Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, ersa Lääne Natalia prossimovaja Komilanna Natalja kaano, tere, tere, äsjakuuldud laul, kõlas Natalja prossimova suust, aga laulda ega tantsida oskate te loomulikult mõlemad ja te mõlemad olete ka siin sarjas oma lood ära rääkinud, kuidas omal ajal Eestisse hõimurahvaste programmi toel sattusite? Kuidas kohanesid ja miks Eestisse jääda, otsustasite? Tänasesse saatesse kutsusin ma teid, aga sellepärast, et olete olnud ikka väga intensiivselt seotud antud seekordsete hõimupäevadega ehk siis hõimupäevade peakorraldaja, Fenno-Ugria kõrval olete teie kaks Nataaliat korraldanud päris hulgaliselt värvikaid üritusi, mida me siis siinkohal ka meenud, võtame kõigepealt taga, mida üldse need hõimupäevad endast kujutavad, kui kaua neid on peetud ja, ja miks nad üldse vajalikud on? Alustan mina ja räägin lühidalt hõimupäevade ajaloost. Tegelikult hõimupäevad hakati peetma 1900 31. aastal ja pärast see traditsioon katkes nõukogude ajal ja aastal 1980, kaheksandal aastal. Seda traditsiooni taaselustati. Ja, ja mis on eriti märkimisväärne on see, et aastal 2011 märtsis võeti Riigikogus vastu otsus tähistada hõimupäeva oktoobrikuu kolmandal laupäeval riikliku tähtpäevana, mil heisatakse riigilipud. Neelsin soome-ugri lastel on väga hea meel, et Eestis selliseid päevi tähistatakse sest hõimupäev päevade tähendus ja mõte ja see, et näidata, et maailmas elavad hõimurahvad sugulasrahvad kelle keeled, traditsioonid on sarnased ja meil on väga hea meel, et siin Eestis on neil võimalus oma kultuuri tutvustada ja näidata teistele rahvustele. Nagu on öelnud jaak prooses, kes on ju väga tuntud hõimuliikuja Eestis, et tema meelest on hõimurahvaste tundmine üks osa iseendi rahvustundest. Kui ikka ei tea, tunne hõimurahvaid, siis on ka iseenda rahvustundega imelikud lood, et see on see identiteedi küsimus ja see on see õlatunne ja kõik ikka tore, kui sul on laias maailmas sugulasi, eks ole. Jah, just hõimupäevad ongi muutunud üha sellisteks suure joon Meelis mõtteks, et kui alguses olid näiteks läinud kontserdid, külalised olid kutsutud erinevatest vabariikidest meie hõimurahvastevabariikidest esinema, siis nüüd tänapäeval juba ka filmid ja näitused ja tantsutoad, konverentsid, ET, noh, iga aastaga, need hõimupäevad muutuvad üha laiemaks ja suurejoonelisemaks. No kui teie mõlemad kaks nättaliat eksis Natalja prossimova ja teine Natalja kaanova elasite veel oma sünnimaal, kes komis, kes Mordvas. No seal sellistes vist ei olnud hõimupäevi. Näiteks mordva maal ei peeta hõimupäevad, kuid ma tean, et näiteks Udmurtiast peetakse ja, ja Soomes aga Mil mordva maal näiteks siiamaani ei ole. Mina ka ei tea, et komimaal oleks peetud hõimupäevi, aga ma usun, et see oleks väga ilus traditsioon, nii et meil on, kuhu liikuda. Teie mõlema sünnimaa kuulub tegelikult Vene Föderatsiooni Vene Föderatsiooni koosseisus ja noh, seal on need rahvustunde ilmingud ilmselt teataval määral ka piiratud, et ei saa kõike teha ja kõike ette võtta, mida tahaks, sest siis suur vend koputab õlale ja kutsub korrale. Aga kui te Eestisse tulite õppima ja otsustasite jääda, kas see oli siis tookord ka üks põhjus, et siin te tundsite mingil määral kumbki tundis ennast nagu uuesti sündinud? Me oleme hõimlased, samas, eks ole, eesti ungari, Soome on siis soome-ugri maailmas ainsad iseseisvad riigid, et kas te tundsite, et siin saab teie tegevus ja teie olemasolu nagu hoopis teise hinguse. Et see võis olla üks põhjus, miks te jäite, et siin oli nagu perspektiiv, teine? Ja ma olen teiega täiesti nõus ja ma arvan, et meil siin Eestis täiesti avanevad hästi palju võimalusi, et näidata ja tutvustada oma kultuuri. Ja ma arvan, et see on ka väga tore, et selline temaatikas siin Eestis kombeks on hõimu päevad mille raames saab näidata, et on olemas ka teised soome-ugri rahvad, millest ja kellest paljud ei teagi, näiteks noored koolides ei tea eriti enam, kes on nende sugulasrahvad. Ja kui kaua te kumbki olete siin elanud, meenutame ka seda Eestis. 17 aastat ja 17 aastat minut allega tulime ühel ajal. Samal aastal. Ja te olete ka head sõbrad, ma tean, jah. No Natalja kaanova Komilanna kohtusime teiega ühel vahval hõimupäeva üritusel, see oli siis etnodisko. Sellest lähemalt räägime veel mõne sõnaga, aga nii palju, kui meil oli aega kaks sõna juttu rääkida, teil oli seal loomulikult kogu aeg väga kiired, ütlesite et väga palju sai hõimupäevade raames lihtsalt ringi käidud ja tutvustatud, tutvustatud ja veel kord tutvustatud, et kuidas siis teile, Natalja kaano hõimupäevade kogu see protsess välja nägi, sest see kõik käis ju töö ja kodu kõrvalt. Ja see kõik käis kodu kõrvalt ja. Ma olen väga tänulik Fenno-Ugria hääle selle võimaluse eest, et nemad kutsusid Eestisse komimaalt ansambli SS Hoyt, mis tähendab eesti keeles hõbedane tilk. Ja siis white siis see oli selline Komima Sectivkari kultuurikollet siis tekitatud ansambel loodud ansambel, kus laulavad siis selle kultuurikolledži õpilased, tüdrukud kommilaule ja nende, see oli siis väga tihe programm, Nad esinesid erinevates koolides erinevates Eesti paikades, et Tallinnas näiteks ma käisin nendega Nõmme gümnaasiumis, Westholmi gümnaasiumisse, Estonian Business kool koolis ja siis me käisime veel Arukülas kostiveres ja Alaveres erinevates koolides, et kõik need olid koolid. Kus siis ansambel näitas, komi traditsioonilise pulmaosakesi, laulis, tantsis Komi rahvamänge koos lastega ja mina olin siis nagu tõlk. Alguses ma tutvustasin natukene, seletasin, mida nad siis hakkavad näitama, sest seal olid sellised osad, kus näideks pruute, kes ja siis lapsed ka olid natuke hämmastuses, et miks pruut nutab, et pulmad on ju ilus ja rõõmus sündmus. Aga komimaal vanasti oli nii, et, et see pruute ei pruukinud näha oma peigmeest, siis enne pulmi vanimad leppisid omavahel kokku, kui peigmees oli see, kes valis pruudi ja pruut oli siis sunnitud minna mehele selle mehega, keda siis vanemad vallistid. Et sellepärast ta nuttis, aga lastele väga huvitav, kõik vaatasid suure huviga koolides esitasid ka küsimusi. Ja noh, see oli väga huvitav ja minu jaoks oli ka väga huvitav ja meeldivalt tegevus. Rahvariided olid seljas, aita nii et mäda, kuule, sai palju käidud? No mulle meenub siinkohal, ma kohtusin vahepeal Tartu Marilaste liidu esimehe Vasli Nikolajev, ega tema meenutas ka paari korda, kui nad nüüd hõimupäevade raamides koolides käisid ja ja lapsed olid olnud vaimustatud. Oli jah, see oli, kõik oli olnud väga, väga huvitav. No Natalja prossimova, teie olite samamoodi hõivatud ja seotud nende hõimupäevadega, et mida, kuidas teil välja nägi? Mina tahaksin seda lisada, et laul on siin Eestis ühes ersa mokša folklooriansamblis kilenja ja meie oma ansambliga esinesime ja vanalinn on täiskasvanute gümnaasiumis. Tutvustasime õpilastele oma kultuuri, aga ka peale seda ninna, õpetasin neile ersa keelt, mis oli väga huvitav see, et mina näitasin kõigi pealt neile slaidshow, kus olid ilusti vele toodud ersakeelset numbreid. Me ju õppisime neid hääldama. Ja tõesti, õpilased nägid seda, et meie sõnad on sarnased. Ja peale seda oli ka üks lasteluuletus, mida mina lugesin ette ja pärast õpilased kordasid minu järele. Ja tõesti, neile kassa väga meeldis, et seal olid sellised ersakeelsed sõnad. Alguses me harjutasime ja pärast ma küsisin, et mis see sõna tähendab ja, ja siis nemad oskasid vastata just selle järgi, et, et sarnased täiesti, aga see oli üks käik ja tegelikult hõimupäeva raames. Fenno-Ugria kutsel on käinud Eestis ka teiste soome-ugri rahvuste esindajaid, ansamblit ka Mordva malt tuntud folklooriansambel meeste folkloor, ansambel Muurama, siis käisid udmurdi udmurdimaalt kriisime mängijad ošniazzošayerr. Siis Soomest käisid ansambel duo Kaio. Kummiansambel, nagu oli mainitud just neenetsi lauljat, Atsianalar ja Marimaalt käis kaks esindajat. Esimene oli ansambel navil folklooriansambel ja teine üllatuskülaline Ulimil etnodiskul. Laulja aktsiin juba kaeva, kes on tuntud mari folklooriansambli Renerr solist. Teema esines oma lemmaga Vitali Rubakoviga pilli saatel ja meie Eestis Summigrahvuste ühenduse poolt korraldasime ka paljut huvitavat. Näitused. Üks toimub praegu Hiiumaal Muuseumis. Näitus. Pohl maalide seeria, mis tutvustab soome-ugri rahvaid rahvarõivastest ja nende muusikainstrumentidega ja seal on praegu esinetud 10 soome-ugri rahvast. Ja näitus kestab kuni novembri lõpuni ja me väga loodame, et alates detsembrist saame seda eksponeerida. Kas siin Tallinnas? Kuulda olnud, kuidas Hiiumaal sellel näitusel on läinud, et inimesed on ikka tasapisi huvi tundnud ja. Ja ma väga loodan, aga me ei ole veel Hiiumaa muuseumiga kontakti võtnud ja siis eks me, eks me uurime ja, aga usun, et kuna see on muuseum, siis külastajaid on seal päris palju. Ja teine huvitav näitus, praegu toimub sotsiaalkindlustusametis Endla tänaval Eesti pühapaigad soome-ugri kunstnike pilgu läbi. Näitus sai väga populaarseks siin Eestis. See näitus sai alguse eelmisel aastal rahvusraamatukogus ja passime selle. Ja, ja selle näituse idee on see, et tutvustada need pühapaigad, mis Eestis on ja, ja külastada neid ja, ja tunde nendest pühapaikadest, kas seda energiat ja rõõmu, mis tegelikult need annavad? Ja see näitus põhines Marju Kõivupuu, 101 Eesti pühapaika raamatul ja ja need soome-ugri kunstnikud käisid soome-ugri vabariikides siin Eestis, külastasid neid tuhapaiku pärast valmis valmiski see seeria, et ma soovitan raadiokuulajatele Essade kindlasti külastada. Kindlasti on inimesi, kes võib-olla esimest korda kuulevad sellisest asjast, nagu seda on hõimupäev päevad ja ja võib-olla mõnel inimesel tekib väike segadus, et et kuidas siis nüüd nii tegelikult oktoobrikuu kolmas laupäev on siis ametlikult riiklikult hõimupäev ja on lipud ja puha. Aga samas on hõimupäevi igal pool veel ja toovad siin, ma vaatan oma üritustega detsembrini välja, et kas ma saan sellest siis nii aru, et see asi on muudkui laienenud ja laienenud ja laienenud ja kosunud ja kogu aeg on tulnud igasuguseid üritusi juurde, on seni vä? No tegelikult see hõimuliikumine Eestis kestab kogu aeg. Terve aasta, terve aasta jooksul toimuvad erissugused, kontserdid, konverentsid ja näitused, jaga jaga. Erinevad üritused aga oktoobrikuus ja on võib-olla selline nii-öelda ametlikum hõimukuued alguses nagu me rääkisime ka, et oligi üks nädal ja siis tulid ainult esinejad see häälte Venemaa sisse, hõimuvabariikidest esinema, aga nüüd on juba täiesti, et ei ole ainult üks nädal, et nüüd on juba terve oktoobrikuu täis neid erinevaid üritusi ja näitusi. Ja nüüd on testi juba noh, ja tegelikult käib see koostöö terve aasta jooksul. Selle jutu peale tahaks küll laulu kuulata, et nüüd siis Komilanna Natalja on teie kord. Ma ei ole muidugi professionaalne laulja, ega ma ei esitanud siis mõned kommidest usked, et kommitsjastus kääre on sellised rõõmsamad, neid lauldi siis, kui olid mingid sellised peod või üritused. Suurepärane, aitäh. No nagu öeldud, teie mõlemad, Natalja, elate Eestimaal siis juba 17 aastat ja kui arvestada, et hõimupäevad on kestnud veel sealt edasi 10 aastat kauem ehk 27 aastat. Loomulik, et tee oma siin elatud aja jooksul olete kõikides hõimupäevades osalenud ja sel aastal siis ka aidanud eraldada saab ka võrrelda, et võib-olla millised need esimesed olid, milles siis teie hakkasite kaasa lööma ja kuidas, kuidas teie meelest, vaat kõik see niisugune liikumine ja ka Eesti inimeste kaasa tulemine ja kuidas on võib-olla ajaga muutunud või on ta kogu aeg olnud niimoodi stabiilselt teatanud väga huvi tuntud ja toidud ja niimoodi või te olete tunnetanud, et mingi kasv on toimunud? Ma arvan ja kasv on toimunud, nagu Natalja juba mainis, et et aastatega hõimupäevad on läinud nii-öelda laiemaks. Ja ma mäletan, kui me tulime siia Eestisse õppima 17 aastat tagasi, siis esimestel aastatel hõimupäevadel ma olen näinud ainult need peakontserdid ja konverentsid, aga nüüd viimasel ajal, kuna siin elavad ju ka teised soome-ugri noored aktivistid, siis nende algatusel on nüüd esile tõstetud näiteks filmid näiteks mari filmirežissöör Aleksei, eks nüüd aktiivselt näitab Eestis erinevates kohtades oma etnograafilised filmid mari lastest, siis nüüd toimuvad erissugused, näitused mitte ainult raamatutega seotud, vaid ka maalinäitused, mis, mis vara meritsi ei olnud. Ja ka näitusse üldse Summi ugri käsitööst ja võib-olla Natalja praegu lihtsalt minu jutu juurde, et nüüd veel üks väga huvitav näitus toimub keskraamatukogus mida tasub kindlasti tuvastada. Nii ma tahtsingi lisada, et keskraamatukogus toimub praegu kahe viimaseid päevi, kuni 31. oktoobrini toimub seal üks näitus kängastesse mustritest soome-ugri rahvad koovad oma hinge, on selle näituse nimi ja siis näituse korraldajateks on udmurdi kunstiühingu kaarte ja kommikultuuriselts ja ja Assis, näitusele ongi välja toodud ja näidatud udmurdi eesti-ersa mokša, komi mari käsitööehted, rahvariided ja raamatud ning ka udmurdi kunstniku Stanislav Antipov maalid ja komi juurtega noore kunstniku Kristiina Saaremäe illustratsioonid. Ühe koomi luuletaja siis luuletuste juurde. Et Kristiina bakalaureusetee oli illustreerida tsioonid ühe kommi luuletaja luuletuste juurde ja siis me mõtlesime, et neid illustratsioone võib ju inimestele näidata, sest need on sellised huvid. Ja ma tahtsin lisada veel seda, et jääd hõimupäevade raames toimuvad ju ka igasugused nüüd töötoad rahvustoidud setoaed ja igasugused perepäeva, et infotunnid. Arvestades, et meie saade on kavas seitsmendal novembril, siis selleks ajaks on ilmselt niisugune põhiürituste raskus juba möödas. Küll, aga kindlasti saab näha veel Stanislav fantiippovi näitus soome-ugri muusikamaailm pildis Hiiumaal, eks ole, mis on 30. novembrini. Lahmi seltside puhul tulevad vill, üritused detsembris emaidi pühapaigad soome-ugri kunstnikele. Meil on tulemas üks ersalanna mordva maalt Puidessa, kuidas luuletaja ja väga tuntud luuletaja tantsijanna maksan aiani kultuuriliseks jätku, tahab teda siia kutsuda ja korraldada Tallinnas õhtu kirjandusõhtu, kus saab kuulata, et tema luuletused ersa keeles ja samutsi. Tatjana räägib miilia sellest, kuidas praegu emakeelse kirjanduse olukord Mordva maal on. Millised kirjanikud, noored kirjanikud on väga populaarsed ja samuti räägib ka nendest väljaannetest. Trükistestumis ilmuvad ersa ja mokša keeles mordva maal. No nende ürituste lähenedes peaks neist ilmselt rohkem teada andma inimesed saaksid informeeritud ja. Üle näiteks selle kirjandusõhtu kohta ei ole veel valitud see koht kas kuskil raamatukogus või Tallinna Ülikoolis. Kuidas tavaliselt endast teada annate? Komi Kultuuriselts näideks annab endast teada kõige rohkem praegu Facebooki abil. Meil on Facebookis oma grupp, kuhu kuuluvad siis nikovi kultuuriseltsi liikmed, kui ka kõik huvilised, keda see Komi rahvus või komi kultuur huvitab, et et seal on ka venelased, eestlased väga palju, Merzalased, marid, seal on palju erinevaid rahvusi selle kanali kaudu, siis teatame oma üritustest tavaliselt. Ja siis Facebookis saab jälgida Eesti, Soome Rahvuste Ühendus tegi vussi ja tavaliselt mees sinna ka panen ja need kõik kõik soome-ugri üritused ja kindlasti jälgigi www etnoveedee, et sinnani paneme oma ürituste kuulutused, et kindlasti üles ja ka VVV punkt Fenno-Ugria punkt ee kolmes kohas. Kas ruume teie ürituste näituste, mille iganes korraldamiseks on kerge või raske saada? No kõik sõltub aga, aga tavaliselt näituse jaoks tavaliselt raamatukogud ja sellised teised kultuuriasutused. Hea meelega pakuvad meile ruumid. Ja ka mõned koolid või näiteks Tallinna Ülikoolis oleme teinud erissuguseid näitus ja et probleemi ei ole. Selle jaoks meil on näiteks keskraamatukoguga ka praegu väga hea koostöö, et kui meil oli vaja kommiperepäeva korraldada, mis toimuski nüüd möödunud laupäeval, siis nemad ka olid väga rõõmsad, tulid vastu ja koostöös siis tahab teha suuri asju. Et see on siis Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakond ja Liivalaia 40, ma tulen tagasi selle vahva näituse juurde kangastesse mustrites, laagrirahvad koovad oma hinge, käisin sellel näitusel ja see oli pisikene, aga väga mõju. Ja seal vitriinides olid siis ka vastavalt ühe või teise rahva kohta sellised raamatud kõik välja pandud ja suured pildiraamatuid ja minu pilku pälvis, kas see oli nüüd ordvama kohta üks raamat? See oli lahti selle koha pealt, kus siis Putin oli külla tulnud ja Putinist mordva memmede keskel ja ma pean ütlema, et kõigil oli selline rõõmus nägu peas, umbes nii, et Putin oleks nagu äsja mees aia söönud. Ja et see näitas, pani täitsa mõtlema, eks ole, selle koha pealt, et memmekesed olid rõõmsa, mõni lausa õnneliku näoga ja siis ma mõtlesin, et igal pool on igasuguseid inimesi. Memmekesed olid võib-olla tõesti kuidagi kõrvust tõstetud, nägin nii suurt juhtle esimest korda elus ja istus veel nende sekka ka, oli täitsa oma poiss, aga siis nad ärksamad hinged, kes võib-olla plodeeringu Putin külla tuleb, vaid ajavad ikka pingsalt ja pidevalt oma rahvuse asja. Aga nii palju, kui ma aru saan, nüüd see hõimurahvaste programm kui selline, et seda enam ei eksisteeri vist vä? Ei, ikka eksisteerib edasi ja hõimurahvaste programm ei tegele ainult üliõpilastega, kes tudengitega, kes tulevad siia õppima Venemaa soome-ugri vabariikidest vaid ka jagavad erisugused toetused nii projektide jaoks, nii et kui meil tekivad häid ideid siis sinna Kirjutame taotlane jagavad erinevaid preemiaid ja seda ka isegi näiteks noh, kui erinevaid preemiaid, kirjanduspreemiat siis, kui on mingid ilusad pildid oma kodukohast tehtud, teevad ka selliseid konkursse, jagavad preemiaid ja tänapäeval siis hõimurahvaste programm toetab õpilasi, kes tulevad õppima maa doktorantuuri, et kui meil oli meie ajal me saime veel õppida ka bakalaureuses, et nüüd on juba jah, enamus üliõpilasi tulevad siia õppima doktorantuuri. No teie mõlemad Nataliat, tulite siia üheksa 10.-te päris lõpus, eks ole, ja kuidagi mul on jäänud mulje, et siis ta oli üldse päris palju rahvast 90.-te lõpus ja uue sajandi alguses, et olete kursis kuidagimoodi, et kui palju praegu tullakse, see suurem hoog on vaibunud või siiski mitte. Ma arvan, et suurem hoog on vaibunud sellepärast, et need hõimurahvaste programmi kaudu nagu Natalja mainis, tulevad doktorandid, aga meie ajal 90.-te lõpus täiesti. Neid soomiole tudengeid oli, oli palju, palju rohkem ja eriti 90.-te alguses olid hästi palju. Marivassi tulid näiteks Tartu Ülikooli õppima ja kõik, kes nad Ja jäid meile Eestisse oma kodu rajasid nii nagu teiegi nad kõik siis tundsid, et siin on see teistsugune elu võib-olla natukene vabam hingata ja siin saab kuidagi uue lehekülje keerata ja oma nii-öelda rahvuse asja hakata ajama. Ja kõik on hästi tublideks inimesteks saanud, seda ma võin täitsa nagu kindlasti mitte, et kõik on lõpetanud ülikoolid ja kõigil on pered, kõik töötavad. Et kõiga jäävad, seda kõik oskavad eesti keelt, kindlasti oskavad eesti keelt vabalt ja töötavad headel töökohtadel, et no kõik on hästi püüdlikud ja tublid, tegelikult väga hea on seda tõdeda. Tuleme tagasi, siis jälle tänavuste hõimupäevade juurdel. Raskuspunkt jäi küll oktoobrisse, aga, aga siiski nagu siin juba korduvalt mainitud osaliselt kestavad ka edasi, et Natalja, millised õlid Teil kummalgi sellised eredamad mälestused hõimupäevade sündmustest ja üritustest, sest mina näiteks oma poolt võin eelmainitule kindlasti juurde lisada veel tollesama mari filmi režissööri Aleksei Aleksejevi dokumentaalfilmid, eriti lõikuspüha, millest ma olin täiesti lummatud. Kuidas see oli tehtud ja kuidas me saime osakese sellest kultuurist, sellest ütlemisest ja sellise päris-päris süvitsi mineva osakese aga aga teine, et ütleme niisuguse korraldusliku poole pealt. Meile kõige rohkem jäi meelde etnodisko läbiviimine, sest Ka omapärase sündmuse, sest tavaliselt siin Eestis esinevad folklooriansamblid Audentsete lauludega aga see aastani Nataliga mõtlesini, et kaasata neid noori, kes siin elavad ja kes eritsi folkloorisündmustel ei käi. Ja ma arvan, et see assimil väga hästi õnnestus, sest sinna tulid mitte ainult noored, vaid ja lapsed. Ja programmile oli väga mitmekesine, olid ka kummi ja udmurdi rahvamängud, sai maitsta ka kuumi suupisteid jamaga head. Ja nii väga, loodame, et selle teemaga me läheme edasi ja Hakani sellised etnodiskot korraldama. No kas näiteks üks kord kvartalis ja kindlasti kutsude soome-ugri vabariikidest. Neid üllatusesinejaid ja näidet, et ka soome-ugri vabariikides on noored tublid lauljad, kes ise kirjutavad sõnad oma laulude juurde, kes isegi panevat muusikat kokku, aga andekad inimesed, keda jääki ta tuleb kindlasti ka, kas siin Eestis näidata? Vot see oleks teil küll üks hea mõte ja koht võiks olla sammad, sealne kohvik Must puudel ja selle personal oli lahkesti nõus. Ja, ja suured tänud kohvikule. Ja meil oligi selle diskateegiga ka nagu niimoodi, et me esimest korda mõtlesime midagi sellist välja, et ta oleks hästi originaalne ja teistmoodi ja me ei teadnud, kuidas, nagu sa üldse õnnestub. Aga siis Teie käisite kahel ja siis neil tüdrukud sellest ansamblist EFS hoite käisid ka kohapeal ja neile ka see kõik väga meeldis, nad olid täitsa vaimustuses ja ütles, et oi, me tahame komimäel ka midagi sarnast korraldama, et noh, see on väga hea. Sest praegu näiteks soome-ugri vabariikidest. Ma ütleksin, et udmurdimaa on see, mis on kõige Midagi natuke ikka saab teha, ega nüüd päris nii hullusti ei ole, nagu võib-olla nõukogude ajal. Igal juhul nagu juba öeldud. Veel 30. novembrini saavad Hiiumaa inimesed näha Stanislav fantiippovi näitust soome-ugri muusikamaailm pildis. See on siis Hiiumaa muuseumis. Kärblas sotsiaalkindlustusametis saab vaadata maalinäitust Eesti pühapaigad soome-ugri kunstnike pilgu läbi kuni 20. detsembrini. Ja ja professor Valdek Palli näit. Professor Valdek Palli näitus toimub nüüd Eesti keele instituudis roosikrantsi tänaval. Jah, ja see on lahti veel 20. detsembrini mõne sõnaga ka võib-olla lõpetuseks, mismoodi kõik see suur soome-ugri asi on seotud, professor Valdek palliga. Professor Valdek Pall on tunnustatud fennougrist eesti keeleteadlane ja üks üks eestlastest, kes oskas ersa keelt. Minu emakeelde ja minu jaoks oli väga suure üllatusena, kui ma tulin siia õppima 17 aastat tagasi Tallinna Pedagoogikaülikooli ja kui tema hakkas tema minuga ersa keeles, minu jaoks oli see väga suur üllatus. Ja siis oli minu bakalaureusetöö juhendaja. Ja kui ta ära suri, nii kultuuriühingus jätkum võttis enda peale sellise algatuse, et asutada Valdek Palli nimelisse fondi. Fondi eesmärk on professor Valdek Palli jäädvustamine ja ka soome-ugri keelde tuuride toetamine stipendiumite kandmine, muude ürituste korraldamine ja ka soome-ugri keeltes trükiste väljaandmine. Ja Ma nüüd Valdek pallist Tai näitus Agu nelistendi Rolapid, kus saab vaadata tema elulugu ja tema kontaktid teiste soome-ugri keeleteadlastega ja ka samuti jälgida säde, millised kontaktid tal olid mordva maaga, sest tema omal ajal nõukogude ajal käis kaks korda Mordva maal keeli ekspeditsioonidel. Need olid Eesti väga suur soome-ugri rahvastest sõber ja tema raamatukogu kollektsioonides on väga paljud väärtuslikud soome-ugri raamatut, mis on kingitud temal ja väga tuntud soome-ugri keeleteadlaste poolt. Nii et igal juhul Eesti keele instituudis tasub seda näitust vaatama minna. Aga ma olen teile väga tänulik, et pärast tööpäeva lõppu väsinuna ja ometi nii ilusat, kuidas rahvariietes jõudsite veel ümber riietada, siia, tulite neist hõimupäevadest rääkima ja nagu me saadet alustasime ja nagu me ka keskel kuulsime, nii tahaks seda ka lauluga lõpetada ja mida me siis lõpetuses kuuleme? No see on üks ersakeelne laul, mis räägib sellest, kuidas tüdruk korjab mustsõstraid, mis kasvavad vares korjab neid ja läheb turule ja müüb ja pärast selle raha eest ostab endale ilusad rahvariided. Aitäh teile, ersalanna Natalja proosi, Movaja Komilannataljaganova saatesse tulemast ja stuudios olid ka Haldi Normet-Saarna ning Viivika Ludvig kuulmiseni.