Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord Stalin viis meid teatrisse öelda. Aga täna käsitleks üht-teist etenduskunsti valdkonda, mida me pole varem vist mitte kordagi käsitlenud, isegi mõõda minnes mitte. Ja see on nõukogude ajal vast olulisem, tunduvalt kunstiliik, kui seda nii võib nimetada, aga ilmselt võib mänginud tunduvalt suuremat rolli kui tänasel päeval. Ja selleks on tsirkus. Tallinna sõnam, statsionaarsed tsirkust ei ole, minu põlvkonna inimesed mäletavad enam-vähem, kus, kus hoone või telk pigem paiknes. Aga tsirkus, nõukogude ajaloo on mänginud väga olulist rolli. Ja seda kinnitab ka üksi taat. Tsitaat, mis tegelikult ei vasta originaalile. Üsna sageli, kui tuuakse ära Lenini. Et niikaua kui rahvas on harimatu, on kõikidest kunstidest meie jaoks kõige tähtsam kino. Siis millegipärast mõnikord lisatakse sinna ka tsirkus, nii et nagu Lenin olevat öelnud kino ja sirkus. Aga kui tahab. Muidugi tänapäeval pole mõtet seda enam teha, aga kui huvi on, seda võib ju kontrollida. Selleni lause on tema kogutud, teostas olemas ja seal on juttu ainult kinost, aga miks sinna lisandub kuidagi nagu iseenesest tsirkus, see viitab sellele et sirkusele omistati tol ajal erakordselt suurt tähelepanu. Ja nõukogude ajal oli see vaieldamatult ka üks nendest vähestest valdkondadest, mida demonstreeriti maailmale kui nõukogude süsteemi suurt saavutust. Ja näete ju mõiste Nõukogude tsirkus, nagu oli ka Nõukogude ballett, et ega neid eriti palju muid ei olnud. Miks nüüd järsku see tsirkus on nii oluline ja miks just kuidagi seda rõhutada tati? Aga vahetevahel on ju need kõik asjad kuidagi omavahel vähemalt alateadvuse tasandil seatud ja see ettekujutuse, milleks inimene on võimeline, kui me näeme mingeid erilisi akrobaatikatrikke või midagi muud sarnast peda tsirkuses meile näidatakse ja see köik samastub Nõukogude süsteemi ja nõukogude inimestega siis paratamatult kuskil sügaval sügaval inimeste peadesse nagu kanduks üle tervele sellele süsteemile. Ja mis puudub Ta tsirkuse rolli, seda rolli, mis oleks suunatud nagu sisetarbimisele, siis on ju arusaadav, et need etendused, need numbrid nadio loovad nisukest positiivset emotsiooni. Ja jällegi, kui seltsimees Stalin püstitab loosungi, et elu on läinud tunduvalt paremaks ja lõbusamaks, siis kus siis seda lõbusust veel võiks näha, kui mitte tsirkuseareenil, nii et need asjad on kõik omavahel kuidagi seotud. Ja kui nüüd võrrelda tsirkus rolli varasemal ajal revolutsioonieelsel ajal siis oli ju pigem lihtrahva meelelahutus, ei tule ju kuskil mälestustes ega kirjeldustest meelde, kui me võtame vene klassika siis me võime seal leida kümnetes-kümnetes sadades eri variantides, kuidas inimesed külastavad teatrit, kuidas nad käivad siin ja seal aga meele ja ühegi vürsti ega Grafi mälestustes nende lugude kirjeldustest mingisuguseid tsirkusekülastus, Äike. Aga hilisemal ajal on ta ju ikkagi esinduskunst, nii et ka juhtivad seltsimehed vahetevahel ikkagi külastavad tsirkust nii. Kuidagi staatus muutub alates seitsmeteistkümnendast aastast. Ja tõesti, kui me vaatame, millele nõukogude võim koheselt revolutsioonijärgsetel aastatel tähelepanu pöörab, mingit erilisemat tähelepanu pöörama, siis nende seas on ka tsirkus nende valdkondade seas. Ja rahvakomissar rahva hariduskomissar, Luhuma charski avaldab 1919. aastal artikli mis kannab pealkirjad, tsirkuse uuendamise ülesanded, nii et seal ta räägib, milliseks Nõukogude tsirkus peab muutuma. Tas peab saama avangarne kunstiliik ja ta peab loomulikult esindama revolutsioonilist kunsti, nii et kuidas siis need akrobaadid rohkem revolutsioonilised, see on omaette küsimus. Aga nii see peab olema. Ja luna, Chaski jätkab oma naeru ja julgusega peavad need etendused siis muutuma millekski ohuks. Kuivat oli kodanlik melodraama ja parem oli kodanlik melodraama. Aga nüüd peab olema revolutsioonile kunst. Ja repertuaar tuleb muidugi vabastada, nii ta ütleb kodanlikust mädast, nii et see kõik on mädanenud, mis seal varem oli. Ja need tuleb anda revolutsioon, ronilisi karneval, like etendusi ja poliitilist klounaadi, nii et klounaad peab muutuma poliitiliseks, suunatud naljad nende vastaste vastu. Kuidas need muutused aset leidsid ja milliste tulemustena nad lõppesid, sellest võib saada pildi. Ei jõua ju kogu tsirkusenõukogude tsirkuse ajalugu vaadata tänu Alinav Põvenskaja kirjutistele, mis on pühendatud Tourowitzilkusele. Nii et võtame siis selle kuulsa Turovi tsirkuse ja selle näite. Ja see nimi peaks vist vähemalt minu põlvkonna kuulajatelt tuttav olema. Tegemist on ju terve dünastia katuurorite dünastiaga. Jalusa sellele dünastiale paani, Anatoolia nyydovitš Tourov. Kas maaeluaastaid need on 1864 kuni 1916. Nii et tema lahkub siis enne seitsmeteistkümnenda aasta pööret alustab ta köielkäijana, siis ta on akrobaat ja lõpuks on ta tuntud Klaunina. Ning Venemaal vist polnud ühtegi täis tsirkuseartisti, kes oleks nii populaarne kui Tour of ja väidetavalt ka nii hästi tasustatud kui tema. Nii et juba rajaja on kuulus nimi väga palju sõitnud ka mööda maailma ringi ja mis olid tema tsirkusefirmamärgiks? Need olid just nimelt loomatut resseeritud hoomad, nii et peaaegu kõikide numbrite puhul olid areenil ka dresseerid. Loomad. Ja väidetavalt olid aga esimene, kes tuli areenile oma nime all, nii et varem tsirkuseartistid tavaliselt kasutasid pseudonüümi aga tema esinebki Touromina. Ja kuna viimasel ajal on olnud ka juttu leitud eesti vanadest filmidest või esimesest filmist, siis ta enam-vähem samal aastal on ta vändanud ka filmi 1912, nii et oli selle filmi lavastaja. Sa film kannab nisukest kurjakuulutavat pealkirja 20. sajandi sõda. Aga kuna film on vändatud turali poolt, siis ka aru saada, kes siis seal neid rolle mängivad, need on kõik loomad. Nii et film kujutab siis 20. sajandi sõda, kus siis rolli täitjateks on erinevad dresseeritud loomad. Tema tööd jätkab poeg Anatoli, anatollievitš Tour of sünniaasta oli tal 1887 ja suri 1928. aastal. Nii et pärast isa surma on tema pärija, esineb ta laval nime all, Turov noorem. 17 kui on need segased sündmused, siis nõukogudemaalt lahkub, on pikalt välismaal. Saab väga tuntuks, populaarseks ja nõukogudemaale tuleb tagasi 26. aastal. Tema surm on õnnetusjuhtum, oli jahil ja nagu vahetevahel traagilised sündmused aset leiavad, ilmselt keegi siis eksikombel tabab hoopis teda. Ja ta sureb. Ning siis jätkab seda dünastiat asutaja vennad, poeg Vladimir, korjevitš Tour of. Ärme nendel Touravitel kõigil peatu sellepärast et neid sugulasi on teisi, aga nimi kandub edasi ja tsirkus on vast kõige tuntum. Nii et Toorovi tsirkus, mida algaastatel kutsuti katuurovi nurga kõige lõpuks, 19. aastal, nagu paljud taolised etendusi andvad asutused ka natsionaliseeriti, nii muudeti siis Nõukogude asutuseks. Ja neid seoses selle tsirkusega natsionaliseeritud tsirkusega on üks väike, on huvitav kõrvalpõige, kui jällegi seda saaks nii nimetada. See on täiesti kummaline, kuis tsirkus, natsionaliseeriti siis ju kõik need rahva poolt üle võetud asutused ju allutati mõnele nõukogude ametiasutusele ja täiesti loogiline, et ta läheb haridus rahvakomissariaadi alla tol ajal eraldi kultuurikomissariaati ei ole, nii et kogu see sfäär, kultuurharidus on kõik ühendatud volatšarski komissariaadi alla. Ja nüüd, kui vaadata neid osakondi, siis oleks ju loogiline, et ta võiks minna teatri või mõne muu etenduskunsti alla, aga ei, ta on paigutatud teadusosakonna alla. Ja nüüd tekib niisugune küsimus, miks siis nüüd järsku tsirkus ja teadus ja seda põhjendatakse ka selles natsionaliseerimist otsuses kus on kirjas, et see uus nõukogude asutus on teadusliku ja kultuurilise haridusliku huvi kujundav asutus, nii et kõigepealt teaduslik ja vot siis alles tuleb kultuur ja haridus. Ja miks siis teadus on esimesena mainitud, sellepärast Tourovi lähenemine dressuurile olime sisuliselt teaduslik. Seal oli väga palju uuringuid, kuidas välismõjud kujundavad looma mingisugust käitumist. Seal olid erinevad ressuuri meetodid kuni hüpnoosini välja. Seal oli zoopsühholoogia labor, toorium, seal toimusid teaduslikud konverentsid ja kuivõrd kõrge oli selle asutuse teaduslik tase, seda kinnitab ka fakt, et mõnda aega seal töötas näiteks pehterev. Ja nüüd tuletame meelde seda, millest nõelale ammu-ammu-ammu kunagi jutt, seetõttu me oleme jõudnud kuskile 20.-te aastate alguses, ei hakka enam seda pikalt meelde tuletama. Aga see nimi, kurjakuulutav nimi, professor Ivanov, kes viis läbi samal ajal katseid alustas nende katsetega mis kolmineerusid ju mingisuguste ebainimlike soovidega, ristata omavahel inimene ja inimafi ja vaadata, mis sealt kõik välja tuleb. Vot need on need paralleelid ja vot see seletab praegu pikalt peatumata, miks asutus esmapilgul, millel ei ole mingisugust seost otseselt teadusega paigutatakse komissariaadi teadusosakonna alla, sellepärast et seal on jälle mingisugused laboratooriumid, mis Storovil olid ju puhtalt mõeldud selleks muuta dressuur kuidagi inimlikumaks. Aga siin on ju hoopis teised huvid. Kuid meie jaoks on võib-olla muidugi olulisem see tsirkus nagu kõik teised asutused pidi ju andma panusega ideoloogilise võitluse rindel, kuidas siis teisiti. Ja kui vaadata, kuidas muutub repertuaar, siis mõnede vanade atraktsioonidega oli suhteliselt lihtne. No olgu siis mõni näide, muidugi raske on neid tsirkus atraktsioone kirjeldada raadio vahendusel, aga kuidagi peab hakkama saama. Oli üks niisugune tuntud juba revolutsiooni aegsest ajast atraktsioon, mille nimi oli hiirte raudtee. No mida sa endast ette kujutas, seda vähem enam-vähem ju aimata? Ta ilmselt üks raudtee oli ehitatud, seal siis sõitsid, liikusid rongid, vagunid ja toimetasid inimeste asemel hiired löökonna. Tore, huvitav, väike atraktsioon ja hästi sümpaatne ja seal ei olnud vaja muuta eriti mitte midagi, kui ainult kaunistada kõikne vagunid, mis seal raudteel siis hiirte juhtimisel ringi Murasid Nõukogude sisuga loosungitega, vaat mingisugune vagun ja sellel on punane loosung, teeme seda, värvime nüüd ellu mingisugust muud asjad. Ja sellega oli see atraktsioon muudetud nõukogude likuks päästetud sai edasi kasutada. Ka olid ka muidugi täiesti uued uued, mis kajastasid tolleaegset poliitilist võitlust, poliitilist situatsiooni, täpselt samuti nagu karikatuurid, nagu need kuulsad okna Rosta, mis meil kunagi olid, kuhu Majakovski kirjutas neid oma luuleridu siin täpselt samuti. No üks atraktsioon, mille peamine osatäitja ja oli foksterjer, pik, neutresseeritud koer ja all siis tsirkus areenil koost uroviga ja areeni põrandale on laotatud suur tsaariimpeeriumi kaart. Mütsist urov pöördub selle, ehkki Poola ikka inimesed suhtlevad loomadega, tsirkus areenil. Pik, ole nüüd hea ja näita millisteritud tooriumi hõlmab tööliste talupoegade nõukogude riik. No ja siis võib ette kujutada, et pikk jookseb mööda seda kaarti, teeb tohutult suuri ringe, nii suuri, kui seal kaardi peal annab teha ja markeerib selle Terretto. Millegipärast praegu tuli meelde, kuidas koerad territooriumi markeerivad. Nonii, ta seda ilmselt ei tee, aga annab siis kõigile vaatajatele pildi, Odku ääretu on see territoorium, mis kuulub Nõukogude võimu alla. Siis pöördub Tourov koera poole, et ta nüüd näitaks, kus siis paiknevad Kontrevolutsioon, kroonilised valged jõud, kus kontrolutsiooniline valge armee. See ärev pik astub krim nii peale, nüüd seal see aeg 20.-te alguses rangel, kõik see tuleb meile tuttav ette, kui siis need valged on seal trennis. Ja nüüd ta tõstab siis ühe käpa igasse demonstreerides, kui tühine on see territoorium, mehed, koer ei saa seal mitte ainult jooksta ja ringe teha, vaid isegi seista kahel käpal. Vaat nisuke on see konkreetne situatsioon ja tsirkus numbrina seda siis näidatakse. Veel üks atraktsioon sellest ajast ja seal leidub meeletuntud autori Ilja Erenburgi mälestustes meenutab ühte oma tsirkusesse käiku atraktsioon Nonii, mida ta seal nägi. Ja mõned need 20.-te aastate atraktsioonid ju kannavad selliseid pealkirju, mis hiljem kolmekümnendatel ei tuleks üldsegi kõne alla. Sest kahekümnendatel seda kõike võetakse veel puhta kullana. Aga kolmekümnendatel hakatakse seal juba nägema ka mingit irooniat. Ja kolmekümnendatel ei oleks tulnud kõne allagi atraktsioon, mis kannaks pealkirja kõigi made jänesed, ühinege. Seda köige maade saarlase tõsine mütsis jäneste variandis. Ja kuidas atraktsioon välja nägi ja nüüd kõik meie kuulajad, kes soovivad, võivad siis mõttes kuidagi silmad kinni nii panna ja minna tsirkusesse ja vaadata sellele areenile. Ja mida nad seal näevad, seal istub üks jänes, jänes ja jänesel on käppade vahel raamat ei ole muidugi lihtsalt raamat, see on marksilt Kapital, jänes loeb raamatut ja me võime siis nüüd aru saada, et kõik need järgnevad ideed, mis tal tekivad. Need head mõtted tulevad muidugi Marxi kapitalist lõikude all mõnda aega seda raamatut lugenud, kutsuda kohale ka teised jänesed, need kõik koos uurivad juba sõda. Ta oli, tähendab, on tekkinud niisugune haarne jäneste ring. Ja seejärel tuuakse lavale papist kindlus, oss oleks pigem õige mõelda ja seda lossi valvavad küülikud püssidega Lancis, nüüdse endine režiim, hetkes siis lossis elavad. Ja mõne aja pärast jänesed, kes on siis kapitalist saanud seda indu PUR suid lossis, elajad tuletuses kõrvaldada, kukutada lükkavad välja suurtüki ja avavad lossi pihta tule ja seejärel lossile heisatakse punane lipp, nii et seal nisukene vastasseis, jänesed ja küülikud, jänesed on proletariaadi esindajad, nemad on nüüd ühinenud tänu Marxi kapitalile ja kukutanud selle küülikute võimu, noh, niisugune atraktsioon näit, eks veel üks ei hakka väga pikalt neid kõike kirjeldama. Aga väga sageli, nagu ka karikatuuridest, reageeriti konkreetsetele välispoliitilistele sündmustele. Ja üks atraktsioon, mis kandis nime Haagi rahukonverents. Konverents, kuhu kogunesid lääneriigid ja muidugi nõukogude maa polnud rahul sellega, mis seal siis toimus. Kuidas seda kujutati tsirkuseareenil. Seal oli üks laud ja laua taga olid igavesed vaenlased paarid, hunti ja kits, kass ja rott, rebane, kukk ja karu ja siga ja kõik nad seal üheskoos siis oma kausside sõid. Nii et see pidi näitama publikule toot, milline seltskond seal tegelikult haagis siis on kokku tulnud verivaenlased, aga vot nüüd mängivad nisukest ühtekuuluvust ja suurt sõprust. Aga seda ja seda stseeni, seda numbrite esitati ka hilisemal ajal, aga siis ta kandis lihtsalt pealkirja lõpus lõunasöök või lõbus söögiaeg. Arusaadavalt mõõdus aeg ja see Haagi rahukonverents enam vaatajatele ei öelnud mitte midagi. See kaotati siis atraktsiooni nimetusest ära ja esitati seda lihtsalt niisukese toreda atressuri numbrina. Kui seda tsirkuse repertuaari vaadata, siis poliitiline satiir jah, iseloomustada peamiselt neid kahekümnendaid aastaid ja kolmekümnendatel hakkab tsirkus pigem täitma nisukest titaktilist lastele mõeldud ülesannet, kasvatusliku ülesannet. Ja kolmekümnendatel aastatel saab ka Tourovist mütoloogiline figuur, räägitakse vanaisat Uuralist, temanimelised tänavad, tuur ravile, pühendatud margid, filmid, nii et Uuralis saab mingisugune niisugune eriline märgilise tähendusega kuju. Kui vaadata Stalini-aegset survet kultuurile, aga seda me oleme peamiselt näinud, kasvõi hiljuti olnud kirjanike näitel siis ega kusele ju nisukest surveta ei avaldata ja on ka arusaadav. Kõigepealt On ju tsirkuse peamine funktsioon, meelelahutuslik. Nii et näha seal mingisuguseid erilisi või nisukest lahinguvälja, kus tuleb võidelda kogu vaenuliku propagandaga. Vaenlastega ju tsirkus nii väga ei paku. Ja sellepärast tsirkus sobis eriti hästi kolmekümnendates aastates saavad, kui algab see uus Stalinit lähenemine, kõik peavad lõbutsema ja nõukogude maal on tore elada. Ehitatakse päris palju uusi on, neid on üsna arvukalt, ajutisi telke, on ka kolhoosid, sirkused jääga sotsrealismi, mida Jonauti igal pool, ega seda ju tsirkuses nii lihtne juurutada ka ei olnud, veel üks huvitav fakt. Praegu tuli meelde, et kui 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kogunesid anarhistid, et protestida riigi sekkumise vastu kultuuriellu siis nad kogunesid või otsustasid koguneda valikut, seal oli Salamonski tsirkuseruumidesse. Vot see on jälle mingisugune siukene märgiline seast. Selk Vaba eriline kunstiliik ja selles eas vaba toimimise ka ja küllaltki raskesti reguleeritavusega. Nii et selles mõttes tsirkus võib-olla pääses kõige lihtsamalt kõige väiksemate kaotustega. Jah, niisugune ideoloogiline maik oli seal juurdas kakrapardid, mingi suurem püramiidi ehitasid siis tippu, keegi ronis ja käes oli tal punane lipp. Aga sellega tavaliselt köika piirdus. Ja veel üks tsirkuse omapära. Huvitav moment, mis astub Stalini-aegse tsirkusega. Tsirkus on vist ainus ainus niisugune meelelahutus, kus võib näha midagi variteeliku, kui seda või nii nimetada. Ja võib-olla isegi ka midagi erootilist, meda ju ei olnud mitte kuskil seal, kõik oli kaetud, see kõik oli kaotatud, aga tsirkus areenile ikkagi artistide ilmusiitrikoodes nendes riietes, milles tavaliselt kuskile inimesi enam näha ei olnud. Ja muidugi, kui vaadata sellele mõistjate paarile riiki ja tsirkus, see puudutab valdavalt hilisemat aega, siis me oleme ju kõik harjunud selle väljendiga. No on ikka tsirkus. Tavaliselt nii õeldi ju mingi riigi toimimise kohta. Nii et see seas, mida nii hästi illustreerib Vitali Pavlovi film kaliin nõgesega, Liina on selle vist aimavad meie kuulajad ära. Galina ei ole mitte keegi muu kui tulevase peasekretäri Brežnevi võiks isegi öelda, kurikuulus tütar. Ja film jutustab 50.-test aastatest, kui Leonid Iljitš Brežnev oli veel Moldova keskkomitee esimene sekretär. Ja tema tar tütar on ju omaette isiksus, külastades tsirkust, armus ühte Agrabaati jõumehesse, kelle nimi oli Jevgeni miljaev. Ja milline jõu mässamil jää Foli vähemalt kuskil lugesin. Ja seda on üldse raske ette kujutada. Ta hoidis jalgadel silmi ees, Molon pole seda atraktsiooni kunagi näinud, ta kuidagi lamab. Jalad on tal siis tõstetud nurga ülesse ja hoiab ta nende jalgadega redelit. See on kõik arusaadav, aga missis teda toob esile, kui erilist jõumeest seal redelil toimetasid, 10 akrobaatika mitte armuda, sellisesse mehes peaaegu võimatu. Jätka liina temasse ka armub. Oli Jevgeni esinenud ka kloonina laval. Ja tema leivanumber oli käimine nähtamatult köiel. Galina otsustab tutvustada vanemaid seal oma vaimustuse objektiga, kutsub isa ja ema tsirkusesse ja pärast etendust esitleb neid. Nii et seal on üks hetk, kui nad ootavad seda akrobaat, aga ei hakka seda rohkem kirjeldama, meie jaoks oli vaja. Ta saadas seen seal, mis seostab need naistet, riik, nõukogude võim, tsirkus, vot seal näidatakse siis tulevast peasekretäri kuidagi otse on ta kaadris. Me näeme tema nägu ja selja taga on tsirkuseplakat, kus siis suurelt on kirjutatud kus nii et pole mitte mingisugust kahtlust, mida lavastaja taotlastaapani kokku ühte baari siis Brežnevi ja tsirkuse. Nii et sa seos joonistub ju vähemalt selle filmivariandis väga ilusasti välja. Ja üldse, kui vaadata nõukogude aegsed kinofilme siis ka seal on ju väga palju tsirkust ja seda juba alates 20.-te aastate algusest. Nuix esimesi nisukesi filme on 23. aastal valminud, algselt oli isegi kaks seeriat, siis lükati nad kokku üheks. Ja selle filmi pealkiri oli punased, saatana pojad. Jutustas punaste võitlusest magnooga seadus on seiklusfilm ja kuna tol ajal ju kino nisukesi puhttehnilisi võimalusi nii palju ei olnud või osatud neid veel kasutada, siis kõikide nende trikkide. Aga need noored on ju seal väga osavad, kuidas nad seal üle aedade päevad ja millega nad kõik hakkama saavad. Seal siis kasutati tuntud Nõukogude akrobaat, tsirkuse inimesi, nii et film on täis igasuguseid Trigger. Ja kuna ta on väga edukas, siis jätkatakse samas vaimus, mitmed-mitmed, seiklusfilmid, väga, ka mõnikord kummaliste pealkirjadega näitena vürstinna Shirwanskaja kuritegu ja teised. Ja vot selles vürstinna Šiwanskajas mängi peaosa tol ajal väga tuntud akrobaat Maria Shiray koos oma partneri ja mehega, Aleksandriga. Et jällegi on tegemist kõikvõimalike trikkidega, nii et ühelt poolt pahad ja head ja head saavad hakkama siis nisukesed agent null null seitsmetrikkidega aga teevad neid nõukogude tsirkuseartistid. Ja muidugi, mis puudutab tsirkust ekraanil, siis pole ju mitte mingisugust kahtlust, tuntum nõukogude aegne film kannabki otseselt seda pealkirja tsirkus. Ja see jõuab ekraanidele 1936. aastal. Selle filmi lavastaja on Grigori Aleksandrov väga tuntud režissöör. Ja kõik see algab, nende lõbusate filmide sari või rida algabki 36. aastal tänu sündmusele 1933. aastal, kui ta korki suvilas kohtub Staliniga ja saab Stalini otsese suunitluse, et tuleb teha nõukogude inimestele lõbusaid filme. Teame sellest, meil kunagi oli juttu, tema tööna valmib kuulus fessioon le rebjaata film, mis kõigepealt taheti ju keelustada ja mis jõuab ekraanile Stalini eraldi loaga. Ja see tsirkus on täpselt samuti siis nagu selle selle suuna jätk. Ja selle filmi stsenaristid, kõik väga tuntud nimed Ilp, Petrov, Taev. Ja nad rahule sellega, mida Alexandra fon nende stsenaariumiga teinud keelduvad oma nimepaneku stiitritesse, nii et ametlikes filmi tiitrites nende nime ei ole. Ja lühidalt, milles silmses meile jutustab või meile ta enam midagi ei jutustas, vaevalt me 100 viitsime vaadata, kui keegi ei tunne kinokunsti vastu suuremat huvi. Aga mida sa nõukogude inimestele tol ajal jutustas? Tegevus olid enda jaoks kaasajas, nii et 30.-te aastate Nõukogude liidus ja nõukogude liitu oli kas trolli talle saabunud Ameerika tsirkuse atraktsioon väganis kas see kaasaegse või põneva tol ajal ulmelise nimetusega lend kuule. Ja numbritäheks oli Marion Dixon, keda mängis Aleksander, oli naine, üks kuulsamaid Nõukogude kinonäitleja annasid teatri näitlejanna, juba Farloova. Nüüdse atraktsioon saavutab siis väga suure edu publiku seas. Kuid milline on siis intriig seal otse atraktsiooni looja on paha mees. Sakslane Franz fon, Neišits no Fun on arusaadavalt tegemist on ka aadlikuga tallanud teada mingisugused faktid, nisukesed aktitsale, Maarioni elust, ilmselt tema isiklikust elust šantažeerib teda, ekspluateerib muidugi, kuna ta on ju numbri omaniks üksult tegija, teil on eksplaat taator ja samal ajal hakkab ka nõukogude tsirkuse juhtkond valmistama ette samasugust atraktsiooni, millega võiks siis selle ameeriklaste oma asendada. Paha sakslane korraldab, üritab korraldada mingisuguse diversiooniakti nurjata seda Nõukogude kavatsust, kuid seal puhub läbi. Ja siis ta tahab seda Orioni häbistada Nõukogude publiku ees ilmus lavale, häbistab teda, kuid ise ta häbiga aetakse sealt minema ja millega siis kõik, nagu kulmineerub see Marion, tema väike mustanahaline poeg, nii et vot siit on visse šantaaž, kellega see Maarja siis seal koos oli kunagi olnud? Leiavad Nõukogude liidus uue kodu. Ma ja muidugi üldise armastuse film väga mõjuv ja selle filmi muudab eriti mõjuvaks tuna jäski muusika. Ja sellest filmist pärineb vist üks nõukogude aegne vast kõige kuulsam tuntum laul laul pealkirjaga laul kodumaast, aga vast rohkem on ta tuntud selle algus või nende lausete sõnade järgi širaka strana, maja radnaja. Ja mis nüüd puudutab seda väikest neegripoissi, kuidas siis tema nõukogudemaale saab, pluss muidugi mitte selle Maarja oli juba far laevaga vaid tema isa oli tulnud Nõukogude Liitu 1932. aastal siis kui Ameerikas oli suur depressioon ja ta polnud kaugeltki ainus inimene. Kunagi me sellest rääkisime. Et 20.-te lõpus, 30.-te alguses tööliste paradiisi tulid kümned kümned inimesed läänest, ka tema loodab siin õnne leida. Ja hiljem töötab, ta kasutab, võetakse ära tema inglise keele oskus ja töötab ta propaganda raadiotes, nii et annab seda nõukogude informatsiooni edasi inglise keelest. Aga pojast saab hiljem ohvitsev tal allveelaevnik, nii et see filmis mänginud poisikene on nõukogude ohvitser kuuekümnendatel aastatel, tal pühendub ta juba kirjandusele, nii et hakkab kirjutama. Ja vaatasin, et ega ta ikka väga pikalt, nii nagu see võimalus hiljem avaneb, nõukogudemaale ei jää. 1994. aastal on ta emigreerunud Ameerika ühendriikidesse. Kas ta veel elab, ei oska öelda, polnud lihtsalt mahti seda kuskilt pikemalt kontrollida. Mis aga puudutab seda laulus sõnaga majastrana radnaja, siis ma arvan, et me võiksime täna seda kuulata, kuigi ta on meile paljudele tuttav, aga vaevalt 1936. aasta originaalfilmivariandis. Et sõda on laava poolt esitatud Tullu või ka tema osalusel esitatud laulu võiks siis lõpetuseks kuulata. Aga enne seda, kui neid film oli juba ilmunud, siis 36. aastal me teame ka Stalini konstitutsioon pärineb sellest aastast, siis laulule lisati veel üks Le, mis siis ülistas ja kiitis seda stalinliku konstitutsiooni. Mis seda laulu puudutab, siis üks huvitav fakt, kui puhkes sõda, kui Saksamaa tungis kallale nõukogude liidule siis esines Churchill avaldusega Nõukogude liidu toetuseks. Ja kui ta selle avaldus oli ette lugenud, siis BBC mängis selle sõnumi järgselt, soovimata mängida internatsionaal Stahli just nimelt seda širaka strana maja radnaja, nii et selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.