Keskaeg ja muud ajad niisuguse pealkirja all räägib media vist ehk keskaja uurija Einar Laigna antiikaja keskaja ja renessanssi omavahelistest suhetest, nii nagu tema neid näeb. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand. Kultuur on suur tervik ja kultuurinimene kui niisugust mitte päris täpset kääntsakat väljendust tarvitada on see, kellel on teadlikkus pikast minevikust ja kes näeb ennast ühe pika rea antud hetkel jätkuna, uurides seda pärandit, on niisugune tunne, et sa oled pisikene putukas mis ronib ja tahab ronida püramiidi otsa ja läbides oma eluga oma arvates väga pika tee. Eemalt vaadates võib ainult öelda, et nii kolm kihti kive on see sitikas roninud sealt kõrgemale. See on kogu tema teekond. Kui me täna tahame rääkida renessansi mansi mõistest. Meile tulevad silme ette võimsad isiksused. Aeg sünnitab suuri inimesi. Võib öelda ka vastupidi, suured inimesed sünnitavad suure aja. Kokkuvõtteks võiks vast öelda. Suur on see aeg, mis laseb suurtel inimestel oma suurust avalikus elus välja elada, teostada ennast. Kas teil tundub inimlikuma, see, et suured omavahel tõmbuvad või suured on tegelikult rivaalid ja suured püüavad teisi vältida. Kuidas teil on tundunud? Nad on mõlemad korraga on meeletu tõmbumine ja samal ajal tõukumine üldtuntud nimed nagu Michelangelo ja Leonardo da Vinci, kes tõmbusid üksteise poole, oli meeletu huvi, nagu sellest Kawasari kirjutab. Ja ometi neil ei õnnestunud kohtumine. Leonardo oli siin küll nii suurema huviga kui saada ja kui nad juhuslikult tänava nurgal kohtuvad, siis Michelangelo vastavalt omanatuurile süngusele ja endassetõmbunud asele vihaselt, kortsutab kulmu, pöörab selja ja pooleldi põgeneb. Tähendab, mingit jutuajamiste toimunust minu loetud kirjanduse põhjal mitte. Me teame, et ju ka isegi vihkamine seob inimesi. Ja võimsalt, Einar Laigna, te nimetasite niisugust nime nagu Tšatšova saari. Tema ongi inimene, kes tõi käibesse, kes tõi kirjandusse mõiste renessanss. Ta kirjutas raamatu pealkirjaga umbes niimoodi vist parimad kunstnikud, arhitektid, skulptorid, aga siis oli renessanss juba taandumas Itaalias aasta oli 1550. Ja siiski see mõiste. Kuidas te seda nüüd lühidalt seletada, et me kõik teame, et see on renessanss, tähendab taassündi? Me täheldame keskaega ja renessanssi minu pärast Hiinas ja kus tahes, igal pool, kus sünnib kultuur, kindla kontseptsiooni peal on selle kontseptsiooni areng, selle kontseptsiooni nisugune loidumine ja taas renessanss. Renessanss on siis niisugune taassünd ja siin me saamegi kohe keskaja ja renessansiorg paaniliselt siduda tegelikult üheks tervikuks. Et kui natukene tagasi vaadata, siis Carolingide aeg, Karl Suure aeg oli ju võimas tõusuaeg ja impeeriumi taastamise aeg, Rooma impeeriumi taastamine. Nüüd selle järel, kui jagatakse impeerium poegade vahel, on teatud taandumisperiood, aga 10. sajand on jälle renessansiaegne, nimetatakse niisuguseks keskaja renessansi, kes oli võimas tõusuaeg ja olgu siis kohe öeldud, et renessanss kui tavakäsitluses. On teda vastandatud keskajale, siis see on väga ühekülgne ja toob välja ainult Ühe renessansikultuuri hilise ilmingu periood Itaalias 14 sajand põhjamaades 15. Sajand. Petrarca on siis see, kes esimesena räägib mis meid on mõjutanud helgest antiigist ja vajadusest taastada klassikalise ladina kirjanduse ilukõne. Hiljem see nimetus laieneb maalikunstile ja teistele kunstiliikidele. 14 16 sajand Euroopas oldi juba veendunud teadvustati ja anti endale aru, et elada takse mingis uues ajas seda tunnetad, milles see seisneb siis? Masari nimetab seda, siis modernseks ajab, eks siin, nii et modernismi sõna on juba ka, nagu me näeme meie kultuuris väga ammu käibel. Kuid see emotsionaal tunnetuslik metamorfoos oli barakk kuu täiesti ja sügavalt religioosne. Nüüd te esitasite ennem küsimuse selle kahe kontseptsiooni kohta, kui me vestlesime omavahel kohvikus, et profanne kontseptsioon renessansist, mida me kooliõpikutest leiame ja niisuguses tavakäsitluses, et see on vastand keskajal. Tegelikult on renessanss millegi taassünd ja mille siis kindlasti selle, mis oli enne. Ja siin me peamegi rääkima kohe väga meie kultuuri algkirjalikes allikates, kristlikus kultuuris, keskaja jätkuna tuleb käsitleda kõigepealt renessanssi ja mitte niisuguse tagasi hüppega antiik. Te olete keskaja uurija ja, ja ilmselt muidugi teie sümpaatia kuulub keskajal. Kui te nüüd vaatate seda maailma, mis olid seal uuendused, mis olid seal midagi uut ja olulist, mis teie jaoks on tähtsam? Algajaloos räägitakse mitmuses jumalatest ja inimestest. Ja inimese püüdlus ja ka meie psüühika on seda täis on kas siis sarnaneda jumalatele antiigi mõttes ja eel antiigi mõttes arhailise aja mõttes või siis miks mitte. Inimene tahab ise olla nagu jumal. Kui banaalne arusaam räägib renessansist kui stiifilisest inimese eneseteostusest kus nisugune Jäner realism ütleme söö nii palju, kui tahad jooni, kui tahad, kus instinktidele ei tohi määrata mingeid piire, vaid neid võib ohjeldamatult välja elada. See on väga ütleksime, niisugune banaalne ja lihtsustatud käsitlus, ehkki me teame, et on ka inimesi, kes selliselt vabadust tõlgitsevad. Parun. Seda on käsitletud ka nooruki protestina vanemate vastu ja me teame, et perekonnas, kus on mitu põlvkonda koos kelle juures otsivad lapsed kaitset, et isa ema eest, kui nendega läheb asi teravaks vanaisa ja vanaema juures nemad on alati head ja armastavad, võtavad lapsed oma hoole alla. Miks see nii on? Mina saan küll aru, miks see nii on, meil maal oli ka nii, et vanaisa ja vanaema tuba oli puutumatu koht. Kui jõudsime sinna põgeneda, siis Kadime pääset seal oli nagu Pelgulinn Vanas Palestiinas. Vanavanemate armastus on laste vastu teistmoodi kui oma vanemates, nii looduse seadus, nii ta vist on ja, ja nüüd siis sellega poole pealt vaadates nii nooruki protest vanemate vastu tiik oli siis vanaisa ja vanaema kes pidi siis pelgupaik ja õigustust kandma paljudele inimese püüdlustele. Nii et kui meil oli ka varasematest ränessaadidest juttu Euroopa kultuuris nagu Karl Suure aeg või õigemini see kestis Karl kiilaspea surmani 877 siis keskaja kunstis on täheldatav renessanss umbes nii periood 970020. Ja 13. randikootikas keskaja klassitsism, kui juba toto renessanssi teeme otsese sideme kootikast renessansi kui gootika suur katedraal, kujutame silme ees seda hiigeltervikut, siis see tervik on ääretult rikkalikult liigendatud. Ja see liigendatus on huvitav, selles mõttes eriti. Ta on jaotatud Nissideks. Igas nišis on skulptuur ehk üks kindel ajalooline isik isiksus. Kui me vaatame neid nägusid, minul on pikksilm kaasas Euroopa matkadel, et uurida neid nägusid, mis kõrgemal on. Need on ääretult arenenud isiksused, iseteadvad vastutusvõimelised, eneseteadlikud, uhked selles oma nišis, olles eraldatud isik kuulub ometi katedraal tervikusse. Tähendab, see isiksus on kujunenud koos teistega arvestades teistega, siis piltlikult öeldes renessanss on niimoodi, et see inimene astub sealt nišist ei ja läheb oma käe peal nüüd juba üksi linna peale jalutama ja nii tegutseda ja elama. Te tõite väga huvitavalt selle gooti kiriku olemuse välja või õigemini ühe tahu sellest. Aga teisest küljest on teada, et selle termini teid sisse itaallased ja alguses sellel termiinil ja sellel sõnal oli negatiivne tähendus. Itaallased armastasid ikka seda vana-rooma arhitektuuri, mitte seda, mis Põhja-Euroopast oli. Päevani on itaallaste teadvuses säilinud see arusaam, et põhja pool on pardarid, näiteks kui me tahame itaallastega kohe saada suurteks sõpradeks, siis nemad eeldavad, et, et keegi, kes meile külla tuleb, kui nad ei tea, et noh, inglise keel on kindlasti suhtluskeel. Ja kui sa siis ütled naerdes, et räägime oma keelt, itaalia keelt, mitte barbarite keelt, siis hakkavad kõik rõõmsalt naerma ühe hetkega vennastumine ja see arusaam, et kõik põhjapoolsed rahvad on barbarid, on itaalia niisukeses sügavamas teadvuses tänase päevani sees kohe plahvataks naerma, lingadi barbar ise on siis inglise pahvarhite vahe on head suhted. No teilaneelised valdate seda keelt seal liikudes on vist hea tunne. Eriliselt hea tunne, väga mõnus on niimoodi eriliselt mõnus, eriti mõnus on siis, kui on võimalik. Noh, inimene on edev, olen mina ka inimesena kui saab leerida Itaalia tuntud nimesid kirjandusest, stantet või toomast filosoofias ja ma mäletan, kui oli kohtumine Itaalia sõjaväelastega kahel pool lauda. Ühel pool olid itaallased ja siis meie delegatsioon teisel pool ja mina vestlesin siis kolonel Coppola käituda itaalia keeles ja tsiteerisin tale tantetja toomast. Coppola lõi rusikaga vastu lauda ja ütles. Näete nüüd siia tuleb eestist ohvitser, kes tsiteerib mulle Itaalia klassikuid, kas teie võite seda teha kärandasama ohvitseridele peale? Nii et meie, eestlased, võime rahulikult minna ka teistel maale ja osutame, kui me oleme midagi uurinud? Mitte sugugi nii võhikuteks, vaid. Eral teine taust, te olete tegelenud nende asjadega ja sellepärast ma tahangi küsida niisugust asja ikka sellest samast keskkäes, mis on teie valdkond? Kuidas anti edasi teadmisi, kuidas antakse edasi informatsiooni meie mõistes, nagu meie seda räägime. Kuidas siis seda tehti? On jälgitav väga hilise ajani see traditsioon, mis algab piiblist, et usk tuleb kuulmisest ja kuulamisest. Mina mäletan noorusest, et vanad põlvkonnad olid kordse võimega kuulata ja seda meelde jätta meelde jätta täpselt. Sest kui ei ole kirjutatud sõna, siis inimene teab, et kõik, mida ta omandab, on kuulmise ja meeldejätmise läbi. Ja mind hämmastas lausa raamatu inimesena see haavasõna kuulamise ja meeldejätmise võime mis suuresti on minu arvates kaduma läinud. Ehkki praegu toimuvad ka mõneti päris huvitavad protsessid selles valdkonnas, kuna inimesed enam ei loe raamatuid. Rohkem pildiline see informatsioon, pildiline visuaalne ja kuulamine, mis jälle läheb tagasi, ütleme nii keskaja stiili juurde, midagi pole öelda, kes Kääralid pahatahvlid, kuidas nad välja nägid, kuidas neile kirjutati. Mina olen näinud mahatahvlit siin Tallinnas ühel keskaja tõsisel uurijal, kes on spetsialiseerunud kostüümi uurimisse. Triin Koch, Maasing, kes käsitsi õmbleb keskaegseid riideid, tema on teinud ka vahatahvlid originaalide järgi son puu, tahvel, millel madal puuäär sinna valatakse päris seda vaha, see hangub ära ja sinna sisse siis selle peene stiilusega saab niimoodi uuristades kirjutada päris kiiresti teksti. Ja selle võib muidugi jälle käega hõõruda, pehmeks kinni lükata ja uus tekst kirjutada, nii et see oli üks vahend, aga muidugi kloostrites kirjutati ikka suure hanesulega ikka pärga mendile ja terveid köiteid, nii et raamatukultuur on ikka seda päritolu. Aga kas niisugust vahatahvlite kogumikku võiks ka mingiks väikeseks raamatuks kokku koondada, aga muidugi nii hakkaski. Ükskõik millest puuda ohvritest või nahanahk, pärgament see oli juba ammu. Armeenias on matenada rammis näha need ka vanad vasikanahkadele kirjutatud pühakirjad vasikanahast tehtud, maksta päris pärga mändiks ma ei julge nimetada, see jäägu nii puht erialaliseks, aga et igaüks lehekülg üks vasikanahk seal on midagi 900 vasikat oma elu andnud, et ühe rahvakultuuri säilitada. Aga keskajast on pärit ka niisugused huvitavad asjad, te rääkisite siin moekunstnikust praegu sukkpüksid ja pange tähelemeister, mitte naistel. Aga naistel tuli uus nähtus seelik ja siis olen ma välja kirjutanud ka kindlad ja nööbid on keskaja. Leiutis see kindlasti. Aga ma ütlesin, et see valdkond on niivõrd omaette spetsiifiline, et seal peab olema jälle selle alauurija. Räägime veel keskajast. Mis on see, mis on teid Fassineerinud selles ajas, mis on olulised muutused, olulised. Uudised ütleme ka nii kui renessaanson, keskaja loomulik jätk ja mitte antiigi taassünd kui ta on läbinisti religioosne, kui selle renessansi põhiisikut, kes ju tegelikult veavad ja juhivad kogu seda protsessi, on ju paavstlusest isegi koguni roomakatoliku kirik Nende osa esteetika edendamisel juba oma tellimuste läbi. Siis sellest definitsioonist tagasi minnes, kui rääkisime subjektilismi sünnist siis kui renessanss roilise entusiasmiga läbi keskaja ideaali, see on, et inimene peab jumalik kustuma naguna kultuuri arhetüüp oli Kristuse isik. Kui meiegi tuuris on toimunud ka väärarengut ja väärteed, siis tagasivaatamine nendele aegadele, mis olid terviklikud ja kus tasakaal subjektiivse, individuaalse, isikliku ja üldise hüve Sootsiumi, kollektiivi, koguduse kiriku vahel, kus see tasakaal püüti hoida ja seega oli. Siis on need ajad õpetlikud ja nende abil on võimalik korrigeerida kogu kultuurkonnaliikumises niisugusi kursilt, hälbeid kõrvalekaldeid, eksiteele minekuid. Te nimetasite hälbeid, pahupooli, mida te konkreetselt silmas peate? Inimene tõlgitses jumala sarnasuse kontseptsiooni ümber püratult, mille järeldus oli see, et olengi ise jumala teen, mis tahan, mind ei piira mitte mingi asi nagu tungide elu vallapäästmine. Isiksus, keda katoliku kirik oli 1500 aastat kasvatanud absoluutse isiksuse Jeesuse Kristuse kogemusel tahtis nüüd ise olla absoluudiks. Me võime öelda tänapäeva ohjeldamatu inimõiguste propageerimine on sisuliselt kogu kultuurkonna raamides kristlik hereesija ehk eksiõpetus ja kindlasti on tal ainult oma aega ajaloos, sest Ta lõpeb ummikteega ei saa ühe isiku ja grupihuvisid seada kõrgemale üldisest hüvest ehk kogu ühiskonna huvidest. Kas see on kristlik sotsialism? Võiksime ka nii nimetada, mis selles halba oleks see tipanism, mis venessaazis väljendub näiteks Mackyabelli küünilise riigiõpetuse läbi Maggie Veljo on meil nüüd ka tuntud. Raamat on eesti keeles välja antud ja renessansi tragöödia, milles meie tegelikult elame, on see, kaotades tasapisi jumalikkuse, kaotas isik enese väärtuse ja pühaduse. Aga me ei tahaks olla mineviku suhtes. Ainult ütleme niimoodi, kriitilised hindajad, me tahaks selle väärtuse esile tuua. Ja minu arvates on väga hästi sõda Dante oma jumaliku kombel tööde lõpus võtnud kokku kõik inimelu ja kultuuri ja ta saatuse, kui ta ütleb Lamoorgemuoweil, soole, lal trastelle, armastus, mis liigutab päikest ja kõiki tähti. Et see on suurim jõud. Kui see on nii suur jõudesse liigutab päikest ja tähti, miks siis ei laseks meie ennast sellest jõust liigutada? See ei ole senti mentalism. Armastus on üks väga karmtõsine vajalik realiteet, ülim ja kõrgem mõistuse kõrval, mis meile on antud. Ali kunsti põhiteema oli madonna lapsega kristus ristija Johannes taevane maailm, maine maailm, soli, religioosne kunst, kuid mis teda helistab keskaja kunstist, kui keskaja kunst on universaalselt üldistav. Renessansi religioossed maalid on juba käsitletavad isikuliste portree edena ja see on suur muutus. Sellega algas ju meie õhtumaa kultuuris see protsess, mis praegu on võib-olla oma niisuguse karikatuursem äärmuseni jõudnud nende inimõiguste ja asjadega. See kõik tuleneb sealt. Einar Laigna eelmine jutuajamine, siis te rääkisite väga huvitavalt esimesest kloostrist Monte kasiinost 529 oli vist see aasta, kui me nüüd räägime tänapäevast, missugused usulised liikumised, missugused ordut tegutsevad tänapäeval katoliiklikus maailmas katoliikliku mõttelaadi alla, kes on tõusuteel, kes on hääbumas ja nii edasi. Toome ühe näite siit Eestist Nõukogude ajal, mina sain niisuguse julgustükiga hakkama, et läksin ilma loata ja pidasin avaliku vaimulikest riietes, niisuguse väikese teenistusel Moody Pirita kloostris oli paarkümmend inimeste, kogunes veel turiste ja kõike, mis rahvast ja mina ütlesin seal kõvasti välja. Nõukogude ajal sügaval stagnaajal tuleb päev ja meie silmad näevad seda, et see klooster hakkab elama. Ja siis kommenteeriti seda nii. Nüüd on selge, et Einar laid suurest raamatute lugemisel lolliš lehvita. Et see ei ole küll võimalik ja nüüd palun väga. Pirita klooster elab ja töötab. Aga siiski päris konkreetselt tänapäevast, mis kloostrite, mis ordudel läheb hästi missugustel halvasti. Kindlasti praegu kirikuelus ja poliitikas. Bustei on niisugune oluline mõjukas ja kirikupoliitilises elus. Väga palju määrab, kuidas nende suhe näiteks Vatikani, aga. Nad on väga, kuidas öelda, seal on suhtest vähe rääkida, nad on Vatikanis osa Vatikanist, ütleme nii, kindlasti teostavad ratikani poliitikat. No see on ka niisugune küsimus, kus ma olen ettevaatlik ja ütleksin, siia tuleb kutsuda mõni teine mees sellest rääkinud, kuidas elavad benetektiinid. Pere diktiinid teevad renessanssi. Tänu sellele, et nad on alati olnud kõrgete klassikaliste väärtuste kultiveerijat, on nende ordu pääsenud suuresti ajaloos vapustustest, välja arvatud prantsuse revolutsioon, kus lihtsalt neid tapeti, likvideeriti nemad kultiveerivat filosoofiat. Letturgikat ja eriti harrastavad kõrgetasemelist laulukultuuri. Ja selle tõttu sa nende spetsiifika tõttu nad on suunatud rohkem oma siseelule ja selle siseelu peegeldus on välja näiteks Francis Khani dominiiklased. Nende põhielu oli suunatud väljapoole muidugi väljapoole. Eluks peab olema ka siseelu, millel baseerub väline elu. Kui elu on väljapoole, mis see tähendab, siis avalikud üritused esinemised avalikkuse ees ajakirjanduses, mis on avalikele Kui Benedict iirlased elavad põhiliselt kontemplatiivset, elu seda ja ei suhtle väljapoole rohkem, kui nende kloostri kirikus tohivad teised käia siis frantsiskaanide dominiiklaste Itaalias näiteks on väga elav ordu praegu trenitaarid trellita staaride tegevus on vaeste aitamine, haiglates, töötamine, Nad elavad kloostris, kuid töötavad päev otsa haiglas ja teevad seal kõiki neid töid, mida keegi ei taha teha või ükskõik mida, mida ainult oskavad. See on see, mida nimetatakse vabatahtlikud. Praegu jah. Trinitaarid, eriti on haiglates vaesed lapsed, põgenikud, kõik niisugused hädasolijate abistamine. Missuguste rikkumistega Teiran kontakt. Isiklikult. Kõige tihedam kontakt on praegu bene Tiklastega. Lähiminevikus oli jesuiidid dominiiklased ega on vahepeal nagu asi jäänud niimoodi soiku, aga ma elavdanud need suhted Prantsusmaal uuesti. Aga põhiliselt on olnud bene liitlastega bene Tiklased. Vaat kontemplatiivset elu nende päev on jagatud vastavalt reeglile bene Tikluse reeglile seitsmeks palve korraks kell neli hommikul algab kirikus siis lauluga kõik palved lauldakse Gregoriaani viisides. Tähtis on žest, eriline, viimseni väljapeetud esteetika, liikumised, riietus, käeliigutus, tused, žestid, see, kuidas seda koori juhatatakse, missuguse meditatiivsem näo ja missuguste käeliigutustega seal kõik omaette terviklik, nauditav vaatepilt. Kus läbi kogu selle esteetilise terviku antakse sisu edasi, see on siis laul žestid, riietus, liikumine, rilistused, rivis, minemine, kummardused, see on kõik väga täpselt välja töötatud. Niisugune tervik. Päevas tehakse veel siis tööd, füüsilist tööd, oma aeg, kus haritakse juurvili, puuvili, kartul. Füüsilise töö jaoks on neil oma traktor ja seal tehakse puid, millega kütta. Kloostrid on tavaliselt maal ja maainimesed võtavad nad omaks sellepärast, et nad näevad, et nad teevad samamoodi tööd nagu meie maainimesed. Nad näevad Monkasi metsatööl põllutööl kõiki töid tegema raskeid füüsilisi töid. Ava inimesed. See loob juba ilma igasuguse värbaalsuseta head suhted elanikkonnaga. Ja kui tee seal külaline, olete nende seas. Mis te seal teete, mis on teie roll? On ilus ütelus, venelastel on kase hea ütelus, roni võõrasse kloostrisse oma reegliga, mis tähendab seda, et kui mina elan teiste juures, siis ma elan nende korra ja nende reegli kohaselt. Nahalisena ma tohiksin lubada omale vabamat elu, kuid see ei oleks minule endale kasulik ja see oleks delikaatne kloostrielanike suhtes. Elada nendega koos nende rütmis alludes nende reeglile on mulle endale kasulik. Ja rõõmustab Benedict lasi, sest nad näevad, et sellised nad teevad, toob otseselt kellelegi inimesele väljastpoolt kloostrit hingelist vaimset ja füüsilist kasu. No kui te röövli või haamri kätte võtate, saate hakkama, või kuidas seal mõjuta nende keskel Mina ei saa tööga hakkama või ma olen käsitööline, ma küsin. Melavata rivisse teistega koos, kui jagatakse tööd ja ootad, mis mula takse ja esimene korda prooviks Anti mul kanalisatsiooni ehitamist, et kas ma olen piisavalt alandlik iga töö jaoks. Kas ma olen mingi filosoofi uhkust täis või olen ma valmis kõike tegema? No ja kui ma siis kanalisatsioonikaevuga olin tööd teinud, sa tegid, tähendab auku kaevasete labidaga asi oli juba palju hullem, see oli juba nii, et see esimene kaev oli juba reovett täis ja seal Ta oli ummistus edasi ja siis tuli seda korraldada. Kloostriülem. Ja mina tegime seda kahekesi ämbriga, seal tuli käsitsi sisse minna ja käik. Elu on nii, peab tegema kõik. Pärast töötasin raamatukogus, tegin riiuleid ja siis töötasin töökojas ja tegin seal metalliga kassiosi konstruktsioonide jaoks. No ja siis ladinakeelset palvet sellega saiti muidugi hakkama. Noh, mis need jäävad igaühele varsti meelde. Mis te seal veel teinud olete? Kõigist kloostrielust osavõtt ja siis nädalalõpul metsamatk mägede matk siis on jutt vaba jälgida, kuidas sellest hetkest, kui jutt on vaba, siis samal hetkel algab elav vestlus kahesest. Inimesed muutuvad ja toredad noored inimesed ja seisad, elav jutt kõigest ja õhtul, kui tohib kodustega vahel telefoniga rääkida, siis tore jälgida, kuidas ise range munk päeval, kes niisuguse keskendunud näoga ainult täidab kindlaid ülesandeid õhtul telefonis rääkides isa-emaga, näed, et tegemist on noore poisiga, kes oma perekonnaga väga südamlikku sidet peab. Niisugune kena niisugune pilt, inimlikkust. Noh, kõige lihtsamast ja tavalisemast inimlikkusest perekondlikkuses. Itaallane on jalgpallihull, kas benediktiin ei muukoun? Seal on 11 rahvust, Benedict lasi ja umbes 30 munka. Seal jalgpallist midagi kuulda pole. Aga itaallased muidugi on jalgpallihullud küll, jaa. Millal te, Elle, sina lähed ja mis on teie roll siis? Ma olen kasutanud puhkuseaega selleks, et allutada Ennast karmile distsipliinile. Samal ajal saab teha palju head teaduslikku tööd raamatute kallal. Olla koos väga suurepärases kollektiivis. Ja muidugi ka olla rõõmus selle üle sind lubada takse niisuguses karges õhkkonnas olla, et see südamlikus armastus, mis nii märkamatult osaks saab, see on kõigiti kena, see on nagu niisugune totaalne ravi. Räägi inimesele igas mõttes, kus sa puhkad tõesti kõikidel oma isiksuse tasanditel välja, saad midagi juurde. See on hämmastav, mis seal toimub, ka inimese psüühikaga. Kuuldud saates esitas Medjevist Einar Laigna oma nägemuse antiikajast keskajast ja renessansist. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand. Muusika kuuldud saates kuulus küll hilisemasse aega, aga veel hilisemast ajast räägime järgmise nädala maailmapildi saates, kus külaliseks on luuletaja Jaan Malin, kes kõneleb teisest luuletaja Ast Ilmar Laabanist.