Proosakirjanik, luuletaja, diplomaatia, poliitik Jaak Jõerüüt. No eriti kaks viimast ametit on sulle ajapikku kindlustanud piisaval stressirohke elu. Pakun, et oled üldiselt üks tubli hakkamasaaja. No kui hakata näiteks rääkima sellest, et mismoodi me hakkama saime seal Toompea parlamendisaalis 91. aasta augustis riigi taastamisega, vaat siis me räägiksime siin õhtuni seda 10 minutiga ära ei räägi. Aga see ei ole isiklik, see ei ole niimoodi, ainult minu küsimus on paljude küsimus siis kuidas see asi ära teha. Aga ma mõtlesin, et ma räägin natukene sulle sellest hoopiski kuidas siis taastanud riik, kes saatis välja diplomaat. Ta pidi hakkama saama sellega, et kust need diplomaate võtta kõigepealt, ja siis edasi läks tõesti juba täitsa isiklikuks ka minu puhul, et kuidas siis diplomaadina hakkama saada? Ma olen ise kasutanud niisugust kujundit, et kui sa ei ole üldse nagu see Eestis juhtus ja mõne muu riigiga ka, kes oma iseseisvuse taastasid kus ei ole üldse seda õppinud, seda kõike, mida nimetatakse diplomaatiast, et mis siis juhtub, kui sind visatakse ülepeakaelavett või? Ma olen seda kujundit kasutanud, et ilma igasuguse ettevalmistuseta olümpiamängudele ükskõik kas teivast hüppama või vasarat heitma. See, kui juba mingisugune ettevalmistus oli mingid koolide kursused, see tuli hiljem ja see oli see esimene laine, kuidas hakkama said. No mind visati vett, et Soome ja see ainuke baas, mis oli, oli siis see, et soome keel oli Soomes oli natuke sõpru või siis teiseks juurdekasv, maalid varakult juba õpetanud lauakombeid ja ja nii pikka kui kikilipsu sidumist. Need elementaarsed niisugused käitumisreeglid olid selged. Aga kõik, mis puudutab Viini konventsiooni või rahvusvahelist õigust või, või üldse keegi seda, et kuidas see asi käib, kuidas seda poliitilist informatsiooni analüüsida ja edasi anda, see oli kõikumisega tundmatu maa, aga sellega pidi hakkama saama, aga see oli alles esimene faas. Teine taas mitmete Eesti saadikute puhul ja minu puhul ka oli see, et äkki selgus, et uuestisündinud riigil ei ole ju saatkondade ruum. Ja siis tuli eriti vilu puhula. Soomest tuli kõigepealt see vana saatkonna maja tagasi saada selle omaette suuroperatsioon ja siis tuli see remontida ja sisustada. Ja vaat see oli üks niisugune asi, mida siis inimene kõrvalt ei aima, et see võib olla diplomaaditöö ootamatult täiesti niisugune sisustaja, disaineri, remondimehe ja suure rahapoti kalkuleerija amet. Ja see tuli ka kõik ära õppida. Vahendid olid ju ka üldiselt suhteliselt napid. Oh, seal on väga viisakalt öeldud veel sa pidid sellega hakkama saama ja siis selle asja käigus ma mäletan, olid need probleemid üsna konkreetseda, kuidas teha, saab kond selliseks, et oleks turvaline. Et oleks funktsionaalne ja et oleks ka esinduslik. Ja sinna juurde tuli siis muidugi saadiku ametikorter ehk residents, täpselt samad probleemid. Ja see oli Soomes võib-olla kõige kibedam, see oli 93 kuni 97, kui ma seal olin. Aga Edasi kõigis järgmistes saatkondades rohkem või vähem, aga seesama, nii halduslike, administratiivsete asjadega ja disainimisega tegelemine jätkus. See võib olla paljude üllatused, pead sellega ka hakkama saama kõige muu poliitilise kõrval. No sa ju pidevalt paralleelselt täiendasid ja harisid, harisid ja täiendasid ennast, kuidas see asi leib ja tihkaks siiski öelda, et kuigi Soome sattudes olid seal selles mõttes veel täiesti roheline oli, eks ole, miskitpidi see Soome siiski enam-vähem pehme maandumine päris kõvasti ennast ära ei löönud, et sõbralik ei olnud midagi. Ma ma taipan, mida sa mõtled selle pehmuse all, et kliima on sama kultuurikontekst on sama eestisõbralik, see kõik on väga õige teisest küljest, summa on alati olnud Eestile ja on praeguseni väga tähtis riik, mis tähendas seda, et tervet meie saatkonna tegevust noh, äkki uuesti Eesti tuli eesriide tagant välja, jälgisid kõik nii teleskoobiga, kuis mikroskoobiga hommikust õhtuni me olime suure tähelepanu all, seda ei ole mitte kunagi mitte kusagil mujal juhtunud, ei saagi juhtuda, eriti alguses. Nii et see oli päris kõva pressing. Kui ma olin seal mitu aastat olnud, siis oli mul lõpuks ainult üks soov, et saaks mingisugune hetk vahetevahel, kes nädalavahetusel inkognito linna vahel käia. Soomele järgnesid Itaalia ja Malta, Küpros. ÜRO juures olid suursaadik, ma ei tea, Lätis oli siis juba täiesti sanatoorium vä? Või Läti ja siis lõpuks Rootsi Lätiga on jälle niimoodi, et muidugi kui sul on kogemusi rohkem, siis on kõik palju lihtsam. Ja Lätiga oli mõnes mõttes ütles jah, ütleme tinglikult lihtne, sellepärast et, et meil on väga sarnased huvid. Ei maksa unustada teadlaste avastust, et eestlaste ja lätlaste geenid on, on, on hästi sarnased. Lätlaste geenid on eestlastele rohkem sarnased, kui soomestavad. Seal tõestatud üldse niisugust käitumiskoodibarjääri ei olnud, oli ainult keelebarjäär ja teiseks oli see väga huvitav, sellepärast et Eesti, Läti, Leedu see kolm balti riiki omavaheline koostöö pluss siis see kahepoolne koostöö on hästi tihe. Seal kogu aeg juhtus midagi, see oli väga huvitav ja mõnus kohta. Aga noh, teisest küljest see tähendab seda, et mingid niuksed võrkkiiged ei olnud, et pidi kogu aeg vehkima. Poliitiliste virvarride sees oled sa ka hiljem olnud ja oled olnud kaitseminister ja mis iganes. Kogu aeg on olnud üks hakkamasaamise vajadus teise otsa. On küll, no taustal on ju muidugi veel see, et ma olen palju kauem kui see diplomaatiline ja poliitiline tegevus on kestnud, olema oma kodus oma laua taga kirjutanud. Nii et selles mõttes paarkümmend raamatut natuke peale juba plussis lugematu hulk artikli leida, see on olnud minu tegevus umbes 13.-st eluaastast peale. Natuke hiljem viisakalt öeldes hakkasime diplomaadiks poliitikaga tegelema, nii et see on niuke paralleeltegevus olnud, aga, aga aus ülestunnistus on see, et mitmel põhjusel kokku noh, just seesama üheksa kümnendada kus kõik muutus, äkki muutus riigi elumuutuse enda elu oli ka üks kümneaastane paus kirjutamises. Siis ma kirjutasin ainult kõiki neid raporteid ehk memosid nagu meie, ütle, mis on välisministeeriumi arhiivis. Aga jah, tõepoolest, mis siin on kirjaniku tegevusse puutub, siis ilmunud on nii luuleraamatuid kui proosat. Kõike aga ütle, jaak, mis see veel oli, mis on aidanud hakkama saada nagu noortel inimestel ikka, sa oled otsinud oma teid ja radu ja töötanud veel mitmetes ametites. Oled olnud päris vabameelse ellusuhtumisega? Nüüd sa jõuad selleni, eks ole, et mis on see ühine nimetaja või üldreegel, noh, mis, mis võiks olla, kui inimene on täiskasvanud juba, mis aitab teda hakkama saada. Ja kui enda peale mõtlen, siis igaüks võib võtta seda soovitusena, siis mind on aidanud kaks asja. Vot see niisugune sitluslikas vahepeal hipilika elu päris ammu. Ja veel igasugused töökohad, noh küll, ma ei tea, ajalehes õhtuleht nuppu kirjutaja ja kuskil Mustamäeraamatukogus raamatute väljaandja, ma olen isegi vaguniga loomi kuradi vedanud ja nii edasi ja nii edasi. Uudishimu on üks asi, mis minu puhul tuleb kõvasti mängu ja see ühest küljest ja teeb elu natukene hektiliseks. Teisest küljest see on see kütus mootoris, mis paneb edasi, liigub, kui ma aga sinna juurde tuleb ütelda veel see kõige olulisem asi, mis jätkub ka siis, kui elu ei ole enam nii slaalom, plika saab hakkama ka rasketes olukordades, ainult siis kui see asi, mida sa teed, sind huvitab. See on jube lihtne reegel vahetavad, unustatakse seda ära, me teame kõik, mis põhjustel unustatakse, sellepärast et noh, tahaks rohkem, nagu ma kellelegi teisele meeldida või tahaks, hambad ristis, ehkki vastik on liiga palju veel raha teenida või üldse kuidagi kukkus välja ja ma ei tea, mulle ei meeldi minu töö üldse, aga ma ei tea, miks ma seda teen, aga ma teen seda ikka ja kõik need lihtsad eluvalemeid. Aga üldiselt läks proovida teha seda, mis sind huvitab. Ja vaat siis saab tegelikult kõigega hakkama, kui see tõesti sind südamest huvitab.