Kui astud üle selle näituseruumi ukse ja ja vaatad korraks seintele siis suunurgad kipuvad vägisi naerule. Vaata siia, vaata seda joonistust, siin juba tunned kedagi ära ja jälle vaatad, kas tõesti tema? Jah, on jälle naerad, lihtsalt naerad. Kuidas õieti on, kas karikat? Turisti loomingu põhieesmärk ongi siis naeru esilekutsumine? Raske vastata võiks olla nii, et on karikaturist ja väga mitmesuguseid ja mitmesuguse hingelaadiga. Ma mõtlen seda, et ega karikaturist oma iseloomus välja ei pääse. Üks on humorist, kuid teised on sarkastilisemad. Eriti need, kes tegelevad poliitilise karikatuuri, ka seal iga korteris naeruga toime ei tule. Ja on ka selles kaks erinevat maailma on meie vaenlased, nagu olid suurima isamaasõja ajal. Ma mõtlen, et paarkümmend aastat tagasi ja kui meil oli tegemist näis fašismile tema füüreri tiga siis seal ainult naeruga, ainult heatahtliku huumoriga pole minu arvamise järgi midagi teha. Muidugi kui hästi oskad, naerda vaenlast, see on suur võit. Iseasi on, kui me näiteks oma mahajääjaid korrigeerime, mõni võtab viina seal parasjagu rohkem kui, kui tarvis, teine looderdab niisama, armastab mugavat elu. Meil ei ole siin tegemist vaenlastega, vaid on oma inimestega võrra kannatavad iganes. Ja vot nende juures võiks naer olla kõige tervitatav nähtus. Mina isiklikult pean ütlema, et mina, humorist ei ole, mind karika turistide seas humoristid ei peeta. Ja selle tõttu ma huumoriga vähem tegelenud, kuna see ei ole minu iseloomukohane. Mina olen satiirik, rohkem. Teie ütlesite, et huumor ei olegi õieti teie iseloomujoon. Ma tuleksin selle küsimuse juurde. Kuidas teist karikaturist sai? Millal te tegite oma esimese karikatuuri ja kuidas see juhtus, et vastu oma iseloomuseadusi läksite? Raske mälus otsida üles seda esimest esimest niisugust karikatuuri siirdus Pärnus keskkoolis käies väljale joonistusõpetajaks üks suurepärane kunstnik, kes äsja alles lahkus kõrges eas nimelt Konstantin Süvalu, tol korral oli tema nimi vil Konstantin Štšerbakov. Ta oli väga hea õpetaja, väga nõudlik, väga hingega, ta tegi oma tööd. Kui nagu ikka koolis juhtub, juhtus midagi nii suurt, mis just eriti ei olnud joonistustunnis ka vastuvõetav, siis ta nii-öelda kutsus väga resoluutselt korrale. Ma mõtlen poissi, muidugi, tüdrukud on alati koolis olnud palju viisakamad. Ja oligi üks niisugune juhtumeid parajasti, kuid jumala kellelegi peale seal nii kärkis ja korralikud, sest siis mina joonistasin teda. Ta oli siis suure lokkis juustega mees pikliku näoga ja mina tegin temast alateadlikult joonistasin temast šarsi. Nüüd ma oskan seda öelda, siis haaras, oli siis ma lihtsalt joonistasin õpetajaid. Näitasin teiste lähedal istuvatele poistele 100, kõik hakkas naerma. Tema märkas seda, tema ühes otsas on tõsiselt ametis ulaka poistega, teine ots klassis naerab, tuli sinna, et mis te naerate, aga see joonistus seda ei osatud ära peita või leidis lauapealsele joonistusi ja vaatas, vaatas tüki aega ja käskis, tegi, tunnistasin üles, et mina tegin ja vaatas mulle otsa ja ütles, et peale tundi tulge õpetaja tuppa. Ma mõtlesin, et noh, et võiks karistada, ole ennemgi ja kui nüüd Kavil saab, et midagi ikka nüüd tuleb pahasti. Aga et noh, mis siin ikka teha, et sai tehtud, sai tehtud. Pole enam saladamine, kutsus õpetajate tuppa, mina läksin nii nagu olin, see oli talvine aeg. Akustipalid on, ma ütlen nagu, ma ei tea, ei mingi, pange polid selga ja panin palitu selga ja siis marssisime kaks meest uksest välja, ta viis oma juurde, Koju näitas oma maali, oma joonistusi, sülitas kunst siis vot see oli üks esimene niisugune juhtum, mis minule meelde on jäänud. Tema kuidagi märkas sellest, et sellest võiks midagi rohkem peituda kuulaga, poisi temp, vaideid, seal võiks olla mingisuguseid kalduvusi joonistunud. Mahdol korral muidugi midagi niisugust asja ei, ei arvanud, et, et see joonistamine elukutseks saab. Kuid hiljem jätkus umbes analoogiline Tallinnas Kaarli gümnaasiumis käies. Joonistasime õpetajaid kaasõpilasi ja õpetajaid teada said siis palusid omale mälestuseks, neis neis tegin, vaat nii võiks öelda, et sealhulgas igal inimesel on erinev saatus, kas alati satud selle õige elukutse peale? Kindlalt ja teadlikult juba noorusest ta teab, mida ta tahab, teine otsib kaua ennem kui ta leiab ja võib-olla vahest satutakse elukutse peale ka. Nii juhuse tõttu. Kas te nimetasite mõned oma tegevusaladest enne seda, kui te jäite truuks satiiriku kutsele? No kõige esimene, millega ma hakkasin nüüd juba rohkem kui 40 aastat tagasi leiba teenima, sattusin jälle oma koolivendade tõttu kinosse reklaami joonista, eks siis oli töö ja leivaküsimus väga, sõltus juhusest, kuhu saad, sattusid. Kuidas te sattusite nii kontakti ajakirjandusega? Siis ma olin peaaegu juba 24 aastane, tundsin veidi tolleaegsed uudislehetoimetajad Jaan Kägu või Järnski olli ametliku nimega, kes oli rahvusmeeskonna jalgpallimängija vestekirjanik. Suur humorist. Kas te olete praegu kevadel? Ei, praegu? Ei isegi väga haige kah enam ei ole. Joomas ja siis sellest ajast Ants Lauteri peale kannan vaikset viha, temal ei kõige rohkem väravasse palle. Näete, isegi armas, meie kaitseb liinidest läbi ja tuli nii üks ühena väravate, siis on lööjal alati eeliseid rohkem kui väravavahile. Aga need on keik, vanade hammus. Seoses juubeliga tulevad nad kõik toredasti meelde aga nii, et pisut on ka spordihuvid siin süüdi, et sattusite ajalehe veergudele ja võib-olla küll. Kui teie näitusel ringi käia, siis väga teravalt paistab silma suure isamaasõja aegne looming nagu mingi niisugune omaette järsk etapp, sulg läks nii väga lahti, teemasid tuli nii palju. Aga see on nähtavasti ainult näilik kergus. Kas selle taga on väga suur kunstniku töö? Ma ei arva, et see oleks kunstniku töö, vaid see on kodanikutöö rohkem kodanikutöö. Sellepärast kui me vaatame kodanliku perioodi siis mõne sõnaga peaks iseloomustama olukorda minu kõrval, kui mina algasin ja tegin, olid sellised suured meie meistrid, nägu oli korri, nagu oli kruusteni jaga Tiitus juba mina oma eeldustega, kuidagi ei arvanudki, et ma nendega ühte ritta võin tulla või kuidagi nägin, et ma jään ikkagi ääremaade karikaturistiks, tegin seda kõige muu töö vahel nüüd juubeli puhul tuletada meelde oma suurt kolleegi gorit. Ükskord ta noomis mind, ütles, et kuule, sa jändid igasuguse asjadega, küll teed ühte, teist ja kolmandat kusa karikaturistiks, tahad saada, siis viska kõik muu minema siis ega mõtlemis ja siis ega töö tegemist. Ja mida ma tol korral nii sügavalt ei mõistnud, siis nüüd mõistan ma seda palju paremini. Kori isi viskas kõik kõrvaldada. Ta noores põlves ka illustreeris ja tegi muud tööd. Karikaturist võib ainult siis saada kõrgusi, kui ta ainult ühes suunas mõtleb, ühes suunas töötab isegi teises laadis joonistamine viib ja veel, võib-olla et isamaasõda ühendaski, minul vähemalt kõik need laiali pillatud jõud viis nad ühte suunda ja vajadus teha, see on sisemine seoni sisemine vajadus oli, aga, et seda kodanikutunnet realiseerida, pidin ka pingutama kõik oma kunstilised võimed ja jõud, kokkuhoid seda edasi anda. Seepärast karikatuuris nagu igas kunstis on ju oluline mitte see, et sa tahad teha, et sul on hea idee vaid peab olema ilmtingimata meisterliku silmameisterlikkuse, ta ei realiseeri ka kõige paremat ideed. Kerkib üks niisugune omapärane küsimus. Kas ei ole nõnda, et kui karikatuur on väga tabav väga, ega tänane, kas pole siis nii, et seda kiiremini ta kaotab oma löögijõu. Missugune karikatuur elab üle oma aja? Karikaturist peab palju töötama, see on nii nagu viiulimängija pead olema pidevalt treeningus ja selle tõttu ei ole ühelgi karikaturistil nii-öelda mure, et ühe töö, perearsti, neid saab ju sadasid, tehtud ja parematel on neid tuhandeid tehtud. Rohkem elavad üle need, mis meie elus tabavad. Seda üldist oleneb muidugi jõustes meisterlikkusest kuid on väga palju niisuguseid probleeme, mis meie elus on. Mis on ühepäevaprobleemid, ma olen nüüd kogu teostamas sunnitud vanu hääleti jälgima karikatuuri, milles mulle üldse ei ole aimu, kuidas ja mikspärast ma selle tegin. Sellepärast ma olen selle poliitilise situatsiooni unustanud juba ja karikatuur sellepärast ei ütle kah enam nüüd mitte midagi. Aga see on kõigi karika turistide saatused, ainult üksikud jäävad. Karikaturist kunstiajalukku ja kultuuriajalukku jääb üldse väga suure isiksusena. Eks ole ju tema vaated, seisukohad, tema maailmavaade, Se tervikuna määrab tema koha. Meie paremad karikaturistid on olnud kõik progressiivse maailmavaatega vaatamata, et nad töötasid kodanlike tingimustes, ei saa, ei noh, seda isegi eitada seda mehisust seda kavalust isegi, kuidas nad kodanlikke lehtede kaudu kodanluse vastast poliitikat tegid. Ja see küsimus vajaks võib-olla põhjalikumat uurimist, kui seniajani seda on tehtud. Kuid kui vaadata kori krusseni ja, ja teiste kodanlike paremate karika turistide loomi kui palju siiski tänapäeva mõistes progressiivset ilmus seal see on teinud nad suureks inimestena suureks kodanlikud Ena suureks. Ja see on see, mida me ei saa ega ei tohi unustada. Keda te veel peate oma loomingulist, eks eeskujudeks? Ei pea ennast nii suurt suureks kunstnikuks, et võiks nimetada suuri eeskujusid. Kuid isamaasõjal, minul jäi väga sügava mulje, jätsid Nõukogude Liidu karikaturistid maa nende käest olen õppinud, no nii poliitilist mõtlemist, poliitilise karikatuuri joonistamist, kuid kõige suuremateks ma pean praegugi, Nõukogude liidus on anna oma joonistus meisterlikku siia poliitilised teravuse ja situatsiooni kõige parema tabamisega on kahtlemata Ta kukronicsed, kelle käes on väga palju õppida, siis näiteks omal ajal ta nüüd töötab vähem Jefimov kes haruldased, üksinda võis nii tohutu produktsiooni anda sellise väga häid karikatuure, kes üldse Nõukogude perioodis on nii-öelda revolutsioonist peale kuni siiamaale olnud üks esimesi, aga samuti ka neil niisugused nimed, keda nüüd enam ei olegi nagu prodaatetcherem. Ma arvan, et on väga õige, et inimene on oma ühiskonna oma ümbruse produkt, minul maailma probleemid, poliitilised küsimused, ideoloogiline kasvumine toimus just isamaasõja perioodil. Kehtestamisel Eestis võib-olla et ilma selleta ma ei oleks võib-olla siiamaale suutnud orienteeruda neis suurtes keerulistes Väiga vajalikes küsimustes selle tõttu minu areng ja võib-olla see parim osa on seotud Nõukogude korraga kes Mulleni Ta tegi selgeks maailma suured küsimused, kui seda võib nii lühidalt öelda nisu suurte asjade kohta, kuid minu kujunemine nii-öelda teadlikuks karikaturistiks teadlikuks kunstnikuks Aldo sellest perioodist. Aga nüüd ma tahaksin tulla ühe küsimuse juurde, mis mul nii hästi südames südames pakitseb, ma ei tea, kas ma oskan teile seda edasi anda. See puudutab nüüd toda valdkonda, mida te ise võib-olla ei peagi oma kõige olulisemaks, ma mõtlen teie saatesse, selleks, et nii hästi tabada mõnda inimest. Et kui siin stendi juures kedagi näeme, siis me kõigepealt tunneme ta ära. Me tajume tema hoiakut, tema iseloomu. Me hakkame isegi tema häält kuulma. Ütleme, et Eduard Tinn me teame, kuidas ta kõneleb. Aga ma võin leida siit ka mõne inimese, keda ma isiklikult ei tunne. Aga kui ma teie silmaga haudade taga, siis ta muutub mulle kuidagi omaseks. Selleks peab väga hästi inimesi tundma. Ma tahaksin, et te kutsuksite natukene kuulajale jutustada. Kuidas algab ühe niisuguse portree loomine. On muidugi elus, nii et ühel on väga huvitav nägu, mis võrgutab kõiki port, teda portreteerib teda joonistama, tema skulptuuri tegema, kuid teisel on vähem ilmekas nägu. Ühest näost on väga kerge teha, ütleme väga tabavat karikatuuri, seal on inimene, bakter kui ka tema välised jooned muidugi, millest ei saa mitte mööda minna. Välised jooned, karakter on väga selgelt nähtav, teisel aga on ta väga peidetud. Noh, ütleme kasvõi nii, et veest, inimesest alati foto tuleb aja ja veel, aga teisest ei tule lihtsalt. Ja kui palju me isegi fotod näeme, mis ei ole selle inimesele sarnane, tähendab, fotograaf ei ole tabanud seda momenti, kui see inimene on oma kõigega keelsema näoga. Ühel on väga elav liikumine, kui teisel on staatiline ja seisev nägu, ühe mõtted peegelduvad kohe tema näos, teisel sõnadega nii varjatud, et nägu ei ütle mitte midagi. Ja selles on ka karikaturistil väga palju. Ikkagi sellega toime ei tule, kuigi seda inimest ka tunned. Veel õnnetum on sii, kui sa lähed inimesest tegema šarsi, keda sa üldse ei tunne. Peab mäluga kontrollima tema miimikat. Ja kui selles mälus ei ole mitte midagi siis vaevalt õnnestub, siis on ainult väline, kas ninad, suud ja silmad on õiges proportsioonis, et siis on puhtväline ja selle tõttu peab inimest inimest tundma. Ja siin see ei paista välja kusagil. Võib-olla et ühte neist šarlasidest olema kümned korrad proovinud, ümber joonistanud, jälle katsetanud kunstis üldse ei tunne tohi otsimise vaeva tunda olla, see on halb, see on halb. Kas see on maalis graafikas või skulptuuris otsimise vaev ei tohi? Ei tohi välja paista. Aga kas te ei tahaks siis mulle öelda, missugune on nende hulgast siin ter hästi armast? Ei, ma seda ka ei reeda, muidugi ta pakub väga palju, väga palju sisemist või nisust loomingulist rõõmu, kui sa ühe inimese karakteri tunne täitsa olemas, tabanud täitsa temast oled suutnud teha karikatuuri. Kuid kui palju vaeva teise juures sa tahad, sa tunned, et sa oled nagu ääre peale, sa oled seal lähedal, kuid ei, ei saa seda poenti, tähendab mille, mille, millega võiks lõpetada, seda ei saagi kätte ja siin on vähe neid inimesi, kes mulle on poseerinud kes poseerinud on vaid kuidagi varastad nad, noh, nii inimese teadmata, kas kusagil koos viibides inimest dub teises lauas ja sa joonistad teda või kuskil koosolekul ta istub seal, sa vaatad teda kõrvalt, sellepärast ongi profiilis liiga palju. Vaatad teda kõrvalt ja joonistad ilma. Edda märkab. Eriti kui ta poseerib sulle siis nägu, muutub Kasmite tehtuks, kuid nägu mõjub ära temal. Ilmikus kao ja mina peangi headeks porteritistideks, seda kis oskavat rõhutada midagi, natukene on ka karikaturistid natukene rõhutada olulist garantiisid ja me näeme tihtipeale portreekunstis, kuidas inimene on tehtud tuimemaks, kui ta tegelikult elus on ta tuimaks tehtud, selle tõttu Tseeniumi poseeris ja ta tegi selle maha. Selle inimesi, kes talle poseeris, ei suutnud temale andega mälust juurde panna seda sisemist inimest. Siin on konkreetselt üks grupp, mida ma panin, mis ei ole päris, arstid on selle poole peal, on poseerinud, need olid suured sõbrad Jaroslavli päevil. Põldroos ja hirv, diaLauter näidend Lauter poseeris Agritsalle partisaninisu skist sakslaste kätte sattunud vangi ja keda üle kuulatakse mehist Rotsliku nisust. Vaat mina joonistasin samal ajal, kus Agristada maalis kõrvalt joonistasin Lauterit. Ja vot siis tuli Lauterni Lauder, tegelikult ei ole nisu süngeni sellise vihase näoga, aga aga ma tahtsin teda nii huvi pärast panna, et need on Irkeis, meil tihti poseerimas seal ja Põldroos, Põldroos tolmadeid karikatuuris on võrdlemisi joonistuslik, noh, niisugune natukene rõhutatud ainult. Ja sama võiks öelda näiteks, ütleme eri laadi on need Meie korpuse sõjamehed siin välja pandud ja üldse siinjuures peaks ütlema, et arusaadav, siis ei väänam midagi eriti välja. Missugust omadust inimeses te kõige rohkem hindate? Kunstniku juures pean ma kõige suuremaks muidugi huvi, kodanikutunne peab olema õiges kohas, ilmakodaniku tunded, ainult kunstnik olla ma ei kujuta ette, on väga raske lahutada kodanikukunstnikust. Inimene peaks siiski selgeks tegema, kus ta elab ja milleks ta elab ja milleks ta tüüti. Mull oli selle saate juures väga ebamugav tee küsiteete valmistatud, aga ma pidin sellele kohe vastama. Just nende lausete mõtetega, mis esimesel momendil mällu või õieti suhu tuli. Ja selle tõttu andke mulle andeks, kui me nii-öelda võistluse ihased võrr Me, ja maha ma ütlen, et raadiokuulajaid mulle ka andestavad mõnegi ümbertringi käiva vastuse. Maha ei ole nii virtuaalsed otsekohe suudaksin. Kuid võib-olla mul on ka hea meel, et see just nii toimus. Kui mul oleks antud aega nädal või kaks nende küsimustele vastata, siis oleks nõudlikkus nende vastu hoopis suurem olnud. Ma oleksin võinud veel rohkem pigis olla koha, praegu olin. Ma tänan teid tähelepanu eest. Ja mina teid veel üks kord kuulajateni veel suur tänu ja tõesti palju head juubeli puhul gara korra.