Ninalood. Ma läksin eile õhtul hilja õue ja kuulasin. Mäletad, Ta rääkis mulle, et tema tahab jõulude ajal vaikust otsima minna. Ta vist läkski? Abistada pole, kusagil, ei ole. Ma proovisin isegi oma võlu täringut veeretada. Ikkagi ta ei tulnud välja. Siis ma olin natukene kurb, ise ta ütles, et jõulude ajal peab olema oma sõpradega koos ja mõtlema, mis ilusaid asju meeles, aga ise läks oma Saarele üksinda. Mina läksin siis ka meelega üksi õue, täitsa pimedas. Ma tahtsin kuulata, kas see on õige, et linnas pole päris vaikust. Isegi kuule, kui sul on oma aed, meil on maja ümber aed ja männipuud siis ma kuulasin naabritele auku, see suur koer. Siis tuli oti vend koju, ta tuli koos ühe sõbraga, kellel on auto, siis nad istusid kaua aega, autosid, kuulasid vist hästi kõvasti muusikat, igal juhul see põrus läbi autoklaaside. Pärast härra sõitis, siis hakkas naabrite aias auto signaal tööle, naabrionu tuli ja pani sile piiksu ka kinni. Siis olekski nagu olnud päris vaikus, koe lendas kaks lennukit järjest üle meie maja. Siis mul hakkas külm ja ma läksin tuppa kodus. Vanaisa kuulas hästi kõvasti neid Eesti raadio uudiseid. Tegelikult sina ütleski õigesti. Mingit vaikust siin linnas küll pole. Aga ikkagi on tobeda üksi ära, sõitis ise teab. Vaata korraks. Tead ma tahtsin ütelda, et Ma ühesõnaga, mul on sulle üks kingitus jõuludeks. Ma mõtlesin, et see võikski olla kingitus, mis on sulle? See on minu jõulumuinasjutt. Muinasjutt ju võib ka olla, kingitus võib ju. Oota, ja siis mul on veel üks asi, mul on kaasasiks jõulu. Kell kuule, see teeb nii ilusat häält. See võiks olla jõuluvaikuse hääl. Sinne tingitud ja pealkiri on jõulud merepõhjas. Loodan, et sulle meeldib. Ma siis alustan. Oli ilus päev. Näkineid Jeffries koristasid oma lossi. Tuumapäev oli juba ära olnud, sellega rästi jõulud jõudsidki kätte. Täike tuli välja, siis ta tahtis jõulude ajal paista. Kuigi tavaliselt pidas ta jõulisi pilve taga. Tall sai seal palju nalja. Päike paistis läbi jää. Näkineiul oli kala soomustes talvekasukas, teistes oma võrkkiiges kiikus. Tal ei olnud üldse külm, kuigi ta elas jää all merepõhjas. Ta oli harjunud. Ta kiikus ja kiikus ja vaatas üles. Üleval oli ainult jää nagu jääst taevas. Päike paistis kõvasti ja näkineid nägi, kuidas lapsed jääbial uisutavad. Ilusat uisukujundit tegid jääst taeva ilusaks. Mustriliseks. Pean keerama. Näkineid mõtles, kui kurb, et jälle on jõulud käes ja meie jääme oma kingitustest ilma, sest me elame, jää on nagu iga kord. Tal voolas silmast suur pisar. Läks kaks sekundit, pisar külmus, jääks. Mäkineid murdis pisar oma põse küljest lahti ja viskas maha. Äkki ta kuulis raiumist, ta vaatas ülespoole ja nägi, et jääst taevasse on tekkinud suur ümmargune auk. Äkki neid nägi, et päike paistis otse merepõhja. Siis aga laskis keegi augustisse kala, õngekalad kartsid väga õngesid ja ujusid kohe kaugele. Äkki neid aga lõi oma sabaga Sulksu ja ujus õnge juurde. Õng ei olnud tyhi, vaid konksu otsas oli suur hõbedavärvi kott. Ei esinda läbim, mõtles näkineiu. Ta võttis koti konksu otsast ära ja piilus sinna sisse. Sünnib paksult täis kingitusi. Pakkide peal olid nimed. Kaheksajalg, korallveevaim, esimene näkineiu, teine näkineiu, kolmas näkineiu hüljes igale ühelegi üldse lossis elas, oli kingitus. Näkineiu vaatas jääst taevasse. Õnge polnud enam näha isegi jääauku kinni külmunud. Need olid kõige rõõmsamad jõulud veealuses lossis. Kõik lossielanikud hakkasid ruttu luuletusi ja laule õppima. Aga näkineiu mõtles terve jõuluõhtu. Kuidas sai päkapikk teada, et vee all elavad vee-elanikud, kes on terve elu unistanud jõulukingitustest? See oli täiesti. Päris jõuluime. See oligi mu jõulumuinasjutt. Siis ma loodan, et sulle meeldis. Kui sa mõnikord kirjutad isegi mõne muinasjutu, siis saada mulle ka, eks. Ma kogun neid. Kui asja pärast ma olen natuke kurb oleks tahtnud, et sina oleks camu muinasjuttu kuulanud. Timo läks hoopis vaikust otsima, mõisa talle isegi jõulukaardi saata. Ma ei tea ju selle saare aadressi. Ta ütles ainult, see on üks hästi väikesaar, mis mehe natukene suurema saare kõrval. Ja see natuke suurem saar on veel natuke suurema saare kõrval. Imelik, ma ei leia teda ju selle järgi üles. Aknalaua pealt mulle tundub. Oota, ma vaatan. Vintsi asi valge rätiku all. Pitsee veel võiks tulla. Appi see on vist ei tea, kujuline leib, jõuluVarikas vest, sina rääkisid meie esivanemad, küpsetasid jõuluorikaid. Puhta, siin on mingi kiri juures. Kallis, mina häid jõule soovib sina. Sina kinkis mulle jõuluuurika. Täitsa lahe. Ma kartsin, et see jõuluorikas võib jube kole olla. Mu kodu on hästi armas, nii hea lõhnaga. Ma viisin ta koju, kus diisel ja siis kõik imestavad, kui ma tulen koju täiesti päris jõuluorikaga. Madid, lähen häid jõule sulle ka. Ja mõnusat koolivaheaega. Nood kirjutab Eeveegov, esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör maris lamba. Kirjuta minale aadressil mina, TRE või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null 20. Ninalood.