nagu põhimõttelisem. Kuna ma olen kristlane, 10 aastat Oleviste koguduse liige siis minu jaoks kristluse ei ole mingisugune hobi, et käin kirikus pühapäeval ja laulan kooris, et kristlus on nagu tegelikult minu elu osa, minu elustiil ja piibel õpetab meid, et mida me oma muredega peaks tegema et kandma need sinna piltlikult öeldes siis altari ette ja keegi teine neid koormaid annab. Ja selle tulemus on teinekord täiesti fantastiline, et piibel ütleb meile seda, et et jumalalt tuleb rahu, mis ei ole see rahu, mida maailm annab, ehk siis mida su sõbrad võivad anda või või mida riik võib sulle anda mingit sotsiaalset turvalisust või midagi sellist. Et see rahu on, on üle kõigi mõistmise ja minuga niimoodi, et kui mul ka tõesti midagi väga tõsist hingel on, siis tean ma selle, kuhu viia. Nagu öeldud Et Eesti Ekspressi ajakirjanik ajakirjaniku elu on alailma üks välk ja pauk ja kiire, kiire ja siis järelikult suutnud selle püüdluse rahule ja samas sellise väga äkilise ajakirjaniku elu omavahel kuidagi koos toimima panna, et üks ei sega teist. Kuidagi nii on jah, et võib-olla see tähendab ka seda, et et ei süttima kõikidest nendest teemadest ja arengutest, millest me võime lugeda päevauudistest. Ma tajun, et igast asjast lihtsalt ei ole mõtet sisemiselt süttida. Küllap see kristlik vaade mängib siin mingisugust rolli, et kõik võimalik nagu tilulilu ei, ei sütita. Aga muidugi, eks ma kolleegide silmis ilmselt olen ka niisugune kergelt melanhoolne ja tagasihoidlik tüüp, et sellise väga pikkade juhtmetega ja vähe vähe nahaalne. Ja ma ei tea, kas nüüd voorus või mitte, aga. Eks tuleb ju elus nagu seda oma rada minna, las siis teised arvavad, mis nad arvavad ja pealegi mida muudkui head arvatagi inimesest ning tema mõttekaaslastest, kes hoiavad käigus midagi nii võrratut, nagu seda on vähiravifond kingitud elu. Palju rõõmu teile kõigile selles töös. Aitäh kiidan kõiki fondi annetajaid ja kutsun kõiki elu kinkima.