Lugupeetud Estonia teatriveteranid, kallid teatrisõbrad, kallid külalised. Te nägite äsja filmikaadreid aastast 1000 936 mil tähistati kutselise teatri kolmekümnendat sünnipäeva. Need kaadrid olid veel tumma kinopäevi kus hoid võimalik jäädvusta näitlejate nägusid ilma hääleta. Ja kui me täna oleme alustamas uut traditsiooni Estonia teatri iga-aastasel teatrikuul nimelt kohtumiste sarja meie teatri endiste veteranidega siis kui haavalgus kaob siis me tahaksime nende vestluste nende meenutuste kaudu teile meelde tuletada neid, kes on andnud hindamatu osa eesti professionaalse teatrikunsti arengusse. Tahame vanadele veel kord neid näidata siin armsaks saanud lavalaudadel ja tahame noortele näidata ja meelde tuletada neid inimesi. Tänu kelledele eksisteerib tänane teater meie tänapäeva Nõukogude Eesti teatrikultuur. Kultuur kunstis see on pidev nähtus. See ei saa olla hetkeline välgatus, vaid see on inimeste inimpõlvede töö mida antakse nagu teatepulka edasi käest kätte. Ja kui me meenutame Juhan Liivi sõnu, kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta siis selle kõrvale tahaksin tuua ka Paul Pinna sõnad tema raamatust minu eluteater ja teatrielu, kus ta on ütelnud, et õige on ajaga peab kaasa sammuma, muidu satud ilmakäigule jalge ette. Ma olen käinud nendel uutel põhimõtetel ja olen ajaga sammu pidanud kuid iialgi ei, oleme unustanud, mis on mind ülendanud ja tiivustanud. Möödunud aegadel. Täna me oleme kutsunud ühe osakese Estonia vundamendist siia teatrisse. Järgmine õhtu toimub meil üheksandal aprillil. Ja ülejärgmine juba järgmise aasta teatrikuul. Ei ole võimalik ühele õhtule kutsuda ja mahutada kõiki neid, kes on andnud oma hinnatava osa meie teatri minevikku, teatri vundamenti. Me jätkame seda aastate kaupa ja loodame, et me jõuame iga koorilaulja lava tööliseni, kes oma tööga oma põhitööga on siin majas oma elutöö ära teinud. Tänaõhtune põhimotiiv saab olema teater, meie teine kodu, mis pärast nimelt selle pärast just et käesoleva hooaja alguses 24. augustil möödus 60 aastat selle Estonia teatrimaja avamisest. Juubelisünnipäev ühe etapi lõpp, sest kui te tulete sügisel pärast kapitaalremonti siia saali siia lavale, siis paljugi ei ole enam selline, nagu ta on praegu. Me tahame igale lugupeetud külalisele esitada täna ühe küsimuse. Teie esimene mulje sellest majast ja teie kõige meeldejäävam päev selles majas oma teises kodus. Sest paljud meie tänastest külalistest on töötanud 20 30 ja üle sellegi siin teatris. Ja kui tööpäev hõlmab ööpäevast ühe kolmandiku, siis me võime öelda, et mõni meie külalistest on 10 aastat järjepikku viibinud, elanud selles majas. Näitlejakunst on hetkeline kunst sünnib ühel õhtul koos publikuga ja teda taastada ei ole kunagi enam võimalik. Tänapäeval on küll abiks meil kino, televisioon, heliplaadid, kuid nendest päevadest, millest meie alustame ainult üksikud fotod. Säilinud me neid täna ei hakka siin näitama, sest see viiks liiga pikale peale selle, meie muusikateatrimuuseum hoolitseb pidevalt üksikute näitlejate personaalsete õhtute korraldamise eest ja näitab kõiki neid, mis on nende fondidesse talletatud. Meie püüame siin meenutuste abil taastada neid päevi ja üksikuid. Filmikroonikakaadreid lükime vahele nii vähe, kui neid säilinud on. Nagu te teate, Estonia teatrihoone ehitamiseks kuulutati välja konkurss ja 1908. aastal laekus sellel konkursile 17 projekti. Kahele neist määrati teine auhind ja aasta hiljem hakati soome arhitekte Lindgreni Avivil õnni projekti järele ehitama. Seda maja. 1913. aasta augustikuus saadi nii kaugele, et müürilehed peatasid Hamleti etenduses sellest majas. Meie keskel oli veel hiljuti Ants Lauter kes oli üks nendest vähestest, kes isiklikult võttis osa Hamleti avaetendusest. Kahjuks ühtegi draamanäitlejat enam elavate kirjas ei ole, kes sel õhtul kaasan teinud. Ja me sellest etendusest ei hakka praegu pikemalt rääkima. Enne kui sai avaneda eesriie esimeseks etenduseks, sellel laval elati üle veel palju ärevaid minuteid, nimelt just enne etenduse algust kustus järsku elektrivalgus. Süsteemid ei töötanud veel nii nagu vaja. Ja etenduse algus hilines üle pooleteistkümne tunni. Aga ometi keegi ei lahkunud, sest tuldi siia teatrihoone avamise pärast. Enne kui hakkasite Estonia lavalt kõlama Sekspiri surematut värsid astus eesriide ette Gustav suits ja luges selle avaetendusele pühendatud proloogi. Täna te kuulete kahte fragmenti sellest proloogist, mille loeb meie noor näitleja Katrin karisma. Saanud kaksikvennaks suverõõm ja piin kui sügiseks ju hämardumas kevadaeg sarnane meid kokku toonud siin. Me tulnud kõik ju õhku jahenevat näinud lehte kolletavat haljas kuus näinud valgust varjudega segunevad. Kuid saak, nii mitme salvedes on uus maast uhked ülenevat kojad, majad kui märgid näha päikeses ja kuus ei tõuse üksi. Tummad tunnistajad. Et aeg on jõuga talitanud, nõus ja helisevad, võidupidukajad on nagu ainest kerkiks vaimutõus. Nii, ühes teistega ma ootan, küsin ja kõrges kaares tõusva võlvi all ma ootajana küsijana küsinud. Tean, kuidas kõledate meelte all nii mõne kevadaati lühendanud, kuis harva hele selgides kristall end rõõmust vihast valust ühendanud on armsad laulud, hukkaminekust kel vaimustuski kandle pühendan. Ei luulekodu seal, kus suurem lust on nähtuste veel toorelt neelamine, kus ilu asemel loob mõlitust tõepaiste ikke rike, hülgamine mis näeme näitele varampides. On olemine, mitteolemine, kõik alles sünnituse krampides. Palun siia laua jor hetkeks Olga, vahtriku. Olga Mikk Vahtrik on ainus Estonlane, kes alustas oma teatriteed vanas Estonias siis, kui seda maja veel ei olnud olemas. Ja teine ma tahaksin esitada just kõigepealt nüüd selle küsimuse. Milline oli teie esimene mulje sellest majast, kui te siia tulite? Estonia ja uude? See oli väga hea, väga ülendav. Uue vabast väiksest viletsast hoonest suurte uhke Estoniasse. See oli tõesti elamus. Ja väga huvitav oli veel kui professor Cap kes meile muusikajuhiks tuli. Juhataja, esimene ooper, milles ma esinesin siin oli Karl Maria Veeberi ooper Nõidkütt. Seal mul oli Subreti osa. Ja sellele järgnesid paljud teised üks ooper ja üks osa ilusampelses. Aga kas te mäletate ka enne siia majas majja tulekut seda ehitamise perioodi? Ma tean ainult, et me käisime vanast Estoniast, jutud liikusid, et uus Estonia ehitatakse juba. Siis me käisime siin Salme Peetsoniga ja panime ühe Telliskivi omalt poolt sellele vundamendile sisse. Ma loodan, et ta kindlasti on siin, sest et Betty Kuuskemaa kunagi meenutas, et nemad veel viisid oma seljas ka veel igaüks paar koormat telliskive tellingutele, et müürib kiiremini valmis saaks. Küllap see nii oli, sest et Estonia ehitamisel üldrahvalik üritus nii laenude toetuste näol ja Friedebert Tuglase uurimuses Juhan Liivist on veel kirja pandud selline lõik et 1911. aasta suvel Ühel päeval seisnud Estonia ehitusplatsi ääres Juhan Liiv vaadanud tükk aega ehitamist, langenud, siis põlvili öelnud. Kallis kodumaa. Anna andeks, et ma vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga ma annan, mis mul on. Ta võtnud riided seljast ja tahtnud meid sinna jätta, aga linnavaht seganud vahele. See näitab, millist osa millist, nagu üldrahvaliku oma osavõtu evis Estonia teatri püstitamine. Ja kui te nüüd siit lavalt esimest korda laulsite etendust, mis tunne oli võrreldes väikese vana Estoniaga Haruldane tunne oli. Ma ei uskunud oma oma oma häält, ei tundnud ära kõigepealt akustika oli ju palju vägevam ja ilusamm. Töö oli palju huvitavam. Ja kutseline ooper. See oli ootus, mida on igatsetud aastaid. Ja nüüd oli ta käes. Siis võib igaüks arvata, mis tonnegi võis olla. Aga kas te mäletate seda õhtut 1922 28. aasta sügisel, kui lavale jõudis Eesti esimene tõeline ooper, Evald Aava Vikerlased? Ja ma mäletan. Mina tegin selles ühe väikese osa kaasa, osa Vaike. Mängisin seda. Ja see oli elamus omaette. Haruldane muusika. Ja üldse nii noor Camponess meile otskoorist võrsunud niisukese ooperi kirjutas. Kui me praegu Sirvime kriitikaid kriitikute arvamusi Vikerlase esietenduse kohta, siis need on väga vastukäivad, ühed leiavad, et see ei ole üldse ooper, teised siiski hindavad vääriliselt. Aga kas teil on meeles, kuidas võttis publik esietenduse vastu? Väga hästi. Väga hästi võttis, aga seda ma mäletan. Nii et Vikerlaste edukäik oli, oli väga hea, teenitud ja siis veel üks isiklikku laadi küsimus. Teatritöö on alati ju väga närvesööv, väga pingeline. Sest et mitu koosseisu teeb tööd, aga esietendus seda ühte õhtut peab ikka ainult üks ühel päeval laulma. Ja kunstis ei saa ju mõõta sekundi võrra paremust nagu spordis. Ja keegi peab otsuse langetama ja keegi lõpuks selle etenduse laulab. Aga kas te võite öelda kogu selle närveerimise ja pinge juures, mis on olnud see võlujõud, mis on hoidnud teid nii kaua, nii noorena? Selle peale ma ei tea veel midagi. Mitte midagi iseäralikku, ma ei tee enam täpselt nii nagu p. Sest et mina mäletan teid umbes 20 aastat sellest päevast, kui mina siia majja esimest korda tulin ja ma olen näinud teid alati naeru suvisena sest igale oma mured ja vaevad aga teid mõele näinud kunagi ärritatuna ja tujust, äraolevana. Võib-olla see on üks põhjused, Te, olete armastanud alati seda tööd, mida te olete teinud sõltumatult sellest, mida te tegite. Ja see on ju maa peal üks ilusamaid ülesandeid teater, muusika. See hoiab kindlasti kõiki alal. Tänan väga, tänasel õhtul ma palun kõikides oma meenutuse siin jagavad. Andke andeks, ma ei ole veel ühte küsimust esitanud. Milline oli siis teile kõige meeldejäävam päev sellest majast? Meeldejäävaid päevi oli rohkem kui üks. Väga meelde jää või oli imel Haiida. Esimene kord toodi meile ringhorisont. Ja siis oli meil üks väga-väga hea tantsija välisMautsantma Heeda. See oli täieline egiptlane. Ja ta tantsis ütlemata huvitavalt. See jättis üldiselt väga suure Molge. Et ai taga on seotud teie kõige järel teema päeva. Ma palun teid jätta meie külalisteraamatusse oma autogramm tänasest kohtumisest. Uude majja tulles oli Estonia mängukavas kindlalt sõnalavastus ja operett. 1918. aastal anti ka tõeliselt oma jõududega juba esimene ooperietendus. See oli Verdi Ravjaata. Kuid balletikunst, mis nõuab palju suuremat eelharidustee ettevalmistust astus täisõigusliku liikmena sellele lavale alles hiljem. Nimelt 1926. aastal moodustati esimest korda Estonia teatri ajaloos palgaline tantsurühm. Kuue liikmelisena. Sellest rühmast on meie hulgas kaks, täna õhtul poris blinov ja Rein rannik. Ma palun teid. Kolmas musketär, kes sellesse mees rühma kuulus, oli Artur Koit. Kahjuks teda täna ei ole meie õhtule millegipärast saanud tulla. Ja sellepärast ma esitan nüüd teile siis need küsimused. Milline oli siis kõigepealt üldse, miks te üldse hakkasite tantsima, kuna Eestis tantsutraditsioone veel ei olnud, kust te tulite selle mõtte peale ikka olid. Traditsioonid olid. Stuudiod olid ja kõik. Aga mina olin niivõrd noor ja roheline, mina ei teadnud sellest veel midagi. Tõde käis tantsutundides, käisin, mängis klaverit. Ja eeskätt ma läksin salaja kinosse. Üheksa aastaselt. Kuulus kino, kasiino oli Aia tänaval, seal, kus bassein on ja seal läksiks Filmaks. Linderiga. Aga mis oli see esimene päev, millal te siis siia Estoniasse saab? Esimene päev oli ema, töimin teatri ja läks Estonia teatri orkester streikis. Ei tule kõik nimed meelde, see on ammu. Siis ilmus Lees kuulutuselt Estonias. Aastutatakse tähendab pallid tantsurisk. Igaks juhuks tulinga põlvpükstest, nagu ma olin. Kooli jätsin pooleli, tulin, oli kevadel, sügisel tuli kutse, et olete vastuvõetav, taastugi teaks. Palkamedel küll ei maksa, esialgu saime kroon õhtu palku kaasa, tegime. Järgmine aasta hakkasin palka saama, see oli suur palk, õlgerg Uhkiks, mingi aseme kolm krooni kuus palka. Ja nii ta läks. Rein rannik, missugune oli teie esimene päev, on meeles, kuidas sellesse majja? Esimene päev oli siis, kui ma tulin balletirühma katsetele. Aga kuidas teil tekkis üldse mõte tantsijaks hakata? Ma ei tea, ma nägin kunagi. Siin oli üks tsirkus. Ja seal tantsis üks. Ja minul oli seal suurime. Püüdsin siis kodus järel teha niikaua kui varbaküüned läksid siniseks. Naljalt ja ma ei tea, kuidagimoodi, see pisik on ikka sees ja kui kuulutada välja, tähendab katsed, tulin ma. Nagu me teame, sel ajal rahel Olbri oli kogu selle ettevõtte hingeks Stahli treener ja ballettmeister ja pedagoog kõik ühes isikus. Mida te peate tema töö juures, noh, peale selle ta lõi selle balletitrupi Estonia teatris kõige iseloomulikumaks ja kõige nihukeseks meeldejäävaks või omapärasemaks tema töös, mis teil on kõige rohkem meelde ja see oli väga Erudeeritud nõudlik ise väga palju luges, õppis. Balleti alguses rihma. Nii et seal oli katteid, kui seal tulid, ütleme, esimene balleti isegi välja, seal oli aegsest, olid juba kitsed valmis, siis näidati ykski, näidati meile, et me saime juba nagu sisse elada, Bill luua nagu, mis meil on muidugi noored meid ja Sammil lubaganalik seal vähemalt sa teadsid, mina. Äss plõks, soovitas kirjandust lugeda. Lasi improviseerida meid tundides. Vabalt, Žanna, ütleme balletimuusikanõude 32 takti jooksul lõigud niuksed olid igaüks omaette siis mida tegi. Ja siis kvant ütleme 10 mingit aega peale siis iga eksis, üks näitas, mis ta siis oma loomingust tegime, sealt tulik. Muidugi, mõni asi oli muidugi nii imelik. Mõni kukkus päris huvitav väljundit. Aga ta arendas inimeste sarnast just oma töö vastu ja ta oli tõesti väga range, kui ta nägi, et inimene ei taha, mida teha, temal oli üks väga hea lause, ei unusta kunagi ära. Sest meil oli turg siin teatri juures ja kes ei viitsi siin tööd teha, palun minge tuurile porgandit müüma. Mõni läks ka, kes ei viitsi, ei kõigega liit kohale, kyll mehis sportlane. Aga kas te võite öelda, mitu tundide päevast treeningut ja tööd tegid? Kes seal all, ega meil püütunt, meil oli ikka tund üks per pooltäis, mõnikord oli nii, et aga meil oli kõik žanrid, olid Meide, tegime plastika. Kui nüüd tagantjärele vaadata ja kas Te oleks valmis uuesti just sedasama elukutsest endale valima ikka? Jätke oma auto trammi siia raamatusse. Kas tolleaegsest balletist ei ole säilinud ühtegi filmilõiku akuna meil balletiteema veel jätkub, siis me hetkeks vaatame ühte dokumentaalkaadrid aastast 1954. Ma palun järgmisena siia laua juurde. Erika Määrits, vain Valentine Vassiljeva ja Werner Hagus. Luikede järv on Estonias ja vist ka kogu maailmas üks armastatumaid. Ballett Estonias on teda lavastatud nüüd ühtekokku, nagu ma tean, neljal korral aga d olid just need esimeste traditsioonide rajajad. Mida te võite öelda? Sellest esimesest päevast, kui te tantsite Luikede järves, palun tee. Toimus 40. aastal 39. neil esimene lõik järgus meid aastateni. Eks ole, et ja need, need. Eeeffmäelinetina arukene, üheksateistaastane. Ja muidugi seal. See tundus nii noorele balleriniline väga nagu mingisuguseid tipuna. Sinna tegin seda, nagu neid nimetatakse mustaks lõigeks siis punakaks. Nii see oli siis, aga teinekord meie tegime. 49. 88. lavastajaks. Millal missugune päev komiteele, Valentina Vassiljeva kõige meeldejäävam päev olnud Estonias? Estonias, kui avanes Luikede järve esietendus seal eesriie, oli keegi suremus elama? Aga kas te närveerisite? Oi, väga äge. Aga kuidas te saite võitu närveerimisest näiteks? Vaat seda on raske nii seedesiis kui lavale ma läksin, mul nägu kadus sendervjueerimine hoopis ära. Aga jussi väljemineks laval see oli kõige hullem moment. Ma ütlesin talle, et ära värise kõrva sisse, tantsisime kahekesi, sedasi nende toetate kindla käelooja. Veel töö ajal. Ta ütles kaldal maksan ära, värise oma vanni. Aga aitas Werner kagust, teie olete teinud kaasa vist kolmes Luikede järve lavastuses. No kindlasti kõige meeldejäävam oli esimene, see olite tulerisse. Aga mida te arvate? Kas te iga järgmise lavastuse puhul leidsite ja tahtsite midagi uut, midagi teistmoodi teha? Sest koreograafia oli ka vist erinev. Nii muidugi. Juba selle proovide käigus sai juba süveneda niivõrd selle olemusest, selle terve selle situatsiooni olemusse tega etenduse jooksul vaevalt enam midagi muutis, tuli. Aga muidugi erinevad etendused olid need kui volbri lavastuslik spurmess lavastati teine, seal oli muidugi iseloomud juba teised ja nii edasi. Millist Luikede järve varianti public kõige paremini vastu võttis, on teil meeles? No mina arvan, seitsmendast pull meistri oma vististi selleks üle 200 korra 54. aastal. See oli väga hästi tehtud. Ja see oli vististi Marran pupiku lennanud. Muidugi, Olbri esimene lavastus oli ka väga muusikaliselt väga õieti tõlgendatud, väga head muusikat oli igatahes võetud veel vanad Tšaikovski muusikat, mida tavaliselt ei kasutatud, aga tema oinad tulid sotsinud arhiividest ja siis kasutas oma lavastusena. Aga kui nüüd teil kõikidel oleks veel võimalus tantsida, millist osa te kõige rohkem tahaksite tantsida uuesti? Kõike kõike, kõike. D no ja neid on nii palju olnud neid osi, neid on olnud kalasteroosi ja neid klassilisi olnud ja nad on igaüks omaette huvitav. Aga muidugi, mis mulle nii üks huvitavamalt muidugi ta tantsuliselt tuli pähe, ainult üks pilt oli soli Esmeralda Plothrollateks. Vot see mulle väga meeldis ja siis ta andis väga palju see raamat Pariisi jumalaema kirikus, sealt sai väga palju lugeda ja uurida neid fresko test ja, ja kõik sai temale tüübi luua vastavalt selle meeleolu mis seal pidi olema ja kui igatahes mul kõige suurema tunnustusena oli see kui peale esietendust orkestrimehed tuli, ta ütles, et jaa Agused, kui sa tulid selle kiriku ukse peale, siis orkestrisse tulid kopitamisele. No vot, ja see oli juba maa, enam rohkem ei ei oskand midagi. Ma arvan, et te kõik käite ka oma töö jätkajate nooremate kolleegide etendusi vaatamas. Kuidas te suhtute tänapäeva noorte ballettmeistrite töödesse, kes otsivad oma käekirja oma suunda ja mis mingil määral erineb klassikalisest, mis teile meeldib või ei meeldi, selline? Manega? Estonia vanem ballett on harjunud mitmekülgse mitte ainult klassikalise balletiga, sest tol ajal Väga-väga edukalt Estonias ühendati kõik tantsuliigid, mitte üksik, klassikaline ballett, unustamatut, lakmee tantsud, tuletage meelde niisuguseid idamaiseid ja palju, palju muud Fausti, Fausti, tantsuvaldkondi. Nii et meil ei ole, ütleme, nõndanimetatud modernballett nende vanematele balletitantsijatel ei ole see mitte selles mõttes uus ja nii ootamatu. Siis mul on veel üks küsimus. Pärast Leenu uuli reisu Moskvasse Stanislavski juurde jõudsid sõjaeelsetel aastatel Estonia lavale kõigist vastuseismisest hoolimata kaks nõukogude autorite teost ja mis mõlemad said väga suure ja sooja vastuvõtu osaliseks. Need olid Blairi ballett punane moon ja Tšerzinski ooper Vaikne Don. Mis teil on sellest punase moonietendusest meelde jäänud? Kui senimaani lavastus oli väga suurepärane. Tantsud. Albrele oli üldse. Ja tema tantsud näiteks, mul tuleb meelde, praegu me oleme seda tegime siis kaasa. Rühmatants moonid, punased moonid ja mul on nii meeles. Kui täpselt see rühm oli tema väga hästi ansambliga töötas rühm pidi nii täpselt nii et iga külm liikus ka korraga kõigi ja selle väga toreda Tseevil, niisugused punased laialt nagu mooniõis ja peas olid mustad need moni tolmukad. Ja see kaugelt vaadates tee oli väga efektne tõesti, jättis mulje nägumoonide väli ja, ja üldse mujale, mul olid väga suurepärased haruldased tantsud lindistanud, tuletan siin rääkida sellest punasest moonistatutsioon, minu elu kõige raskem pallid. Meil koosseis oli väga väikene, tol ajal ja numbrid olid palju volbrielulist fantaasiat nagu sellises määritsites, temal tuli nagu küllusesarvest. Ja siis me pidime tegema rühma ja, ja siis solisti ja, ja siis mul oli terve osa olis. Peale selle oli siis akrobaatilisi tants, linditants oli ja siis unenägudes tegid krokodilli seda draakonit. No seal oli 16 starti, oli riietumise vahet, nii et lava taga oli riietamine ja hiljaks jäänud, kuna ei jäänud kunagi kaks abilist oli alati valmis, need õmblused kärisesid, kui läks ikka jäivad püsima selga, aga väga raske on ikke, kui läbi oli, see balleksis, tundsid, et oled midagi saanud ja mis teele on Reali väga tugevalt dramaatiline ülesehitus on kallim siis tõesti see. Ja kõikides balletis. Nii-öelda nagu ühe hea draamalavastaja lavastatud pealegi tantsulise küljele ja tema oli huvitav, tema on Preistu sisendnurgas oli niuke hämaruse tantsusaal ja siis no muidugi klaverimängija siis sa tegid seal siis mõtlesid ja kuidagi siis ta järsku kaldusime, vaat niisiis ta nägi juba, et nüüd hakkab sinnapoole minema temani selge. Ja see on vaiksed, on maitsed, on, oli ka, see oli ka niivõrd elada siis Els Vaarman üks erakordne artist suure emale demotsionaalsusega ja. Kõige niisugune siiski veel eredam päev, no see esimene päev, see on esimene mulje sellest majast ennast aga kogu lavateekonna jooksul teie kõige meelde jäänud moment, sündmus selles majas teises kodus. Palun hea kõikidelt Need, kõik on meeldejäävad momendid, mis siin majas on väidetud, meil on nii palju veedetud aastaid. Muidugi, esimene moment, kui ma siia tulin, oli, ma olin 15 aastane, see oli nagu tütarlaps oli saabunud oma unistuste maa. Aga teatrielamustest võib-olla kõige suuremad, mis vaja, kui niisugune noor inimene siin majas sain, olid Ali seikspir, Kaarel karmiga. Kõige suurematele. Kõige suurem oli vist kui ma tegin seda ka punast moonist tai Huas ja kui mul partner oli Werner, haakus ta jälle väge, rahustas, ütles sulle, ära sa nii närvi? Nii et kolleegid ja partnerid sõltub alati väga palju jäi. Tõlkisin sadus nurgas sellest tulekust või kuidas või miks nüüd kogu selle teekonna teater, teekonna kõige niisugune. No ja eks ta olnud nagu teisest kodust on räägitud, eks ole, ja iga igaüks tahab koju jälle. Ja igatahes mul oli üks väga suur elamus oli siis, kui ma uuesti peale teatri taastamist sain siia lavale Kalevipoja esimese Hanno, ükskõik sellest me räägime veel teises osas, täna ka. Nii et see oli siis, kui uuesti lavale tulin, jälle tagasi, siia laval. Suur tänu. Ma palun teid ka oma autogrammid. Järg on jõudnud meie külaliste baritoni kätte, Vootele veikate, Artur Rinne, palun. Enne kui ma teile esitan küsimuse, milline oli teie kõige meeldejäävam päev selles majas? Ma loen teile ette ühe punkti Estonia teatri lavakorrast, mis on antud välja 1925. aastal. Siin on nimelt mainitud seda, et, Näitleja on kohustatud esiteks uut osa vähemalt kuni 10 masinakirja lehekülge päevas pähe õppima ning vana osa igas suuruses kaks korda 24 kaks korda 24 tunni jooksul teiseks sõnata osades kaasa mängima. Ja kolmandaks, laulja on kohustatud kaks nädalat pärast partii kättesaamist oma partiid peast laulda oskama. Tänapäeval õnneks või kahjuks selliseid rangeid kodukorda teatris ei ole. Öelge, palun, kuidas teie seal tööd tegite, siis, et kahe nädalaga pidi peas olema? Muidugi, eks olenes muidugi osa suurusest. Teiseks need osad, mis tulid ja mis arvaturid seal laude tuli. Pall sai valmistatud juba, et lauluõpetajate juures kontserdi tavaliselt suvepuhkuse ajal ka ja oli enam-vähem teada, mis repertuaar tulevast on siis otsast lõvi. Sest ta oli võimatu või repetiitor Timpinud seal näpuga viisi. Mavandatele nii aks Launatega kuulasid budistide moi nõudsid. Ja, ja siis muidugi neist oma asja ka ei lubata ja ütles, et see oma osa teadnud, tolku kriitne. Muidugi, lauljale oli seal sageli ilusad kõrged noodid ja mõtles välja seal talast istub Haaguv rütmised, kõik võib teha ka ainult rütmis. Ja loomulikult näiteks merepolügoonil kooriski olime, laulis ette. Et vot siin oma osa on siin kooripartii. Vaat need siin need leheküljed seal lõbusas talu kossu kuskil Peeveeveegaat, tegeleme ühe ajamehe, ühe häälemed, tulge siia, homso olgu selge. Ega niimoodi ei olnud, et nüüd oleks sa võtnud kätte ja füüsikas infitseerida oskama ja eeldusele iga eksamiga võeti vastaselt kabilise kõigepealt tegelikult sellel kirjutati kulli, kirjutas seal mingisuguse noodistiku trühvli peale, laula järgi. Nii et iseseisev töö oli kõigepealt selleks, mis endast mõista, mis aitas seda suurt koormust ja, ja kiirust ka nii-öelda vastu pidada. Vootele veikat, kui nüüd teie käest küsida, milline on siis teie esimene mulje sellest majast, sellest teatrihoonest? Siin minu viimased aastad olid, oli ka ikka natuke tolm, aga siis oli nii, et lihtsalt, kui laval liikluste tantsisid algusest ma olin operetikooris üldse kooris siis tantsisime seal need, kus prožektorite poole vaatad, siis käsitletud tolmu, viirud nagu päikesekiired, tulite lavale ja siis teiseks, see on niivõrd kinnine, sest hommikust õhtuni viitsisin olemas. Mul oli veel, tegin väikseid osi ka, nii et ega siis aega ei olnud üldse absoluutselt omal muu muu asja jaoks. Artur Rinne, teie esimene mälestus sellest selle majaga seoses, noh, kui ma siia tulin, ma olin enne juba siin käänuline. Ma imest siin käisin peaproovidel konservatooriumist, tulime terve klassiga siia, siis nägin viisima ja siis ka Krullija sele Kuno Toome Juliat, no see jättis vapustava mulje. Ja muidugi siis esimest korda ka nägin, et see, kuidas need inimesed kaugelt välja näevad ja lähedalt ja siis muidugi see teater illusioon muidugi rikub ära, kui sa istud eesreas, siis On näha terava silmale kasse, Krimm on tehtud. Ja muidugi. Ma vaatasin, see Aarne Viisi maalin, nii pagana ilus mees, jaga lähedal, läksin, vaatasin ninangitigi külge pandud ja ja muud asjad ja, ja juuksed ja, ja siis näiteks vaatasin Konstantin savidele, vaatasin praegu hätsa kinnast. Heldene aeg missugune ilusat juuksed, kõige talassi sitased ja ka niimoodi käega. Järgmine aastasel teatas vaatanud parukas, vägev Sparkas ja, ja neist hõredad juuksed. Praegu. On nii, et ma olen su peegelpilt, ei ole, mul on natuke vähem. Aga mis muidugi mulje jättis vapustava mulje, nüüd, kui ma tagantjärele vaest kuma unes mulluse või öösel meelde tuleb, see koht, siis ma pool ööd ei saa jälle magada. Ja see oli nimed. Esimene aasta, kui ma teatris mängiti klassikalist operetti nagu sobee, pokatia ja minul tuli seal raamatukaupmeest mängida siis generaalpaus ja ma pidin sinna sisse karma, uued novellid, kartarkes kohe tellib. Aga Kaarel Karmol inspitsient hakkas mulle anekdoote rääkima teistele muidugi mainin suu lahti, kuulame, unustasin ära, ründab seda laulu, jäime, kõik lähevad voolikud laua taga, kuulnud, milles asi seisab. Ja siis kull põrutas edasi. Mullaks põlved värisema julgenud. Ja kull niisuguse toreda näoga vastu. Aga mis siis juhtus? Ma ei osanud mitte midagi öelda, muidugi mainin tummaks, et ta jälle tema midagi mulle ei öelnud ja nüüd ma mõtlesin. Kuule, hea on alati elus, ma olen kogenud seda, et kui sa midagi teed ja kui selle eest sulle pähe andmata jäetakse hirmus südame val pool eluaega takerdunud. Rohkem, kui oleks läbi sõimata ja justjust. Itaalia bariton tytar ufo kohta itaalia bariton tytar ufo kohta on kirjutanud üks selline lugu, et ta laulis ühel etendusel Figaro kavatiinisse vilja habe majas ja kuidas selle kavatiinali ära laulnud. Ta hüppas kulisside taha, võttis seal seisva tuletõrjuja sülle, tõstis õhku, andis talle musi ja ütles, et tead, 15 aastat tagasi, ma tahtsin seda kavatiini niimoodi laulda. Alles täna tuli välja. Kui nüüd võtta med tagasi millist osa te mõlemad tahaksite uuesti laulda, milline on jäänud teile kõige armsamaks osaks? Mina laulaks meelsustama sepad, rätsepad. Ja teie artereid. See jumala loodud välimus nii piiratud, ma saan ainult frakteroci lapse ja mõtleks, et see lõbus, habeme ja Figars sobiks. Mulle vastaks kõige paremini. Vaata alati ju, kui inimene on oma võimete tipul ja töö keskel ei saa tema üksinda repertuaari kujundada, see sõltub paljudest teguritest. Aga kui nüüd teil oma läbikäidud tee peale pilk tagasi heita kas oli osi, mida te oleksite väga tahtnud lahutaga, mis lihtsalt sel momendil ei olnud teatri repertuaaris? Või te olete neid nii palju laulnud, rohkem soovida, nii palju küll, sest et võib-olla siis parajasti oli niisugune soov, aga ta hiljem siiski täitus. Nii et mul vist projektid ei tule ühtegi meelde, millest poleks vedas, laudad teil ka ei ole, ei ole vist erilist. Sel ajal. Ikka, mis anti, seda ma püüdsin hoolega teha. Tahtis tahtis ja ei saanud, ei saanudki. Ja mina mõtlesin, et kui ma Kadaania ei tule niikuinii, sellepärast et paljude asjadega, millega ma hakkasin arvestama, ikkagi ja enesekriitiline meel lihtsalt keelas ära, mis asja unus unistada, võib vale teele sattuda. Seepärast, et mida suuremad nagu öeldakse, anud pretensioonid teiste suhtes ja üldse eani tahad midagi, seda kergemini võid oma tiibu nikerdada ja nina ära lüüa pole mõtet. Estonia laval on läinud ka paljud külalised. Siin Valeria Parsso, Dmitri Smirnov, Väino Zola, kes teile on nendest kõige rohkem meelde jäänud? Tema juures kõige rohkem meeldis näitlejameisterlikkus hääl. Ja siis või noh, mulle ei meeldi, seepärast ta muidu mulle meeldis küll jah. Tema Eskuda Taelakse pärast baraigraatia tõesti tõestada, tegija mängis väga hästi. On niimoodi, et me sattusime nii koos temaga, eks, roomiate, mina, Merkuutsijad ja ma vaatasin talle niimoodi üles, otse kontserdiga mõjud kuskil saada nende kõrge konts, tema ei armastanud kõrge kontsaga käia, kukkuja oli ja siis oli nii väike, nagu moonistavus mul niimoodi ümbert kinni kõndisid, mööda lava, mina käisin järel. Ja siis laulsin selle oma ballaadi ära ja siis mulle tundus. No sai nyyd minu arvel näidata, kui pikk ta. Aga siis niisugune väga vaimustava mulje jättis mulle Valeria Parssova, kellega meil tuli koos esineda tema mängis rosinat ja mina sigalat. Ja siis tema oli tähendab õppinud salaja paar retsitatiivi eesti keeles ära ja siis muidugi see ehmatas minu ära, ma ei teadnud ka. Ja mina vastasin, tähendab siis selleks vene keeles edasi, et otse alma viivad, talle väga meeldib ja pärast väga meeldib ja otsime ravitseja masin, ahnii võim, ravitseja, kes ei saanud kumbki naeru pidada. Ja siis. Ja ka menu ja alguses oli ka muidugi menuga ta rõdule tuli siis kes meil annus Hoyogaa? Ei ka kannu oli vist lavanale kalles loigu Ram, nüüd tuleks rõduga alla Sestargaawest tüse oma kasvu kohta kaalusteka oma 100 kilo ära küpsis. Ja aga siis nagu hääle lahti tegi, unustasid kõik ära, mis ta nokitalovski ilust ja elu seal. Teine samasuguses ilusa häälega oli ta dialame nutti ja vot sellega ma. Ja kui ma nüüd teeni lõbusate meenutusi kõrvalt kuulanud, siis ma saan aru küll, mis pärasteni teravmeelsed olete, te olete mõlemad kalamehed ju ei tule. Ja ma tahaks küsida, millal te selle kõige suurema kala siis püüdsite elus ka kumbki tema teab, mina ei tea. Minul on kõige suuremad tagasi läinud täiesti kinni, kohe. Nii väga suurt on öelnud kõige sõrmude aegse killuvad laug, see on nii tegelikkuses karigelikul, tegelikult. Aga juttude järgi kasaril, kas enne kui ma teid lasen veel alla kirjutada, Ma kutsun ühe seltsimehe veel siia juurde, see on Johannes Kaal. Meie näitleja, kauaaegne inspitsient, sest mul on siit raamat. Kaalul on ka raamatu teine väljaanne, ainult istun välja on nimelt selles raamatus on veel mõned punktid, mida tänapäeva teatritegija ja ilmselt ka teatrikuule vaataja üldse ei tea. Siin on punkt 40 kolmed tegelastele, kes mõjuva põhjuseta määratud proovile hiljaks jäävad, määratakse trahviks. 50 10 minuti Est hoiatas 10 ja 40 minuti eest üks protsent kuupalgast proovilt puudumise eest kolm protsenti kuupalgast. Kaks hoiatust vastavalt trahvimäärale üks protsent kuupalgast. Iga järgmine hiljastumine tõstab trahvimäära 50 protsendi võrra. Järelesõit sünnib hiljaks jäänu kulul, kes proovilt näitusi loata lahkub, maksab trahviks kaks protsenti kuupalgalt kuupalgast. Keda proovial eraldi prooviruumi tuleb kutsuda, maksab iga korra eest pool protsenti kuupalgast kutsumine väljaspool lavaruume loetakse järel saatmiseks, see tähendab üks protsenti kuupalgast. Ja nii edasi ja nii edasi. Kas teil on meeles, kas neid kinnipidamise siis rakendati ka tihti rakendati küll. Ja, ja teiste 120 aasta pärast. Ma tean, meil oli sorkestrantsin ja tema oli, ta oli väga andekas inimene, aga ta juhtus alati võtma napsi siis, kui ta töö oli. Ja siis professoravikusterilised. Kuulge mees, et mis te joote nüüd töö ajal siukse õrna häälega, nagu ta üldse instratooni kunagi tõstnud ütles, et võtke vabal päeval professor, aga mõni langenud ei ole, et ma vaba päeva joomise peale. Ja siis hiljem tantsiks katani traphici maksis ka kõvasti lihtsalt, kui Estonia seltsi matka peaks, ta peab mulle küll kuldjalgadega puusale. No aga sina siin on sees veel, et ka et kes oma kohust etenduse õhtul korralikult ei täida, nii et etenduse algust ettekannet segab ja kes ilma vabandate põhjusteta etenduselt täitsa ära jääb, nii et ettekanne pooleli, hiljaks peab jääma või teine näidend ette kantama või osa teisele antama karistatakse teatri juhatuse äranägemisel kuni lahtilaskmise ja poole kuu palk oli esimene kursus. Kuidas? Johannes Kaal, teie kui inspitsient siin lava kõrval ja, ja proovide ajal proovisaalis näitejuhi kõrval, kas teil oli palju tegemist oma tolleaegsete kolleegide proovile kutsumisega? Teinekord küll. Minu eelmine kolleeg kunagi kutsus vist naiste garderoobis sealt kooriliikmeid lavale ja andis üksud kell tonnist teistkümnele kellase kollast, kelle ja siis siis vihastas ja hüüdis seal trepi peal nii väga kõvasti. Higgins kohale kah, aga teinekord on küll väga rask. Vahel etendusel juhtub veel praegugi, et mõnikord eesriie ei lähe lahti või ta ei lähe kinni. No näete, avapidustus elektrostreikis ja hiljem ka Alt. Kas teil on olnud juhtunud mõni selline moment etenduse käigus, et ma ei tea nüüd, kas etendavad lõpule minna või mis ma edasi pean tegema, kui Teebi teise nüüd mõtlema, mis edasi saab? Kunagi oli kauplus, milleks siis juhtus niisugune juhtunud? Lahti varem Paul Sepp natuke midagi teha siis ja siis räägib, et alati või ava oli allpoolpimedas, sai uuesti kinni tõmmatud? Ei ole, siis algasime, aga mudu ja meil on, sel ajal oli topelt, nii siin kui tühisid, ega midagi ei juhtu. Siis saime, lasime tõsiseid alla. Nii et, et kaks võimalust. Aga milline oli nüüd teie kõige meeldejäävam päev selles Estonia majas mille ta oli siis, kui 1921. aastal sain teada, et olen 56-st katsest hulgast vastu võetud? Kaheksa tükki võeti vastu ja mida siis? Stuudioliikmena, sealhulgas kõige meil, on õnnelik? Ja ma loodan, et et kui teil ka tuleks uuesti alustada seda teekonda, et keegi siin lauasolijatest vist ei ostaks teist elukutset ette kujutada. Nüüd tehnikaajastul on see hoopis-hoopis-hoopis midagi muud, aga tol ajal, kui lava põrand krõpsuse Kraukesse surnuvaidlus pidi olema seal laval küll sellega oleka pahn. Ja ikka kõik, mina olin piksevarras. Kellest siis näete, seal saalist põrutas. Aga ega see põrutame, iga kord ei olnud mitte minule mõeldudki näitajatega mõeldud, aga mina sain selle selle laengu, aga siin juhtus tuletõrjujate ikka igasugused lugu, see kõik võiks sinu kõrvalisse, kui need kõik kõhnad kõndisid, üle lavaedendus, aegus pidi vastutama kõige, kas ta oli süüdi või ei olnud. Siin oli igasuguseid. Tuli basturiti, tuli sünnitusabi anda, näitelava taga, seal häälitseda ja nii edasi, kõik. Ja mingisugust tehnilist abielus ei olnud. Magnetofoni pealt veel ei heiduta, tee midagi. Ja siis tegi koera neetud, haugub ju väga ja siis samune koera lava taga liba. Libahunt oli nii muudkui siin lõugu, kord ajal esimene kord libahunt välja tulid siis saalisusi komisjon. Ja mina tegin ulgumist. Siis tuli öösel liiga müstilist olevat. Igavesti ja müstiline Hunter, jah, liiga Alutid tagasi võrda. Ma palun ka need teid oma allkirjad siia. Nagu me praegu arhiividokumente võime vaadata, meie partei ja valitsus andis juba esimestest päevadest peale välja määruse Estonia taastamise kohta. See tehti nagu iga kodaniku südame auasjaks, kõik Tallinna käitusid ettevõtted valmistasid eritellimuste järgi detaile. Sest paljude asjadega tuli ju tõesti sõna tõsises mõttes otsast alustada. Ja oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks 1947. aasta novembris Avas vana Estonia jälle oma uksed. Me vaatame ka kinokroonikast ühte fragmenti, sellest õhtust palun. Nagu kunagi Hamleti etenduse eel loeti Gustav Suitsu proloogi nii sellel õhtul 1904 seitsmenda aasta novembris pärast Eino Elleri sümfoonilise poeemi Koit kõlasid sellel taastatud laval Paul Rummo pühenduse Estoniale sõnad fragmendi sellest poeemist esitab meile jällegi Katrin karisma. Juhilist sügistantsitades tuult käib valju Vihurina üle metsast luhast. November nopib viimseid, lehti puus. Kuid nagu kevade rõõmu, nooruslikku, puhast, eks täna tulvil ole iga rind. Estonia, sa tõusid varemeiste tuhast, sa tõusid nagu muistne imelind, kui uinuv kaunitar, kel kuumalt suudles huuli nõukoguliku elu Rütt jäinud on päästnud suur oktoober, päikseline Juulime rahva mandumise mülkas soost. Nüüd voogab üle Eesti elustavaid tuuli, maa kihab ülesehituse hoost. Nüüd kuulsusrikkad, leheküljed kirjutada, Me rahva võitlusrohkest ajaloost. Ei suuda tõkestada meie sirget rada. Suur kapitali, julm agoonia, meil võimas kommunismihoone, ehitada üks kivi selles uus Estonia. Kuna meie saalis viibib ka sele pühenduse autor Paul Rummo, ma palun ka teda hetkeks tulla lavale. Teie seltsimees rummu, olite 1904-ga, on esimesel aastal mõnda aega Estonia teatri direktor ja nagu me äsja kuulsime just Estonia teatri taasavamisel, kõlasid esimestena teie värsid. Kas teil on meelde jäänud see avakontserdipäev ja kogu Estonia taastamise protsessist pärast seda, millised on teie kõige eredamad muljed? Mõnda öelda mõnda aega? Estonia direktor, ma ei olnud kõigest kaheksa kuud. Küllap ehk oleks olnud kauem, aga sõda tuli peale. Sakslased tõid sisse ja siis? Muidugi tuli. Teistele. Mis puutub Estonia taastamisse siis seda, et tuli mul ja mitte ainult tuli, vaid ka enda soovi järgi, jälgisin väga lähedalt. Töötasin siis kunstide valitsuses juhataja asetäitja Semperi asetäitjana. Ja kuigi minu ülesandeks ei olnud majanduslikud küsimused vaip, nii teatrite sisulise töö juhtimine, siis jälgisin siiski ka seda taastamistööd küllalt lähedalt. Aga on teil mõni eriti nisugune, ere detail nendest päevadest meelde jäänud? No võib-olla üks, üks niisugune moment, millest vist ühtki sõna ei ole kuskil kirjutatud, ma ise ei ole seda kirjutanud. Ja mida väga paljud ei teagi. See oli vist kaks või kolm päeva enne seda pidulikku avamist, mille filmikatkendit praegu nägime. Kui pidi juhtuma niisugune asi, et Estonia oleks võinud peaaegu jälle tuhaks muutuda Asi oli selles. Ma tulin ühel õhtul jällegi pärast tööaega vaatama, mis siin vahepeal toimunud on. Kõik oli juba valmis, ainult laval käis siin veel töö ja keevitamine, fuajeedi asjatult. Fuajeed ja saal ja kõik olid tühjad. Ja tundsin äkki hirmsat suitsuhaisu all fuajees. Läksin trepist alla. Sinna, kus on praegune suitsetamisruum. Ja muud teate paremad paigad publiku jaoks. See oli tol korral. Tehtud karteroobiks olid mõeldud karderopiks. Katva pole kahel kahel korrusel. Ja seal üle selle. Pika ruumi oli suur suured tuleleegid. Ja äsja valminud ja kohale pandud riidehoiubarjäärid põlesid. Tegemist oli õnnetusega. Elektrijuhtmed, mis olid tõmmatud ajutiselt ehitajate poolt üle, olid süttinud. Need põlesid lahinal ja Ja oli süüdanud ka juba seal. Pasad Ma ei osanud midagi muud peale hakata, kallale ei julgenud minna. Jooksen üles ja nagu. Õnneks kohtusin vana Estonia auväärset elektrikut. Lossi. Tema rabas kohe juhtmest kinni, imeta ei saanud seal kohe lööki. Siis trampisime kahekesi selle tule enam-vähem surnuks. Keegi meist ma ei mäleta, kumb jooksis ka siis telefoni juurde tuletõrje avali paari minutiga kohal ja ja umbes kolme minuti pärast oli ka vabariigi juhtkond isiklikult kohal. Nii et seal oli niisugune drastiline sündmus, mis õnneks kiiresti likvideerus ja avamispäeva, see mitte tunnikesti edasi ei nihutanud. Olga lund, te olite ka üks nendest lauljatest, kes esinesid sellel avakontserdil, kas teil on veel meeles, mida te laulsite seal kontserdil testidel? No kuni kavalehelt vaadata, siis oli aaria vaiksest tonnist ja Sevastopol lastest Kaksaariate laulsite. Aga kas te seda õhtut mäletate? Publikut oli muidugi täismaja. Ja väga soojalt võeti vastu väga suursündmust. Kava üks olulisem osa oli teatavasti. Balletist Kalevipoeg, esimene vaatus seal võtame veel, jõuame seal kontsert, teine pool, Miia esimeses pooles, nimelt kontserdi esimese osa, viimane number oli tasuleekide finaal mis juba tegelikult oli lavaküpseks saanud selles ajutises vahepealses teatri ruumes selle glooria ruumides. Ja kuna tänavune hooaeg lõpeb meil järjekordselt tasuleekide uuslavastusega, siis mul oleks just teile mõlematele küsimus. Seltsimees Rummo, see oli teie esimene ooperi libreto ja toretsee Estonia oli mõeldud. Kas te mäletate tasuleekide esimest ettekandmine? Mäletan küll, see oli ikkagi vist seal glooria orjasse laval. Aga mõni üksikasju kahjuks ei, ei mäleta. Aga teie Olga lund, kui saime osatäitja, kuidas teile meeldis roll, see osa üldse hakkas värvima meil isamaasõja tagalas. Ma mäletan, Eugen Kapp kirjutas siis esimese Saima aaria Jaroslavli linnas. Ja mina isegi natukene konsulteerisin teda statiivide kirjutamises seal sentides ja siis hakkasin ma teda juba sõja ajal laulma ette kandma. Sodi muidugi. Väga meeldiv osa kuidagi ühendasin seda, seda ajaloolist Saima kuju tänapäeva ja tänapäeva need tolleaegse võitlusega. Fašismi vastu. Sellepärast ta mind väga hingedes andis mulle ja milline elamust, milline on siis teile kõige meeldejäävam päev selles majas? Neid meeldejäävaid päid on ju väga-väga palju? Ei oska kõiki ära rääkida, ei jõuagi ära rääkida. Muidugi, kui nüüd mõtelda sellele kõige meeldivamaks ja meeldejäävamaks oli muidugi esimene kokkupuude selle teatriga. See oligi 28. aga võib olla ka 29. aastal, kui ma nägin selles majas esimest korda pikerlasi eemaldava ooperi Tiidavaga nimiosas. Ma mäletan, ma istusin teisel rõdul kuskil trepi peal, sest maja oli väga täis. Ja siis ma mõtlesin, et et kas mul õnnestub kunagi sellel laval seista? Ma ei mõtelnud laulda, ma mõtlesin, kas mul on õnne kunagi elus sellel laval seista. Ja niisuguseks pühaks templiks on see maja, jään mule eluks ajaks. No esimene kokkupuude, kui näitleja on mul selle majaga olnud oli juba hiljem, kui ma õppisin konservatooriumis Tallinna konservatooriumis. Ja Hanno Kompus, Estonia teater, lavastaja. Lase lihtsalt küsis minu käest, et kas mina tahan Estonias mängida Keenia niigini solga osa. Ja ma mäletan, et ma ütlesin, et aga ma ei oska ju midagi. Siis ta ütles selle peale, et jah, et kui te olete niisugusel arvamisel, midagi oskad siis teisest kindlasti midagi saab. Niisiis ma tulin teatrisse ja muutuses nagu tol ajal, noored minu kooliõed räägivad minust pisukest mälestust, et et me olevat konservatooriumis kunagi vestelnud kusagil ahju juures ja arutanud probleemi, kuidas saab kuulsaks. Keegi ütles, et selleks kuulsaks saamiseks läheb ikka neli-viis aastat aega. Selle peale mina olevat öelnud, et see on liiga pikk aeg. Et kiiremini peab kuulsamaks saanud kuulsaks saanud. Igatahes kui ma tulin Estonia teatrisse, oli 34. aastal nendele kutsutud. Vahetpidamata kaks kuud siis ei kututudki mind veel mitte lavale. Ja mõni aeg ainult enne esietendust, Hanno Kompus äkki hüüdis, et lund, tulge lavale. Mina astusin siia keskele ja kull juhatas. Ja hakkasin siis laulma hulgaariat, aga kull hüüdis mulle alt, et liiguga natukene, ära seisa ühe koha peal. Ja ma ehmatasin sellest nii hirmsasti ära ja ma tundsin, et mul hakkasid pisarad nagu tulema. Aga mul oli nii hirmus häbi. Siin laval küll nutma ei tohi hakata. Katsusin need pisarat läbi nina kusagile alla kugistada, nad mitte silmakoopast välja ei tuleks. Siis läks veel üks päev, aeg jälle mind kutsuti lavale ja öeldi, et ma laulaksin, siis pandi juba kleit selga ja dekoratsioonid jälle kästi mind lavale tulla. Ja siis Hanno Kompus tuli ja küsis minu käest, et Volga, kas te olete täna veini joodud, nii elav olete. Ma ütlesin, et ei ole midagi olnud, aga kõik seal riietus, Krimm, kostüüm ja parukas ja ja kogu see ajalooline taust siin laval nähtavasti pingestas. Et ma muidugi hakkasin liikuma, hakkasin midagi tunnetama ja hakkasin midagi vee elama, mis mul oli tarvis teha, ühesõnaga see tuli välja. Pääle peaproovi. Hanno Kompus võttis minut pidul partnerid kes pidi hulgad tegema käest kinni ja ütles, et et te olete mõlemad noored, olete mõlemad väga armsad. Aga Olga Lundi madalate nootide pärast jääb see Olga osa, esietendus Olga Lundile. Nii õnnestus minul pääseda siia lavale. Ja mitte ainult seisma, nagu olid unistanud. Ja 30 aastat oli pikka aega muidugi. Aga see päev, kui mulle Hanno Kompus ütles, et ma kuulun sellesse kollektiivi oli minu elu muidugi suurem. Suurem elamus. Nüüd ma palun siia laua juurde tulla. Keeni raudtee. Alustas põgusalt, et 47. aasta novembris, kui see saal ja lava taas käiku läksid et selle piduliku õhtu teise osa moodustas Eugen Kapi balleti Kalevipoeg. Esimene vaatus, kus peale teie olid peaosalist veel? Hagus, Boris Pinov, Artur Koit, aga teie selle õrnema soo esindajad selles tõsises balletis. Kas teil on meeles need päevad ja millistes tingimustes teil tuli seda raske ettevalmistustööd teha? Jah, osa meie tegime siin ja seal me tegime, siis võtsite, sina teadsid ja see oli salatänava ruumides praegu, kus on partei haridusmaja ja seal meil oli osa proove. Helmi Tohvelmani nägi meiega hirmsat kurja vaeva, sest noh, juba proovid olid nii killustatud osa siin ja siis proovide aeg pärast, sest me jõudsime ühest kohast teise. Aga noh, kõik sai tehtud, maja oli taastatud. Ja siis ma mäletan seda nuppu, me tulime siia lavale selle esimese vaatusega proovi tegema. Et see oli midagi noh, niisugune, mis tõesti on meelde jäänud. Aga Teie kogu lavateekonna jällegi kõige erutavam või meeldejäävam päev selles majas. Kui oli juba ja see oli topeltmaja, oli uuesti jälle siis teine kodu oli seal ja mängis. Ja kui oli Helmi Tohvelmani Kalevipoja isetus? Jah, minul see saama just ka sedasama, et see jäi kõige rohkem. Meeldis muidugi me siin majas liikusime ennem näiteks minu pilt seal kuskil laes ka olema, kui need kunstnikud tegid seda seinamaali meta Lutsu kõrval, ma olin seal kuskil mudel, Tae all olid tellingute peal, siis kus tema ütelda? Balletikunst on kõige õhulisem ja selle juures tegelikult publikule olla märkamatuks jäävalt kõige raskem need eriti peavad, kes temaga tegelevad teda kõrvalt vaatavad siin kardinate vahelt. Kas teil on elus olnud mõnikord selline tunne, et ma ei jõua seda koormat kandnud? Et ma jätaks pooleli selle ala? Ei, mitte kunagi. Ja raske on ikka olla raskem toredad, päris maha, aga milline siis veel see kõige raskem päev teie teatril veel? Ei oska nüüd ütelda? Ei tule hulka, oldi raskeid, ilusaid niisuguste kõige raskem. No vahest on edendused päris haigest peast on saanud tehtud, et ise olete palavik päris haige olnud. Ehk et ei olnud asendajaid omale, sest publik on saalitunni ajal. Ja kirjanik või kunstnik võib homme hommikul kell seitse alustada või jätkata oma tööd. Näitleja, laulja, tantsija peab olema õhtul kell seitse valmis, kui eesriie tõuseb. Tänan teid ja ma palun teid. Kalevipoja etenduse üks kaasosanike on veel, meie hulgas on professor Voldemar Haas. Kui mu mälu ei peta, siis ma ei tea, et keegi Eestimaal oleks nii palju etendusi kujundanud nagu teie. Raamatute järgi olevat üle 400. Vist siiski 380. See on võrdlemisi väike ebatäpsus, isegi memoturniir lubab möödalaskmisi. Ja kui nüüd mõelda sellele, et teie olite ka üks nendest, kes võtsid oma õlgadele kuni Estoniat, taastati sele glooria ajutise pesapaiga, lava kordaseadmise. Mida te võite sellest päevast nendest ajast meelde tuletada ja kes olid Estonia lavastajatest need kelledega, teil oli kõige toredam koostööd teha, no kõigepealt võib-olla sellest kloorist. Peale tulekahju. Olime ju pea, vajutage oli igasuguseid plaane, oli isegi mõte kontsertsaal taastada. Teatri etendust jaoks oli juttu muuseas ka klooriast. Ühel ilusal suvehommikul ma hiilisin sisse. Mõõtsin lava ära ja leidsin, et seal saab ikka teatrit teha. Asi jäi siiski seisma niikauaks, kui Ants Lauter tagasi tuli. Ja siis. Koos Estonia lavatöölistega Saisi glooria lava korda tehtud teatreidendusteks siit sammast põlenud lavalt sait viidud, plokirattad? Jaa. Mis siit ühteteist võtta andis? Ants Lauter oli ka sealjuures Lazis pajatäie suppi keeta ja sai öö otsa seal. Rassitud ja töötatud. Kõige halvem oli valgustusega. Aniigin oli avaidenduseks, tähendab esimesel novembril. Siis kolm tundi enne etenduse algust ei olnud veel prožektorid kohal. No kujutage ette, kuidas siis valgustus välja tekkis? Seal juhus, aga ometi etendus toimub, ometi edendus toimus, sest kange mees oli Nigol Andresen, kes ütles, et peab, peab toimuma ja ja toimus. Kui nüüd see teine küsimuse pool, kes on olnud Estonia lavastatest, need, kellega teil on kõige rohkem koostööd olnud ooperilavastajaid, test võib olla kõige paremine on sobinud koosti, eino uuliga. Meil ei ole mingisuguseid arusaamatusi olnud, alati on. Oleme üksteisest nii poole sõnaga aru saanud. Ja ja alati on kõik klappinud. Teised muusikalavastused laastanalks operetilavastaja agulüüdik, sellega ükskord meil oli küll üks väike kokkupõrge, nii et võtsin oma kohvri ja läksin Tallinnast minema, et siia majja küll tööle ei tule. Aga pärast meil sobis hästi. Tema auks ma pean ütlema, et ta ei kopeerinud mitte saksa režii raamatuid. Tähendab, saksa saksakeelsed raamatud olid ja iga lehe vahele oli oli valge leht, seal oli täpselt teatud tegelaste liikumine. Tema siiski tegi oma reisi siis balleti lavastajatel, muidugi väga hästi on sobinud ka koostööd Olbreiga, hiljem ka Helmi Tohvelmani ka. Kellega koos sai see kalevipoeg tehtud sellest Kalevipojapoja? Esimesest vaatusest nii palju, et lava oli Lavoli märg. Valged riiderullid said märjal laval lahti rullitud, sest edendus pidi toimuma. Ja ilma värvimata sait külgkardinad üles pandud. Muidugi, kui oli avatud, siis siis oli aega jälle edaspidi veid värvida. Me teame, et enamus Estonia ja kogu meie vabariigi lava kujundateston, teie õpilased. Ja kui nüüd te olete nende tööd jälginud, kas te olete olnud rahul selle tööga, mida nad on teile tagasi kinkinud oma praktilise nad on igastahes mulle teinud head meelt. Ja kui nüüd küsida, milline on teie kõige meeldejäävam päev selles majas? Punase mooni esietenduse esimesed viis minutit. Selle aja jooksul tuli teha mitukümmend valgustuse muudatust ja kui neid olid kõik lappinud, no siis oli kõik. Järgmine filmilõik viib meid aastasse 1950. Ma arvan, et täiesti loogiline, et nüüd tuleb laua juurde Meeta Kodanipork. Nagu ma tänase õhtu algul ütlesin. Kahjuks on ääretult vähe ja üksikuid fragmente meie lauljatest jäädvustatud filmilindile nendel aastatel, kui nad olid oma lavalise küpsuse tipul. Ja kui te nüüd vaatate seda Tatjana lõiku, mis mõte teil tuli pähe praegu? Hästi kahju, et on jäädvustatud meest, kes siin Seda viga muidugi mineviku suhtes ei saa mitte kuidagi parandada, ma loodan, et kaasaeg teeb sellest oma järeldused jätkuvatele põlvkondadele. Aga kui ma teie käest küsinud sellise küsimuse, et kui te vaatate näiteks Tatjanat või mõnda teist lavakuju, millest te olete laulnud? Kui palju on võimalik teiste kolleegide esinemisi jälgides oma kontseptsiooni muuta või kui kindlaks jääb ühel lauljal temasse sisse kasvanud kuju? Aga kas te ennetatsiana osatäitmise, mäletate mõnda oma kolleege selles osas? Aga külalistest või Nõukogude teatri teistes teatrites olete näinud kedagi enne omaosalust? Ei, kahjuks. Milline on olnud siis teie kõige esimene mulje sellest majast ja kõige meeldejäävam päev kogu teatrikarjääri vältel. Minu esimesed sammud minu teatritöös algasid ju praeguses Vene Draamateatri ruumes. Aga siin majas siin majas muidugi pääsmil mulle teatakse, et ma olen saanud riikliku preemia. Kui nüüd pisut edev olla, siis, siis olin mina ju esimene teatrinaine Eestis, kes riikliku preemia sai. Seda momenti me nagu nägime sellest lõigust mida te tahaksite südamele panna kõigile neile, kes praegu teatrit teevad ja tulevikus saavad teatrit tegema. Kõigepealt ma kasutan võimalust sobida meie noortele lauljatele, kes said autasustatud kõrgete aunimetustega ja soovin jõudu jätku kõikidele meie noortele lauljatele. Ja tahaksin soovida, et nad armastaksid oma tööd meie teatrilaval. Meie tänastest aukülalistest on autogramm andmata veel Eino Ottol, selles raamatus. On teada, et sina kui tenori laulja oled peale selle veel rajanud Eestis suusahüppamise traditsiooni ja tegelenud agaralt ka tõstespordiga kas see teenorile laulmist ei seganud? Tõstmisega Tartus sai nii väga lühikest aega, siis kõik hakkasid hurjutavad kaelade kangelase, see olevat Genurile hea tõstmisega oli lühike lõpuga, suusatamisega oli Niinud. Kuna esimene suusahüppemäge üldse nii vilets, kui ta oli Viljandis, ehitati siis omatehtud mägede pealt tuli kõkerdatud, siis põhiliselt olid Viljandi poisid esimesed pioneerid. Aga kuidas sa sattusid teatrisse ja konkreetselt Estonia teatris, sinu esimene mulje, sellest? Minu esimene mulje Estonia teatrist. Sõber tuleb tänaval vastu ja ütlema, et täna läheb Carmen ja tema peab seisma teise sõbraga värava juures seal korida värava juures ja sõbral haigeks jäänud, tule sina seal, miks ma ei tunne janu. Aga kuidas siis, et ei, mina tean, mul nüüd mu tuttavad juba seal käinud ja. Heakene küll, oota siis mind siin tagumise ukse juures ja läheme sisse. Skitis vees viisiskusel kõrgele pööningukorrusele solid, rõivalaod tõmmati meile mõlemile mingisugust musta trikood selga ja suured säärikud laiali ka niisugused mingit kiivrit pähe Helle pardid kätte ja teisaldas ja teine teisel pool väravat ja siis, kui inspitsient märku andis, pidime kohad vahetama ka vabalt jalutasime. No see oli siis esimene Kohtumine Estonia teatriga, laulis veel külalisena Hušeed, keegi Simberg Itaaliast ja siis Niinalona oli karm, annan endale. Siis hiljem sai ka mõned korrad veel käidud, enne kui, siis mis aastal see oli, kui ma Läksin abi koori siis ma laulsin abikooris mitu lavastust kaasa, aga muidugi selle majaga otseselt selle majaga mitte Estonia teatriga oli mu kõige põrutav sündmus see kui ma 1009 40. aastal konkursi kaudu raadiust võeti, vastu mind solistiks, esitage kava ja me lubame raadios laulda nõgus serenaadi kaubaja. Siis ei olnud seda raadiomaja veel hakatud keelduma või oli vundament juba, aga siis raadiostuudio oli siin üleval suures sinises saalis. Siin Antigic sümfooniakontserdid ja terve raadio värk, elas Estonias. Nonii, moodi saab see aeg kätte. Kavas oli trükitudki nimeliselt, mis laulud ja kõik. Nonii hommiku sellel õnnetul päeval hommikul ärgates tunnen häält, ei ole külmetanud sutsugi ei ole, noh siis õemehega poputasime, poputasime, seda ei tulnud üldse selle peale, aga helistada võid haige või ei saa tulla või ei midagi. Peab minema. Läksin siis sinisesse saali, Thekla kohaga proovitud Thekla kohal saatis midagi, pintsak maha, pintsak klaveri peale ja mikrofoni ette, niipalju siis teadsin, et kui vaikselt laulda, siis ligemale hoida ja siis kui väga kõvasti Londonis samm tagasi, need kõrgemad noodid läksid juba harjumuseks vastuslika kaks sammu tagasi. Ja siis ma vot siis oli siis mõtlesin, et soo vaat siia karvetama nüüd jõudsin. Ja see on nüüd siin, lõpeta nüüd esimene, viimane kord, et minimum nii kurvalt minema, siis läksin koju, tõmbasin sellel musta randi ümber selle. Raadiolavale saadad sa siin, oli lind lõpsis kodus üpris kena olevat olnud, et nemad olid ilustike kuulnud, et midagi seal torude ajal ära niuksed, mikrofon tegi seal tasa, midagi sealt ikka tuli. Aga siis paari nädala pärast kuu aja pärast tuli uus teada, no siis rõõmu palju. Aga missugune on sinu kõige meeldejäävam päev selle lavaga seoses selle lauaga vast võib-olla see mina 47. aastal mõlematest Estoniasse tulin, siis oli Estonia kloorias. Ja kuidas ümber siia kolis, uude majja uus taastanud Mõiak. Siis mina mäletan, et, et sellel lavalaudadel laulsin esimest korda. Rudolph, minu esimene etapp siin oli purjemis Rudolf. Nagu naljakas, et Vanemuises oli ka esimene ei, üldse esimene üldse elu esimene ja siin sellel majal laudade peal oli ka ta mul esimene, küllap siis oli ka kindlasti kõige meeldivam päev, eks. Võib-olla küll. Aitäh. Me alustasime tänast õhtut filmilõiguga Estonia 30.-lt juubelilt. Tänane viimane filmilõik on Estonia Eesti kutselise teatri 50.-lt juubelilt 1957. aasta algused. Meie õhtu on jõudmas lõpule. Tahaks südamest tänada lugupeetud veterane, kes leidsid aega ja soovi tervisele aastatele tegemistele vaatamata tulla siia majja ikka ja jälle. Tahaks tänada publikut, kes nii rohkearvuliselt on tulnud tänasele õhtule ja loodame, et teid ei saa mitte vähem, oleme ka järgmistel ja ülejärgmistel kaminaõhtutel Estonia veteranidega. Ma tahaksin lugeda teile tänase õhtu lõpumõtteks read Olga Mikk Krulli mälestuste raamatust. Ja need kõlavad järgmiselt. Estonia aastad olid minu elu parimaks ja produktiivsemaks ajajärguks. Olen tundnud rõõmu kõige üle, mida see ilus kunstiala on mulle toonud ning tahaks need sama tunneksid nii praegused kui ka tulevased lauljate põlvkonnad. Et nad hindaksid elu, armastaksid oma tööd ning meenutaksid vahel harva ka neid, kes ei pidanud vaevaks kitsukesel kütmata laval muu seasid teenida öösiti proove teha, esimese ooperietenduse maha laulsid. Ja veel soovin ma, et muusikateater võidaks endale üha rohkem tõelisi sõpru ning jääks alati selleks üllaks paigaks, kuhu tullakse avali hinge ja sooja südamega. Mulle tundub, et paremini ei oska vist juuresolijate mõtteid millegiga edasi anda. Ja tänutäheks tänase õhtu ja kogu selle suure töö eest, mida te, lugupeetud kolleegid, olete meile jätnud ja meie ette teinud, me tahaksime anda teile mälestuseks paar lilleõit sellest tänasest õhtust. Ma palun meie kõige nooremad kolleegid siia. Need lilleõied on tavalised, natukene ebatavaline ja ma loodan, et uue traditsiooni alguseks saavad olema need visiitkaardid nende lillede küljes. Nimelt teie elu kõige kaunimat ja pühamat tunnid, nagu ma ikka ja jälle võisime veenduda, on seotud olnud ju endastmõistetavalt selles majas lavaga meie lavameister Heinrich Toots, kes on üks tänase õhtuni aktiivsemaid kaasaaitajaid on leidnud meie lavanurgast veel laadikese, mis on tulest jäänud puutumata. Ja mälestustekirjade järgi on siia paika pandud 1939. aastal. Nii et nende laudade peal, millest on välja lõigatud tänase õhtu mälestuskaar, olete kõik liikunud oma higi, oma pisaraid siia valanud. Ja ma tahaksin, et see lavalauad tükikene sümboliseeriks selle kunsti ja elu jätkuvate traditsioonide pühadust ja järjepidevust. Kuulus vene laulja Fjodor Saliaapin on ütelnud, et kunst võib küll üle elada languse perioode aga ta on igavene nagu elu ise. Ja nende sõnadega. Me tahamegi anda oma tänulile teile tänasest õhtust.