Elke kilk kilgi hakkas ahju taga palav, ta käib siis õue nägisel telku, näen kelguga kelgutama kihkilk, mina külviga ei kelguta, pilkas telk, ninaga kergutanica, kelguga, tõlkihkilk, edasi, jäeto oma keelkimine. Kilk keelas kerk. Jätame hülgamine kelk, keelas Kilk. Mina võin igatahes Gilgata, aga eks sina kelguta ilma kelguta pilkas kelk kilki, kui tahan, kelgutan kas või kelguta, aga sina ära kilka keeles kilkelku. Nii nad kämplesid. Kilk kelguga kelkilgiga, kuni räästad hakkasid tilkuma, ei saanud lõpuks kelgutada. Ei Dirkega kelk. See lugu on pärit Aino Perviku lasteraamatust, uusi ja vanu kurjute. Naljakas, kuidas Kilk tahab kelguga kelgutada ja kuidas nad siis nii kaua ikka oskavad kakelda talve lõpul lõpetavad, ei saanud ikkagi kelgutada. Aga kas on selliseid koolis ka, kes kelgivad? No eks ikka vahelale näiteks mõnel tuleb jälle mõni külaline, siis ta tuleb, nüüd näete, mina sain, seda on ka muidugi see on halb komme. See kelkimine jale ikeks kole komme küll, aga see jääb selles mõttes naerma. Teine, nii rumal, võib-olla, et hakkab üldse tuleb mõte pähe, et kelkida mingisuguse asjaga, see nii rumal. Mida sa naerad? Keerasime praegu rahandusteise lehe sinna väga vahva pilt. Kuidas täpilised istujad vannide kune, mitu mitut ushilased neile vett kaela, kuidas ühed roosad vaatavad kõrvalt, see on lihtsalt nii huvitav. Naljakas pilt, et see lihtsalt paneb naerma. See lugu on sellest, kuidas täpid olid nii ühte nägu, et lõpuks ei saanud nad isegi aru, kes need, kes on, nii, vaata siin veel eksamid. Mingi. Kuuri uurija, puu- ja luu-uurija luu, vegan, Lõbu, Buuria puu ühes ja see oli palju igasuguseid puid koos. Siin olid mesipuu lasipuutoobri, puu ja pesupuu, rangi, puu ja riidepuu, elupuu ja puujalaga. Puuslik. Juut suurt õieti polnudki, kui puud see oli Buuria maja. Korra tuli Buuria jälle uurimisretkelt ja tõi kaasa uue puu. Jälle üks asjapuu juures, okaspuur ja naine südametäiega. See on väärt riistapuu, ütles Buuria. Katsu, kuidas kõliseb. Kõlises küll, miks ta ei kõlisenud, see oli ju margapuu puhtast vasest. Koori jagu juba mitu koduris kooria kuud. Kuut oli kuuvalgel uurida, sest muidu jagu ei paista Amediale kooriel kuuvalge käes liiga pime, mis teha? Koorievis kuu tuppa tuli välja, et aprill. Et võib-olla ta võttis kuuese veel juustukera No ja asetada need võetakse juustukera kuu asemel lähtakse juustukerad kuu pähe lendu. Kõik need kolm on minu meelest nii vaimukalt tehtud ja kirjanik Aino Pervik on üks hea kirjanik, ma mäletan tema raamatut Arabella ja see oli tõesti hästi kirjutatud sammudel enamatki. Käinud ja Puubia Elaskortaina pead, kellel oli hirmus pisike pea, nii et siin on midagi sisse, ei mahtunud tal õige nautija, küsis tihtipeale teiste käest nõu, mida sihukese peaga kõnelus peale peaks hakkama. Nii otsusta korra peale ka puu peale ja hakkas aga jälle oma pea vaevaga peale Talleggi sihukese pisikese peaga tegema. Ykski maailmasi ei mahu mulle pähe, kurtis ta. Ega minulgi parem pea pole krites Puubjak. Iva, et kõliseb otsas. Ja mulle ei lähe ükski maailma asi pähe, kui puu peal kõva pea oli. Süda oli tal pehme. Ta oleks kangesti tahtnud taine peale head nõu anda. Puude hakkas pead murdma, kuidas tainapea peab parandada. Mõtlemine oli puu peale teadagi raske töövutist pea otsast suitsema. Tainapea vaatas keeletuna pealt, kuidas puu peada silme all pikkamisi tuha peaks muutus. Tobiase niiviisi keerlema kõvast peast lahti, aga tainapea ei osanud ta sellest hoolimata õiget nõu anda. Tainapea sai päris vihaseks. Ole sa puupea või tuhapea, ühesugune lollpea, oled sa ikka karjuste peaga hakkas taine, pea kerkima, kerkis ja kerkis, paisus lõpuks nii suureks, et talle ikkagi kuskilt sobivat lõu ei leitud. Kõik nõud pigistab. Tõstsid raamatud kõik väga huvitavad jutud vigurdajat. Teevad tuju heaks, vähemalt minul on küll teinud, kui mina olen vihane ja turris, siis mina loen Aino Perviku vigurjutte ja minul läheb puu jääks, siis mul on niisugune niisugune vigur ise ka. Mäletan, ma olin väga pisike. Ja kui ma lugesin juurdepuud isse, mina mõtlesin tahet, mina kordan ka kõik puupulgad, kokk, betoontuppe, siis pannriidepuu ja siis ma panin kuusepuukepi ja männibuketi kuhu tuli siis? Ta naeris tõesti südamest. Ikka imelik küll, kui äkki telefonilaod kõik männimbulkja kuuse, pulkeri, Webu ta muidugi kesised, mis see tähendab, ja siis ma ütlesin ka, et tahtsin tegurit teha. No neid on igasugustel naljaõhtutel võib neid lugeda, et siin on kõik niuksed, naljakad lood, arvajad, neid vigurjutte on kõige parem lugeda siis, kui nagu paha tuju ja mitte midagi teha ei taha ja nagu lugemise lõpuks unustad ära ja hakkad iseenesest naerma ja tulles üldse pähesugune, võiksid vihane olla. Eks sigurijuttudes tõetera ka sees on ja kõik jälgivad tülitsevad ja eks seda ole ka mõne pähe ei lähe mitte midagi sisse, aga siis hakkab nagu mõtlema ja õppima ja eks mõni ole ka koriaid, ma täitsa seal ikka asju ja uurid niisugusi mässimine täiesti mõtet uurida. Ikkagi on siin tõetera, on ikka igas jutus sees. Nii et võib vahel isegi neid jutte pikemaks mõelda. No ja võib külg koolilapsi ilusad, jätkub seda naeru, nalja või mida väiksem oled, seda peaks ikka lõbusamad tunnid tegema ja klassides mängitaksegi. Paljut loetakse igasuguseid naljakaid raamatuid, aga ka näiteks täna kirjandus, Tõnissoni, meiega naerne, õppisime Eesti rahvanali andeid ja eks see olegi tund, kus suid naerda. Kuidas oleks, kui mitte keegi ei teeks mitte midagi imelikku seest nii kauge nalja ka tegema? Diabola kui tunnis moodi nalja tehakse? Vahetunnis võib teha, aga ammuni kord kulus? Kui on hea nali ja teemaga ka, vasta siis Kulasse kylla ära. Isegi tunni ajal vahel õpetaja tunneb, et kuidagi teil on parem siis kui natuke naljasaate teha. Ja meil matemaatikaõpetaja fantaasiaid väga tõsine, kuid tänalidel täna nii hea tuju ja siis ta tegi meiega ka nalja ja ja rääkis niukseid, lõbusaid jutte ja meil oli palju parem töötada. Midagi naljakat teha, see on üks asi, aga sellist tõeliselt naljakat lugu välja mõelda. Kas südamlik? Ei ole minu mees väga raske, sest siis kui me isegi pidime seda rahvanaljandi, tegime jama teeksid seda oli kerge välja mõelda. Näiteks minu pinginaaber, mõtles ta, mõtles terve tunni, kuidas seda nalja kirjutada ja ka ei saanud valmis mulle tuliks terakene pähe, mis võiks nagu naerma jääda, ehkki ma hakkasin seda kirjutama ka, ikkagi see ka ei tulnud. Hästi. Vede eks päris. Raamatute või ehtsate naljalugude jaoks peavad ikka kirjanikud olema, aga noh, niisama oma lõbuks võib küll väikseid naljajutte kirjutanud. Kas te ikka tahate draamatuseleks naljakat ka? Ja näiteks nagu seal vaatakarde oma raamatuski, see oli lihtsalt minu meelest kootanud hästi kirjutatud seal naerda niimoodi, et sa ei jäta naermist järele, sest see on nii humoorikalt, aga samal ajal on ka tõetera. Nalja võib teha ja ma arvan, et seda ei keelata ka, kuid ennem pean mõtlema, kas see on nali või on see rohkem rumalus või rumal nali. Nali peaks alati paraja koha peal kaema, näiteks oleks lihtsalt rumal, kui keegi näiteks mingi raske kontrolltöö ajal hakkaks järsku vigurduma, kus see kõlbaks kuskile kõigil läheks segamini ja halvad hinded tuleksid ka, et nali peab alati õigel kohal olema.