Rootsi psühholoog Leena Kristiina Tuulse soovitab mustal masendus hetkel öelda iseendale viis korda järjest. Olen soovitud ja armastatud eesti kunstnik Heli Mänd. Kask Teil on elus midagi ligilähedaseltki sarnast ette tulnud. Päris niimoodi nagu ei ütle tavaliselt endale. Aga eks kindlasti see mitu korda tuleb öelda, sõltub sellest, kui tugev on inimese vundament millele ta toetub, kas seal on sõbrad, perekond? Kindlasti juba lapsepõlvest alates, et mina olen küll sellisest kodust, et mind alati toetati isegi siis, kui ma lollusi tegin. Ja selle tõttu ma tean, et, et tõepoolest Mulle piisab ühest või kahest korrast peeglisse. Ma tahan öelda, et ma olen väga tubli. Aga samal ajal on ju olukorrad, mis mis sisse sõidavad ja mis panevad ennast ebakindlalt tundma. Tutvustasid mind kunstnikuna, aga tegelikult ma juba aastakümneid töötan haridussüsteemis. Ja selline hetk, kus oma aastaid olnud töökoht kadus sellega, et kool suleti. See oli tegelikult eelnevalt väga masendav periood teadmatuse tõttu. Vot teadmatus vist ongi üks neid raskemaid asju, millega elus toime tulla. Sest kui on midagigi pääs algoda, hea või halb, siis on konkreetsed lahendused, kas ma lepin sellega, kas ma hakkan tegutsema. Aga see olla kogu aeg ära ootaval seisukohal, noh sama nagu haigusega, et sa ei tea, mis on lõpptulemus, ka seal oli see situatsioon, et, et kui kauaks jätkub meie kooli, kui kauaks jätkub inimestel tööd, mis meist edasi saab. Ja, ja vot need lahenduste otsimise taga eelkõige Soot aeg ja siis oligi see, et sõprade tugi sellist kollektiivi, nagu oli meil viimasel ajal sellist teist lihtsalt enam ei ole. Ühesõnaga, õhus rippus kooli sulgemine. Jah, nüüd te olete õnnelikult teises koolis, mis on väga suur, sellel on omad miinused, aga ka plussid. Ja põhiline pluss on see, et kõik on kindel, aga tulles tagasi tolle perioodi juurde, siis kui kaua sa teadmatus kestis, kui pikalt seedeid vaevas? Jah, üks kolm aastat vast oli see, et, et kui läks nagu see kõlakas ja siis oli juba paar aastat öeldi, et nüüd nüüd kohe tuleb, aga, aga just selline ikkagi see, et päris päris kindlalt daatumeid, kui oli juba kindel daatum, siis on nagu teine asi. Et laias laastus võib öelda, et elasite siiski ikkagi kolm aastat teadmatuses võiks nii öelda küll jah. Ja need olid siis sõbrad, kes olid toeks kõik see tore kollektiiv, kes seal koolis oli, mis varsti kinni pandi, ehkki samasse aeg venis, eks ole, oleks kuu aega teadmatusse tundub ka juba pikka aega kolm aastat, vot see on ikka päris karm. Ja mille abil veel te oma kõikuma löönud enesetunnet stabiliseerida, püüdsite ise pidasite ka endale sisimas rahustavaid monolooge võib-olla mediteerisite hommikul ja õhtul mine tea, sest tegelikult noh, see ei ole lihtne. Eks siin ongi need teised, et nii-öelda asendustegevused neil kõigil on hobid ja kui, kui põhjalikult oma hobidesse süüvida. Mina hakkasin sellel ajal tegelema või juba tegelesin oma oma praeguse suurima hobiga oma mänguasjakollektsiooniga. Et, et noh, nagu siis tõepoolest, kui sa tegeled hobiga, siis ei mõtle ju nendele igapäevastele muredele kui, siis olmemuredele. Et kindlasti hobid ja, ja see väga süvenenud kuskile mujale minek aitab. Ja noh, kindlasti ka maalimine minu jaoks, et see on ka selline rahustav tegevus, teataval määral mediteeriv tegevus. Aga siin on üks teine asi, et siis parasjagu maalid või oma mänguasjadega nukke, ma tean, on teil hirmus palju tegeled, siis on kõik tore, aga vot sellest tegevusest väljatulek ja jälle kahe jalaga selle probleemi sisseastumine, et see võiks olla päris ränk või kuidas see teil oli? Tagantjärele meenutus on natukene teistsugune kui sellel ajal olla ja, ja siiani on ju aastaid kogunenud peale juba erinevat elukogemust ja võib ju natukene naljaga öelda, et klatšijad, niisugune hea edasiviiv jõud, niga kirumine on edasiviiv jõud, jõudsid tööle, ütlesid kolleegidega paar krõbedat sõna ja selle arvel, kes meie meelest asjas süüdi oli, läksid tundi ja said oma lastega hästi läbi ja nautisid seda, et õpilased olid toredad. Sellest asendustegevusest väljatulek ja teadmine, et homme ma pean minema sinna kooli ja ma ei tea selle kooli ja iseenda saatust sellega seoses, siis saab ju ka mõelda, aga homme ma näen oma toredaid kolleege just eks, kindlasti tuleb otsida lahendusi, aga ta ei ole võib-olla kiired, aga tähendab see, et kuskil selja taga peab see varuvariant olemas olema. Et see võib-olla tõesti sellise noh, väga karmi haiguse puhul on asjad teised, aga siin ongi see, et mõne asjaga peame lihtsalt leppima. Aga kõik sellised asjad, mis puudutavad, et tööd või suhteid inimesi ja olukordi, mis on elavad ja arenevad siis ju kuskil on ikka mingisugune välja pääsevad see enda seljataguse kindlustamine. Et mis ma siis teen sellel hetkel, kui seda käesolevat olukorda enam ei ole ja midagi muud tühjust ja ei ole, see tuleb nagu endale selgeks mõelda, võib-olla mõned sammud astuda kasele jookseb sinnapoole jõuda. Sellesama eelpool mainitud Rootsi psühholoogileena Kristiina tuul, see üks armastatud märksõnu mulle tundus, on harmoonia noh kindlasti ta ei ole ainus, kelle armastatud märksõna see on. Harmooniamaaga harmooniat inimeste vahel, harmoonia iseendaga ja nõnda edasi. Kas selline märksõna, kui sa nüüd panna reaalselt igapäevasesse ellu võiksin ka aidata või kuidas teie selle enda jaoks lahti mõtestaksite? Just sellistel rasketel hetkedel, kuidas harmoonia leidmine võiks välja näha? Eks see ole kindlasti igas inimeses endas kinni. Ja eesti inimene kipub natukene liiga palju panustama. Muidugi üldistan, jäävad Eesti inimene aga aga panustama sellele, et olla nii-öelda naabrist parem või et liiga palju välisele omandile mitte oma sisemisele tundele rõhuma. Ja teisalt need, kes tulevad ka vanusega kaasa, et noor inimene on ju kogu aeg konkureerib kellegi või millegi nimel ja sa täitsa normaalne ja kuskil keskeast edasi hakkadki mõtlema sellele, et, et kuidas siis püsida tasakaalus enda sees ja oma suhetes.