Tänasel mõtlikul päeval räägime ühest baltisaksa kunstnikust nimega Eduard gepard ja saatekülaline on kunstiteadlane Mai Levin. Aga meil on ka lühike intervjuu galeristi Elena Surkaaniga. Kõigepealt aga Düsseldorfi koolkonnast maalikunstis, mille üks silmapaistvamaid esindajaid oli Eduard gepart Mai Levin. Tofi koolkond kujunes esialgu 19. sajandi algupoolel veel Nad Zareenlasti mõju all, need olid saksa romantikud teatavasti, kes tegutsesid Roomas ja kelle ideaaliks oli Rafael Rafaeli eelnegi kunst ja kes taotlesid niisugust usulise maali taastumist just nendele nimetatud kunstnikele toetumise läbi. Jääb mulje, et vahepeal oli siis toimunud mingisugune kõrvalekalle. Ja kahtlemata juba niisugune Paroclick rokkkooli usuline maal enam ei vastanud nõuetele ja püüeldi religioosse vaimu taastamise poole ja see pidi toimuma välistest efektidest loobumise läbi. Kuid 19. sajandi kolmas veerand kulges tõusva realismi tähe all. Ja selle püks esindajaid Düsseldorfis oli muide vihjensoon juures. Nii eraõpilasena õppis ka edasAngebart alates 1860.-st aastast. Aga realismi mõju tungis ka usulisse maali loomulikult ja, ja me näemegi seda just avaldumas elatvon geparti puhul, kes püüab nüüd niisuguse luterliku vaimsuse ühendada. Realistliku vormiga sürrealistlik vorm, sai ta mõjutusi mitmelt poolt, eelkõige Madalmaadest. Rembrandti hinnati tollal kõrgelt ja geparti lemmikuid oli ka Rembrandt, aga ka nagu flaami primitiivseid tõusid sel ajal ausse ja gepartoli neis suures vaimustuses. No üheks realismi näiteks usulises maalis võiks olla piiblisüžeede kujutamine orientaalses miljöös ja sellega hakkasid silma paistma esmajoones mõnes prantslased. Nad arvestasid sellega, et oriendis see miljöö on aastasadade isegi tuhandete jooksul suhteliselt vähe muutunud ja see võimaldab tõepärasemalt seda roolist miljööd edasi anda. Ma tuletaksin meelde, et 19. sajand oli üldse history tsismi, sajad võiks ütelda, ta oli väga ajaloolembene sajand ja niisugune ajalooline tõepära ja ajalooline täpsus hakkasid muutuma sajandi jooksul üha tähtsamaks. Nüüd see arent, kas seal all tuleb mõista Lähis-Ida või tuleb mõista kohe kaugemaid klassikalisi Hiinat ja Indiat. Ei, muidugi Lähis-Ida, ikkagi püha maad ja eelkõige muidugi Palestiinast. Ja mis puutub orienti üldse, siis prantslastel on alati olnud nagu suur huvi selle vastu ja see kajastub nende kunstis laialdaselt. Aga teisalt võib täheldada ka niisugust tendentsi viia need evangeelsed süžeed üldse kaasaegsesse pidides päris kaasaegsesse miljöösse, nii tegi näiteks saksa kunstnik kee parti, kaasaegne Fritz fon Uude. Kas see leidis kirikuringkondades ka vastuseisu? See ei leidnud tegelikult vastuseisu, pigem. Ma leian, et see kirikule isegi imponeeris. Kirik oli huvitatud protestant Viismi lähendamisest nagu rahvahulkadele. Protestantlik kirik, via üldse protestantism, luteri, kus see tähendab, oli Saksamaal sajandi teisel poolel just siis, kui Saksamaa hakkas taasühinema või õieti ühinema. Ja kui ühinenud Saksamaa eksistentsi esimestel aastakümnetel oli see omamoodi nagu ühiskonda Tsementeerivaks jõuks või seda käsitleti niimoodi ja dub määral. Astuti konfrontatsiooni kattur liiklusega vaatamata sellele, et see ju oli levinud küllaltki suurtel saksa aladel seal Baieris ja ja aga teisalt erinevad natsa Reinlastest kelledest. Paljud konverteerulisid läksid just katoliku usku üle ja püüdsid nii alglätete juurde tagasi. Ja erinevalt sellest siis ühinenud Saksamaa Preisibiidi all. See nagu rohkem rõhus Nuterlusele ja luterlik väärtustele ja 1883 oli luteri 400. sünnipäev. Enne seda oli veel mitmeid temaga seotud tähtpäevi. Neid tähistati suure pidulikkusega. Luterlik kirik oli väga huvitatud sellest, et saada rahvast rohkem oma mõju alla. Ja kahtlemata kunstnik jõupingutused selles suunas leidsid üldiselt positiivset vastukaja. Me oleme rääkinud Düsseldorfis sellepärast et baltisaksa kunstnike Eduard kepp, Hart on Karl Düsseldorfis kaua elanud, kõigepealt seal õppinud, pärast töötanud. Meil on võib-olla mõned põhjused just selles baltisaksa kunstnikust rääkida, aga alustame tema käekäiku, tema elukäiku. Ta sündis Järva-Jaani Stahli kirikuõpetaja ja perekonnas. Kas nagu tavaliselt avastati, et poiss oskab hästi joonistada, miks ta kunsti poole kaldus? Ta tõesti oli suurte kunstihuvidega ja tema isa, Järva-Jaani pastor lootis, et poiss läheb samuti õppima teoloogiat, aga aga peale koolis käimist ja Tallinna toomkoolis ja kubermangugümnaasiumis lõbuks tuli ta siiski lubada Peterburi kunstide Akadeemiasse 1000-ga 855. aastal. Nalüütisse puutub õpingutesse Peterburi akadeemias, siis on õpet teatena nimetatud vene kunstniku, ka munetinad, Zareenduse mõju all kujunenud Aleksander Ivanovi. Noh, ta elas suurema osa oma loovast elust Itaalias ja naases 1858 peterburi külmaõpetajad ja, ja kohe ka suri, nii et ma eriti sellesse kontakti Ivanoviga ei usu, samuti Nikolai kee, kes oli ka üks oma aja huvitavamaid usulisi maaliaid. Tema võitis Köleri 1856. aastal õidis suure kuldauraha teemal Saul lenduri nõia juures. Ja läks kohe. Tähendab versioonis kelleriga siis võistlus toimus vä? Jah, toimus niisugune akadeemiline mõistus suurele kull, Laura hale. Need suured kuldaurahad andsid õiguse stipendiaadina või pensionärina. Tol ajal öeldi elada Itaalias ja kee võitis selle õiguse. Köler küll sõitis ka Itaaliasse, ava Aleksander teise portree saadud raha eest. Mõnevõrra hiljem. Nüüd see meie tänane huviobjekt Eduard gepard ka tema reisis ringi pärast Peterburi, ta käis mõnedes Euroopa riikides ja maandus Düsseldorfi. On selle kohta teada, mis asjaoludel. Ta kõigepealt sõitiski Düsseldorfi, siis ta oli vahepeal jah, Madalmaades üldisel Düsseldofrased ikka käisid Madalmaades nii seitsmeteistkümnenda sajandi realistide pärast ja siis ka flaami primitiivsete pärast Viieteistkümnenda sajandi primitiivne, pärast, mis ikka rohkem voodi läksid ja nähtavasti see algus oli tal küllaltki edukas. Düsseldorfis 1870 maalis ta püha õhtusöömaaja ja see oli ka väljas Berliinis ja osteti Berliini rahvusgaleriisse küllaltki suure raha eest. Ja see oli mõneti ebatavaline lahendus. Just niisugune realistlikum kuidagi kainem oli, ta ei olnud jälginud mingeid klassikalisi eeskujusid seal. Ja see püha õhtusöömaaeg sai väga populaarseks ja seda esitati paljudel näitustel Euroopas, muuhulgas ka 1878. aastal Pariisi maailmanäitusel kus oli väljas ka Köleri truu valvur ja Weitzenbergi Hamlet. Peab ütlema, et ka Nikolai kee juba nimetatud Köleri võistleja on andnud ühe kuulsa püha õhtusöömaaja 1863. aastal, kus samuti on juudas nagu seltskonnast mõnevõrra välja viidud, niiet et neid mõlemaid on meenutanud reetin oma memuaarides kauge kui lähedane ja kus ta nimetab neid kui oma aja kuulsamaid teoseid sel teemal, mida neid peeti lausa Leonardo järglast, eks või paremuselt. Kirjeldage nüüd tema elukäiku Düsseldorfis, ta oli Düsseldorfis 39 aastat õppejõud, lugesin ma välja seal ränk aega, ma ütleksin. Nojah, aga kahtlemata, aga ma usun, et see oli ka väga töine aeg, eks keep kvartali, haruldaselt TÖÖ kas ja ja saanud kuskil nii 70.-te aastate algul laialdaselt tuntuks oli taga suurte tellimustega üle koormatud. Kõigepealt nimetaksin tema seinamaale lokkumi protestantlik klooster või nagu seminari moodi asutus, lokkumi klooster refektooriumis. Ja see oli suur seinamaalide tsükkel, mille kallal ta töötas seitse aastat 1885 kuni 92. Ja siis oli peale tema abikaasa Klara Jungniki surma oli tal väike tööpaus siis 1897 kuni 1906, siis ta töötas Düsseldorfi Rahu kiriku suure seinamaalitsükli kallal jälle, mis on rahu, kirik, Friidenski kiri on Düsseldorfis. Tsükkel kiri koos nende seinamaaliga, see hävis 43. aastal sõja ajal pommitustes ja niisuguseid tellimusi rivi. Aga nüüd ikka veel see sama tsükkel, sellest on mingid jäljed järel. Jah, lokkumi omast on küll, aga säilivus viimastel andmetel on küllaltki halb. Kas võib rääkida ka tema seostest Eestiga, aga enne üks faks, ta maalis oma ema neitsi Maarja Jah, ja isegi meil muuseumis on üks palvetaja figuur, mis kujutab tegelikult tema ema. Ta on kasutanud Ledüüde emast tõesti neitsi Maarja puul, ajuti mõnedes töödes. Ta oli baltisakslane, kes elas Saksamaal. Kuidas arenesid tema suhted kohalike talupoegadega eesti talupoegadega? Nii nagu ta ei töö teemast, kasutas oma kompositsiooni Susulistes kompositsiooni, kes nii ka eküüd eesti talupoegadest ja minu meelest siin talurahvas teda köitis kui kunstniku, nii oma karakteriga kui ka noh, niisuguse välise ilmega ja ta on maalinud õige palju eküüd talupojatüüpidest. Üht neist on muide kopeerinud Paul raud, kes oli geparti suur austaja ja, ja kasutanud neid ka oma usulistest kompositsioonides. Kas niisugune märksõna nagu galerii rio ütleb teile midagi? Jah, kahtlemata ja. Riia see kaudu on siin meil liikuma hakanud. Õige mitmeid keeparti Maale, kõigepealt üks neist on Moosese surm seal väga head osa aastast 1907. See on nüüd Viinistu kunstimuuseumis. Räägime kõigepealt siis sellest galeriist, millega ta tegeleb, kuidas tema gepardile spetsialiseerunud. Ma usun, et ta ei ole õieti millelegi spetsialiseerunud ja peale tema teisigi baltlaste huvilisi ja üldiselt on päris tore, et see niisugune huvi baltlaste vastu on. Nii kunsti ostvas publikus kasvanud Se Moosese surm toimetasid siia just nemad ja samuti on praegu Kaarli kirikus väljas üks kebarki Kristus ristil. Räägime ikka sellest galeristlikus tegevusest siia toomine, mis tähendab, siia toome need, kes üldse selle galerii taganud. Galerii tagakale ristide paar vareerid Surkan oma abikaasaga ja nad on lihtsalt vaadanud interneti kaudu, et sageli pakutakse Saksamaa kunstiturul kebarty töid ja, ja on mõned neist ära toonud. Ära toonud, tähendab ära ostnud jah, kahtlemata ja no ühesõnaga, see on siis nagu üks nišš tänapäeva Eesti kunstiturul baltisakslased, kes jõuavad oma töödega siis Eestisse tagasi vä. Ja seal väga kiiduväärne, sellepärast et näiteks geparti töid on meil siin muuseumis on neid küllaltki vähe. Ja need on tulnud osad tänu Eestimaa provitsiaal muuseumile siia ja gepartilon küll ütleme, altarimaal Toomkirikus aastast 1866 Kristus ristil ja samuti Kristus ristil maalis ta Narva Aleksandri kirikule 1884. aastal, kas on hävinud? Nii et geparti on meil hästi vähevõitu. Aga samas peab toonitama, et ta oma usulise kunstiga, kus ta evangeelsed süžeed viis tagasi, jah, reformatsiooniaegsesse keskkonda ta ikka oli väga hinnatud omal ajal. Ja ta on ikkagi jäänud saksa kunstiajalukku Kristus ristil asubki praegu Kaarli kirikus ja ta lihtsalt seal eksponeeritud. Ja see on päris huvitav kompositsioon, ta võib olla seotud just ettevalmistavat töödega lokkumi kloostrile. Gepart oli väga töökas ja kui ta seinamaalitsüklit valmistas, siis paralleelsed sündistel palju nii suuri kui ka väikesi niisuguseid ettevalmistavaid töid, fragmente tulevasest kompositsioonist ja nii edasi. Ja võimalik, et see kompositsioon on kuidagi seotud selle lokkumi tsükliga, selle risti möödu ja niisuguste traditsiooniliste leine kõrval või õigemini tagaplaanil näeme kahte reformatsiooni mõni aegset õpetajast ka, kes, nagu arutleksid selle sündmuse üle. Seoses tänase teemaga on põhjust öelda, et baltisaksa kunsti kõige suurem levitaja ja müüja Eestis on galerii nimega Rios ja nüüd ma olen külas selles ateljees ja selle kale ristiga, räägin. Elenat Surkan kõigepealt villal tekkiski esimene side. See võtaland minu vestluskaaslane ütleb, et kui nad gepardi tõid, nägid siis neid võlusid oma jõu ja, ja niisuguse, no ega siirusega, et ta on üks Eesti kunsti alus, panijaid, kui me räägime Eestis tegutsenud kunstnikest. Aga siiski On on tõsised Edward gepardi töö, mis on praegu Kaarli kirikus kõigile vaadata. Ta kuulub Eestiga seotud kunstnike loomingut tippude hulka, ütleb galeriist, miks on see töö Kaarli kirikust. Karli kirik kartsid käsutusest taandavas. Nüüd see töö, kuigi ta kuulub galeriile Rios, on praegu ta Kaarli kirikus kõigile vaadata. Mis saab edasi, kas kirik? Oldakse läbirääkimiste teema, kui Kaarli kirik suudab selle töö ära osta, siis ta jääb sinna kirikusse, vastasel korral tuleb ta siia Ridose galeriisse ja leiab endale uue omaniku. Missugused tööd on veel teie käest läbi? Sellest galeriist on läbi käinud ka gepardi töö, kus ta on kopeerinud kuulsat Madalmaade kunstnikku fermeeri ja võib-olla tuntaksegi seda algmaterjali rohkem. Selgub, et sellest eristan õige mitu gepardi tööd läbi käinud üks Teamist praegu viinistus vinnistura pude kübarate ette raputasid fiks sirvena, dissidendid, sotsid, muga, vigini mõisi, näruski, seda. Riiose galerii oli vahendaja roll, nad ostsid sellelt kollektsionäärilt ja müüsid siis oksjonil edasi. Saan ma aru, oli niimoodi Annebolatrjebritsioon turgude välistama sun-i Udžindavulines tööde Rabudu päisile musi vinnis tööstub nõgimugud, matriitsi Udinitsai põlimiidi, Keprade täkmeligem. Ühesõnaga see töö on praegu vinnistusi, kahel on ta kättesaadav, on võimalik sinna minna, tööd vaadata ja, ja paistab, et siin selles galeriis seda kunstnikku väga kõrgelt hinnatakse. Kordan veel Eesti avalikkust teda tundnud vähe. Kui nüüd Edward gepard panna teiste baltisaksa kunstnike keskele, kuidas te hindaksite tema positsiooni seal? Me peame teistest tolleaegsetest Patlastest nimetama veel Oskar Hoffmanni. Gregor fon pohmanni Eugen tükkerit. Hoffman õppis Düsseldorfi, teised kaks olid kaadrisse dorfi, akadeemia professorid, nii nagu kebardki. Aga Ma ei seaks mingisse paremusjärjestusse, sellepärast et igaühel neist on oma nišš. Neil on igaühel oma teine valdkond. Ja omad voorused, võiks ütelda, kui tükker on seal suurepärane maastikumaalijalaga peen, kelle loomingut puudutas, ka võiks ütelda implissealistid problemaatika omal kombel siis Gregofon, Bachmann, on me Eesti Läänemaaelusse kiindunud ja ka väga temperamentne külaelu maal ja, ja Hoffmanni nad jäävad kindlasti ka paljud kuulajad, kui suurepärast eesti talupojad. Kuid Keppat on võib-olla jäänud neist kõigist kaugemaks. Vahepeal olid aastad, mil teemagi usuline maal oli nagu põlatud ja sellega nagu ei tahetud eriti tegelda ja siis avaldasid võib-olla ka suur, et mõju Kristjan Raua sõnad ühes kirjas oma vennale, et ta peaks selle geparti pruunides savivärvidest lahti saama ja et parti kunst on juba iganenud. Seesama Kristjan raud on oma kirjavahetuses vennaga paurauaga korduvalt avaldanud imetlust geparti tööde eest ja tunnistanud tema väga suurt meisterlikkust ja ja vahendanud meile ka üht jutuajamist gepartiga, mis näitab, et gepard väga suurt huvi tundis Eesti rahvaluule ja eepose vastu ja oli isegi võimeline võib-olla rauda natukene suunama nendes asjades suunama Paul rauda. Just Kristjani, sest Kristjan raud oli ju ka Düsseldorfis aastal 1890 seitse-kaheksa. Gepard leidis, et raual on talenti usuliseks kunstiks ja ta püüdis teda nii-öelda aga oma õpilaste sekka tõmmata, kes tegelesid piibli illustreerimisega, kuid raud küll ütles, et teda, rahva elu ja folkloor huvitavad hetkel rohkem. Aga Kristjan raud on ju siiski teinud ka küllaltki palju niisuguseid usulisi töid mis võib-olla jäänud lihtsalt teinekord nagu tähele panemata. Ja siiski räägitakse gepardi müstika vist rohkem Paul rauale. Jah, kahtlemata ja Paul raud pidas tast väga lugu. Tali ikka Paul Raua otsele õpet. Jaa, ta olevat väga nii isalikult teda kohelnud. Mulle tundub ka, et võib aru saada, miks ta Paul hauale meeldis, sellepärast et kõigi oma nende savivärvide juures, mida ta muide kasutas eelkõige maalides niisuguseid ettevalmistavaid ei ta tõesti tema koloriit on peaaegu monokroone. Aga seejuures on tööd küllaltki maadised ja, ja vormi käsitiivselt väga võimsad või jõulised. Paur auale meeldis kindlasti gepartiin, ehedus või tema usu. Juhtus ta, mida ta väljendas väga nappide vahenditega ja sulistiivselt. Eesti kunstiajaloo esimesest köitest lugesin ma ka niisugust väljendit nagu Düsseldorfi pruun soust. Siin on mõeldud jälle siis seda värvide ühekülgsust. Ja kahtlemata niisugust galerii toone, niisuguseid pruune, galerii toone, aga need muidugi ausalt Ta ei valitsenud ainult Düsseldorfis, vaid need valitsesid ka mujal Euroopas teatud perioodil, et siis anda maad rohkem juba vabaõhumaalist mõjutatud suunale. Mõnevõrra on isegi Düsseldorfi koolkond vahepeal nagu rehabiliteeritud, see tähendab ajalise distantsi suurenedes siis kui igasugused võitlused, see akadeemiate ega said maha peetud, siis mõiste ajalugu hakkas jälle natukene terasemalt rahulikumalt asju vaatama ja ja tundub, et nagu see Düsseldorfi kõige konservatiivsem akadeemia keegi ei ole. Ja et ta on siiski andnud küllaltki palju huvitavat. Baltisaksa kunstnikust Eduard gepardist kõneles kunstiteadlane Mai Levin ja meil oli ka lühike intervjuu galeristi Elenat Surkaaniga. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud. Mina omalt poolt sooviksin kõigile häid jõulupühi.