Ringhääling tänases tähenduses ilmus alles koos traadita sidetehnika väljakujunemisega ei õige hoo sisse alles meie sajandi teisest veerandist. Märksa varem pärast telefoni leiutamist Trioufaalset levikut üle maakera tehti katseid ka selle uue aparaadi kasutamiseks muusika edastamisel pikkade vahemaade taha. Juba siis unistati sellest, et hubases koduses atmosfääris olles, kelles saaks osaleda näiteks Beethoveni helitööde kontserdil ilmub samal ajal sootuks teisal kasvõi paljude miilide kaugusel. Telefonitehnika pakkus selleks teatavaid eeldusi ja selle idee realiseerimisel jõuti ka poolele teele. Mitmel näitusel demonstreeriti elektrilisi masinavärk, kõike, mis tõepoolest lubasid kuulata, kui mingid kuuldetorud kõrvadesse või kuuldeklapid kõrvalestadele asetada lugusid, mida mängiti moodsa kõnepruugi kohaselt edastusliini teises otsas enamasti kõrvaltoas või naabermajas. Muidugi oli kõik see väga algeline. Küsimuse lahendus ei ulatunud kunstilise esitusenigi, piirduti vaid heli ülekandmise fakti kui niisuguse imetlemisega ja oldi selle üle õnnelikud. See oli toonase tehnika ime, milleks ka ta õieti jäigi. Ühe omaaegse Ameerika tehnikaajakirja andmeil kanti kvartetile Twintettide esinemisi. Seda, mida siis pisut hiljem kohvikumuusikana tunneme edasi paljudele telefoni Aponentidele samaaegselt. Nii saadi küllalt avar kuulajaskond. Muusika edastamisega telefonivõrgus, mida möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel mitmel pool praktiseeriti kaasnesid kaks põhiprobleemi. Pealt tuli tagada, et tõepoolest kõik helid jõuaksid mikrofoni idesse ja teiseks tuli tagada, et need helid, reproduktid, tseeruksid valjudena ja enam-vähem selgetena. Võimendeid siis muidugi veel polnud, need tulid kasutusele alles neli aastakümmet hiljem. Ja mikrofonid olid needsamad, mida igas kõige tavalisemas telefonitorus kasutati tuimad ja võrreldamatult kesise kui helikvaliteediga. Iga pill ja laul ja pidi siis tingimata saama omaenese individuaalse mikrofoni. Kuidas see tegelikkuses välja nägi, annab tunnistust pilt omaaegsest tehnikaajakirjast Aastast 1889 mille reprodutseerisime käesoleva nädala raadiolehes. Telefoniliine kaudu edastatava muusikakunstnike elava esinemise kestvam kuulamine mingite kõrva asetatud kummitorudega polnud just eriline lõbu. Nii töötas Edison 1893. aastal välja valjult rääkiva telefoni nüüdismõiste järgi esimese kõlari. See polnud enam tavaline telefonitoru. Ülekannet võis nüüd nautida või ehk oleks parem öelda kuulata juba suurem auditoorium. Ajaleht nendest aegadest väitis, et kuue niisuguse kõva kõnelejaga varustati tuhandepäine auditoorium eriliselt selge ja tugeva heliga kontserdist, mis samal ajal 250 miili kauguses saalis toimus. Nõelaga. Ajutiselt tegutses Pariisis isegi kompanii teatrofon kes tegeles muusika süstemaatilise edasiandmisega linna ooperiteatritest telefoniliinide kaudu. Ühesõnaga möödunud sajandi raadio, translatsiooni võrk ehk traathääling. Üritus kujunes algselt plaanitust suuremaks ja ülekanded ulatusid teistesse linnadesse Brüsselisse, Londonisse, Pariisi, mitme suurema ja esinduslikuma hotellisalongides paigutati niisuguse elektrofoonilise muusikaülekande jälgimiseks eriseadmed. Masinapilusse tuli lihtsalt asetada ühe frangiline münt, et saaks 10 minutit kuulata seda, mis samal ajal näiteks Grand Opera laval toimub algusega juhuslikult kohal. Muusikaedastuskompaniil, mis Pariisis teatrit sest traadi kaudu ülekandeid korraldas, oli oma keskjaamgi, kuhu kõik ühendusjuhtmed suubusid. Ühed, traadid tulid teatrite lavadele asetatud mikrofonidest. Teised läksid linna telefoni keskjaama ja kolmandad nendesse hotellidesse kuhunud algelised kõva kõnelejad üles seatud olid. Linnatelefoni keskjaam hoolitses juba ise edasi selle eest, et muusikalembelise Tapponendid oma soovitud ühenduse ooperilavaga nagu kord ja kohus kätte saaksid. Avonentidel samuti hotellide avalikes telefoni muusikasalongides olid indikaatortablood, mis näitasid, milline teater täiesti tema kuuldetoruga ühenduses on või kas parajasti selles teatris juhtus olema vaatuste vaheaeg. Indikaator seadmed nõudsid muidugi omaette juhtmestikku, kuid ürituse perfektsuse huvides oldi isegi sellega päri. Muusikaprogramm, mida siis tänulikele, telefoni kuulajatele traadi kaudu edastati, oli kahtlemata eriline rosolje keskjaama operaator kuulas välja, millises teatris etendus algab, ühendas sealsed mikrofonid. Need olid reas pikki rampi liiniga ja valis välja juhujuppi mingis hoopis teises teatris parajasti esitatavast. Kuid olles esimeses teatris, algas vaheaeg. Muide, süsteem ise oli mitme programmiline, korraga kanti üle kuni 15 erinevat programmi. Mõned oponendid võisid osa saada näiteks ooperist, samas kui teised kuulasid draamat või ütleme, popmuusika kontserti mõnest lokaalist. Sest eks toonagi olnud oma popmuusika Tuli isegi stereoülekanne 1881. aastal, seega täpselt 100 aasta eest oli keegi nupumees leidur pannud ühe mikrofoni lava rambi vasakusse nurka ja teise paremasse ning edastanud nendest heli kuulaja kummassegi kõrva eraldi traatide kaudu. Ometi kadus tasapikku selline muusika, otseülekannete süsteem. Kasutuselt. Ei olnud enam traat, stereot ega ka Trat monut. Küllap peamiseks põhjuseks oli fonograafi ja seda peatselt välja vahetama tõtanud grammofoni. Peatamatu võidukäik.