Eesti mereteadlane ja matemaatik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, no juba eemalt paistab olevat selline muhe ja optimistlik inimene. Ja ise saate ka sellest aru, et te selline olete ja tunnete selle üle head meelt. Olete asjaga rahul? Tere päevast, head raadiokuulajad, eks see lihtsalt tähendab, et ma annan oma pessimistliku olemus suutnud väga hästi varjata. Et see on üks minu töö osa inimesi innustada. Eriti siis, kui, kui neid pessimism valdab, tundub valesti minevat. Et eks me teadlastele ja teame, et väga palju sõltub sellest kaugelt me vaatame, et lähedalt ei paista miski nii hea vul kaugelt ja et miski paista kaugelt ju nii hea kui lähedalt sõltuvalt asjast valudest. Et elu on, on suhteliselt lühikene. Ja viimane visiit Itaaliasse andis jälle mulle kinnitust, et me peaks seda raiskama nii väga muretsemisele ja pessimismile. Meie maailmas on vahest küll tunne, et halba on rohkem, aga seepärast pigem ikka pinnavirvendus vereteadlasena, kui ma tohin kasutada ebatsensuursed sõnu, et see s-tähega täiesti edasi tõuseb ikka pinnale. Vesi ise seal all on enamasti puhas. Nojah, see emiste viivu eest oma pessimistliku oleku varjamise kohta ütlesite, oli muidugi nali. Tegelikult olete ikka ehtne optimist. Ega teistmoodi jah, ei tasu elusse suhtuda. Üks asi, mida me oleme õppinud teadusest, küll mitte mereteadusest, aga siiski loodusteadusest. Et paljud asjad leiavad hea selgituse, kui me neid väga tõsiselt sisuliselt vaatame, seda, me oskame neid neid õieti tõlgendada. Muidugi ütleb Murphy seaduse kenasti, et ainus ebatäiuslik asi loodusele inimsugu lisab juurde inimene komistan aeg-ajalt tõeotsaga, enamasti rannas püsti jätkama. Otsinguid. Aga kui te tooksite näite omaenese elust, et oli selline juhtum, mis tekitas teile muret, võib-olla isegi masendust ja siis kuidas ta sellest reaalselt välja tulid. Tõenäoliselt kõige pikem masenduse periood oli mul siis keskkoolis ehk kaasaegse nime gümnaasiumis. Et lapsed on julmad ja mul oli siis õnnetus sattuda selle otsa, mida hüütakse koolikiusamisega kiusata vana too aeg. Muidugi ei osanud ma nii mõelda nagu praegu. Aga mille eest olen ma endale tänulik. Ja neile, kelle käest ma oskasin nõu küsida. Et ma jäänud istuma käed rüpes, et kui üks vanuseaste nii-öelda süsteem parteiliselt segas mu elu sest tuli minna teise vanuseastmesse, lõppes sellega, et kuuenda klassi jooksul lõpetasin seitsmenda klassi. Ja pärast kuuenda edasi siis tunnistuse saamist juunis esimesest septembrist jätkasin kaheksandas klassis. Sellega oli probleem lahendatud. Et sattusin vasta vanemate noorte juurde, kes olid selle võrra targemad. Ei saa öelda, et see probleem oleks vähenenud enesesse nõudis ligi aasta väga tõsist tööd. Ja sealt see õpetus, et kui midagi tundub valesti olevat või on valesti läinud, no ikka läheb midagi vahest valesti. Mitte mingil juhul ei tohi jääda siis ennast haletsema, tuleb teha midagi muud. Praktilises elus tähendab seda, et kui päeval töö juures midagi viltu läinud siis ei tohiks jääda õhtul diivanile istuma ja lasta ajul tegutseda omapead. Või tuleks Maidele minna metsa kõndima nii pikalt kui suudame, pannes aju tööle sellega, et me peame vaatama oma jalgadeta juurikaid, kändusid ja me peame püsti seisma. Sellega on ajukoormatud ja need masenduse mõtted tasapisi surutakse tagaplaanile. Aga kas te suudate meenutada, et mida siis 12 13 aasta vanusena nagu mõtlesite, et praegu on teil pea täis tarkumat teid, aga kas siis hakkas ka mingi selline analüüs ilmet võtma, selline sügavam analüüs või olid lihtsalt inimesed, kelle käest nõu ja abi saada, et teil vedas, et teil oli neid inimesi või kuidas ta sellest välja tuli? See viimane on õige, mul juhtus olema häid nõuandeid, minust palju vanemaid, sõpru, keda oli elukogemust ja kes tegid mulle selgeks, tead, mis meiega juhtuvad siin maailmas see, kui nad on õnnetused või probleemid, nad ei juhtu esimest korda meiega juhtunud esimest korda teistega on see kõik juba olnud mereline, palju kogemusest ja kogemuse kasutamisest. Aga jälle see kuulus Murphy seadus ütleb kenasti, et kogemus on midagi sellist, mille me saame alles pärast seda, kui teda vaja oleks läinud. Et suur tarkus on aru saada ka noored inimesed, et meiega juhtuvad asjad, ei ole universumi keskuses. Meie ei ole universumi naba. Need asjad juhtunud teistega ja kuskil tarkus olemas. Ja meie ülesanne on püüda see üles otsida jälle tagasi selle juurde, et lihtsalt ennast haletseda öelda. Minule kõige halvemini läinud. On üks asi, mida tuleks kindlasti vältida, see, kui me ei oska nõu küsida. Meil tuleb midagi teha, meil tuleb täita oma aeg, et aju ei saaks lihtsalt vabalt oma omaeneseprobleeme kedrata. See oli esimene samm probleemi lahenduse poole, kui me seda probleemi täna lahendatud. Aju töötab sügavamates kihtides. Teeme midagi, mis on kindlasti vaja teha. Kas koristame kodu? Oi, treenime ennast metsas vedelema kolmandat, aga me peaksime suutma seda, et, et me koormana aju ülejärgmise vajaliku asjaga. Midagi taolist olen kuulnud ka teistelt saatekülalistelt. Tagasammas sai siin korduvalt nimetatud Artur Blochi kogutud möphi seadusi, mis on ilmunud ka eesti keeles. Kohe kindlasti võiks seda vahel sirvida. Tohutult naljakas. Raamat on kõikvõimalikest ähvardustest. Ja üks paremaid asju on, on ikkagi see, kui me jätkame oma muredest natukene distantseeruda. Jälle, tsiteerides if it või Artur Blochi. Ta ütleb, et naeratage, homme on veel hullem. Teades seda, et meil ei ole palju aega siin maailmas, et see 70 aastat või 80 aastat, mis igale inimesele antud, On see tundub minu vanuses juba päris lühikesena jälle põigates Austraaliasse. Mitu korda oleme saanud pikalt ja selja tagamaadel ja peaaegu asustamata piirkondades saanud väga sooja suhtumist inimeste poolt, keda ma pole kunagi varem näinud uuest filmist ei näe. Ja ma uurisin nende käest, et noh, et miks nad nii lahedad kõik olla. Esimene korda saadud aru küsimusest järjekord öeldi, et kuulge muidugi, seal on sina peal inglise keeles ei saa täietada, et kuule, et kui sa pead sõitma 200 kilomeetritel oma naabrit näha, sai tailskeli aega temaga kemplemise peale. Mis iganes meiega juhtub, on juhtunud teistega. Et see on muidugi oleks väga meiega juhtuks midagi, mida kellelgi maailmas kunagi varem pole juhtus ja tõenäosus on väga väike. Otsida seda teadmist, kuidas neid asju lahendatud. Targad inimesed on neid muresid lahendanud enne meid. Selle kohta on teadmine olemas, küsime tarkade inimeste käest, püüame neid üles leida ja jagame oma muret, sest siis on see kohe pool muret. Suur tänu Eesti mereteadlane ja matemaatik, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Ja lisan lõpu juurde, et mida kaugemal tulevik, seda kaunim ta näib.