Eikellegimaa. Tere õhtust, head inimesed. Tere tulemast kuuldavalt, kuulajad, külalislahke koht siin, kus meie teiega kohtume nädalast nädalasse, on eikellegimaa. Eikellegimaa on selle muusikasaate nimi, eikellegimaakodu on jätkuvalt raadioga, mina olen endistviisi Tiit, kus nad ei kellelegi. Ma saate kodukord köitena niipidi, et sellesse tundi valitud muusika esitajad ei kellelegi maised peaesinejad. Kolmekesi esitlevad ennast kõigepealt ise kolmest erinevast küljest kolm korda järjest, ilma et neid samal ajal avalikult minagi nimetataks. Samal ajal võivad muidugimõista kõik tublid, ei kellelegi maalased, kellel on selleks soovi esitletava kolmiku nime ise ära arvata ja eduka äraarvamise puhul otseselt loomulikult autasustada, õnnitleda õlale, patsutada ennast ise. Ja loomulikult kuulub ka nupukate mõistetavatele muidugi saatejuhi sügavaim lugupidamine igavesest ajast igavesti või, või kuni selle saate lõpuni vähemasti. Nõnda palju võib vabatahtlikele mõistetavatele lahkesti ette öelda, et tegemist on äärmiselt sulakkaja kurikuulsa vokaal-instrumentaalkollektiiviga põhiliselt kolme noormehega, kohe Aadama ja Ühemikaidiga. Kõik nemad on sündinud New Yorgis. Esimest korda täna ja päris saate alguses tegid nad pilli häält, armsasti vaiksisti, nüüd keeravad nad ette sootuks teistsuguse külje. Aga tõesõna, see on üks ja see sama bänd. Niisama lühikese asi oligi pikkust vähem kui minutikene, aga tigedust ei kurja, lärmi mahtus selle napi minuti sisseäratavalt palju. Sedasorti hääli tegid tänased ära valitud kellelegi esinejad kunagi noorest peast aasta 1982 seitse aastat hiljem sellesama bändi teise pika plaadi teise poole alguses võis kuulda, aga näituseks niisuguseid lugusid. Selle koha peal võib ilmselt tänase lühikese mõistetamise mängu ära lõpetada, sest usutavasti paljudel kuulajatel või vähemasti nendel, kes räpiga veidi lähemalt vahekorras olnud ja hiphopi hüplevad edenemist juba näiteks 80.-te aastate keskpaigast peale silmas pidanud pole praeguseks hetkeks enam ilmselt erilist kahtlust, et loominguline kollektiiv, kes on ennast kolmekesi kolm korda järjest kolmest erinevast küljest kellelegi male esitlenud ei saa olla keegi teine kui New Yorgi võrratu plära, lõugajate point pysti pois. Ongi nii, need on nemad, needsamad nahaalset sõnaosavad õlut larpivatenitavad ja tatti pritsivad ülbed ja üritavad elajapoisiks kes 80.-te keskel esimeste valgete inimestena trügisid enesekindlalt afroameerika uulitsa kultuuri päris omandukseks peetavasse räpi valdusse võtsid seal üsna ruttu suure hulga mustanahaliste hipsoftlejate respekti ning olid üleüldse esimesed räpitegijad, kes suutsid trügida oma kauamängivaga Plaadi USA albumite müügitabelis. Esikohale. Suutsid muidugi veel palju muudki ajada vaimustusest ogaraks miljoneid teismelisi uues ja vanas maailmas keeratama ülivõimendatud ülbusega enda vastu üles terve armee lapsevanemaid, korrakaitsjaid, moraalivalvureid ja parlamendisaadikuid, kit suutsid kihutada toores rahvas, pidurdamatult himu pesapallimütside Volkswageni firma auto märkida embleemidega järele. Ning sarnaselt oma eelkäijate eeskujudega räpi pioneeridega Randi MSC lipsasid nad kõhklematult ninapidi kokku räppija rokkmuusikat. Peenemalt väljendudes, laenates siinkohal Ameerika rokikroonika Sheffieldis elu pysti pois, tõestasid pungi, Essteetikast saab edukalt mujale üle kanda mis tahes elemente. Et tahtlik tõlkluse nutikas rõvetsemine võivad ergutavat mõjuda mujalgi, mitte üksnes pungi puhul. Tõsi on, et kasimata hardcore pungist eesti poiss kunagi alustaski, toimus too toiming 70.-te 80.-te aastate vahetusel ning pysti poisi ehk elaja poiste koosseisu kuulus algselt ka tegelikult kaks kärtsu tüdrukut. Selleks ajaks kõraja poisid paari aasta pärast õhinal räppima tormasid, polnud pungi tüdruk, laulan bändis. Aga seest rib eesti poisi kõrval ja otsapidi ansamblis seeski nende värske vägev liitlane Rick Rubin plaadifirma defčämbia mees, kes oli ühtlasi pysti poisi ajutine karjäärinõunik ja kohakaasluse alusel ka stuudiotööde tegija sketš maastur. Dema vinüüli klatsimise kunsti võib kuulda pysti poisi mõnedel 80.-te keskpaiga salvestustel. Bändi tegelikuks tuulikuks olid aga kolm kroonilist vigurivänta. Maicel naelanud minuts. Horowitz Need olid noorte meeste kodaniku nimed. Laal mõistagi lasid nad end kutsuda teisiti. Moody Maicel taimendist, Saima Liim, Adolf Horowitz, king and rock ja teine Aadam võttis endale iseäranis lühikese pseudonüümi kõigest kolmetähelise kombinatsiooni. EMS Yey. Nii nüüd kui esinejad on üksi ja üheskoos identifitseeritud, pole muud, kui lasta neil aga edasi esineda, mängida ja jaurata. Seda pysti mõis nüüd järgmiseks teebki, esmalt kolm ja pool minutit ainult mängib seejärel umbes sama kaua mängib ja lällab. Need kolm vastutustundetud noorukid kõigutavad ühiskondliku moraali, alustugesid nemad naeruvääristava traditsioonilisi pereväärtusi, nad ei austa seadust ja korda ja nad mehitavad igasugust antisotsiaalset käitumist, nagu näiteks see see see liimi nuusutamine. Umbes täpselt selliste sõnadega lahutati jänki poistebändi pysti pois Inglismaa parlamendi kõnetoolist ja samuti mitme briti ajalehe esikülgedelt. Ansambli esimese Inglismaa kontsertturnee aegu aastal 87 põhiliseks lahutajaks nõrgutajaks või õigem oleks öelda hädaldajaks, oli tooride tei. Parlamendisaadik keegi bittel Bruinvels, kes paistis olevat võtnud endale südameasjaks avalikku arvamust, kuri loomsete pihti poiste vastu häälestada ja saavutada pysti pois valt väärikalt Inglismaalt võimalikult ruttu välja kihutatakse ega ei kihutatud välja midagi. Muidugi avaliku arvamuse ilmutas ärevust niigi ka ilma parlamentaarsete hädaldamisteta läbimendil pysti poiss oli juba Inglismaal Inglismaale saabudes küllalt kuri muine. Põhiliselt tänu sellele, et üle pika-pika aja oli neil üsna edukalt õnnestunud ajada taas täiesti tahtlikult ettekavatsetult teravaks vana vastasseis põlvkondade vahel. Püsti poisi räpiriimid olid otsast otsani täis õiendamist ja ilkumist vanemlikke isevalitsejate ülepalast palasse lällasid nad oma vinguvail häälil ja nakataval moel sellest, kuidas oma ei lase oma võsudel volilt pornot vahtida. Kuidas nad lastel suitsud ja tikud käest ära korjavad, ehkki ise tõmbavad nohinal neidsamu nikotiini kepikesi kaks pakki päevas. Ja kuidas üleüldse ei tee emmed-issid suurt midagi, kui aiva keelavad kadedalt ja pidevalt oma lapsukest lustillo jaurata. Pysti poisil oligi tollal üldse umbes kolm-neli põhilist teemat. Pummalongid, tütarlapsed, tütarlapsed, rongid, droogide joogid, nendest nood räppisid pysti poisi teismelisele publikule. Säärane jauramine yldiselt meeldis, meeldis pysti poisi plaadi pealt kuulata, lava pealt vaadata ja vahetevahel sealsamas lauas ees pysti poisi kontserdil korralikult kakelda. Korraline kaklus leidis aset Gabisti pois Inglismaa turneel Liverpoolis ja seda mitte ilma bändipoolse osaluseta. Pysti poiss Adam Horowitz pisteti kõrglest korraks Inglismaa vangi kongigi. Ja rahvusvaheline härm paisus tookord sedavõrd valjuks, et kaugelt ameerikamaalt Inglismaale kohale koguni Adam Horowitz lihane isa, tuntud näitekirjanik Israel Horowitz kaema, et mis siis lahti tema poja ja kõige selle värgiga. Pysti pojake Adam lasti vangist vorstile välja. Aga kõik see muu värk käis endise hooga edasi. Samal Euroopa turneel sattus pysti pois segastesse sekeldustesse kas Šveitsis, kus neid süüdistati, et nad olevat solvanud sõna ja teoga koguni nende kontserdikuulajate hulgas olnud puuetega lapsi. Kuivõrd süüdistused tõtt pidasid? Ei tea. Tõsi on, et pysti poisi lava peal ja lavatagune elu tollal ei jäänud mahaviimisi ja patsi hilisematest tellakustest teleekraanil. Aga õige on ka see, et tihti püüdis tollane rentslipress neile kaela määrida asju, milles nad otseselt osalised ei olnudki. Pysti poisi kõlvata, trepi Patšill jäi aga kahvanäoliste noorte sekka sigima ja vilja tundma. Ja üks märk sellest on siin varsti kellelegi ma eetris. Lugu nõus, liitril Brooklyn, mida ennisse kuuldud, aga teeb seda Kohtla-Järve külje alt pärit ansambel. Kunagi oli ta igatahes olemas, tema nimi oli tikk ja nad tegid seda lugu 93. aasta kevadel. Nende lugu kannab pealkirjas Sompa. Rooman. Vaatum bussiga. Ja keda ei anna meile teada? Ei anna piletit, kelme vaevad alla vaja plaadi. Tähele paned valla sopa soppa? Sedasorti hääli kostab eesti poisi järjekorrast teiselt kõva hängivalt plaadilt nimega pool butiik, mis ilmus 89. aastal ning ilmselt on jäänud üheks kõige alahinnatum maks täiesti ebaõiglaselt alahinnatud heliplaadiks, mida räpist leiab. Nii nagu seda äkki rukate bändidega plaatidega vahel juhtub, oli ta samunegi poos. Butiik võib olla. Com ja mitmekülgse ongi oma ülipopulaarsest eelkäijast aga ometi küündinud poolsputigi müügiedu. Sama ägedate numbriteni, nagu selle eelkäija Lions drill oli näidanud tihti pausi tahaks, ei olnud 80.-te lõpp üldse mitte kõige parem aeg oma endise leivaisa ja abimehe rikk ruubiniga plaadifirmast ehk Cham olid nemad päästmatult tülli pööranud rikk ruuginaadi süüdistanud bändi, too venitab lubamatult järgmise albumi salvestamisega bändi jällegi kandis rubiini peale lahtumatut vimma sest Ruubel ei tahtnud ansambli üleüldist lemmikut Mike Tiid pysti poisist välja puksida ja nii edasi ja nii tagasi püsti poiss kolis New Yorgist ära läänerannikule Los Angelesse. Kohe nende esimese ja teise albumi vahel meniski väga pikaks küboos butiik viimaks valmis sai. Valitses, rebis juba uus võimuvahekord, Pablikene Miia, terve trobikond teisigi tegelasi tulnud areenile ja ei kavatsenud nemad sealt niipea ära minna. Ning pysti poisil tuli sama hästi kui otsast alustada, mida nad üllataval kombel edukalt suutsidki. 90.-te aastate alguses. Vahepealsetel aegadel istunud nupukad juudipoisid aga sugugi mitte käed taskus, vaid kohkumata neid tabanud tagasilöökidest investeerisid oma teenitud raha omaenda plaadifirmasse ja salvestusstuudiosse klubidesse riideärides ning võtsid endale rahulikult aega järgmiste plaanide pidamiseks. Rahulikum plaanipidamist ja tagajärjel valmisid pikkamisi kaks järgmist. Keskeltläbi korralik tšeki. 92. ja täiesti tubli communication 94. aastal. Sellelt viimati jätatult võtame nüüd ette mängida neli pala, jeti. Need saavad olema, flutlub Twitt instrumentaallugu rikkist, fiil ja neopunkarlik. Haatotak mänd. Pisut punki, rohkesti funki, täiesti piisavalt hiphopi, sekka kahe kamaluga riime ja ühe peoga. Need olid neli lugu, räpp rokkima juudi trio pysti põhis neljandalt albumilt til Communication pikalt plaadilt, mis ilmus 94. aastal. Näidetes võib olla sama jõuliselt kui nende eelmine kauamängiv tšikk ja see, et, et kui, et kui varemalt see tähendab 80.-te aastate erinevatel plaatidel olid elajalikud poisid olnud järgemööda tigedakesed punkarid, kasimata suuga karikatuursena räpparid ja seitsmendate aastate stiilse folki andunud taaselustavad, siis 90.-te alguses avastasid nad omaenda suureks rõõmuks kuulajate rahulduseks. Et täiesti vabalt võivad nad kõik need kolm muusikalist külge ette võtta ühele samal plaadil praga ning lisada sellele segule veel mitut sugu muidki elementisid, mida nad aga ise parasjagu heaks arvavad. Näiteks kes ja Taavi. Tõsi, 90.-te alguse albumid näisid peegeldavat nende põikpäist, isetegemise õhinat ja nende klektilisi muusikamaitseid umbes niimoodi nagu tegi seda nende ajakirjanduslik väljaanne, nende fänn, sain nimega Gran Rojaal. Tolle signaali esimese numbri kaanel oli legendaarne meister kakleja ja karatefilmide staar Brush. Nii. Ajakirja kaante vahel oli lugeda artikleid võrdlemisi erinevatest bot kultuurilistest koonidest nagu fancy isa George Clinton. Klemm rokibänd kis. Enamgi veel seal samaskis ja Clintoni kõrval oli samuti ülevaade Tiibeti rahvam masendavast seisukorrast. Viimatine leidis kajastamist eelkõige tänu sellele, et üks kolmandik pysti poisi koosseisust, nende bassist Adam jõudis nimelt oli täiesti tõsimeeli budismi pöördunud ja püüdis kirjasõnas kontserdilaual kiibeti asjaajamisele omalt poolt jõudumööda kaasa aidata. Aitamine tähendas nii hästi heategevusürituste korraldamist dalai-laama oma tiibetlaste toetuseks kui ka ilmsete Tiibeti muusika mõjutuste ilmumist mõnedesse pysti poisi lugudesse lugudesse, mille autoritasudest saadav tulu osa Tiibet lastele läkitati. Shambala podishatwow au. Järgnevalt on kaks seesugust lugu. Kaks pisut budistlikust vaimust kantud ja tervenisti Tiibeti sõbralikku hiphop lugu ministri Boriss Sokolov au enne seda kõrrepõhjalise munga koorisaatega shambala. Mõlemad olid taas Bergqvisti poisi kauamängivat till communication. Selle plaani juurde on siin eikellegimaal täna õige pikalt pidama jäädud ja, ja minu arvates põhjendatult, sest Hill Communication ilmudes 94. aastal võis taas, et jälle kord täpsemalt teist korda järjest oma Kõnulise ja heas mõttes jaburalt plaadi järel asjast vill oli talle viidi nimi olnud suutsid pysti poisid endid sättida ja nii-öelda õigetpidi õigel ajal õigesse kohta. Seda nii kunstilises kui ka majanduslikus mõttes. Ameerikas küündis nende 94. aastal plaadimüügiarv üsna pea üle kahe miljoni eksemplari. No eks ma eksemplarid, eks see polnud asja juures ainutähtis. Mitmete muude räppi plaatidega kaubeldi ühendriikidest tollel ajal juba palju suuremate sky tiraažides. Gängster räpp oli tulnud ja jäänud ja ei tahta enam ära minna. Ja muutus ikka aina edukamaks edukamaks eri teeks. Ainult et suur osa gängster deklavaatoritest ja teistest hipsopslejatest olid kogu oma tekstilise käitumusliku agressiivsuse juures muusikaliselt ütlemata taltsaks muutunud saades vägivallatsesid ja tänavatel ristiti mees kole. Aga helipilt, millesse need kurjad kuuldemängud seati, läks üldiselt järjest hallimaksja üheülbaliseks. Erksamad erandid kahtlemata olid, olid Uuthanklen, Pablikene, Mich, jeerum, Aasia ja produtsent, Prinspoonia, mitmed teised veel, kes oskasid ja viitsisid stampidest kõrvale hoida. Häälekam, enamus kaubanduslikult edukatest räppi plaatidest, aga paraku kõlast tihti üsna hotentsilt. Pysti Hilkovnicationes kuulus selgelt tolle erandliku rõõmustama vähemuse hulka, mis, kui järele mõelda, oli nendest seda tublim tegu. Et nende kaheksa aastat varem ilmunud debüütplaat Lions ill ükskõik kuitahes naljakalt On ja värskendavat sõge see ei olnud omal ajal vaevalt ennustuste plaat nendele kolmele trükkavara mürakarule kauakestvad mitmekesist muusikakarjäärinaistest tülli jõhkravõitu, tükati päris primitiivne rokki, räppi ühendus kõlas kangesti sedamoodi, et ühekordseks efektseks nätakakse võib-olla jääbki. Aga jäänud tuli välja ranged provokaatorid muusikaliselt võimelised kõrvapaistvalt täiskasvanuks saama, see tähendab, ilma et nad seejuures tatiselt taltsaks või igavaks oleksid muutunud. Asjast vill nüüd üle kuulates kahtlemata maailma parim punkrokk, räppalbum. Mis sest, et kogu kraam, sellel pole oja kulumisele ja hiphopi hilinemisele teisenemisele ühtviisi hästi vastu pannud ja mis sellestki, et praegune Viisti pois mõnele tollasele tekstile võib-olla eriti meelsasti enam ise alla ei kirjutataksegi. Yankee juudi räppi triest eesti pois, kelle vetruv funky rütm Eston võbisenud või siis lustilisest präkkamisest vastukajalood terve tänav eikellegimaa 1000 90.-te aastate keskpaigaks üsna kurikuulsa minevikuga kirju minevikuga, aga endiselt tähelepanu väärne ja teovõimas veteranbänd ansambel, kes võis aeg-ajalt endale lubada oma eriilmelist mineviku üle vaadata, ümber pakkida ja valikuliselt taasesitleda. Roomet viskipoisi uuem kuulajaskond ei teadnud näiteks nende varastest pungipäevadest suurt midagi. Nüüd aga kiusasid ansamblite alatasa pärimistega, kust saada toda või teist haruldast, 82. ja 84. aasta singlilugu mille vanad Vi nullid olid neil ju ammugi läbi käiatud. Ja nii tulles vastu laiade rahvamasside nõudmistele, avaldas Eesti poiss 94. aastal oma puuduliku vanavara kogumiku pealkirja all sama bullshit. Veidi hiljem korjasid nad kokku samuti oma arvukad instrumentaalne ühisnimetaja alla. From way out ja too teinegi kogumik ei olnud sugugi laiskuse või eneseimetluse tunnus vaid veel üks märk ja oluline märk nende muutlikkusest ja mitmepalgelisust. Häälekale vaimukale lällamisele on pysti poisi põhikolmik Adam Horowitz, Mike Timon teada minevitš ning samuti nende mitte koosseisulised ansambliga marslased klahvpillimees maak raamas Michita ja Percussion. Ma ei osanud ka väga korralikult pilli mängida siis, kui selleks on olnud tarvidust pysti poisi salata. Aga see saade, lõpebki, see saade oli kellelegi mina lindid, kus need ja me oleme siin taas tagasi nädala pärast, samal ajal, aga siis juba kindlasti ilma pysti poisteta ja koos kellegi teisega nägemuseni.