Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav tatarlane Timur Sariippova. Tervist. Lugu, mis me praegu kuulsime, oli teie valitud. Miks laul teile nii südamelähedane on? No kõigepealt ma tutvustaksin laulu, esitajate roosa abi, pulli, ma olen isiklikult temaga kohtunud, Kaasanis väga avatud ja lahke naisterahvas ja seejuures ka väga populaarne Aarne Tatarimaal ja ka Venemaal ja isegi Euroopas. Laulu sisu oleks selline, et ära mine mu juurest, mu laps. Et see on nagu, ärge saatke oma lapsi kaugemale või olge oma lastega koos, kasvatage neid laulu sisu võiks selline olla. Ja teile läks igal juhul hinge ja on alati hinge läinud. Jah. Selle loo leidsite. Just mul on omal kaks tütart ja muidugi nendel on omad, et võib-olla nad tahavad eraelu elada, siis on selge, siis on loogiline. Aga tahaks, et nad vahetevahel ikka käiksid isa ema vaatama. Nii ta on, aga teie ise nüüd Timur kuste sündisite ja milline see teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlv. Mina sündisin ma Eestis Rakveres ja lapsepõlvekodu möödus ka Rakveres ja lapsepõlveaeg. Kui rääkida peretraditsioonidest rituaalidest, siis meil ütleme põhirõhk oli pandud selline minu vanemate poolt Te oma emakeel ja kausk, kusjuures usk oli selline ilmalik usk, see tähendab seda, et me pidime austama seda mulle vanemad pidevalt rõhutasid selle riigi, kus sa elad, selle seaduse mitte astuda üle olla mitte teiste nähtav ja samas ka olla oma usutraditsioonide rituaalidele nagu omale ja truu. Ja, ja siis põhinõue oli selles, et kodus rääkida ainult tatari keeles. Isamad alati rõhutas kõleta välja või kuhugi sõpradega, palun räägi eesti, vene või ükskõik millises keeles. Aga kodus palun ainult tatari keeles. Tänu sellele on mul nagu see keel meelde jäänud ja ma ütleksin isegi, ma läheks isegi natuke kaugemale, et ma olen ju suhtlen paljude meie põlisTatarlastega, kes siin Eestis on sündinud ja kelle esivanemad ja esivanemad tulid siia Eestisse. Nemad pole ka oma keelt unustanud, kuigi paljud meist on assimileerunud, ütleme kes on venelasega, kes eestlasega abiellus, minu õde elab juudi rahvusest meesterahvaga, ütleme nii. Ja samas nad pole oma keelt unustanud, see teeb rõõmu. Kahtlemata teeb see rõõmu ja nii siis teie kodus oli mõistagi kodune keel, see tatari keel. Aga kuidas eesti keel tuli, pandi eesti koodi? Olivia ikka Rakvere esimeses keskkoolis õppisin ja sai selgeks, et õmblus, ka sõbrad, minuealised, kõik olid eestlased, oli ka venelasi ja keel tuli suhteliselt kergelt kättemaised. Mõnikord tagantjärele mõtlen, et mitmeaastaselt ma seda eesti keelt hakkasin äkki mõni puhtalt. Ausalt öeldes ma jään vastuse võlgu. Lasteaias käisite ka? Ei käinud lasteaias, aga pioneerilaagris käisin küll. Et ühesõnaga oli piisavalt võimalust eesti keelt rääkida ja eesti keel on otse loomulikult selgemast selgem, kas Rakvere linnas oli teisigi tatari peresid? Ütleme, seal Rakvere linna lähedal maal oli kindlasti, aga siis oli suurem osa selle Rakvere linn oli selline. Kuidas mõtlesime saar, linn, sõjaväelasi ja siis nad ikkagi huvi mõtteski, Baskeerid käisid ja siis tatarlased ja tundsid huvi, et kas siin on mõni tatari perekond, siis nad käisid ka meil külas? Jah, aga noh, nüüd on absoluutselt meil on side katkenud nendega ja praktilised praegu minule teada olla andmetel Rakveres vist ei ela ühtegi tatarlastele. Küll aga mujal Eestis, aga just Rakverest annad. Ja Rakveres oli üldse, kui ma ütleksin, oli ainult üks perekond, see oli meie perekond. Suhtlesime rohkem, nii, ütleme Tallinnas mulle, et sugulased ja vanemate vanemad elasid Tallinnas ja siis me ikka koolivaheaeg ja suvel talvel ikka pidevalt käisime Tallinnas, suhtlesime ja samas ka teiste tatarlaste, kes elasid Tallinnas. See teie pere rakveres elas isal-emal, oli seal töö. Ja ja ema töötas apteegis isali kaupluse juhataja mõisa lahkus, suri noorelt 52 aastaselt, aga ema suri 25 aastat tagasi ja aga ikkagi mõtlen, see on siiamaani vere iseendale truuks jäänud, et kodus palun ainult oma emakeele, seda ma sisestan oma kahele tütrele abikaasale, tuleta meelde. Ja siis tore on kuulata, kuid kava emakeel on meeles ja selge. Teie abikaasa on ka mõistagi tatari rahvusest, aga Rakveres kui kaua te siis elasite Rakverest sai keskkool läbi või? Ja Rakverest sai keskkool läbi ja 1966 ja sama aasta septembris tulin Tallinnasse, astusin merekooli. Õppisin seal neli pool aastat ja siis noh, ei olnud, mida ei pea, hakkas keelu Lunema. Nõukaaeg siin oli ainult vene keel oli lubatud, isegi eesti keel ei olnud lubatud. Merekoolis ka mõistagi vene keeles. Ei, meil oli Eesti grupp ja aga ikkagi ütleme, juhtkond ja kõik olid venekeelsed inimesed. Erialaained olid vene keeles ja, ja oli väga palju oli poisse, kes tulid, kes ei osanud absoluutselt vene keelt ja siis nad ikka õppisid seal asja selgitada, muud üle jäänud. See aeg oli noh, ütleme mereväeamet oli vägagi popp amet, selline. Võib öelda ja. Kuidas teie elu edasi kulges, siis lõpetasite merekooli, mis siis sai? Merekooli siis olin kolm ja pool aastat olin Eesti merelaevanduses ja, ja siis tulin sealt ära, siis ma 1974 sügisel läksin kiirronimiskalurikolhoosi tööle. Seal oli 20 aastat kalalaevas mehaanikuna ja pärast noh, juba 80.-te lõpp 90 algus, siis juba hakkasite viisa vaatama, kus midagi. Ja siis paar-kolm aastat oli niisugust, noh siin töötasin, seal töötas ja siis 94. aastal läksin Tallinki tööle oli seal 20 aastat ja nüüd 19. mail see aasta tuli näha, aitab 45 aastat merel. Tuleb ka noorematele kohta teha. No, vaat kui palju niimoodi arvatakse, mitte liiga palju just, aga siis ühel hetkel jäitegi Tallinna elama tell oli perekond naisega. Tõstsite te, kus ikka Tallinnas? Vaadake meile meile, noh, mina läksin. Kuidas ma ütlen teile, läksin mööda seda rada, meil ju tatarlastel jääb asi väga lihtsalt, sa oled nädal või kaks tuttav. Pea aset asud tatarlane ja kohe sa pead abielluma, kui sa hakkad seal venitama, venitama, siis hakatakse sulle pinda käivad, mis sa ootad ja mis sa ootad nii ja naa ja kaks nädalat, kaks nädalat, kaks nädalat ma ei lähe, aga ei õpi inimest tundma. Näete, mingil määral isegi võiks asja kommenteerida niimoodi, et noh võib-olla ma oleks taht isegi veel kauem oodata, kusjuures ei tahtnud nagu ema põhimõtete vastu minna. Ta nagu kasvatas meid ja siis mõtlesin, hea küll. Kes siis pinda käis, vanemad või abivanemad ikka vanemad, naise vanemad ka vä? Naise vanad, võib-olla vähem, aga ema just pidevalt ütles, et kuule, et mine jälle, helistati sulle, kas sa käisid seal ja lõpuks mõtlesin, et nüüd on korras, mõtlesin ainult pulmad ja registreerima ja ongi asi otsustatud. Jumal tänatud. Läks ilmselt täkke terve elu koos elanud, suurepärane, aga tatari peredes on see kuidagi väga tähtis, sest jah, et ma ei tea, mis pilguga te vaatate täna ringi, kus siin, Euroopast rääkimata, aga Eestis on nagu öeldakse, selline elukaaslase moodi tulnud ja et sellesse asja suhtutakse palju kergemalt. Ilmselt tatari perekondade niisuguste väärtushinnangutega see kokku ei lähe. Ei, absoluutselt mitte ja teate, siin mängib ka oma osa, on väga tähtis roll selles, et ütleme, need, meie vanemad esivanemad olid, ma ütleks, et sügavalt usklikud, ütleme nii, et see on vana tõde, et iga tatarlane, kes sünnib son, moslem ja maast madalast talle õpetatakse, mitte ei rõhutata mitte sunni vilistada, lihtsalt õpetatakse neid põhitõdesid. Ja, ja siis noh, keel muidugi usk ja siis loomulikult silla käib ka, ütleme, perekonna perekonna nagu ütleme tulevik ja kuidas võib-olla sellepärast võib-olla sellepärast, et noh, võib-olla minu sugulased on ka palju tassimileerunud, aga ma ütleks, et nad halvasti elavad, saame nendega tihedat kokku. Ja jaks räägime tatari keeles või räägime eesti keeles. Kõikand kehitab õlgu, ütles, et rääkige, ma ütlen, et et ega mingeid pahandusi, teki või vasturääkimisi, kui me omavahel paar sõna tatari keeles vahetad. Ei, absoluutselt mitte. Ja seda meeldiv kuulata. Aga ilmselt on siis nii ka, et ükskõik kui assimileerunud üks tatarlane või tatari pere ei oleks võtnud omaks seal selle maa kombeid ja tõekspidamisi, kus ta parasjagu elab, aga ikkagi need niisugused oma rahvuslikud kombed ja ellusuhtumised ja need ei kao mitte kuskile. Ei, loomulikult mitte, võib-olla need kombed on, noh, need on, ütleme nii koja sajaprotsendiliselt siin kui meil, et need ei kao kuhugi, noh, kombed võib-olla tõesti noh kuidas teile öelda nüüd kombed kombeks. Et no ütleme nii, et tatarlased ju sealiha ei söö, eks ole, selleks komme, eks ole. Aga võtan ennast, tunnistan ausalt, ma olen jah seda söönud, sest et kuidas ma, kui ma töötasin merel, mis ma ütlen, et tehke nüüd mulle eraldi menüü, ma ei saa seda, ma muutun lihtsalt naerualuseks. Täitsa naerualuseid, mingi klouniks. Aga, ja minu käest küsiti ka, et kas sa sööd, mõtlesin loomulikult see noh, mis on imelik, isegi plaanis on kirjas. Et kui ei ole enam midagi süüa, ütleme, kõlbab sealihaga. No absoluutselt kulgema tunnen teisigi tatarlasi, sealiha söövad. Ja midagi hullu pole juhtunud, aga aga samas seal ütleme, kui meil on niisugused ütleme, suruma aastapäev või vanemate esivanemate sünnipäevad või siis on ikka meil põhiline toit, mis domineerib, on ikka, ütleme meie notaritoit, mida ei saa ühegi teise toidu vastu vahetada. Seda ma olen siin oma eestlastele kolleegidele toon, teinud, statsid, kuule, tõesti on hea, et kuidas seda tehakse, mõtlesin, oi, see on väga suur. Ja ma ei räägi seda parem. Kui arvesse võtta kõike seda, kui tähtsad on ikkagi traditsioonid ja teatavatest asjadest kinnipidamine ja, ja teatavate asjade tähistamine ja nõnda edasi, kas võib öelda nii, et tatarlaste jaoks näiteks sugulased on tähtsamad kui sõbrad? Teate, ma ütleks niipalju, võib-olla, teinekord ma ütleks, et ma ütleks, et kõik sugulased on tähtsamad, mul on isegi sõpru, kes on mulle lähedasemad võib-olla isegi kui mõni sugulane maitset, kõik mitte kõik see on minu enda arvamus, kindlasti on majja selleks hetkeks ei kahtlegi, on, ma olen siin teistega suhelnud ja ja, ja tõesti, sõbrad on teinekord elus ja, ja nõuannetega isegi tähtsamad. Selles suhtes on mul absoluutselt õigus, ma rõhutan veel kord, see on minu enda arvamus. Isiklik. No mis on need asjad, mis toovad sugulased, kui ma mõtlen, no kokku võib saada kus iganes ka kohvikus tänava nurgal, aga ma mõtlen, et millised on sellised teil neid sugulasi ju Eestis ikka on millised on need sündmused, kus ei tule kõne allagi, et sa seda ilma sugulasteta tähistaksid, mis kindlasti peaks laua ümber palju rahvast kokku. Noh, vaadake, meil on viimasel ajal mingisugune noh, väga kurb tendents, aga me kohtume surnuaial ja kunagi Me kadunud Dajan Ahmetov, iga seda arutasin teemat sei Fullen Timuriga, et kurat, vaata, mis toimub. Me saame kokku surnuaial, teeme seal laupäevad, koristame, keegi on lahkunud meie hulgast. Aga siin on, ütleme näiteks aastaid kolm-neli tagasi oma suvilas korjan kõik oma sugulased kokku ja teate, kui tore oli seda omavahel rääkida seal noh, paljud ei tulnud, olid soolased ja olid ka eestimanni põlistatarlased, nende lapsed, lapselapsed. Ja tuli välja nisukene tõsiasi, et nad on kuulnud, et selles perekonnas elab selline inimene sellise nimega absoluutselt üks läinud ja siis oli väga meeldiv, nad said kui LS tuletasid meelde, kui nad väiksed oli. Me käisime seal, käisime siin ja et sellised asjad on väga-väga lisused, meelde jäävad. Aga siis on ka kultuuriseltsid, korraldavad siinseid Fullen, Timur korraldas, siin, ma ütleks, oleks pool aastat tagasi võtta tariinisuste rahvuslike roogade päev, oli seal palju inimesi olnud, aga noh, tuletasid meelde, kuidas seal tead ühte toitu, teist, kolmandat, aga siis on ta ütleme, usub, saad usu pühadeks ikka käib suhteliselt vähe inimesi, sitemini seal kaks korda aastas on vastu püha. Ja siis nagu see alastus peauksel, lammast veristada, akse niisuguseid asju ja mina olen nendega käinud seal kõigil, aga aga tatarlasi suhteliselt vähe ikka peab seda tunnistama. Tuleb niikuiniisugust, ei, on kindlasti, aga ma ei mõtle neid põlistatarlas jussi, aga Maardust käivad ja Kohtla-Järvelt Jõhvist tulevad ja nemad on need, kes juba tulid peale sõda siia. Aga meieni ma pean nende kahjuks ütlema nende kohta, et jah, vähe käivad. No te olete öelnud, et teie suguvõsa on umbes 20 inimest, elavad Eestis, palju neist Tallinnas. Põhiliselt ongi Tallinnas ja õde elab Tartus ja siis vanatädi, elab Ameerikas ta 80 seitsmeaastane. No teil see niisugune kogukonnatunne või niisugune side teie vahel, see on tegelikult ikka päris tuge, sest et mulle meenub, mida rääkis Timorsi Fullen, kuidas noh, ütleme, et kui on ka üksikuma inimesega tegu, kes on lahkunud parematele jahimaadele meie hulgast on täiesti selge, et kogukonna inimesed hoolitsevad ka tema haua eest. Vot teil ei ole selliseid asju, et mingi haud unustatakse ära ja jumal teab, kes seal oli. Et see kõik on hoolitsetud ja veel ma mäletan, mida Timorsi Fullen rääkisime vanaisast, et oli niisugune kooskäimise magnet, pise, tema vanaisa seal nõmme aias, kuidas kõik kogunesid ja rääkisid juttu. Väga hästi on meeles ja nad elasid õiega ja nõmmel idakaarest. No ma olin peaaegu ühevanused ja siis seal ikka tegime ulakusi ja, ja siis, ja seal ikka tulid kõik kokku, kes käisid Nõmme turul siis alati pildid sealt läbi astuma, jõudsalt samovar see podises kogu aeg seal joodi teed ja räägiti elust-olust ja käis aias Aias aias ja suvel põhiliselt. Sest mina olin lihtsalt suvevaheajad, olin põhiliselt Tallinnas, sisime Timoliga seal tihti, saime kokku seal. Aga mis puudutab siin vanurite ja see on absoluutselt õige, sest et ütleme nii, et ei ole minul raske mööda minna, siis seal vaatad, autol pole sugulasi, pole kedagi, ikka tõmbad seal rehad ilusti puhtaks ja iseasi, kas sa sinna lille paned. No milleks, aga põhiliselt aud oleks puhas ja ja, ja siis väga-väga jah, on küll absoluutselt, et õige, mis ta rääkis, on künni. Kas sellises austavas suhtumises vanade inimeste vastu, võtame nüüd siia juurde ikka ka veel elavad inimesed, et kas on ka midagi täiesti erilist esile tõsta, et mul ka kuskilt kaugusest meenub, et ikka niimoodi väga-väga aupaklikult on need suhted tatarlastel vanade inimeste vastu. Ja kindlasti vaadake, siin on, ma juba eelnevalt rõhutasin, on veel kaks usupüha on paastupea ja siis on ka see alas, kus lammast veristada seal ja ja seal on kohe, noh, see on juba nagunii. Nii on koraanis kirjas seal ja nii et sa pead kõigepealt seal osa jätad omale sellest lambast teise viid kindlasti vanuritele või kes elavad üksinda. Ja siis kolmanda jagad sugulastele, see on juba, see on juba niivõrd sisse juurdunud, et sellest ei ole pääsu. Ja iseasi ju, noh, kui suure tüki sa selle viid või ja siis ütleme näiteks siin palvust aeg, reedel oma suur palvus, Maleri, saanud seal näiteks mõni haige inimene või, või vanur Ikannatale seal euro või kaks. Ega asi ei ole selles, et sa võid talle ka 100 eurot, et anda, ega summa ei ole absoluutselt, peaasi, et sa annad talle kasvõi 50 senti ja siis on nagu Novskine pühalik asi, ütleme nii, austus vanainimesest, just nime, kes elab üksinda ja, ja siis küsitlejad, kuule, kas sul on vaja midagi, et lähme poodi seal tahvel šokolaadi või? Või tee kõrvale jood kodus ja vot nii veel see asi ei pea, see kõik on õige. Ja võetakse sellest pakkumisest kinni ja teinekord tõesti öeldakse, et jah, et oleks vaja küll. Jaa jaa, ei no muidugi ta võib-olla inimene veel vanurid just eriti, ega nad ei kunagi, ei ei kurda, et ei hala, et kui need mul on ikka nii raske ja kolmas, neljas asja. Aga lihtsalt ütlevad aitäh ja loeb sulle seal oma palve seal midagi, seal omad. Meeldima mõtiskle huvitav protseduur. Ütleme siis nii, et siit teie praegusest jutust tegelikult juba loeb välja, et mis on olnud need sellised eetilised põhimõtted, mis te olete oma kodunt kaasa saanud, aga, aga siiski, et võib-olla natuke põhjalikumalt, et millised tõepoolest olid need vanemate sugulaste tõed, nõuanded, mis on teid terve elu saatnud meile, kui te nii-öelda piltlikult öeldes koduukse kinni panitavat, millega te läksite ellu, mis teid niimoodi. Ja need just samas need asjad, mis me just praegu rääkisime, kõik, et vanurit aitamine kindlasti ja ja lugupidavus nende vastu viisakus, no kindlasti mitte keelt unustada, absoluutselt siis usutraditsioonide jätkamine nii-öelda, mitte sügavuti, aga niimoodi, et mitte endale häbi teha. Ütleme, siin, lähed kuskile tänavale, midagit, 100 aja omale mingit rätikut või mingid maskid ja ja mul on hästi meeles, kui ema alati ütles, et ära sa jumala pärast rätikut pane, tütreke, et kui tahad kuhugi minna pühakotta Tarmo seitse või või kutsutakse meid kui külla palun, siis ja aga mitte mingil juhul tänaval ennast teha mingiks narriks või klouniks teiste inimeste ees. Et kui me ikka käime siin tänaval teiste rahvuste keskelt, oleme ikka jäme eurooplasteks võitav konkreetset eestlasteks, just need põhitõed on kogu aeg kohisevad peas ja nii jääb, lihtsalt jääb meelde, ei ole midagi teha. Aga samas mitte kõik ei mõtle nii. Ütleme lääneriikides, seal on selle asjaga harjunud. Tõesti, vabandasin malet käin Hollandis seal kuidagi, nad ei pööra sellele üldse tähelepanu. Muidugi kui seal tuleb keegi maskiga, siis on natuke imelik küll. Aga meil on alati seda pageeritud öeldud, palun, meil on omal see pühakoda, mošee, tulge sinna pandomaal rätikud või kui tahate, pange maskid ette, aga ärge käige väljas ja ärge eralduge, sest inimmass pole vaja seda teha. Elate Eestis ja hoidke seda ilmalikku islamit, seal, seda austage seadust, austage teisi ja iseennast ja oma pereliikmeid. See kõlab äärmiselt arukalt, jah. Aga ütleme nii, muidugi paljudele ei lähe see nagu korda, eriti araablast. Kas ta siis olgu, ega nad ei ole nüüd nii, nii sõjakad ka, et nad on mulle ka rääkinud, siin on tulnud ette, et miks sa parema käega lusikat võtad, miks sa vasaku ja miks kahvel peab paremas käes olema, luba ei tohi olla? No ma ei pööra tähelepanu, mõtlesin, okei, ma jätan selle meelde. Ma rohkem enam nii ei tee. No ja sellest piisab nendele. Nii et ei ole mõtet rääkida, ma olin juba küllaltki, noh. Ma ütleks, et ma mingi elu näinud, aga ma olen ju kõike seda läbi kogenud ja samakas, ei, Fullen Timur, seda me oleme praegu nagu kahekesi eestvedaja ja teate, kurb on vaadata, meie seljatagune tühi pole enam, kes seda asja võtaks nagu oma kätt hakkaks edasi viima. Teeb kurvaks natuke ja häirib isegi. Tõesti, meil on väga vähe jäänud eriti, no minuvanuseid nooremaid vanemad inimesed on juba lahkunud meie hulgast. Aga, ja ütleme, siin Maardus on väga tugev, väga tugev kogukond on seal tugevamaid seal nendel siis noh, Kohtla-Järve, Narva, Jõhvi, nemad on kuidagi. No ütleme, vähem aktiivsed, aga ikka võtavad osa nendest võtavad osa sülle. Ja teie tunnete koos oma nimekaimu teise Timuriga, et ei ole enam nooremate hulgas seda inimest, kes ütleme, kõik selle asja enda õlgadele võtaks nagu seda tatarlaste elusin edasi viiks, kui teie, ütleme nii, et tunned, et ei jaksa enam või et on juba oldud ka. Noh, absoluutselt õige, sest et alati kui me siin taga noh, oleme kokku saanud, siis räägime kõigis asjad ja lõpptulemusrikkam meil ühine, et mis me edasi teeme? Aasta ütleme seal viie või 10 pärast ja me ei ole ka igavesed. Aga siin on üks huvitav inimene, nagu Dajan Ahmetov, poeg Iskander ja nii vaikselt hakanud juba uurin, ja kuidas need asjad on, need, mis sa arvad sellest? Jah, ta ei anna, meetov hilisemalt, ei anna mett, oli siis teadupärast varalahkunud eesti näitleja tatari rahvusest. Kuidas tema pojal Iskanderil lähetena. Temal, ma sain aru, et ta on ülikooli lõpetanud, riigiteadust on tantsusuhteliselt terane ja väga aktiivne ja samas ka tema tütar ka tütar ja mis on kõige olulisem, et nad ei ole üldse absoluutselt oma emakeelt tutvustavad? Absoluutselt mitte. Vot seal Dajani teene. Samas ka Dajani abikaasa Ilse teene, tema tuli ju. Dajan ütles, et ma tõin naise kaasamist, mõtlesime väga tore. Esimene asi, ma õpetan teda eesti keelt, teated õppis poolidest aastaga, õppis eesti keele ära pooleteist aastaga ja see on ka üks perekond, keda ma austan just sellest usutraditsioonidest ja emakeel ei ole unustatud minu arust väga positiivne. Nii et teie vaikselt näete viskanderis nii-öelda selle teatepulga ülevõtjat. Ja no ma ei anna absoluutselt 100 protsenti garantiid, kas asi õnnestub, aga noh, võib-olla isegi õnnestub, sest et nagu ütleme, pind on selleks olemas, täitsa noor, energiline ja absoluutselt absoluutselt. Selleks küll tore, no seda enam, et nagu taaskord jälle teie nimekaim rääkis, et kui Eesti hakkas iseseisvuma, kui intensiivselt tatari kogukond oma sümpaatiat selle asja suhtes avaldas ja. Teate, see oli see aeg, kus me olime, lihtsalt see oli fanaatik, selline, et kõik olid nagu fanaatikud, kõik teeme seda, teeme kõik, nagu väidab, vabanesid aelatest, ma mäletan, meil oli 88. aastal oli rahvuste foorum tehnikaülikooli aulas ja ja, ja siis oli mõned osa kartsid seal, et võib-olla asi ei õnnestu. Aga siis, kui see asi aasta-kahe pärast rahunes maha vaadati, asi on siis teate, tekkis täiesti fanaatiline asi. Siin me juba tänu ta ennast meetovile Me leidsime, saime Soome tatarlaste, kukkusin, olidki jalgpallid, siin olid igal spordivõistlused kokkusaamised. See oli fantastiline, aga nüüd nüüd on nii, nagu ta on, kõik need noored on juba isadeks saanud ja nendel ei ole tahtmist, elan eriti ja no ma ei tea, kas tahtmist, vahel pole jaksu, eks ole, võib-olla tõesti oma pere ja töö ja eks meie see elu on niisugune, nagu ta on ja aga siis oli tõesti seal ja, ja ütleme, need, need tutvused ja need mälestused on kõik jäänud siin ütleme, videote peale. Väga huvitav neid pärast vaadata. Ta teeb kohe rõõmsaks, teeb, siis on asi toredad ajad, olid, ei saa midagi öelda. No me oleme muidugi natukene rääkinud küll, võib-olla piisud üldisemas laadis, aga kui me võtame teie tänase kodu. Timur, Sarifo, kas võib ka öelda, et ütleme, kui teie koduuksest sisse astuda, et siis mingil määral nagu killukene Tatari maad, kus te küll olete ennes nüüd hiljuti käinud ja, ja sellest me veel räägime, aga et on selline väga tatari kodu koos köögi ja muude asjadega või on ta selline tatari eesti kodu? Sellega ei, absoluutselt, on ta killuke Tatari maad, kavandab noh ütleme, alustame, alustame kasvõi juba keelest. Siis kommetest, ütleme nii. Kui istume laua taha, siis me alati ütleme, Amin alla, väärjumala õnnistagu. Sööme ära liiga, ma ei tea, sa, käed iseenesest tõusevad. Nii ta on, midagi pole parata ja siis no muidugi keel ja muidu tütred teine tunnustavad ära, kui tuled külla, et hakkavad seal vene mõtlesid, mida te eile ma rääkisin või unustasime ära hea küll siis räägib. Aga siis noh, söögid näiteks sööme seal, abikaasa valmistab neid rahvustoite teinekord teinekord nädalas ikka kindlasti. Aga see killuke Tatari maad on seal kindlasti, ma isegi läks kaugele. Killuke Tatari küla, kus me olime, nii et selles suhtes küll jah, see on absoluutselt õigedel, mis te ütlesite tõesti killuke võib-olla noh, kindlasti on ka seal midagi eestimaist ka. Kindlasti on, ütleme üks protsenti, 20 või niimoodi seal meie pildid ja kus me käinud oleme ja ja, ja siis vaatades neid fotoalbumeid kõik ja on kindlasti ei ole nii, et raudselt dance, tatari, aga protsenti 80 absoluutselt kindlasti vä. No see Tatari küla pakub muidugi huvi, kus te käisite. Te olete öelnud, et esimest korda külastasite te siis oma isaisade maad kaks aastat tagasi, täpselt nii. Miks, miks te seda varem ei teinud? Tunnistan ausalt, ühesõnaga tunnistan ausalt, et teate, ma ei ole niisugune eriti noh, ringi sõita ja mul siukene lembeline, ma ei ole action teil ausalt. Eriti mis puudutab lennukit, jaajaa lennukis, lennukis, lenda, mis on minule jube, jube mulle see on nagu öeldakse, nagu härjale punase näitamine. Mulle on siin pakutud kolm-neli korda minna Hatsile sinna palverännakule, ma olen keeldunud absoluutselt Timorsi Fullen, läks, ma ütlesin. Kuule, kas sa mõtled ka, mis sa teed? Ja küll ma käin ära, küll ma siis räägin. Kuhu see palverännakul mekas ikka see kõige põhilisem palverännaku, ma mõtlesin, et võib-olla Tatarimaal ka. Tatarimaal on ka, ma räägin sellest hiljem. Ja ta ütles, et kuule, see on fantastiline, see on hoopis teine maailm, hoopis teised inimesed. Kujutage ette, kui seal on kolm, neli miljonit inimest, tuleb kokku, iga aastaga suureneb, seda laiendatakse ja väljas päikse käes, päeval on seal neli-viiskümmend kraadi. No mulle on absoluutselt vastuvõetamatu. No vot, see on üks asi, aga nüüd kui tulla tagasi selle maale sõidu kohta, siis suur tänu Soome tatarlastele, nemad pakkusid välja sellise võimaluse. Just, et me oleme nagu ühekandi inimesed, meie esivanemad on lihtsalt maalt pärit, et küsiti, et kas olete nõus tulema, võtsime ja kindlasti. Ja siis me Helsingist on meil see esimene reis, oli need Helsingi kaudu Moskvasse siis Moskvas olime ühe päeva. Kohtusime seal Tatarimaal esinduses, väga-väga tore oli, kõik oli ilus ja siis sõitsime olime nädal aega Tatarimaal. Mina kujutasin mulle, see pilt oli hoopis teine, kuidagi ma ei kujutanud ette, teate, nad ikka elavad tõesti väga hästi. Väga hästi. No räägitakse küll, et majanduslikult arenenumad piirkond Ja, ja samas ka teate, inimesed on arenenud, et sa võid temaga ükskõik mis teemal rääkida, ei hakka sulle mingit jama ajama seal ütleme et see või teine Ta räägib konkreetset asjadest ja, ja keelega ise tunnistab ja et meil on ikka keelega suured probleemid just vene keelega. Kõige huvitavam just tuleb välja niisugune aspekt, et see Misty, Novgorodi või see oblast, kus me olime, nemad on rohkem moskvapoolsed, aga jälle siis nemad nagu eriti aktsepteeri kaasani inimesi seal, noh, seal on, Kaasanis ka käivad, aga kuidagi see vaekauss kaldub Moskva poole. No see selleks. Ja, ja siis üldiselt nendes eluolu kõik ja, ja kui sõbralikud nad on, jumal hoidku, nad tulid seal tänaval soome tatarlastele paljusid sugulasi veel ellu ja minul polnud mitte kedagi seal ausalt öeldes minu poolt ja abikaasal elab seal tädipoeg elab ja aga väga, väga vinge elu väga vinge loonud. Igas külas on oma mošee ja nüüd see aasta augustis, kui me käisime seal oli nii, et 25 aastat möödus nende mosseede restaureerimise, mis siin omal ajal olid kõik maha tõmmatud, olid mingid laod tehtud. Ja siis oli ka Moskva selle mošee semise suur mošee on selle ütleme ase, vaimulik oli, tema oli sealt kasvates külast pärit ja ja väga lihtne, mis ta oli 37 aastane, väga lihtne, selline ja väga arukat juttu ajas seal. Ja siis Ühes õnnistas nagu neid sisse kõik uuesti, need no ütleme, nii, õnnistas no ma ei oska öelda teile, kuidas seal tatari keeles asi jäi. Aga räägime eesti keeles, nii on, ei ole arusaadav, nii teile kui mulle ja siis ta ütles ka, et väga suur probleem on just see assimileerimine ja keele unustamine need asjad ei ole ainuke Eestis, mis seal toimus, on igal pool nii ja nüüd ütles, et ongi suund võetud sellele ja Kaasanis. Nüüd see aasta käisime, räägiti ka väga palju sellest. Ja mis oli kõiguvitas, selles oli üks perekond Kaasanis see aasta kes tulid külla Uus-Meremaalt, tulid Uus-Meremaalt, nad on 20 aastat tagasi sinna sõitnud, ma ei küsinud, misjaoks ja tulid otsima oma tütrele meest, kaasanist, puhast Tatari meest, kuidas selline otsimine välja näeb? Noh, eks nad siis pöördu. Pöördusid selle Tatari kongressi esimees oli seal natsa kiiruv selle poole ütles, et võib-olla aitate. Aitan muidugi hea meelega. Et toogaga neid rohkem juurde siin, et noh, et noored nagu. Aga tütar oli ka ikka kaasas. Oli kaasas ja mina ei näinud seda tütart ja isa ema oli seal ja ma ütlesin, et milles on asi, kas meil ei ole, meil ei ole normaalset inimest, normaalset meest, mul ei ole Väimist võtta. Ma võtsin ette, tulin siia kaasanisse, mind ajas nagu noh, imelikus kuidagi imelikus, aga tekkis vastakad tunded, aga pärast mõtlesin, et ju siis tal on õigus seda teha. Igal inimesel on õigus. Inimesed on erinevad ja kombed on ka erinevad, aga samas te olete öelnud, et elu on seal ikka väga teistsugune. Seetõttu on Eesti minu kodumaa. Ja, ja, ja loomulikult ühesõnaga, kuidas ma ütleksin, et noh, mõnikord vaatad küll, et müük selle juba naisega arvutasime, müüksid sealt suvilama korteri paljumises, saaksime, tuleks elava, mõtlesin ja edasi, mis saab? Mõtlesin missi, seda ei midagi, noh, et ikka vot siin on, et mul siin sugulased, aga teatega siis seal ei ole, nii et sugulased, võtad su kahe käega vastu ja jäävadki sind nagu kandiku peal kõndi. Ei, sa pead iseenda eest koolis väga tore, kui seal sugulased on, aga no vot, ma enne rõhutasin, aga igasugune ei ole selline, ta võtab su avasüli vastu ja ma teen sõjaks kõike, umbes nii. Aga ei, noh, see oli mingite oma tunnete väljaajamine, kuidas näed, kui ilus siin tore on, Tatari keel ja kõik ja puha ja ilusat elad ei, mitte mingil juhul ikka Eestis ja jääbki. Aitäh. Timur Sarifow, et saite aega meile siia saatesse tulla ja te olete välja valinud ka saate lõpulaulu. Ja selle nimi on minu sünnimaa või minu kodumaa. Noh mina seda kvalifitseediksima kui Tatari hümni, seda igal pool lauldakse, lauldakse tatari keeles, seda lauldi ka Kaasanis seal. Ühesõnaga, kui meil see asi ära lõppes, sealmaal samamoodi. Ja seal Rust lam, jahin, see on üks väga kuulus helilooja ja ja kirjutas sõnad ja muusika, nii et tasub kuulata ja esitab selle Hei, tar või Haider Peegisse, väga kuulus tenor, kes väga noorelt suri, ta isegi skaalas laulis. Kaasanis on tal väga uhke mälestusmärk pandud sinna ja et on tegemist sellise inimesega. Nüüd ma kogesin seda isiklikult, milline rikas on meie ajalugu? Suur tänu veelkord ja kuulame siis seda lõpulaulu, mille te olete välja valinud ja veel olid stuudios ka Haldi, Normet-Saarna ning Maristomba kuulmiseni.